KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane 26. ok

§ 4

lg 2, § 56 lg 1, 2 ja 3, maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse § 4 lg 1, maareformi seaduse § 34’ lg 3’, asjaõigusseaduse § 2013, § 212 lg 2, võlaõigusseaduse § 114 lg 1, § 116 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 tuginedes leidis kaebaja, et maavanem on pimesi kohaliku omavalitsuse seisukohti usaldanud, pole kõiki asjaolusid välja selgitanud ega kaalunud ja on Maa-ameti seletuste kasutamisega tuginenud väärale õiguslikule alusele. Seejuures ta leidis, et on põllumajandusmaad sihtotstarbeliselt, korrapäraselt, heaperemehelikult ja hea põllumajandustava üldtunnistatud reeglite kohaselt kasutanud ning puudub alus kasutusvalduse lõpetamiseks. Seda seisukohta põhjendas ta väidetega, et maavanemale oli maatükkide kasutusvaldusesse andmisel teada, et ta on neile vallale keskkonnaprojekti raames eraldatud vahenditega istutanud puittaimed, tegemist on katsepõlluga, mis peab näitama, kuidas väheväärtuslik ja suletud kaevanduse tõttu äravajunud põllumaa käitub ning kus kasutati Viru Rammu kui maaparandusainet. Veel leidis kaebaja, et kasutusvaldusesse seadmise lepingu punkt 7.3 puhul on tegemist võlaõigusliku sättega, mille tõttu tulnuks isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ta on lepingut rikkunud, anda mõistlik tähtaeg istanduse likvideerimiseks. Maa üleandmist Keskkonnaministeeriumile pidas ta märgiks sellest, et maatükid soovitakse anda hiljem OÜ Kiviõli Keemiatööstus äritegevuse arendamiseks. Ida-Viru maavanema kirjalikus vastuses (tl 29-35) ) paluti kaebus rahuldamata jätta, kirjeldati menetluse senist käiku ning leiti Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsuses nr 3-3-1-3-02 toodud põllumajandusliku tootmisega tegelemise mõistele tuginedes, et kaebaja pole vaidlusalustel maaüksustel põllumajandusliku tootmisega tegelenud. Muuhulgas juhiti tähelepanu asjaoludele, et K.T asus maaüksusi ilma õigusliku aluseta kasutama juba kasutusvaldusesse andmise menetluse ajal, et vastav keskkonnaprojekt tunnistati nurjunuks ja toetused nõuti tagasi veel enne maavanema korralduste vastuvõtmist ja kasutusvalduste lepingute sõlmimist, et kasutusvalduse seadmisel märgiti maa kasutusotstarbeks põllumajanduslik tootmine ning K.T võttis kohustuse kasutada maad hea põllumajandustava üldtunnustatud reeglistiku kohaselt ja säilitada mullaviljakus. Veel märgiti, et kasutusvaldusesse andmiseks sobivad vabad põllumajandusmaad selgitab välja kohalik omavalitsus, maavanemal on kohustus kontrollida volikogu poolt kinnitatud maa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kantute vastavust, kuid ei ole maatükkide paikvaatluse läbiviimise kohustust ning lisati, et maavanem oli küll teadlik keskkonnaprojektist, kuid teda ei teavitatud asjaolust, et selle käigus on omavoliliselt metsastatud riigimaa, mille osas on pooleli kasutusvaldusesse andmise menetlus. Maa-ameti seisukohtadele tuginemist ja maa üleandmist Keskkonnaministeeriumile põhjendati viitega maareformi seaduse § 38 lg 2 ja väitega, et kaebaja tegevus on muutnud maa kasutamise põllumajandusmaana võimatuks. Kohtuistungitel jäid pooled oma kirjalike seisukohtade ja taotluste juurde. Anti Aasmaa esitas 15 000 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude, jäi selle juurde, et maavanem oli maatükkide seisukorrast teadlik, ta ei ole teinud ettekirjutust metsa likvideerimiseks, tegemist polegi metsaga metsaseaduse mõttes vaid maatulundusmaaga, mida on võimalik ka metsastada. K.T ise väitis, et tal on aastast 2004 lepingud PRIA-ga, seal on maatükid kirjas põlluna, traditsioonilist põllumajandust ta neil küll ei arenda, tegemist on maatükkidega, mida ei saagi praegu efektiivseks 2 põllumajanduseks kasutada ning lisas, et Teeserva maatükil kasvatab ta puid ainult osaliselt ja ülejäänu on hooldatud rohumaa. Merle Võhma väitis, et maavanem ei näe seost maa kasutusse andmisel ja keskkonnaprojektil, see oli juba enne lõppenud, kaebaja ei teavitanud teda lepingu sõlmimisel maa olukorrast ja ta sai asjast teada alles Sonda Vallavalitsuse kirjast aastal

1. Ta leidis, et kaebaja lepingujärgne kohustus kasutada maad hea põllumajandustava kohaselt ei tähenda selle metsastamist. Evi Soomets möönis, et on piiriprotokollid allkirjastanud ilma, et oleks kohapeal käinud ning väitis, et see polekski töö mahukuse tõttu võimalik olnud. KOHTU PÕHJENDUSED Ida-Viru maavanema vaidlustatud korralduse nr 1.1-2/110 (tl 6-8) kohaselt keelduti andmast luba Liiginurme (mõnedes dokumentides ka Liignurme) ja Teeserva nimeliste kinnistute omandamiseks ja otsustati lõpetada nende kasutusvalduse seadmise lepingud põhjendusel, et K.Tile pole kasutanud maad sihtotstarbeliselt ja hea põllumajandustava üldtunnistatud reeglistiku kohaselt. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist reguleerivad maareformi seadus ja ning selle alusel Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrusega nr 24 kehtestatud „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“, mille § 16 lg 3 p 5 sätestatu nõuab, et maa kasutusvaldusesse seadmise leping sisaldaks muuhulgas kohustust kasutada maad sihtotstarbeliselt ja head põllumajandustava järgides. Maareformi seaduse kuni 27.11.2005 kehtinud redaktsiooni § 233 lg 8 oli kehtestatud, et kui isik kasutab maad head põllumajandustava eirates, lõpetab maavanem kasutusvalduse lepingu. Kasutusvaldusesse antud põllumajandusmaa omandamine on reguleeritud maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduses. Selle § 4 lg 1 kohaselt võib kasutusvaldusesse antud maad omandada isik, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega, kasutab maad sihtotstarbeliselt ja head põllumajandustava järgides, ei ole andnud maad teise isiku kasutusse, ei ole raiunud kasutusvaldusesse antud maal kasvavat metsa ning ei oma riigi ees kasutamisvalduse ega erastamisega seotud võlgnevusi. 02.08.2005 K.Tiga Liiginurme ja Teeserva maaüksuste kohta sõlmitud lepingute (tl 94-97 ja 115-118) punktides 7.3 on maa hea põllumajandustava kohase kasutamise kohustusele viitav selgitus olemas ning on märgitud ka, et rikkumise korral kasutusvalduse leping lõpetatakse. Mida hea põllumajandustava kohane tootmine tähendab, leping ei sätesta ning seda ei määratle ka ükski õigusakt. Vaidlustatud korralduse väited lähtuvad Riigikohtu poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta avaldatud seisukohtadest ning järeldusest, et hea põllumajandustava järgimine hõlmab ka põllumajandusmaa sihtotstarbelist kasutamist. K.T ise tunnistab, et ei ole arendanud kummalgi maatükil traditsioonilist põllumajandust, kuid põhjendab seda sooviga keskkonnaprojekti raames alustatud katsed lõpule viia ja väidetega, et tegemist on ohtliku maaga, mida ei saagi efektiivseks põllumajandustootmiseks kasutada ning, et enamik Teeserva maast on rohumaa, mida ta hooldab vastavalt PRIA lepingule (tl 146 ja 214). Sarnased väited esitas kaebaja juba enne korralduse andmist (tl 54-55), kuid Ida-Viru maavanem pole väidetut ümber lükanud ja on vaidlusaluse korralduse andmisel lähtunud üksnes arvamusest, et puitistikute kasvatamisega tegelemine ei ole põllumajandusmaa sihtotstarbeline kasutamine. Korralduse põhjendustest ei nähtu, miks pole seejuures arvestatud, et juba nimetatud korra § 1 lg 2 võimaldab põllumajandusmaana lisaks põllule kasutusvaldusesse anda ka teisi maatulundusmaa kõlvikuid ja metsamaad, olukorrast tingituna võib põllumaa vajada pikaajalist parandamist ning selle sihtotstarbel kasutamine ei pea ega saagi tähendada ilmtingimata seda, et maal iga aasta mingeid põllusaadusi toodetakse. Maareformi seaduse § 233 lg 1 sätestatu kohaselt selgitab kasutusvaldusesse antavad vabad põllumajandusmaad välja küll vallavalitsus, kuid koostatud plaan ja maatükkide registreerimise leht esitatakse maavanemale loa saamiseks. Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määruse nr 24 § 5 lg 3 kohaselt on maavanema loa sisuks hinnang ja otsustus, kas vallavalitsuse poolt väljaselgitatud 3 maatükid vastavad omadustelt ja suuruselt seaduses sätestatud nõuetele ning kas need on piiritletud vastavalt maakorralduse nõuetele. Sama määruse § 14 lg 1 tulenevalt peab maavanem maa kasutusse andmise korraldajana kontrollima nii maa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kantud isikute vastavust sätestatud tingimustele kui ka teiste talle esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Mõlemad vaidlusalused maatükid anti Ida-Viru maavanema poolt K.Ti kasutusvaldusesse just selle korrale tuginedes (tl 38-41). Seega pole õige vastustaja seisukoht, et maavanem ei pidanudki teadma maa seisukorda ning tal lasus ainult selle kasutusvaldusesse saava saaja isiku vastavuse kontrollimise kohustus (tl 32 ja 214). Maatükkide nimekirja esitamine maavanemale loa saamiseks ja tema kohustus kontrollida neisse võetud maatükkide vastavust sisaldus ka Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr 115 kehtestatud „Maareformi seaduse“ paragrahvides 23’ ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise korra“ § 4 lg 1 ja
2. Samuti on väär väide, et maavanem ei teadnud lepingu sõlmimisel midagi maade metsastamisest ja sai asjast teada alles aastal 2008 saadetud Sonda valla kirjast (tl 151 ja 214). Kohtuistungil kinnitasid tunnistajad Ivo Teder (tl. 149), Karl-Johannes Kärner (tl 150) ja Toom Pungas (tl 215), et maavalitsus oli katsepõldudesse puutuva rahvusvahelise keskkonnaprojektiga hästi kursis ning maavanem käis isiklikult vallas asjadega tutvumas ja sai aru, millega on tegemist. Teadmist maade metsastamisest, maavalitsuse toetust ja regulaarset osalemist vastava projekti alastel nõupidamistel kinnitas maavanema kohusetäitja sõnaselgelt ka 05.03.2004 Lennart de Klerki nimele Hollandisse adresseeritud kirjas (tl. 134). Mõiste „maavanem“ tähistab institutsiooni, mitte ühte konkreetset isikut. Seetõttu ei saa järjekordne sellele ametikohale nimetatud isik alustada oma tegevust nn „puhtalt lehelt“ ega väita, et tema kui maavanem ei tea midagi varasemast. Antud juhul kinnitab eelnevalt esitatu, et Ida-Viru maavanem pidi olema ja oligi maaüksuste metsastamisest teadlik, kuid nõustus sellele vaatamata neid siiski põllumaadena K.Ti kasutusvaldusesse andma ja kinnitas vastavate lepingute punktides 3.1.3, et mingeid kasutusvaldusesse seadmist välistavaid või piiravaid asjaolusid pole. Hea haldustavaga pole kooskõlas ka see, et maavanem on lepingutele alla kirjutades nõustunud nende punktidesse 7.5 märgitud nõudega säilitada senine olukord ja keeld asja oluliselt muuta või ümber korraldada, kuid heidab nüüd ette, et lepinguid ei täideta nõuetekohaselt. Maavanema korraldus, millega keeldutakse lubamast kasutusvaldusesse antud maa omandamist ning otsustatakse lõpetada maa kasutusvaldusesse andmise lepingud, on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt.

§ 4

lg 2 ja § 6 kohaselt peab kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärkide ja õiguse üldiste põhimõtetega. Seejuures tuleb välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, vajadusel selleks ise tõendeid koguda ning kaaluda põhjendatud huve. Vaidlusaluse korralduse põhjendustest nähtub selgelt, et Ida-Viru maavanem on aluseks võtnud Sonda Vallavalitsuse poolt teabenõudele antud vastuse (tl 48) väited, kuid pole selgitanud nende tõele vastavust, arvestanud tal endal lasunud kohustustega ega maa kasutusvaldusesse saanud isiku usaldusega, et kord otsustatu jääb nii ka püsima ja ilma kaaluka põhjuseta seda ei muudeta. Kohtule esitatust ei nähtu, et poolte vahel oleks vaidlust selle üle, kas K.Tit saab üldse lugeda põllumajandusliku tootmisega tegelevaks isikuks. Seega pole põhjust toetuda Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile 3-3-1-3-02, kus vastava tegevuse mõistet käsitleti. Kuna maa kasutusvaldusesse andmise leping reguleerib riigi ja isiku vahelisi haldusõigussuhteid, on võimalik seda käsitleda halduslepinguna.

§ 102

lg 1 ja 2 kohaselt saab halduslepingut muuta ja lõpetada tsiviilseadustes sätestatud korras, ühepoolselt võib haldusorgan seda teha vaid siis, kui on tingimata vajalik vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-1-3-13-07 leidnud, et selline ühepoolne tegevus eeldab ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise ohu tuvastamist, selle ohu vältimise võimaluste väljaselgitamist ning lepingu muutmise vajaduse tuvastamisel teisele lepingupoolele vastavate 4 põhjenduste esitamist. See seisukoht on täiel määral kasutatav ka maa kasutusvaldusesse andmise ühepoolsel lõpetamisel haldusorgani poolt. Lepingu ühepoolne lõpetamine on teist lepingupoolt äärmise rangusega koormav mõjutusvahend ning eeldab seetõttu kohast menetlust ja põhjalikku huvide kaalumist, vaidlusalusest korraldusest aga ei nähtu, et maavanem oleks üldse tuvastanud midagi avaliku huvi kahjustamisega seonduvat ning mistahes huvisid kaalunud. Eeltoodust tulenevalt kuulub K.Ti kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 kohaselt täies ulatuses rahuldamisele ning talle tuleb sama seadustiku § 92 lg 1 alusel hüvitada ka riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 15 250 krooni suurune menetluskulud (tl 9 ja 152-153). Need on asja keskmist raskust ja mahtu arvestades mõistliku suurusega ning reaalselt kantud. Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 08.03.2012 Tartu Ringkonnakohtu 04.11.2011 kohtuotsusega nr 3-10538, millega tühistati Tartu Halduskohtu 26.10.2010. a otsus ja tehti uus otsus millega jäeti K.Ti kaebus rahuldamata. Kaebaja poolt halduskohtus ja apellatsioonmenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Riina Klemberg Kohtuistungisekretär 5