) § 142 lg 1 (22.08.2006 kehtinud redaktsioon) kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingust nähtuvalt võttis kostja endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja Eerik Kalpuse vahelisest krediidilepingust nr 0603729/95kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest 52 990 krooni (3386,68 euro) ulatuses tähtajaga 01.05.2014. Kuna kostja on 22.08.2006 käenduslepingu allkirjastanud, siis kinnitab kostja allkiri lepingul tema tahteavaldust vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Vaidlust ei ole selles, et antud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga
Nimetatud sätte kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija.
järgi on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Eeltoodust tuleneb, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, kes sõlmib käenduslepingu, mis ei seondu tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Käesoleval juhul on kostja füüsilise isikuna sõlminud käenduslepingu väljaspool tema iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Järelikult laienevad 22.08.2006 sõlmitud käenduslepingule
-i tarbijakaitse sätted. Seaduses on sätestatud kohustuslikud nõuded tarbijakäenduslepingule. Vaidlust ei ole selles, et käendusleping on sõlmitud kirjalikus vormis vastavalt
Samuti on käenduslepingus lepitud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas vastavalt
Kohtu hinnangul on käendatav kohustus ka piisavalt määratletav. Käenduslepingust nähtub, et kostja on nõustunud vastutama käenduslepingu sõlmimise hetkel tulevaste kohustuste täitmist, mida veel hetkel ei eksisteeri. Määratletavad on nii konkreetne võlausaldaja kui põhivõlgnik. Seega on kostja nõustunud käendama teatavast suhtest tulenevaid kohustusi ehk panga ja Eerik Kalpuse vahelisest suhtest tulenevaid kohustusi. Samuti on määratletav käendaja kohustuse sisu, kuna võlausaldaja ja põhivõlgnik on deklareerinud, et on võimalik, et pooled sõlmivad veel krediidilepinguid. Järelikult on kostja nõustunud käendama vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi ehk krediidi andmisest tekkivaid kohustusi. Kostja kohustuse põhisisuks on seega tagada krediidi ning sellelt tasutava intressi tagastamine hagejale juhul, kui põhivõlgnik ise lepingulist kohustust ei täida. Käenduslepingust nähtub veel, et käendaja on valmis käendama tulevasi kohustusi, mis tekivad enne 01.05.2014. Nimetatud asjaolud olid kostjale teada käenduslepingut allkirjastades. Kohus leiab, et siinjuures ei ole oluline, kuidas võlausaldaja ja põhivõlgnik täiendava krediidi andmise kirjalikult vormistavad kas uue lepinguna või kokkuleppena olemasoleva lepingu tingimuste muutmise kohta. Eeltoodud kohtu põhjendustest tuleneb, et käenduslepingu sõlmimisel on järgitud kõiki vormi- ja sisunõudeid, mistõttu on tegemist kehtiva käenduslepinguga. 10. Hageja on esitanud kohtule hageja ja põhivõlgniku vahel 21.01.2010 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 1000119/15kt (tl 21-22, 23), mis on üks krediidilepingu alaliik.
lg-st 1 (21.01.2010 kehtinud redaktsioon) tuleneb, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 4
lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostja hinnangul on 21.01.2010 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 1000119/15kt tühine vastuolude tõttu heade kommetega. Hageja väitel on krediidileping kehtivalt sõlmitud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 (21.01.2010 kehtinud redaktsioon) sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Krediidiandja peamiseks kohustuseks on kokkulepitud viisil krediidi andmine krediidisaajale. Millistel eeldustel krediidi andmise kohustus on täidetud, sõltub eelkõige konkreetsest kokkuleppest. Enamik krediidilepinguid on suunatud raha üleandmisele, kuid krediidilepinguks on ka maksetähtpäeva edasilükkamine või muu abi finantseerimisel. Antud juhul on krediidilepingu pooled leppinud kokku, et krediidisumma tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingust nr 0603729/95kt. Hageja on kinnitanud kohtule, et neile oli lepingu sõlmimise ajal teada põhivõlgniku majanduslik olukord ja asjaolu, et ta on hetkel töötu. Samas olid põhivõlgnikule teada sõlmitava lepingu tingimused. Põhivõlgnik avaldas hagejale, et soovib töötuks olemise tõttu maksepuhkust ja et ta on võimeline peale maksepuhkuse lõppu lepingujärgseid makseid tegema ning sõlmitavat lepingut korrektselt täitma. Privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on isikud vabad otsustama, kas sõlmida lepingut, kellega sõlmida ja millistel tingimustel. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul vaidlusalune krediidileping vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 mõttes. Hageja arvestas põhivõlgniku sooviga olla edasi lepingulistes suhetes ja võimaldas põhivõlgnikule maksepuhkust – uus leping sõlmiti 21.01.2010, kuid esimene graafikujärgne makse tuli teha ligi seitse kuud hiljem, so 16.08.2010. Järelikult on olemas käendusega tagatav võlausaldaja nõue. Hagiavalduse kohaselt ei ole põhivõlgnik ega kostja oma lepingulisi kohustusi täitnud. Kuna käenduslepingus ei ole eraldi kokku lepitud täiendavates kriteeriumides, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, siis on
lg 1 alusel tekkinud käendaja solidaarvastutus alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kuna
lg 1 annab võlausaldajale otsustamisõiguse, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi, siis on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue põhivõlgniku, käendaja või mõlema vastu. 11.
Hageja on esitanud kohtule 21.01.2010 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 1000119/15kt ning 22.08.2006 sõlmitud käenduslepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on
§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vaidlust ei ole selles, et põhivõlgnik rikkus tarbijakrediidilepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste (tl 24-26) p-s 2.1 ettenähtud kohustuse tagastada hagejale krediidisumma ja tasuda intressi vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule.
lg 1 p-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid 5
lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. 12.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingu alusel oli põhivõlgnikul raha maksmise kohustus. Lepingu kohaselt on võlgnetavaks krediidisummaks 25 231,83 krooni, so 1612,61 eurot. Kuna pärast lepingu ülesütlemist 02.03.2011 ei ole krediidisumma katteks tasutud ühtegi makset, nõuab hageja tagastamata krediidisummat 1612,61 eurot. Tagastamata krediidisumma suurust vaidlustatud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 1612,61 eurot põhivõlgnevuse katteks. 13.
lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Krediidilepingu kohaselt on intressi määraks 32,32% krediidisummast ühe aasta kohta. Põhivõlgnik on lepingut sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle.
§-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 829,75 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt välja mõista 829,75 eurot.
lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks. 6
lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
Kohus nõustub hagejaga, et meeldetuletuskirjade ja ülesütlemisteadete tasu ei sisalda pelgalt postiteenuse maksumust, kuid kindlaksmääratud tasu suurus peab olema mõistlikult põhjendatav. Hageja on saatnud põhivõlgnikule 6 ja kostjale 6 meeldetuletuskirja, kummalegi lepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate lepingu ülesütlemise kohta. Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur arvestades kulu töövahenditele, tööjõule ja tööajale. Seega on
lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu summas 166,14 eurot väljamõistmiseks. 16. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 302,55 eurot. Viivise arvutamisel (tl 45) on hageja lähtunud intressi määrast 32,32% ja perioodil 02.03.2011 kuni 22.09.2011 võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma 1612,61 eurot, millele lisandub viivis lepingu ülesütlemise seisuga 11,25 eurot.
lg 1 esimese aluse kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega viivitamisel nõuda
lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul on lepitud kokku 32,32% suuruses intressimääras aastas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et
lg 1 esimene lause viitab ka
Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, antud juhul 32,32% suuruses intressimääras. Kostja on vastuses hagile taotlenud viivise vähendamist. Hageja on seisukohal, et alust viivise vähendamiseks ei ole.
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. TsMS § 405 lg 1 p 8 kohaselt võib kohus hagi menetlemisel lihtsustatud korras koguda tõendeid omal algatusel. Kohus kontrollis kostja majanduslikku seisundit avalikest registritest (kinnistusregister, äriregister, liiklusregister) kostjale riigi õigusabi andmisel. Kostjal ei ole kinnisvara ega mootorsõidukeid. Tema kohta puuduvad andmed äriregistris. Kostja suhtes on algatatud kolm täitemenetlust, mille raames on koostatud nii vara (pangaarve) arestimise kui rahalise nõude (töötasu) arestimise akt. Majandusliku seisundi teatise kohaselt töötab kostja majapidajana Tartu Rahvusvahelises Koolis. Kostja ülalpidamisel on alaealine tütar Eliisa Kalpus, kellel on raske puue. Kostja kasvatab last üksinda. Kuigi tütre ülalpidamiseks on 2009. aastal välja mõistetud elatis, ei maksa lapse isa elatist. Kostja sissetulekuks on töötasu 300 eurot, millele lisandub tütre kasvatamiseks ettenähtud sotsiaaltoetus 80,55 eurot. Kostjal on 7
Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud kahju suuremas ulatuses kui 16,16% määraga arvestatud viivis. Hageja on taotlenud TsMS § 367 alusel kostjalt täiendava viivise väljamõistmist alates 23.09.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades eelpool toodut kostja rasket majanduslikku seisundit, peab kohus põhjendatuks piirata kostjalt väljamõistetavat viivist 22.09.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisega ja jätta hageja lisanduva viivise nõue kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni rahuldamata. Lisanduva viivise väljamõistmine paneks kostja veelgi raskemasse majanduslikku olukorda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.