Obsah (6)

§ 115§ 127§ 6§ 620§ 626§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09.11.2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-47395 OÜ Alan

§ 115

. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (

§ 127lg 1).

Kahju hüvitamiseks peab äriühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et äriühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, äriühingu põhikirjast, osanike ja juhatuse otsustest ja võimalikest lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olla juriidilisele isikule lojaalne. Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes osanikega ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS §-st 138 ja

§ 6tulenev üldine hea usu põhimõtte järgmise kohustus.

Kuna juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut, siis juhatuse liikme kohustuste rikkumist saab hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena.

§ 620

lg 1 ja 2 sätestavad eelnimetatud sätetega sarnaselt nii lojaalsus-kui ka hoolsuskohustuse, samuti nõude täita oma kohustusi vastavalt oma teadmistele ja võimetele parima kasuga ning ära hoida kahju tekkimist.

§ 626

lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida käsundi täitmiseks ei kasutanud. 20. Riigikohtu lahenditest 3-2-1-26-99 ja 3-2-1-24-02 tulenevalt on võla tasumise tõendamise kohustus võlgnikul ja kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Et võlgnik saaks oma kohustuse täitmist tõendada, on tal õigus nõuda võlausaldajalt kirjalikku tõendit kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta (

§ 95lg 1).

Kohus leiab, et olukorras, kus kostja sarnaselt käsundisaajaga oli kohustatud enda kui hageja juhatuse liikme ülesannete täitmisel tegutsema hageja suhtes kõrgendatult lojaalselt ja hoolikalt, oli kostja enda huvides kindlustada, et tal oleks juhatuse liikmena hagejalt saadu tagastamisel vormistatud selle kohta kõik vajalikud tõendid. 21. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et temapoolset juhatuse liikme hoolsuskohustuse ja käsundisaaja väljaandmiskohustuse täitmist tõendab piisavalt asjaolu, et hageja 2005 ja 2006 majandusaasta aruannete kohaselt ei nähtu hagejal rahaliste vahendite puudujääki. Kohtu hinnangul ei saa majandusaasta aruande andmetele vaidluses, kas võlgniku poolt on tsiviilõiguslik kohustus täidetud, omistada olulist tõenduslikku tähendust. Riigikohus on lahendis 3-2-1-98-07 märkinud (p 11), et kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatu-pidamisregistrites. Analoogiliselt ei tõenda tehingu dokumenteerimine raamatupidamisregistrites ka kohustise lõppemist. Kuigi kohus nõustub täielikult Raamatupidamise Toimkonna seisukohaga, et bilansikirje „raha“ peab kajastama reaalset raha kassas või pangakontol, ei saa sellest vältimatult järeldada, et hageja uus juhatus oli seisuga 31.12.2006 summa 7 666 915 krooni kassas ja pangakontol reaalselt üle lugenud ja kinnitanud selle kassa faktilist seisu. Kohus leiab, et summa 1 900 319 krooni kassas on vaadeldav bilansis hageja reaalse rahana ka siis, kui ta asub füüsiliselt ajutiselt väljaspool hageja valdust ja on hageja finantsvaraks senikaua kuni hageja kaotab õiguse sellest tulenevatele rahavoogudele. Eeltoodust tulenevalt kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud hageja juhatuse liikmena ÄS § 187 lg 2 ja

§ 626lg 1 tuleneva hoolsuskohustuse ja väljaandmiskohustuse, tuleb hagi rahuldada. 22. Ts

MS § 162 lg 1-2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, samuti hüvitab see pool teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 29.03.2011 kohtuotsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus selles, kas kostja on rikkunud juhatuse liikmele ettenähtud hoolsuskohustust, kas hageja on kahju saanud ning kas kostjale etteheidetud rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Eelnimetatud asjaolud on ühtlasi ka hagi rahuldamise eeldusteks juhul, kui hageja on need asjaolud TsMS nimetatud tõenditega nõuetekohaselt tõendanud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-36-06). Mainitud asjaolule on viidatud nii Harju Maakohtu 31.03.2010 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2010 otsustes. Sealjuures on Tallinna Ringkonnakohus 24.09.2010 otsuses sedastanud, et hageja poolt esile toodud asjaolud on kostja vastu esitatud nõude õigeks lahendamiseks ilmselgelt ebapiisavad. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud juhiste kohaselt on seega hagejal kohustus väidetud asjaolusid konkretiseerida ning tõendada. Antud juhul hageja seda asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus ei teinud, seega olid ka asja teistkordsel arutamisel esimese astme kohtus hageja poolt esitatud väited muutumatud ja tõendamata, millist asjaolu jättis esimese astme kohus hagi läbivaatamisel arvesse võtmata. Antud asjas ei ole hageja esitanud ühtegi raamatupidamislikku algdokumenti hagi aluses toodud väidete kinnitamiseks, mis võiksid kinnitada hagi rahuldamise eeldusi. Samas on selge, et eelmainitud dokumentidele on juurdepääs samuti hagejale, kuid ta ei ole nimetatud dokumente kohtule esitanud. Sellises olukorras, kus hagejal on hagi esitamisel esmane tõendamiskoormis tõendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-07 p.13) hagi aluseks olevaid asjaolusid ja ta valdab otseseid tõendeid, kuid ta ei esita neid kohtumenetluses, tuleks teha ka sel põhjusel otsus hageja kahjuks. Eeltoodu on põhjendatud ka seetõttu, et asjas puuduvad mistahes nn algdokumendid, mis võimaldaksid väita, et hageja õigusi on rikutud ja seega on kostjat pahatahtliku hagimenetlusega alates 2007.a kurnatud. Samuti oli hagejal tõendamiskoormis ka kuni 01.01.2006 kehtinud ÄS § 187 lg 2 redaktsiooni pinnalt, mis välistas tõendamiskoormise ülemineku kostjale.
3. Kohus on eiranud üldist menetluslikku põhimõtet, mille kohaselt mistahes hagi rahuldamine peab tuginema üksnes ja ainult asjakohastele tõenditele, mis tõendavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Eeltoodut järgimata ei ole kohtul võimalik õigeid järeldusi teha. Kohus on kvalifitseerinud tõenditena ja tuginenud nendele (dokumente, mida ei saa tõenditena kasutada või tõendada asjaolusid), millele hageja hagis tugineb. Kostja peab silmas otsuse p. 11, 13 ja 15 nimetatud hageja kui ettevõtte siseseid raamatupidamislikke dokumente ning need on vormistatud hageja raamatupidaja K R poolt või neile andmetele on antud hageja juhatuse ühepoolne hinnang. Äriühingu raamatupidamisregistris olevad andmed ei tekita kolmandatele isikutele mingeid kohustusi ja nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu lahend nr 3-2-1-98-07 p 11 nagu on viidanud ka kohus otsuse p. 22, kuid eelviidatud dokumentide kontekstis Riigikohtu seisukohta ei ole kohaldanud. Kostja hinnangul loeb maakohus nimetatud dokumentidega sisustatuks ja tõendatuks hageja üldise ja paljasõnalise väite kostjapoolse hoolsuskohustuse ja väljaandmiskohustuse rikkumise fakti kohta, mis on ilmselgelt ebaõige ja vastuolus nii TsMS § 229, § 232 lg 1 kui ka Riigikohtu lahendi 3-2-1-98-07 p. 11 toodud seisukohaga. Eelkirjeldatu tulemusena jõudis kohus ebaõigetele järeldustele.
4. Samuti on tuginenud maakohus otsuse p-s 12 hageja poolt tellitud audiitori arvamusele, samal ajal, kui nimetatud arvamust ei saa käesolevas asjas tõendina TsMS § 229 ja § 230 kohaselt arvesse võtta. Audiitor on oma arvamuses viidanud, et ta ei ole teostanud ettevõttes sularaha inventuuri ja ei ole teostanud kontrolliprotseduure veendumaks, et dokumendi alalõigus „käesoleva hinnangu andmise aluseks olnud tõendusmaterjal” kirjeldatud algdokumendid on kõikehõlmavad ning tõesed. Otsuse p-s 13 ei ole viidatud hageja juhatuse liikme 07.01.2008 kinnitus ja juhatuse liikme A. Ivanovi seletused käsitatavad tõenditena. Seega on maakohus lugenud vaidlustatud otsuses tõendatuks hageja väidetava juhatuse liikme hoolsuskohustuse kui ka väljaandmiskohustuse rikkumise tõendatuks dokumentide ja muu teabe pinnalt, mis ei kvalifitseeru tõendina ja/või ei sisalda tõenduslikku teavet selle kohta, mida hageja oleks pidanud esmase tõendamiskohustuse täitmise kontekstis tõendama. Järelikult lugedes tõendatuks suures ulatuses asjaolusid nõuetekohaste tõenditeta, jõudis maakohus ilmselgelt ebaõigetele järeldustele ja seega on maakohtu otsus ebaõige. Samuti ei ole kohus analüüsinud kõiki tõendeid kogumis ega põhjendanud, miks kostja esitatud tõendeid ei ole arvestatud.
5. Maakohus on viidanud ÄS § 187 lg 2 teisele lausele, viidates, et juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud hoolsalt. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ÄS sätteid järgmisel põhjusel. Nimelt väidetakse hagi aluses, et kostja on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust perioodil 2003-2006.a. Kohtu poolt kohaldatud ÄS § 187 redaktsioon sh lg 2 osas jõustus alles 01.01.
6. Kuni 01.01.2006 kehtinud ÄS § 187 redaktsioon ei näinud ette otsuses tsiteeritud kujul juhatuse liikme tõendamiskohustust, mistõttu ei olnud kostjal perioodil 2003.a kuni 31.12.2005 ÄS § 187 lg 2 kohaselt kohustust tõendada seni, kuni hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi, kuna tõendamiskoormis jagunes teisiti, kui tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest.
7. Samuti on kohaldanud maakohus

§ 127

lg 1 ja lg 4 olukorras, kus on tuvastamata, kas hagejal on üldse kahju tekkinud või mitte. Käesolevas asjas on tuvastamata, et hagejal oleks kahju tekkinud. Kostja on andnud kolmel korral isiklikult seletusi, mille kohaselt on hagejal raha alles, kassas olnud sularaha pandi kostja poolt hageja pangakontole ja ülejäänud anti hageja ainuomanikule A. Pile üle, milliseid väiteid ei ole hageja ümber lükanud. Vastupidi, kostja väiteid kinnitavad hageja omaniku ja uue juhatuse käitumine perioodil 2003-2007 (on tõendatud, et hageja ainuomanik omas jooksvat kontrolli ja teostas kostja osas järelepärimisi igapäeva tehingute osas), hageja poolt allkirjastatud ja äriregistrile esitatud majandusaastaaruanded kui ka selle lisad 2005-2006; fakt, et hageja ei ole perioodil 2003-2007 esitanud kostjale ühtegi kirjalikku ega suulist nõuet väidetavate kohustuste rikkumise kohta. Eeltoodu kohaselt ei rikkunud kostja hoolsus- ega ka väljaandmiskohustust.

1. Kostja ei nõustu kohtu hinnanguga kostja poolt esitatud kirjalikele tõenditele, väites, et vaid hageja
2. ja
3. majandusaastaaruanded tõendavad piisavalt asjaolu, et kostja on väidetud kohustusi kohaselt täitnud. Vastupidi, kostja on viidanud ja esitanud kohtule tõendeid, mis kogumis võimaldavad antud väidet tõendada. Seega on hagejal enda raamatupidamise kohaselt olemas raha, mitte nõue. Ülaltoodust tuleneb, et kohus ei ole analüüsinud kõiki tõendeid kogumis ning kohus on ebaõigesti tõlgendanud bilansikirje „Raha” sisu, kuna see kirje kajastab reaalset raha pangakontol kui ka kassas, mitte raha kassas, mida tegelikult kassas ei ole-antud juhul kohtu väite kohaselt kolmandate isikute käes ehk füüsiliselt ajutiselt väljaspool hageja valdust. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
6. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Erinevalt kostjast, leiab kolleegium, et maakohus on käsitlenud kõiki vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid nõutava põhjalikkusega ning selgitanud piisava selgusega, miks tuleb hagi rahuldada. Pidades m.h silmas asjaolusid, milles poolte vahel esimese astme kohtus vaidlus puudus, peavad maakohtu järeldused paika nii kostja poolt rahasummade hageja arveldusarvelt väljavõtmise kui nende tagastamise kohta tõendite puudumise osas. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on juhatuse liikme kohustusi rikkunud ja kohustatud sellega kostjale tekitatud kahju ÄS § 187 lg 2 ja

§ 115järgi hüvitama. Õiged on ka maakohtu viited Ts

ÜS §-dele 32, 35 ja 138,

§ 620

lg-tele 1 ja 2 ja järeldus, et kostja on juhtorgani liikmena ja käsunditäitjana rikkunud viidatud sätetest tulenenud lojaalsus ja heas usus käitumise kohustust.

1. Kaebuse väide, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole esitanud nõude rahuldamist võimaldavaid raamatupidamise algdokumente, ei ole asjakohane. Kostja ei ole täpsustanud, milliseid algdokumente ta silmas peab. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esiletoodud ja tõendatud asjaolud annavad aluse lugeda nõuet põhjendatuks. Hageja väited, et kostja võttis hageja arveldusarvelt raha, kinnitavad hageja raamatupidamislik õiend, millest on näha kahju summa kujunemine (I kd, tl 16-22), audiitori arvamus (I kd, tl 23-26) ning hageja pangakonto väljavõtted ( I kd, tl 194-195). Kostja ei ole omalt poolt esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks hageja arveldusarvetelt välja võetud raha hagejale tagastanud.
2. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus andnud hageja
3. ja
4. majandusaasta aruannetele tõenditena ebaõige hinnangu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja seisukoht, mille kohaselt tõendab tema poolt hagejale raha üleandamist hageja
5. majandusaasta aruandes tehtud kirje, mille järgi on hagejal rahalisi vahendeid üle 7 miljoni krooni (I kd, tl 49-68), on ekslik. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna sellesisulise kirje tegemine aruannetesse on võimalik ka ilma, et hagejal raha valdust oleks, ei saa kostja majandusaasta aruandes rahasumma kajastamisega raha hagejale tegelikku tagastamist tõendada. Asjaolu, et hageja tegevjuhtkond võis
6. majandusaasta aruandele alla kirjutades rikkuda aruande esitamise ajal kehtinud raamatupidamisseaduse § 23 lg 1 p-s 2 ettenähtud nõuet, et raamatupidamise aastaaruanne kajastab õigesti ja õiglaselt raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid, ei vabasta kostjat kohustuse täitmise tõendamise koormisest. Ühtegi muud dokumenti, mis kinnitaks kostja väiteid ligi kolme aastase perioodi vältel välja võetud raha üleandmist hagejale või tema osanikule, kostja esitanud ei ole. Öeldu tõttu nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et üksnes majandusaasta aruande kirjest kostja väidete tõendatuks lugemiseks ei piisa. Õige on maakohtu seisukoht, et täitmiskviitungi hankimine on võlgniku kohustus (

§ 95lg 1). Kolleegium lisab, et Ts

MS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud pool ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna hageja tugines hagi esitades kostja poolt vaidlustamata väitele, et kostja võttis hageja arveldusarvelt välja raha kokku 121 452,52 eurot (1 900 319 krooni) (I kd, tl 222) ning esitas selle kohta ka tema väiteid usutavaks muutavad tõendid, tekkis kostjal hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks kohustus tuua omalt poolt esile faktid raha tagastamise kohta ning neid väiteid omakorda tõendada. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma väidete põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

1. Kaebuse väide, et kohus on lahendit tehes lähtunud valest ÄS § 187 lg 2 redaktsioonist ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja poolt nõutava summa on kostja hageja arveldusarvelt välja võtnud ning summa tagastamise tõendamise koormis lasuks ka ÄS § 187 lg 2 varasema redaktsiooni mõtte kohaselt kostjal.
2. Kuna nõude aegumise küsimust ei ole menetluses tõusetunud, ei anna hagi rahuldamata jätmiseks alust kostja väited, et hageja ei ole kostja vastu enne hagi esitamist vaidluse esemega seotud pretensioone esitanud.
3. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm