TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2902 Otsuse kuupäev 14.02.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Kolesnikov´i kaebus Tartu Vangla dire

) § 32 lg 1 kohaselt võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks päevaks kalendriaastas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab vangla direktor lühiajaliseks väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30.11.

1. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg 1 kohaselt võtab vangla direktor taotluse rahuldamist otsustades arvesse järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärki ja 7) väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. Tartu Vangla direktori 13.09.
2. a käskkirjast nr 1-4/2331 nähtuvad põhjendused ja kaalutlused, millest vangla direktor on otsustamisel lähtunud. Haldusaktist nähtub, et otsustamisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Asjaolu, et J. Kolesnikovile põhjendused ei meeldi või ei pea tema neid piisavalt mõjuvateks, ei tähenda veel, et lühiajalisele väljasõidule lubamata jätmine on õigusvastane. Arusaamatud on J. Kolesnikovi väited, et ära hoidmaks vargile minemist esimestel päevadel peale vabanemist, on vajalik temal enne vabanemist külastada perearsti, käia pensioniametis, sotsiaalosakonnas jne. Kaebusest ei nähtu, kuidas nimetatud toiminguid ning ametiisikute vastuvõtud hoiaksid ära uue kuriteo toimepanemise ning millistel põhjustel on just lühiajalise väljasõidu mittevõimaldamine seotud kuriteo toimepanemisega.

§ 75

lg 4 kohaselt makstakse kinnipeetavale vabastamisel välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäänud raha. Tartu Maakohtu 22.06.

1. a kohtumäärusega kriminaalasjas 1-09-9693 jäeti J. Kolesnikov vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamata ning leiti, et süüdimõistetul tuleb vangistus kanda tähtaja lõpuni. Tartu Ringkonnakohus jättis 17.08.
2. a kohtumäärusega Tartu Maakohtu 22.06.
3. a määruse muutmata. Seega on nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidnud, et J. Kolesnikovi vabastamine ei ole võimalik ning kohtud on pidanud J. Kolesnikovi isikuks, kes võib vabastamise korral jätkata kuritegude toimepanemist ning ei suuda alluda kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile. J. Kolesnikov leiab, et lühiajalisele väljasõidule lubamine on vastuolus
4. a individuaalse täitmiskavaga (ITK), mille kohaselt tuleb säilitada suhteid lähedastega. ITK koostatakse üheks aastaks ning tegemist ei ole kehtiva dokumendiga. 28.04.
5. a kinnitatud ITK-s ei nähtu riske maandava tegevusena suhete säilitamist lähedastega ja seda ei eita ka J. Kolesnikov ise. Seega ei ole võimalik haldusakti vaidlustamisel tugineda võimalikule vastuolule kehtivuse kaotanud dokumendiga. Vaideotsuses on Justiitsministeerium õigesti viidanud, et 28.04.
6. a kinnitatud ITK-s ei ole püstitatud eesmärki säilitada suhteid lähedastega. Asjaolu, et selline tegevus on märgitud varasemalt
7. a ITK-s, ei muuda valeks väidet, et 28.04.
8. a ITK-s seda märgitud ei ole. ITK-s märgitud tegevus: säilitada suhted lähedastega, ei tähenda, et selle eesmärgi täitmiseks tuleb vangla direktoril sõltumata VSkE § 82 lg-s 1 sätestatud asjaoludele lubada kinnipeetavat lühiajalisele väljasõidule. Lühiajaline väljasõit on üks võimalikest vanglavälise suhtlemise võimalustest, kuid see ei ole ainukene viis suhelda lähedastega. J. Kolesnikov heidab ette asjaolu, et lühiajalisele väljasõidule ei lubatud teda seetõttu, et ta on ohtlik, kuid 2 kuu pärast vabaneb ning siis ei ole enam ohtlik.

§ 73

kohaselt vabastatakse kinnipeetav vanglast karistuse ärakandmisel, samuti teistel seaduses ettenähtud alustel. J. Kolesnikovile 27.10.

1. a kohtuotsusega mõistetud karistus lõpeb 10.02.
2. a. Seega on vanglal kohustus peale karistuse ärakandmist isik vanglast vabastada sõltumata asjaolust, kas 3 isikust võib tuleneda oht ühiskonnale või mitte. Seetõttu on J. Kolesnikovi väited peatse vabanemise osas asjakohatud, kuna vangla direktoril ei ole võimalik jätta õigusaktides sätestatu tähelepanuta just peatse vabanemise tõttu. J. Kolesnikovi väited rikkumiste puudumise kohta on alusetud. See, et J. Kolesnikov ise rikkumisi ei tunnista, ei tähenda, et neid ei ole olemas. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on kehtivad ning vangla direktoril oli lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kohustus hinnata ka kinnipeetava käitumist vanglas. J. Kolesnikovi väited, et tegemist on kättemaksuga kohtusse esitatud kaebuste eest, on paljasõnalised ja tema enda subjektiivne hinnang. Vastustaja palub jätta Juri Kolesnikovi kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Käesolevas asjas on Juri Kolesnikov algselt esitatud haldusakti tühistamiskaebust muutnud ning on esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt tuvastamiskaebuse, milles taotleb Tartu Vangla direktori 13.09.
3. a käskkirja nr 1-4/2331 õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Riigikohus on oma 14.10.
4. a otsuses nr 3-3-1-54-03 märkinud, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas kaalutlusotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljunud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist kaalutlusviga. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, sest ta on antud pädeva haldusametniku poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajal oli õigus esitada taotlus lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, sest

§ 32

lg 1 kohaselt oli ta oma karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, kuid luba antakse, kui loa andmine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning seda otsustab vangla administratsioon.

§ 32

lg 4 kohaselt lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vaidlustatavas käskkirjas on kajastatud VSkE § 82 lõikes 1 sätestatut ja neid asjaolusid on kaebaja suhtes kaalutud. Vaidlustatava käskkirjaga on kaebaja taotlus jäetud rahuldamata ja see otsus on vastavalt VSkE § 82 lg-le 2 igati põhjendatud ja motiveeritud. Kohus tuvastas, et vaidlustatud käskkirjas on väljasõiduloa andmisest keeldumise põhjused märgitud lähtudes VSkE §-st 83 p 31 ja

1. VSkE § 83 p 31 kohaselt vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Sama 4 paragrahvi p 4 kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kohus leiab, et vangla direktoril ei ole kohustust igal juhul anda kinnipeetavale luba väljasõiduks. Väljasõiduloa andmisest keeldumise otsustamiseks on vangla direktoril laiapiiriline diskretsiooniõigus. Vaidlustatavas käskkirjas hindas vangla direktor turvalisuse riske, kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo liiki ja iseloomu ning karistusaja pikkust, kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ja kaebaja käitumist vanglas. Käskkirjas on märgitud, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebajal oli käskkirja andmise ajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust – 15.04.
2. a noomitus (kasutas enda valmistatud spordivahendit) ja 19.05.
3. a – 3 ööpäeva pikkune kartserikaristus suitsetamise eest tualettruumis (karistust ei pööratud täitmisele ja oli antud katseaeg) (t.l 23 pöördel). Kaebaja distsiplinaarkaristamise haldusaktid olid vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtivad. Vaidlustatud käskkirjas on põhjalikult kaalutletud turvalisuse riski, kaebaja suutlikkust järelevalveta väljaspool vangla territooriumi käituda viisil, mis ei rikuks õiguskorda. Märgitud on, et varasemalt on käitumiskontroll ebaõnnestunud. Kaebaja ei järginud kohtu poolt määratud kohustusi ja sooritas katseajal uue kuriteo. On märgitud, et vangla direktoril on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ja ei ole kooskõlas õiguskorra kaitsmise huviga. Kohtu arvates on vastustaja väljasõiduloa andmise otsustamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Vaidlustatud käskkiri on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele ja HMS §le
4. Kohus nõustub Justiitsministeeriumi järeldusega, et vangla poolt ei olnud korrektselt hinnatud kaebaja ohtlikkust avalikkusele ja täiskasvanuile ja seega on vaidlusaluses haldusaktis tuginetud osaliselt ebaõigele kaalutlusele. Kohus nõustub samuti Justiitsministeeriumi järeldusega, et viimane asjaolu ei oma alust vaidlustatava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks, kui muude argumentidega on lõppjäreldus piisavalt kinnitatud. Ülaltoodu alusel, võttes arvesse asjaolusid kogumis, leiab kohus, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja see tuleb jätta rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 5