KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-

) § 233 lg-ga 1 kasutusvaldusesse antava vaba põllumajandusmaa plaanide ja maatükkide registreerimislehe 3-10-3409 väljapanek. Muuhulgas oli võimalik esitada avaldusi Abaja külas asuva ca 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks. 2. Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) Taimo Jätsa ja Abaja Farm OÜ esitasid Koeru Vallavolikogule tähtaegselt avalduse Kaasiku maaüksuse vaba põllumajandusmaana kasutusvaldusesse saamiseks. Taotlejatele anti kooskõlas

§ 233

lg-ga 6 tähtaeg kokkuleppe saavutamiseks maaüksuse kasutusvaldusesse andmiseks ühele taotlejatest. Taotlejad ei saavutanud määratud tähtajaks kokkulepet.

1. Koeru Vallavolikogu tegi 25.03.2010 otsusega nr 21 Järva maavanemale ettepaneku anda Kaasiku maaüksus Abaja Farm OÜ kasutusvaldusesse. FIE Taimo Jätsa vaidlustas otsuse halduskohtus. Tallinna Halduskohus tunnistas 07.09.2010 otsusega nr 3-10-1010 Koeru Vallavolikogu 25.03.2010 otsuse nr 21 õigusvastaseks ja tegi ettekirjutuse vaadata vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) osas uuesti läbi. Halduskohtu otsus on jõustunud.
2. Koeru Vallavolikogu viis läbi maakasutuse vaatluse 26.10.2010 Koeru vallas Abaja külas Kingsepa maaüksusel ning 01.11.2010 Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel. Maaüksuste omanik on T. Jätsa.
3. Koeru Vallavolikogu tegi 25.11.2010 otsusega nr 55 Järva maavanemale ettepaneku kinnitada Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saajaks Abaja Farm OÜ.
4. FIE Taimo Jätsa esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Koeru Vallavolikogu 26.10.2010 ja 01.11.2010 maakasutuse vaatluse toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning 25.11.2010 otsuse nr 55 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Koeru Vallavolikogule asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemiseks. Kaebuses ja selle täienduses põhjendati Koeru Vallavolikogu 25.11.2010 otsuse nr 55 õigusvastasust järgmiselt: 1) Otsus on õigusvastane ja motiveerimata. Otsuses on peetud maaüksuse kasutusvaldusesse taotlejaid võrdses seisundis olevateks, seda ei teinud aga halduskohus 07.09.2010 otsuses. Paikvaatluse tulemustest lähtuvalt on otsuses tehtud põhjendamatu järeldus, et kaebaja omandis oleva rohumaa niitmise näol on tegemist maa ebaefektiivse kasutamisega, kuigi kaebaja on varasemas kohtuvaidluses selgitanud, miks tal ei olnud võimalik enda omandis olevat maad põllumajandusmaana täies ulatuses kasutusele võtta (maa oli vaja puhastada võsast). Kasutusvalduse üle otsustamisel ei saa kõne alla tulla asjaolu, kas ja kui palju on kaebaja käesoleval aastal olemasolevat maad kasutanud (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-39-10). Kaebaja on deklareerinud enda majandustegevuse deklaratsioonides põllumajandustootmisest saadavat tulu, mida kinnitab ka Maksuja Tolliamet. Maa kasutusvaldusesse saamiseks ei pea kaebaja omama põllumajandustehnikat, seda on võimalik rentida või soetada teenust. Kasutusvalduse saamise eesmärgiks ei ole maa väljarentimine, vaid kavatsus alustada mahepõllumajandusliku tootmisega. Vastustaja ei lähtunud otsuse tegemisel objektiivsetest kaalutlustest, sest kolmanda isiku juhatuse liige Kalle Adler on ühtlasi vallavolikogu maaelu- ja keskkonnakomisjoni esimees. Haldusorgan ei kaalunud mõlema poole argumente ega põhjendanud, miks on kaebaja argumendid nõrgemad teise poole omadest. 2) Asjas ei ole vaidlust põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmise osas, seega tuleb lähtuda eeldusest, et kaebaja on õigustatud taotlema maa kasutusvaldusesse saamist ja puudus vajadus hinnata maa põllumajandusliku kasutamisega seotud asjaolusid.

§ 233

lg 6 osas ei ole kaebaja ja kolmas isik sarnaste kriteeriumitega taotlejad, sest kolmas isik ei kasutanud otsuse tegemise ajal Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel (rendileping oli lõppenud) ega olnud ka piirinaaber. Kaebaja aga on põllumajandustootmisega tegelev FIE ja piirinaaber. Isegi kui vastustaja võis otsuse tegemisel luua täiendavaid kriteeriume, oleks pidanud arvesse võtma, 2

ei anna konkreetseid kriteeriume eelistuste tegemiseks mitme taotleja vahel. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-96-08 ja 3-3-1-39-10 asunud seisukohale, et kui

§ 233

lg-tes 2 ja 6 toodud kriteeriumidele vastab rohkem kui üks taotleja, on volikogul

§ 233

lg 6 kohaselt kaalutlusõiguse alusel õigus ise leida asjakohaseid kriteeriume ühe taotleja eelistamiseks. Riigikohtu hinnangul võib olemasoleva maa kasutamise ulatus olla üheks kriteeriumiks mitme taotleja vahel valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Samuti võivad lisakriteeriumid tuleneda EL õigusest, sh PRIA toetuste saamisega seotud tingimustest, kui maaüksuse kasutamise eesmärk on seotud vastavate toetuste valdkonnaga. Riigikohtu seisukoha järgi võib kaalutlemine toimuda paikvaatluse läbiviimise kaudu ning kaalumisel tuleb lähtuda mh maareformi üldisest eesmärgist ning

§ 233lg-s 1 ja 2 sätestatud kriteeriumidest.

Riigikohtu seisukoha järgi paneb

§ 233

vallavolikogule kohustuse koguda tõendavaid dokumente ja lahendada kerkinud vaidlused. Kaebaja põllumajandusliku maakasutuse faktilise olukorra vaatluse tulemused on üheks paljudest erinevatest kaalutluse aluseks olevatest asjaoludest.

1. Abaja Farm OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kolmanda isiku senine maakasutus on olnud sihtotstarbeline ja efektiivne põllumajandussaaduste tootmiseks. Ta on kasutanud Kaasiku maaüksust enne kasutusvalduse seadmise menetluse alustamist perioodil 11.12.2007-11.12.2009 Järva maavanema 16.11.2007 korralduse nr 998 ja selle alusel sõlmitud ajutise maakasutuse lepingu kohaselt ning on täitnud kõik lepingu ja maakasutusõigusega kaasnenud kohustused. Kaasiku maaüksuse kasutusõigusest ilmajäämine tooks endaga kaasa piima- ja lihatootmise vähenemise ning töötajate koondamise või tuleks senise tootmistaseme säilitamiseks otsida uut täiendavat maad. Kaasiku maaüksuse kasutusõigusest ilmajäämise korral ei ole kolmandal isikule enam võimalik täita PRIA ees võetud kohustusi täies ulatuses (kohustusi tuleb täita 5 aastat), mis toob kaasa sanktsioonid koos saadud toetuste tagasinõudmisega ning annab kolmandale isikule kahjuhüvitise nõudeõiguse riigi ja kohaliku omavalitsuse vastu. 2) Kolmas isik on huvitatud Kaasiku maaüksuse kasutamise jätkamisest pikaajaliselt põllumajandussaaduste tootmise eesmärgil ja on soovinud selleks sõlmida kaebajaga kokkuleppe. Kaebaja on seni kõik kokkulepped selgitusteta tagasi lükanud. Vastustaja on Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusesse andmisel ja taotlejate omavahelise kokkuleppe mittesaavutamise tõttu asunud õigesti rakendama kaalutlusõigust ning on õigesti arvestanud Riigikohtu praktikat, et leida täiendavad kriteeriumid taotlejate võrdlemiseks, oma seisukoha kujundamiseks ja selle edastamiseks maavanemale põhjendatud otsuse tegemiseks.
2. Tallinna Halduskohus lõpetas 30.06.2011 otsusega kaebaja loobumise tõttu haldusasja menetluse taotluse osas tuvastada 01.11.2010 Koeru vallas Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel läbiviidud paikvaatluse õigusvastasus (p 1); rahuldas ülejäänud osas kaebuse osaliselt (p 2); jättis rahuldamata taotluse tuvastada 26.10.2010 Koeru vallas Abaja külas Kingsepa maaüksusel läbiviidud paikvaatluse õigusvastasus (p 3); tunnistas õigusvastaseks Koeru Vallavolikogu 25.11.2010 otsuse nr 55 ja tegi Koeru Vallavolikogule ettekirjutuse vaadata Koeru vallas Abaja külas asuva maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamise avaldused uuesti läbi ja teha uus otsus (p 4); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20,72 € ja jättis ülejäänud osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (p 5). Koeru Vallavolikogu 26.10.2010 otsuse nr 55 õigusvastasuse tuvastamise ja ettekirjutuse tegemise osas olid kohtuotsuse põhjendused järgmised: 3

§ 233lg-tes 11 ja 2 sätestatud tingimustele.

Vastustaja tegi 25.11.2010 otsusega nr 55 Järva maavanemale ettepaneku kinnitada Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusesse saajaks Abaja Farm OÜ. Otsuse preambulas märgitakse, et mõlemad taotlejad on maa kasutusvaldusesse taotlejana võrdses seisus ja olukorras, kus

§ 233

lg-tes 2 ja 6 sätestatud kriteeriumitele vastab rohkem kui üks taotleja, tuleb vallavolikogul leida täiendavad kriteeriumid eelistuse leidmiseks. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-96-08 ja 3-3-1-39-10 lähtus vastustaja täiendavalt

§-dest 2 ja 233. Otsuse põhjendavas osas on vastustaja võrrelnud mõlema taotleja valmisolekut Kaasiku maaüksuse võimalikult efektiivseks sihtotstarbeliseks kasutamiseks. 2)

§ 233

lg 6 kohaselt on taotlejaid võimalik üksteisele eelistada 3 kriteeriumi alusel: 1) taotleja, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel; 2) taotleja, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb; 3) FIE. Kaebaja on FIE ja kasutusvaldusesse taotletava maa piirinaaber. Vaidlust ei ole selle üle, et kolmas isik ei ole Kaasiku maaüksuse piirinaaber. Asjaolu, kas maa kasutusvaldusesse taotleja on taotletavat maaüksust varem õiguslikul alusel kasutanud, ei ole

§ 233lg 2-4 kohaselt taotlejate kvalifitseerimise tingimuseks.

Taotletava maa õiguslikul alusel kasutamine omab tähtsust alles

§ 233lg-s 6 ettenähtud kaalutlusotsuse tegemisel.

Sellise otsuse tegi vastustaja 25.11.2010 ja sellel ajal ei olnud kolmandal isikul enam õiguslikku alust Kaasiku maaüksuse kasutamiseks (ajutise maakasutuse leping lõppes 11.12.2009). Kolmanda isiku kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et faktiliselt jätkab ta Kaasiku maaüksuse kasutamist. Kolmas isik tugineb seejuures maavalitsuse ametnikult saadud selgitusele, mille kohaselt tuleb lähtuda vastustaja ettepanekust maa kasutusvaldusesse andmise kohta, kuniks maavanem ei otsusta teisiti. Kohtule ei ole teada, millistel asjaoludel maavalitsus sellise seisukoha esitas ja millega täpsemalt oma seisukohta põhjendas. Kohtule Kaasiku maaüksuse õiguslikul alusel kasutamise kohta mingeid tõendeid esitatud ei ole. Õiguslikuks aluseks ei saa olla ainuüksi vaidlusalune otsus, kuna tegemist on menetlustoiminguga, mis erinevalt haldusaktist ei tekita, muuda ega lõpeta isiku õigusi ega kohustusi ning mille puhul ei saa rääkida kehtivusest. Seega ei saa otsusena vormistatud menetlustoiming tekitada kolmandale isikule maa kasutamise õigust. 3) Seega on vastustaja kaalutlusõigust teostades lähtunud valest eeldusest – käsitlenud mõlemat taotlejat võrdsena

§ 233

lg 6 mõttes ja asunud otsima täiendavaid kriteeriume taotlejate vahel valiku tegemiseks. Riigikohtu praktikast tulenevalt on selleks põhjust alles siis, kui kõik taotlejad vastavad lisaks

§ 233

lg-s 2 sätestatule ka mõnele

§ 233lg-s 6 sätestatud kriteeriumile.

Kolmas isik ühelegi

§ 233lg-s 6 sätestatud kriteeriumile ei vasta.

Seega on vastustaja teinud kaalutlusvea, mis võis mõjutada otsuse lõpptulemust, seetõttu tuleb otsus tunnistada õigusvastaseks. Kaebuse ülejäänud väiteid ei ole vaja analüüsida. Vastustajal tuleb Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusesse saamise avaldused uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. Koeru Vallavolikogu palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse p 4 ja saata asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 1) Kolmas isik osales haldusmenetluses isikuna, kellele kuulub Kaasiku maaüksuse kasutusõigus. Järva maavanemaga sõlmitud ajutise maakasutuse leping kehtis kasutusvalduse seadmisega seotud haldusmenetluse alguses, kolmanda isiku poolt avalduse esitamise ajal ning ajal, mil vastustaja andis kaebajale ja kolmandale isikule tähtaja kokkuleppe sõlmimiseks. Kuigi kolmas isik kinnitas kohtuistungil, et kasutab maad senini õiguslikul alusel, jättis halduskohus uurimispõhimõtet rikkudes sellekohased täiendavad tõendid kogumata. Järva maavanem andis 11.12.2009 4

§ 233lg-s 6 sätestatud eelistuse kriteeriumitele vastavana.

4) Kohus leidis ebaõigesti, et vastustajal puudus õigus leida täiendavaid kriteeriume valiku tegemiseks taotlejate vahel olukorras, kus üks isik vastab mõnele

§ 233

lg-s 6 sätestatud kriteeriumile ja teine mitte.

§ 233lg 6 ei välista vastustaja võimalust muude kaalutluste kasutamiseks.

Viidatud säte annab vaid õigus taotlejat eelistada, mitte ei kohusta seda tegema. Kui vallavolikogu ei pea tulenevalt maareformi eesmärgist võimalikuks seaduses toodud eelistusi kasutada, on tal õigus lähtuda teistest seadusega lubatud kaalutlustest. Haldusakti väljaandmisel on maavanemal õigus nõustuda vallavolikogu ettepanekuga või mitte. Vastustaja on otsuses nr 55 põhjendanud eelistuskriteeriumidega arvestamata jätmist ja asunud seisukohale, mille kohaselt puudub tal veendumus, et kaebaja kasuks otsust langetades oleks tagatud Kaasiku maaüksuse efektiivne ja sihipärane kasutamine, mis on maareformi eesmärgiks. Vastustaja poolt läbiviidud paikvaatluse ja tootmistulemuste võrdlemise andmed on objektiivsed maakasutuse efektiivsuse näitajad. Kolmanda isiku juhtorgani liikme seotusel vallavolikoguga ei ole mingit seost Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusesse andmisega. 11. Abaja Farm OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse p 4 ja saata asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 1) Maavanemaga 11.12.2007 sõlmitud lepinguga sai kolmas isik Kaasiku maaüksuse ajutisse kasutusse kuni 11.12.2009. Lepingus oli lisatingimus (p 4.2), mille kohaselt sai kolmas isik faktiliselt kasutada maad 2010. a sügiseni seoses saagi koristamisega pärast taimede kasvuperioodi 5

§ 233

lg-s 6 ettenähtud eelistamise võimaluse maatüki senise õiguslikul alusel kasutajana seetõttu, et haldusmenetlus venib temast mittesõltuvatel põhjustel. Rikutud on kolmanda isiku õiguspärast ootust, sest haldusmenetlust ei viidud läbi mõistliku aja jooksul. Halduskohtu tõlgendus annab teistele kasutusvalduse taotlejatele võimaluse pahatahtlikuks manipuleerimiseks, millel ei ole

eesmärkidega mingit seost.

1. FIE Taimo Jätsa palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning menetluskulud vastustaja ja kolmanda isiku kanda. 1) Vastustaja apellatsioonkaebus on üles ehitatud uutele, varasemalt esitamata ja käsitlemata faktiväidetele ja tõenditele. Kuna Järva maavanema 21.01.2010 korraldust nr 27 ei ole õigusvastaseks tunnistatud, ei saa selle võimalikule õigusvastasusele ka käesolevas vaidluses tugineda. Kolmandal isikul puudus otsuse nr 55 tegemise ajal õiguslik alus Kaasiku maaüksuse kasutamiseks, taotlejad ei olnud otsuse tegemise ajal võrdses seisundis, mistõttu ei olnud vastustajal õigust hakata otsima täiendavaid kriteeriume. Vastustaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavaid argumente, miks tuleks kohtute poolt antud tõlgendus eelistuskriteeriumite kohaldamise osas jätta antud asjas kõrvale. Kohtuotsus on seaduslik, kõiki tõendeid on hinnatud ja otsus on jälgitav, mistõttu on väited kohtumenetlusnormide rikkumisest alusetud. 2) Haldusmenetluse läbiviimine sõltus vastustajast, mitte kaebajast. Vastustaja ei ole põhjendanud, mis takistas tal juba
2. a, kui kolmas isik kasutas maatükki õiguslikul alusel, otsust langetada. Vastustaja kaitseb arusaamatult vaid kolmanda isiku õiguspärast ootust, mitte kaebaja oma, kuigi mõlemale taotlejale jäeti õiguslik selgus võrdsel määral tagamata. See näitab ilmekalt, et kolmas isik on läbi oma juhtorgani liikme vastustajaga seotud isik, keda on menetluse algusest peale eelistatud subjektiivsetel kaalutlustel. Kaebaja süüdistamine menetluse venitamises on pahatahtlik, kaebaja on esitanud tõendid enda põllumajandusliku tegevuse olemasolu kohta juba esimese menetluse ajal (vt halduskohtu 07.09.2010 otsust nr 3-10-1010). Kaebaja teabenõuded valla arengut ja heakorda puudutavates küsimustes ei saa olla puutumuses käesoleva vaidlusega. 3) Järva maavanemaga 11.12.2007 sõlmitud leping ei andnud kolmandale isikule õigust maa kasutamiseks ka
3. a. Lepingu tähtajana on sõnaselgelt märgitud 11.12.
4. 6

§ 233

lg 6 tõlgendamine osas, milles see sätestab, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. 15. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et

§ 233

lg 6 annab vallavolikogule diskretsiooniõiguse otsustamaks, kas selles toodud eelistuskriteeriume konkreetsel juhul kohaldada või mitte, st et

§ 233

lg 6 ei kohusta vallavolikogu selles sättes toodud kriteeriumitele vastavat taotlejat teistele eelistama, vaid annab talle ainult õiguse seda teha. Ringkonnakohus leiab, et viidatud sättes antakse vallavolikogule kaalutlusõigus otsustada, keda sättes loetletud kriteeriumitele vastavatest taotlejatest eelistada, mitte aga kaalutlusõigust otsustada, kas neid eelistuskriteeriume üldse kohaldada või mitte. Eelistuskriteeriumitest lähtumist on pidanud vajalikuks ka Riigikohus 21.06.2010 otsuses nr 3-3-1-39-10. Seega tuleb vallavolikogul olukorras, kus sama maad soovivad kasutusvaldusesse saada mitu

§ 233

lg-s 2 sätestatud tingimustele vastavat isikut, teha esiteks kindlaks

§ 233lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumitele vastavad taotlejad.

Eelistuskriteeriumitele vastavad taotlejad on eelistatud olukorras nende ees, kes nendele tingimustele ei vasta. Seega kui üks taotlejatest vastab eelistuskriteeriumitele ja teine mitte, siis ei saa vallavolikogu otsida muid kaalutlusi taotlejate vahel valiku tegemiseks ja langetada otsust taotleja kasuks, kes kriteeriumitele ei vasta. Alles olukorras, kus eelistuskriteeriumitele vastab mitu taotlejat või kriteeriumitele ei vasta ükski taotleja, saab vallavolikogu võrrelda ja hinnata eelistuskriteeriumitele vastavaid taotlejaid muude lisakriteeriumide alusel. Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus (Riigikohtu 21.06.2010 otsuse nr 3-3-139-10 p 44). 16. Vaidluse all ei ole asjaolu, et nii kaebaja kui kolmas isik vastavad

§ 233

lg-s 2 sätestatud tingimustele, kummagi osas ei ole tehtud

§ 233

lg-s 5 ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määruse nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ § 10 lg-s 1 märgitud otsust taotleja nimekirja kandmisest keeldumise kohta. Samuti ei ole vaidlust selle üle, kaebaja vastab ka

§ 233lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumile – ta on FIE.

Piirinaabriks olek ei ole

§ 233lg 6 järgi FIE suhtes kehtiv eelistuskri7

§ 233lg-st 2 (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsust nr 3-3-1-39-10).

Käesoleval juhul on vaidluse all asjaolu, kas

§ 233lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumitele vastab ka kolmas isik.

Vastustaja ja kolmas isik leidsid, et kolmas isik vastab eelistuskriteeriumitele, kuna ta kasutas (vähemalt haldusmenetluse alguses) maatükki õiguslikul alusel, lisaks peavad vastustaja ja kolmas isik kasutusõiguse aluseks maavanemaga 11.12.2009 sõlmitud ajutise kasutamise lepingut. Kaebaja ja halduskohus leidsid, et Kaasiku maaüksuse kasutamine maavanemaga 11.12.2007 sõlmitud maa ajutise kasutamise lepingu alusel ei andnud kolmandale isikule eelistatud taotleja seisundit, sest vallavolikogu 25.11.2010 otsuse nr 55 tegemise ajaks olid nimetatud leping ja kolmanda isiku kasutusõigus lõppenud. 17. Esiteks ei ole menetlusosalised Järva maavanema ja kolmanda isiku vahel 11.12.2009 sõlmitud maa ajutise kasutamise lepingule halduskohtus toimunud menetluse käigus viidanud ega seda tõendina halduskohtule esitanud. See esitati alles apellatsioonimenetluses koos apellatsioonkaebustega. Kuivõrd apellandid ei põhjendanud piisavalt selle lepingu juba varasemat esitamata jätmist, tagastas ringkonnakohus uue tõendi apellantidele 24.11.2011 määrusega, mistõttu ei saa ringkonnakohus otsuse tegemisel selle tõendiga arvestada. Teiseks leiab ringkonnakohus, et nimetatud leping ei andnud kolmandale isikule Kaasiku maaüksuse kasutamiseks õiguslikku alust, sest leping oli seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 kohaselt tühine. Maareformi seaduse muutmise seaduse § 24 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr 169 „„Maareformi seaduse” § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“ § 4 lg 3 p 2 järgi ei saa maad selle määruse alusel ajutiseks kasutamiseks anda, kui taotletav maa on kohaliku omavalitsuse poolt

§ 233alusel välja selgitatud vaba põllumajandusmaana.

Kuna käesoleval juhul oli Kaasiku maaüksuse näol tegemist

§-le 233 vastava vaba põllumajandusmaaga, mille osas algas kasutusvaldusesse andmise menetlus juba

1. a aprillis, siis ei saanud seda maad ajutiseks kasutamiseks
2. a lõpus enam anda. Kolmandaks on vastustaja ka ise märkinud oma 25.11.2010 otsuses nr 55, et kolmanda isiku ajutine maakasutus lõppes 11.12.2009 ning lepingu jätkamine Järva Maavalitsusega muutus võimatuks, kuna vaidlusalune Kaasiku maatükk oli kasutusvaldusesse taotlemiseks välja pandud. Seega ei arvestanud vastustaja vaidlusaluse otsuse tegemisel Järva maavanema 11.12.2009 korraldusega nr 636 ega kolmanda isiku ja Järva maavanema vahel 11.12.2009 sõlmitud maa ajutise kasutamise lepinguga, mistõttu on asjakohatud vastustaja apellatsioonkaebuse väited, et ta ei saanud Järva maavanema 21.01.2010 korraldusega nr 27 vaidlusaluse otsuse tegemisel arvestada, sest seda korraldust ei ole talle kätte toimetatud ja seetõttu ei olnud ta Järva maavanema 11.12.2009 korralduse nr 636 kehtetuks tunnistamisest teadlik, ja et kolmas isik kinnitas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal, et kasutab Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel. Vastustaja ega kolmanda isiku selgitustest ei nähtu, et Järva maavanema 21.01.2010 korraldust nr 27 oleks halduskohtus vaidlustatud, seega on tegemist kehtiva haldusaktiga selle võimalikule õigusvastasusele vaatamata. Järva maavanema 11.12.2009 korralduse 636 õigusvastasus oli arutlusküsimuseks ka haldusasjas nr 3-10-
4. Järva maavanema ja kolmanda isiku vahel 11.12.2007 sõlmitud maa ajutise kasutamise lepingu p 4.1 järgi anti Kaasiku maaüksus kolmandale isikule ajutiseks kasutamiseks kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus, kuid mitte kauemaks kui 11.12.
5. Lepingu p 4.2 järgi oli kolmandal isikul lepingu kehtivusaja möödumisel õigus koristada saak pärast põllumassiivil kasvatatavate taimede kasvuperioodi lõppu. Viidatud lepingupunktidest nähtuvalt lõppes kolmanda isiku lepingujärgne maa kasutusõigus 11.12.2009, mitte 31.12.2010, nagu kolmas isik apellatsioonkaebuses väidab. Lepingu p 4.2 andis talle vaid õiguse saagi koristamiseks, 8

§ 233

lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumitele 25.11.2010 otsuse nr 55 tegemise aja seisuga, mitte taotluste esitamise aja seisuga.

§ 233lg 6 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Kuivõrd kolmandal isikul puudus vaidlusaluse otsuse tegemisel ajal Kaasiku maaüksuse kasutusõigus ja sama tuvastas vastustaja ka ise vaidlusaluses otsuses, siis ei vastanud kolmas isik

233 lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumile ning vastustaja ei saanud kasutada taotlejate hindamiseks muid lisakriteeriume ja langetada otsust kolmanda isiku kasuks olukorras, kus eelistuskriteeriumitele vastas vaid kaebaja. Järelikult on vastustaja 25.11.2010 otsus nr 55 langetatud diskretsioonipiire ületades ja õigusvastane.

1. Väited haldusmenetluse venitamisega kolmanda isiku õiguspärase ootuse rikkumisest võivad olla õiged, kuid ei anna alust menetlusosaliste ebavõrdseks kohtlemiseks, mis on antud juhul ühe taotleja (kolmanda isiku) eelistamisel aset leidnud, ega teise taotleja (kaebaja) õiguste rikkumiseks. Haldusmenetluse eesmärgipärase, efektiivse, võimalikult lihtsa ja kiire läbiviimise kohustus on haldusorganil (HMS § 5 lg 2), kel on kohustus menetlust juhtida, takistada menetlusosalisel menetlust pahatahtlikult venitada ja oma menetluslikke õigusi kuritarvitada, anda menetlusosalistele dokumentide esitamiseks tähtaegu ja dokumentide esitamata jätmisel jätta nende taotlused rahuldamata, seetõttu ei saa ebaefektiivses haldusmenetluses süüdistada kaebajat. Kaebaja märkis õigesti, et haldusmenetluse läbiviimine sõltus vastustajast, mitte kaebajast, ning et vastustaja ei ole põhjendanud, mis takistas tal viia haldusmenetlust lõpule juba
2. a, mil kolmandal isikul oli veel õiguslik alus Kaasiku maaüksuse kasutamiseks. Kuigi vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetlus algas juba
3. a märtsis, langetas vastustaja esimese otsuse alles 25.03.2010 ja pärast selle tühistamist halduskohtu 07.09.2010 otsusega tegi uue otsuse alles 25.11.
4. Vastustaja viide HMS § 5 lg-le 5 ei ole kohane, kuna see reguleerib olukorda, kus menetluse ajal muutuvad õigusnormid, mitte faktilised asjaolud. Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine võib anda kolmandale isikule vaid aluse vastustaja vastu kahjuhüvitamise nõude esitamiseks.
5. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
6. Kuna kaebaja ei ole esitanud ringkonnakohtule tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente, jäävad menetlusosaliste poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende enda kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1). Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 9