TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2556 Otsuse kuupäev
(200)15 kohaselt ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda piirata, kaebaja on toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo, mille eest on talle mõistetud enam kui aastase kestusega vabadusekaotus, tema karistatus ei ole kustunud, kujutab seega ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning tema puhul on tuvastatud, et ta ei ela perekonnaelu välismaalaste seaduse mõttes.
- Kohtuistungil jäid kaebaja ja vastustaja esindaja kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. S.P märkis vaid, et tegemist on teistkordse karistusega ning tema ohtlikkuse määratlemisel on lähtutud vananenud iseloomustusest. Selle peale viitas Anastassia Malõševa riigikohtu seisukohtadele teistkordse karistuse osas ja väitis, et lähtuti vangla poolt esitatust, kus oli selgelt kirjas, et kaebajat peetakse ohtlikuks. Veel väitis ta, et kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba ja suure tõenäosusega ta selle terve elu Eestis elanud isikuna ka saab. KOHTU PÕHJENDUSED
- Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (tl 7-15) on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p 2 ja § 242 kehtestatu annab Politsei- ja Piirivalveametile õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks põhjendusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile neile nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Välismaalaste seaduse § 241 lg 3 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, isikuga 2 seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja ta perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Politsei- ja Piirivalveameti poolt toimikusse esitatud dokumendid kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid (tl 41-47), kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks (tl 48). S.P on seda ka teinud (tl 49-56) ja viidanud seejuures oma pikaajalisele Eestis viibimisele, siin elava perekonnaga seotud õiguste rikkumisele ning sidemete puudumisele teiste riikidega. Otsuses on tema väiteid põhjalikult käsitletud. Seejuures ei ole kahtluse all seatud tema staatust kauaaegse elanikuna, kuid on leitud, et tal puudub perekonnaelu välismaalaste seaduse mõttes ja avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. Seega on Politsei- ja Piirivalveamet rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel haldusmenetluse seaduse § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud.
- Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult seda omanud isiku õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. S.Pi puhul on see olemas, sest Harju Maakohtu 29.10.2009 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-14753 (tl 44-47) on ta süüdi tunnistatud karistusseadustiku § 184 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja 7 ning § 392 lg 2 p 2 järgi. Nimetatud seadusesätted käsitlevad vastutust narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käsitlemise eest grupi poolt, võõra vallasasja varguse ja röövimise eest varem sarnase teo toime pannud isiku poolt ning keelatud või eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest isikute grupis. Karistusregistri andmetest (tl 42-43) nähtuvalt on S.Pi ka varem korduvalt erinevate kuritegude ja väärtegude eest karistatud ning Viru Vangla on Politsei- ja piirivalveametile edastatud riskihindamises (tl 41) pidanud teda avalikkusele kõrgohtlikuks isikuks, kelle ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel. Kuigi mõiste „oht avalikule korrale ja julgeolekule“ on väga ulatusliku sisuga ja seetõttu täpselt piiritlemata, mahuvad narkootilise aine suures koguses üle riigipiiri toimetamine ja vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine kindlasti selle alla. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes on tuginetud selle hindamise tulemustele ning käsitletud nii S.Pi isikust tulenevaid asjaolusid kui tema süüteo raskust ja laadi.
- Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist ning sellest ilma jäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist, sest isikul on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba. Samuti ei ole see käsitletav toime pandud teo eest uue karistuse määramisena. Kuritegude eest kohaldatavad põhi- ja lisakaristused on loetletud karistusseadustiku § 4, § 45, § 49, § 50, § 51, § 52, § 53 ja § 54 ning seejuures ei ole ära nimetatud elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kuna S.P on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas ka selliseid, mis on seotud narkootikumidega, jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses (tl 41 pöördel), on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend. 3 Kaebaja möönis kohtuistungil, et tal puuduvad lapsed ja perekonnaelu ning Eestis on ainult õde ja töötavad vanemad, kes ei vaja hooldust (tl 77). Kuna pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitlevate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109EÜ kohaselt on perekonnaliikmeteks nende õigusaktide mõttes üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed ning vanemaid saab sellena käsitleda erandina ainult ülalpidamisel oleku korral. Põhiseaduse § 26 tulenevad õigused perekonna- ja eraelu puutumatusele pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse.
- Kõigi eeltoodud asjaolude ja tõendite koosmõjus hindamise tulemusena pole halduskohtul põhjust Politsei- ja Piirivalveameti 02.09.2011 otsuse nr 15.3-04/295 tühistamiseks ning S.Pi kaebus jääb seega täies ulatuses rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveamet menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ei esitanud (tl 78). Raili Randlane Kohtunik 4