← Eesti

2-10-41110/28

Obsah (10)§ 367§ 455§ 101§ 142§ 145§ 65§ 42§ 44§ 39§ 41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Osalisel omaksvõtul põhinev Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Rein Pokk Sibille Jüring istungisekretär Otsuse avalikustamise aeg ja koht 21. oktoobril 2011.

§ 367ja Ts

MS § 434-439 kohus otsustas. Rahuldada Swedbank Liising AS registrikood 10434248 hagi SVP GRUPP OÜ registrikood 10216669 vastu võla nõudes osaliselt. mõista SVP Grupp OÜ-lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord 18 911,84 Eesti krooni (1208,69 €) ja jätta rahuldamata hageja viiviste nõue kostja vastu Jätta menetluskulud jätta poolte kanda. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamise kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Hageja nõue . I. Asjaolud Järelmaksuga müügilepingust nr 0134835L tulenev nõue 1.

  1. Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) (edaspidi Hageja) ja OÜ SVP GRUPP (edaspidi Kostja) vahel sõlmiti 24.07.2006 järelmaksuga müügileping nr 0134835L (Lisa 1, edaspidi Leping), mille esemeks oli sõiduauto Chysler 300C, 3.0, ehitusaasta: 2006 (edaspidi Vara). Lepingust tulenevalt kohustus Hageja andma Vara Lepingu perioodiks Kostja valdusesse ja kasutusse ning Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus Kostja tasuma Hagejale selle eest Lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt Lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud Lepingu punktis 2.
  2. 1.
  3. Kostja rikkus Lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata Lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Kostja poolt on Hagejale tasumata (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus) kokku summas 18 911,84 Eesti krooni (Lisa 2). Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas (Lepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 2 805,62 Eesti krooni (Lisa 2). 1.
  4. Seoses Kostja poolse võlgnevusega Hagejale, saatis Hageja Kostjale 17.12.2009 (Lisa 3) teatise Lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris Hageja Kostjat võlgnevuse suurusest ja palus Kostjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Samuti palus Hageja Kostjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult Hagejaga ühendust võtta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja Hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges Hageja tuginedes Lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 Lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. 1.
  5. Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.2 kohaselt on Hagejal õigus lugeda Leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui Kostja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. 1.
  6. Seoses asjaoluga, et Hageja lõpetas Lepingu ennetähtaegselt, kohustus Kostja tulenevalt Lepingu üldtingimuste punktist 7.
  7. andma Hagejale üle Lepingu esemeks oleva Vara valduse. Kostja taastati Vara valduse 24.07.2006 (Lisa 4). Pärast Vara valduse taastamist andis Hageja Vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile 2

(8)1.
  1. Saksa Auto AS esitas Hagejale osutatud teenuste (Vara tagastusteenus, vahendustasu, keemiline pesu, müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd) eest arved kokku summas 10 361,26 Eesti krooni (käibemaksuta), mis on Hageja poolt tasutud (Lisa 5). 1.
  2. Vara realiseerimisest saadu ei katnud Hageja Lepingust tulenevat nõuet Kostja vastu. Kahju koosneb Hageja Lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud Vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): 1.7.
  3. Hageja Lepingust tulenev nõue Kostja vastu oli 274 780,96 Eesti krooni, mis koosneb Vara jääkmaksumusest summas 242 702,24 Eesti krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 18 911,84 Eesti krooni, Vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 10 361,26 Eesti krooni (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest summas 2 805,62 Eesti krooni. Vara realiseeriti hinnaga 187 500,00 Eesti krooni (käibemaksuta). 1.7.
  4. 274 780,96 – 187 500,00 = 87 280,96 Eesti krooni (Lisa 6). 1.7.3.

§ 367

lg-st 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh Vara valduse üle võtmine või selleks pingutuste tegemine). Sellest tulenevalt Liisinguvõtja kohustub Hagejale hüvitama lisaks võimalikele enne Lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevustele, nagu liisingumaksete (koos intressiga), viiviste ja kindlustusmaksete võlgnevused, ka liisingueseme jääkmaksumuse ehk pärast Lepingu ülesütlemist veel tasuda jäänud liisingumaksete summa (intressita). 1.7.

  1. Juhindudes eeltoodust on Kostjal kohustus hüvitada Hagejale 87 280,96 Eesti krooni. 1.
  2. 17.12.2009 saadetud kirjas teatas Hageja Kostjale Lepingu ülesütlemisest (Lisa 3), milles palus tasuda Kostjal kõik Lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole Kostja võlgnevusi Hagejale tasunud ega Hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus 1.
  3. Kuna Kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi, esitas Hageja kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Kostja vastu. 10.11.2010 tegi kohus määruse, millega andis Hageja avalduse Kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses üle asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses, kuna Kostjalt saabus kohtule vastuväide maksekäsu kiirmenetluses. 15.11.2010 tegi kohus määruse, millega kohustas hagejat esitama kohtule oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Hageja sai nimetatud määruse kätte 06.12.
  4. 1.
  5. Maksekäsu kiirmenetluses kandis hageja kulusid seoses riigilõivu tasumisega summas 2 618,43 Eesti krooni (Lisa 7). II. Õiguslik põhistus 3

(8)2.1. Võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. 2.2.

§ 455

lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. 2.

  1. Lepingud üldtingimuste punkti 3.
  2. kohaselt, juhul kui Hageja, tuginedes Lepingute üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb Lepingud üles ning võõrandab Vara, on Kostja kohustatud hüvitama Hagejale Vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st Vara võõrandamisest saadud summa ja Kostja poolt Hagejale Vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh Vara valduse üle võtmine, Vara hoidmine, Vara müügikõlblikuks seadmine). Punkti 7.
  3. kohaselt Vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras Lepingute ülesütlemise ja Vara võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel Kostja poolt Lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti 7.4.
  4. kohaselt juhul, kui Vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki Kostja poolt Hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on Kostja kohustatud viivitamatult tasuma Hagejale puudu jääva osa. 2.4.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. 2.5.

§ 101

lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustise täitmisega viivitamise korral viivist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole avalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 2.6.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses.

§ 65

lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 4

(8)2.
  1. TsMS § 147 lg 5 kohaselt tasutakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral hagilt täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamiselt tasutud riigilõivuga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku avalduse esitamisel ei võeta asja hagimenetlusse enne hagilt riigilõivu tasumist. Seega kuivõrd maksekäsu kiirmenetluses tasus Hageja riigilõivu 2 660,76 Eesti krooni, siis tuleb hagi esitamisel tasuda täiendavalt riigilõivu 7 381,57 Eesti krooni (10 000,00 – 2 618,43 = 7 381,57). III. Kohtumenetluslikud sätted 3.
  2. Lähtuvalt TsMS § 79 lg 2 esitab Swedbank Liising AS hagi Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajale, kuivõrd Hagejale teadaolev Kostja viimane elukoht on Pärnus. 3.
  3. Lähtuvalt TsMS § 363 lg 1 p-st 4 teatab hageja, et on nõus asja kirjaliku menetlemisega. 3.
  4. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel või omal algatusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui Liisinguvõtja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati Liisinguvõtjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited Liisinguvõtja poolt omaksvõetuks. Pidades silmas TsMS § 407 lõikes 1 ja 2 toodud võimalusi, palub hageja kohtul hagi rahuldada tagaseljaotsusega enne eelistungit juhul, kui peaks esinema eelnimetatud paragrahvis sätestatud asjaolu(d). Hagiavalduses toodud väiteid tõendavad avaldusele lisatud dokumentaalsed tõendid. Tõendite originaaleksemplarid on Hageja valmis esitama esimesel sellekohasel nõudmisel. Juhindudes eeltoodust Hageja palub kohtul 1) mõista SVP Grupp OÜ-lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 87 280,96 Eesti krooni ning viivis protsendina põhinõudest (87 280,96 Eesti kroonilt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0134835L punktis 5.
  5. sätestatud määras (7 % aastas); 2) jätta kõik menetluskulud (sh maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 2 660,76 Eesti krooni ning hagimenetluse täiendav riigilõiv 7 381,57 Eesti krooni) SVP Grupp OÜ kanda. Kostja vastuväited. Kostja oma vastuväidetes hagile (tl. 70-73) tunnistab nõuet osalisel maksmata jäänud liisingmaksete osas - põhivõlgnevuse 18 911,84 krooni ulatuses. Seega on tegemist osalise omaksvõtuga ja nimetatud summa ulatuse kohus võib ära jätta kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osa ning tõendite analüüsi ning lugeda hageja nõue tõendatuks. . Kostja ei nõustu nõudega osas, mille aluseks on hageja märkinud hageja kulutused seoses auto tagastamise ja realiseerimisega. Kulutuste summa on 10 361,36 krooni. Kostja arvates põhjustas kulutused hageja endale ise, tellides vastavad teenused omal äranägemisel kolmandatelt isikutelt. Kostja arvates polnud nimetatud kulutused vajalikud, kuna kostja oli 5
(8)vastavad tööd 14.05.09 enne auto üleandmist ise ära teinud. Nimetatud asjaolu tõendab kostja vastava arvega ja pangakonto väljavõttega. Põhjendatud pole kostja arvates hageja poolt makstud sõidukirealiseerimise tasu. Hageja tellis nimetatud teenuse omal äranägemisel ilma kostja aktseptita ja kostjat informeerimata. Samuti ei võimaldanud hageja kostjal sekkuda auto müügiprotsessi, mis oleks selle kulutuse välistanud. Kohtu õiguslik põhjendus. Kohtu järeldused. Pooled pidasid pikka aega kompromissi läbirääkimisi, kuid kokkuleppele ei jõudnud. See annab tunnistust asjaolust, et hageja oma nõudeõiguses päris kindel polnud, kuid järele ka ei tahtnud ilmselt anda, seda olukorras, kus kostja ligi 47 000 krooni ulatuses, ehk rohkemkui poole ulatuses. nõuet tunnistab. Kohtupraktika. Riigikohtu lahend 3-2-1-33/08 AS Hansa Liising hagi OÜ Moneta vastu . 16. Lähtudes

§ 367lg-st 3 (enne 27.

detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis), tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (traktori jääkmaksumus) traktori jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi traktori omandiõigus hagejale, säilitas ta nii traktori kui omandas ka tasutud väljaostumaksed. Seega jäi hagejale kogu traktori jääkväärtus

§ 367lg 3 (enne 27.

detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada traktori väärtusega tagastamise ajal (sarnaselt

§ 367lg 3 kehtiva redaktsiooniga). Lähtudes Ts

ÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14).
  3. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 (ei enne 27.

detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas erineb seadusest üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada "vara võõrandamisest saadud summaga". Kapitalirendileping eeldab seega erinevalt seadusest liisingueseme tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 29). Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42

lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Kolleegium lisab, et selline tüüptingimus on

§ 42

lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. 18. Kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe 6

(8)puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna üldtingimuste p 5.17 kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus

§ 42

lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse

§ 44

kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes

§ 39

lg-st 2 ja § 42 lg-st 1, leiab kolleegium, et üldtingimuste p 5.17 on tühine ning selle asemel tuleb

§ 41

kohaselt lähtuda

§-s 367 sätestatust. Eelneva põhjal on ringkonnakohus liisingueseme jääkväärtuse tähendust

§ 367lg 3 järgi vääralt käsitlenud.

Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 (nii enne 27.

detsembrit 2003. a kehtinud kui ka kehtiva redaktsiooni) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, milline oli traktori väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja ise on tellinud ja kohtule esitanud traktori hindamisakti, mille kohaselt oli traktori väärtuseks selle hagejale üleandmise ajal 1 200 000 krooni (käibemaksuta) (toimiku I kd, lk 18). Hindamisaktis on ka selged viited selle kohta, et hinna määramisel on arvestatud nõudluse vähenemisega seda tüüpi masinatele ja sõidulüliti puudumist (või mittekorrasolekut). Kui hageja väidab, et traktori tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Hageja on väitnud, et traktorit ei õnnestunud hindamisaktis märgitud hinnaga müüa, olgugi et ta seda proovis, ning traktor õnnestus müüa alles kaks aastat hiljem ja oluliselt madalama hinnaga. Kohtud leidsid ekslikult, et kostjad pidanuks tõendama, et hageja ei mõjutanud müüki kostjate huvide vastaselt, kuigi just hageja pidi tõendama, et hindamisaktis märgitu ei olnud traktori tegelik väärtus tagastamise ajal. Kohtud ei tuvastanud, et traktori müügihind ei olnud selle väärtuseks tagastamise ajal, st et traktorit ei olnud võimalik hindamisaktis märgitud hinnaga traktori tagastamise ajal müüa, ega tagastamise aegset turuhinda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendeid uuesti hinnata ja võimaldada pooltel vajadusel esitada täiendavaid tõendeid. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada kostja I vastu suunatud nõude osas ka maakohtu otsus ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nimetatud kohtupraktika on käesolevas asjas kohaldatav, kuna hageja on sarnaselt Riigikohtus käsitletud asjas käitunud ilma hea usu ja mõistlikkuseta. Oluline on veel asjaolu, et hageja on kohtupraktikana kohaldavas asjas üheks pooleks ja pidi teadma antud kohtupraktikat. Liisingueseme jääkväärtusest. Vastavalt hagile oli liisingueseme jääkväärtuseks 242702,24 krooni (15511,50 eurot) . Liisinguvara realiseeriti hageja poolt 187 500 krooni eest. 7

(8)Kohtupraktikast tuleneb, et lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Nimetatud asjaolu tuleneb hageja hagiavaldusest. Hagi p.1.5 kohaselt andis kostja vara hageja valdusse tagasi, kuid hageja ettenägelikult, ilmse kohu eksitamiseks kuupäeva ei märgi, küll märgib antud nõuet mittepuudutava auto kostjale üleandmise päeva, millise asjaolu üle üldse vaidlus puudub. Kostja väidab, et andis auto üle 27.07.09., nimetatud kuupäeva hageja ei vaidlusta. Kohtupraktika kohaselt kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik. Samal päeval, 27.07.09., teatas hageja, et paneb vara müüki 240 000 krooniga (tl.80), samuti teatas hageja kostjale , et jätab enesele õigusele alandada hinda 10%, kui autot kuu aja jooksul ei müüda. Nimetatud tõendi esitas kohtule kostja. Jälle tekib kohtul küsimus, miks hageja sellist olulist tõendit ei esitanud kohtule koos hagiavaldusega. See on põhjendatav hageja edasise tegevusega auto müümisel. Nimelt jõudis nimetatud dokument kostja auto tegelikult müümise päeval 29.07.09., seejuures oli auto hinda juba alandatud tunduvalt, nagu nähtub hagi p. 1.7.1. 187 500 krooniga(11 982,43 eurot). Kostja väidabki, et ta ei saanud seetõttu sekkuda auto müügiprotsessi. Auto müüdi meelega alandatud hinnaga 6 päeva jooksul. Kui võtta aluseks auto keskmine turuhind, mille kohta on esitanud vaatlusandmed kostja (tl. 76-77), kõigub antud liiki auto hind kostja vaatluse kohaselt 239-550 tuhande vahel, mis teeb auto turuhinnaks (keskmiseks hinnaks) 394 000 krooni. Seega normaalsel müügiprotsessil oleks auto hind olnud 280-320 tuhat krooni, mis oleks katnud hageja kõik kulutused .Ka täna, kohtuotsuse tegemisel ehk 2 aastat hiljem, kõigub auto hind 10 590 ja 24 300 euro vahel. Sellest kohus järeldab, et hageja müüs auto tunduvalt alla jääkväärtuse ja turuhinna (arvestamata auto läbisõitu, mis on väike ja varustusastet, mis on maksimaalne –tl.79) ning kõrvaldades kostja seejuures müügiprotsessist ning ei pidanud kinni kostjale antud kinnitustest müügiprotsessi korraldamisel (tl. 80). Tulenevalt kohtupraktikast ei saa sellist hageja tegevust pidada lubatuks kuna ta jättis liisingueseme võõrandamise hinnariski kostja kanda, seejuures tegi seda tahtlikult ja põhjendamatult. Seega tuleb jätta auto hinnavahe ja müügil hageja poolt tehtud kulutused hageja kanda. Eeltoodut arvesse võttes tuleb rahuldamata jätta hageja viivistenõue kui alusetu, viivised pole tekkinud kostja tegevusetuse tõttu. Rahuldada hagi kostja poolt omaks võetud ulatuses ja menetluskulud jätta poolte kanda.. Kohaldatav seadus:

§ 367ja TsMS § 434-439. Rein Pokk Kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.