Kohtuotsus Kohus Eesti Vabariigi nimel Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Epp Haabsaar Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 11.02.2011.a, kohtukantselei kaudu Tsi

§ 28lg-test 1 ja 2 on hagejal tekkinud õigussuhe riigiga kui vara omanikuga.

Asjaga seotud kulutuste hüvitamise nõude saab esitada asja omaniku vastu. Seoses eeltooduga palus hageja välja mõista Eesti Vabariigilt (Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) OÜ ZE kasuks tehtud kulutuste hüvitisena 1 308 685,00 krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda. Menetluse käigus muutis hageja oma seisukohti ning täpsustas, et vaidlusalused kulutused ei puuduta seda vara, mis oli rendilepingu esemeks. Ühtlasi asus hageja seisukohale, et ta on ka EK RE (REV) õigusjärglane. Hageja andmetel valdab ta hooneid alates hageja õiguseellase asutamisest. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et rendilepingu p 2.1.2, 2.1.3, ja 2.1.7 järgi, mille hageja kostjale 01.09.

1. a esitas, oli remonttööde ning sellega seotud kulutuste tegemine hageja lepinguline kohustus. Hageja ei saa nõuda kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mida hageja pidi nagunii hoonetele rendilepingu alusel tegema. Kostja arvates ei ole hageja XXX asuva kinnistu heauskne valdaja. Seoses hagi aluse muutmisega kostja leidis, et õiguslik alus ning valduse tekkimise väidetav aeg jääb selgusetuks. Tehtud kulutuste vajalikkus, kasulikkus JA nende reaalne kandmine ei ole tõendatud ega ka põhjendatud. Hagist ei selgu, et kulutused ületavad hageja poolt asja viljast saadud tulu. Seoses eeltooduga palus kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud panna hageja kanda. Kohtuistungil hageja rõhutas, et hageja väidetav õigusjärglus on tõendamata, hageja õiguseellane oli rendiettevõte (REVER), mitte EK RE (REV). Menetluse käik 28.05.
2. a tegi kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuse, menetlus on kostja taotlusel taastatud. Alates 12.05.
3. a kuni 19.10.2010.a oli menetlus seoses halduskohtusse esitatud kaebusega (kaebuse rahuldamine eeldas hageja omandiõiguse tuvastamist, toim lk 492) peatatud. Tallinna Halduskohtu 27.02.
4. a otsusega haldusasjas nr 307-1348 jäeti rahuldamata, kusjuures Tallinna Ringkonnakohus jättis OÜ ZE apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata (toim lk 495 kuni 498). Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne
5. juulit 2002, kohaldatakse enne VÕS RakS jõustumist kehtinud seadust. Hageja tegi vajalikke ja kasulikke kulutusi, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab, enne
6. juulit 2002.a, mistõttu kohaldab kohus käesoleval juhul enne
7. juulit
8. a kehtinud õigust, sealhulgas TsK ja Asjaõigusseaduse (

) vastavaid sätteid. Kõnealusel perioodil kehtinud

§ 27

kohaselt asjale tehtud kulutused on: 1) vajalikud, kui nendega säilitatakse asja või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; 2) kasulikud, kui nendega asja oluliselt parendatakse; 3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt asja mugavust, meeldivust või ilu.

§ 28

lg 1 kohaselt isikul, kes võõrast asja vallates on teinud sellele vajalikke kulutusi, on õigus nõuda omanikult nende hüvitamist, kui kulutuste tegija ei ole asja oma valdusse saanud kuriteoga.

§ 28

lg 2 kohaselt heausksel valdajal on õigus omanikult nõuda asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamist osas, mis ületab tema poolt asja viljast saadud tulu.

§ 28

lg 1 ja 2 on oma olemuselt kaitsenorm, mille eesmärk on heauskse valdaja kulutuste hüvitamine. Samas kohaldub

§ 28lg 1 ja 2 üksnes juhul, kui kulutused on reaalselt kantud.

Seega kuulub esmajärjekorras tuvastamisele, kas väidetavaid kulutusi üldse kanti ning töid väidetud ajal teostati. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tööde üleandmise vastuvõtmise aktid ja õiendid, mida hageja esitas, ei vasta raamatupidamise seaduse 1995-

1. a kehtinud redaktsioonis sätestatud algdokumendile esitatud nõuetele (toim lk 21 ja kuni 26). Väidetavalt teostas töid I OÜ (end AS I ), kuid ühtegi dokumenti, mis tööde eest tasumist kinnitaks, hageja ei esitanud. Hageja väited võlgnevuse olemasolust jäid umbmääraseks (hageja andmetel oli võlgnevuse suurus umbes 400 000.- krooni, 16.12.
2. a protokoll lk 2). Ühtegi I OÜ võlanõuet ei ole hageja vastu esitatud. Töövõtuleping, millele aktides ja õiendites viidatakse, puudub. I OÜ-s 01.06.2009.a õiendi kohaselt (tõend nr 4, toim lk 519) on seisuga 01.06.
3. a osaühingul võlgu eraisikute ees 351925 krooni. Hageja ning I OÜ vaheline võlasuhe õiendist ei täpsustu. Kohtu jaoks on määrava tähtsusega, et nähtuvalt hageja
4. a majandusaasta aruandest võlad töövõtjatele puuduvad (toim lk 20). Juhul, kui hageja võlg I OÜ ees oleks reaalne, nähtuks see majandusaasta aruandest. Kohtu poolt määratud ekspert TRarvamuse kohaselt ei ole väidetavaid töid ajavahemikul 1995 kuni
5. a teostatud (toim lk 312 kuni 314). Eksperdi hinnangul on tegemist varasemal perioodil teostatud töödega või töödega, mille teostamise aeg ei ole tuvastatav. Eksperdi hinnangul toimus territooriumi asfalteerimine nõukogude perioodil. Tööde teostajaks on märgitud AS I, kuid andmed, et nimetatud äriühing tegeleks asfaltbetooni tootmisega, puuduvad. Samuti ei vasta väidetavad ühikhinnad sama perioodi turuhindadele. Ekspert TR arvamus on eriteadmistel põhinev hinnang, kusjuures eksperdi oskustes või erapooletuses puudub kohtul alus kahelda. Asjaolu, et tööde teostamisel kasutati nõukogude perioodist pärinevaid materjale kinnitavad eksperdi lõppjäreldusi. Samuti puudub usutav põhjendus territooriumi iga-aastaseks asfalteerimiseks. Ekspertiis on põhjalik, näitlikustatud ning selle järeldused on loogilised. Kohus möönab, et hageja poolt esitatud ehitusekspertiis nr 10121-11208991 (toim lk 507 kuni 510) on vastupidisel seisukohal, kinnitades hageja seisukohti. Ehitusekspertiis nr 10121-11208-991 on dokumentaalne tõend TsMS § 293 lg 2 tähenduses, mitte kohtu poolt määratud ekspertiis. 25.04.
6. a toimunud kohtuistungil tegi kohus hagejale ettepaneku täiendekspertiisi taotlemiseks, millega hageja ka nõustus. Vaatamata eeltoodule hageja nimetatud taotlust ei esitanud. Ka on ehitusekspertiis nr 10121-11208-991 võrreldes TR ekspertiisiga vähem näitlikustatud ning pealiskaudsem. Tunnistaja VM mäletas
7. a ning
8. a toimunud remontööde üksikasju sedavõrd täpselt (kasutatud värvide andmed, uste mõõtmed jms), et ütlus mõjus ebaveenvalt. Tunnistaja töötas tema enda andmetel hageja juures töödejuhatajana. Hageja väide, nagu oleks AS I vaidlusaluseid töid teostanud, on tunnistaja ütlustega ilmses vastuolus. Tunnistaja VG ütlustesse suhtub kohus samuti kriitiliselt. Tunnistaja on hageja töötaja, olles hagejaga seotud. Kohus möönab, et TS13.08.
9. a kirja kohaselt (toim lk 477) PS katlamaja XXX 01.05.
10. a suleti. Hooned, kus väidetavaid remonttöid teostati, asuvad aadressil XX ning seos XXX tänava katlamajaga ei ole selgelt järeldatav. Samuti ei viita väidetavate remontööde maht (toim lk 22) katlamaja sulgemisele. Analüüsitavaid tõendeid kogumina hinnates ning eelkõige arvestades, et maksedokumente ning töövõtulepingut ei esitatud, asub kohus seisukohale, et vaidlusalused kulutused tuvastamist ei leidnud. Kuna kulutuste reaalne tegemine jäi tõendamata, võtab kohus pahausksuse suhtes üksnes põhimõttelise seisukoha. valduse hea- või Rendilepingust, kui valduse väidetavast alusest, hageja loobus. TsMS § 206 lg 1 kohaselt on hagejal õigus hagi alust muuta. Mis puutub menetluse käigus esitatud väitesse, et hageja on REV-i õigusjärglane, siis tõendamist nimetatud väide ei leidnud. Kohtule on esitatud hageja kaebus Tallinna Halduskohtule, kus väidetavat õigusjärglust on hageja arusaamade kohaselt põhistatud (toim lk 423). Muid tõendeid väidetava õigusjärgluse osas esitatud ei ole. Kohtu hinnangul puudus hagejal hoonete ning hoonete juurde kuulunud teenindusmaa valdamiseks õiguslik alus. Hageja andmetel oli ta hoonete omanik, kuid tsiviilasjas nr 2-2/1313/03 eeltoodu kinnitust ei leidnud. Samuti jäi hageja kaebus haldusasjas nr 307-1348 tagajärjetuks. Eeltoodut muude hageja poolt osundatud tõenditega kogumis hinnates ning tõendamise koormust arvestades, asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja poolt esitatud nõue ei ole tõendatud ega ka õiguslikult põhjendatud. Menetluskulude määramisel lähtub kohus TsMSRS § 3 alusel viidatud seaduse kuni 01.01.
11. a kehtinud redaktsioonist. Nimetatud ajal kehtinud TsMS § 57 lg 1 järgi riigilõivuseaduse (RT I 1997,80,1344) sätestatud juhtudel ei pea isik riigilõivu riigituludesse tasuma. Viidatud ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 2 järgi olid juriidilised ning füüsilised isikud, kui nad on seadusega sätestatud juhtudel pöördunud avaldusega kohtusse teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, vabastatud riigilõivu tasumisest. Eeltoodust järelduvalt ei pidanud hageja kui erastamise kohustatud subjekt riigilõivu tasuma, olles seaduse alusel riigilõivust vabastatud. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Seega tuleb kostja kohtukulud, so eksperdi tasu 766.94 eurot, hagejalt välja mõista . Epp Haabsaar kohtunik