Obsah (6)

§ 445§ 162§ 651§ 230§ 436§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-

§-de 436 lg-te 1 ja 7 ning 438 lg 1 kohaselt on kohus kohustatud tehingu tühisuse aluseid hindama, ilma et keegi menetlusosalistest oleks sellele viidanud. Seega tuli kohtul tuvastada, kas antud juhul on leping 2 tühine intressi suuruse osas. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Kohtupraktika kohaselt tuli TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaldamisel kohtul tuvastada, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundkorras. Kolmanda asjaoluna tuli kohtul hinnata, et hageja teadis kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust selliselt asjaolust. Kohus nõustus täielikult hageja seisukohaga, et leping 2 ei ole tasakaalust väljas krediidi kulukuse määra tõttu TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi. Kostjaga sõlmitud laenulepingu krediidi kulukuse määr oli 30.730%. Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordne vahe tähendaks, et kostjaga sõlmitud laenulepingu krediidi kulukuse määr oleks pidanud olema üle 63,6%. Samas leidis kohus, et lepingus 2 märgitud intressi määr 26% on vastastikuseid kohustusi arvestades tasakaalust väljas ning kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Antud juhul on pooled sõlminud laenulepingu olukorras, kus kostja oli makseraskustes, ta teatas sellest hagejale ning seal võimaldati temale maksepuhkust, sõlmiti laenuleping nr 10-009838-VV eelmiste lepingute refinantseerimiseks, väljastati lisasumma lepingu 05-258701-RK graafikujärgse võlgnevuse tasumiseks. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostjale

1. veebruaril 2010 laenulepingu põhiosa summas 72 961,57 EEK–i üle kantud, millest on maha arvatud liisingulepingust tulenev kohustus 13 659,54 EEK-i, lepingutasu 1078 EEK-i, intress 962,32 EEK-i, laenulepingu 07-142407-VL põhiosa 54 525,33 EEK-i ja sama lepingu intress 2661,38 EEK-i. Pärast eelnevate võlgnevuste refinantseerimist jäi kostja kasutusse 75 EEK-i. Refinantseerimise üldteada eesmärgiks on varem saadud laenu ennetähtaegne kustutamine uue laenu arvelt, mis on vormistatud kliendi jaoks parematel tingimustel. Hageja on väitnud, et kuna kostja oli juba võlglane, siis ei saadud temale vormistada muud laenuprotsenti kui 26%. Olukorras, kus finantsasutused avalikult kutsuvad makseraskustesse sattunud isikuid üles koheselt pöörduma panga poole, samas aga isiku pöördumisel sõlmivad küll refinantseerimist võimaldavad lepingud, kuid kostja jaoks hoopis halvematel tingimustel, kui esialgsetes lepingutes märgitud, on tegemist kostja jaoks äärmiselt ebasoodsa tingimusega. Kostja väidete kohaselt oli esialgsete lepingute (refinantseeritavate lepingute) intressi suuruseks 16 % ja pärast panga poole pöördumist uues lepingus 26%. Kohus leidis, et selline intressimäär on kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Sellist kohustuse vahet ei kaalu üles ka hageja poolt kostjale võimaldatud maksepuhkus ja väidetav laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamine. Kostja jaoks läksid võetud laenud kallimaks. Isikult, kes juba on makseraskustes ning pöördub laenuandja poole lahenduse otsimiseks, ei ole põhjendatud nõuda kõrgemat intressi, kui esialgsetes refinantseeritavates lepingutes. Kohus leidis, et kostja nõustus lepingus 2 näidatud intressimääraga sundolukorras olles. Poolte poolt esiletoodust järeldas kohus, et hageja oli kostjaga lepingu sõlmimisel teadlik kostja olukorrast. Hageja poolt ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et 26% intressiga laenu andmisel oleks hinnatud kostja maksevõimet selliselt sõlmitud lepingut täita. 4 Ülaltoodu alusel leidis kohus, et lepingus 2 ettenähtud intressimäär 26% on TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alusel tühine. Tühise intressimäära asemel tuleb kostjal tasuda intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud suuruses. Hageja on viivist arvestanud perioodil
2. veebruar 2010 kuni
3. mai 2010, s.o kuni lepingu ülesütlemiseni. Laenu põhiosa võlgnevuseks oli 4663,09 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja § 94 lg-le 1 oli viivise määraks ajavahemikul
4. veebruar 2010 kuni
5. mai 2010, 8% aastas (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär 1% + 7%), s.o 0,022% päevas. Kokku tuleb intress kostjalt välja mõista 95 päeva eest 97,45 eurot. Kohus tegi menetluse käigus pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Hageja leidis, et ei ole kostjaga nõus kohtulikku kompromissi sõlmima, kuid võib kostjale võimaldada otsuse täitmise osade kaupa. Kostja on kohtule teatanud, et suudab tagasi maksta vähemalt 50 eurot kuus.

§ 445

lg 1järgi võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja taotlusele tasuda võlgnevus osamaksete kaupa, s.o 50 eurot kuus. Seega kohus määras, et kostjal tuleb väljamõistetud summa täita hiljemalt november 2016 selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust tasub kostja hagejale hiljemalt iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 105.42 eurot. Samuti määras kohus, et hagejal on õigus pöörduda kohtutäituri poole kogu võlgnevuse sundtäitmiseks juhul, kui kostja jätab tähtaegselt tasumata kaks järjestikulist igakuulist makset. Kohus leidis, et otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine ei kahjusta hageja huve, sest võlgnevuse aluseks oleva lepingu kohaselt oleks tagasimaksmise lõpptähtaeg olnud aastal

1. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. novembri 2011 otsuse tühistamist osaliselt, apellandi kasuks vastustajalt 266,24 euro välja mõistmata jätmise, otsuse täitmise korra ja tähtaja ning menetluskulude jaotuse osas; tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse tegemist, millega mõista apellandi kasuks vastustajalt välja täiendavalt 266,24 eurot ning jätta kõik menetluskulud sh apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leiab kohus otsuses, et intressi määr 26 % aastas on vastastikuseid kohustusi arvestades tasakaalust väljas ning kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Samas on kohus nõustunud hageja seisukohaga, et laenuleping ei ole tasakaalust väljas krediidi kulukuse määra tõttu, s.t TsÜS § 86 lg 3 teise lause kohaselt. Krediidi kulukuse määra arvestamisel võetakse arvesse ka laenusummalt tasutavat intressi. Laenulepingu sõlmimisel oli kostja refinantseeritavatest lepingutest tulenevate maksetega võlgnevuses, samuti oli kostjal krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus hageja ees. Hageja nõustus võimaldama kostjale võlgnevuste graafikujärgset tasumist uue laenulepingu sõlmimisega ja andis kostjale põhiosa maksepuhkust kuueks kuuks, mis fikseeriti laenulepingus. Hageja pikendas vastavalt kostja vastavasisulisele taotlusele laenu tagastamise lõpptähtpäeva maksimaalse väikelaenule ettenähtud perioodini viis aastat. Kostja ebakorrektse maksekäitumise tõttu ei olnud hagejal võimalik võimaldada laenulepingule intressi madalamas määras, kui kokkulepitud 26% aastas. Apellant ei nõustu kohtuga, et intressimäär 26% aastas oli kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Apellandile jääb arusaamatuks, mil moel oli intressimäär 26% aastas vastastikuseid kohustusi arvestades tasakaalust väljas, arvestades muu hulgas asjaolu, et laenulepingu sõlmimine toimus olukorras, kus kostjal olid hageja ees mitmed võlgnevused ehk kostja ei täitnud hageja ees hagejaga sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi vastavalt laenulepingus kokkulepitule. Kostja pidigi arvestama sealjuures asjaoluga, et pank ei ole nõus võimaldama eeltoodud põhjendustel samasugust intressimäära (refinantseeritud väikelaenulepingu nr 07-142407-VL intressimäär oli 16% aastas ja refinantseeritud tarbijafaktooringu nr 299/233728 intressimäär oli 19.9% aastas). 5 Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga selles osas, et refinantseerimine tähendab laenu ennetähtaegset kustutamist kliendi jaoks parematel tingimustel. Apellandile jääb arusaamatuks, millel kohtu taoline seisukoht põhineb. Refinantseerimise korral lepivad pooled kokku uue laenulepingu tingimused ning uue väljastatava laenu arvelt lõpetatakse varasemalt sõlmitud laenulepingust (laenulepingutest) tulenevad kohustused ning pooltevahelisi suhteid jääb reguleerima uus sõlmitud leping. Refinantseerimine ei pea toimuma kliendi jaoks parematel tingimustel, sealjuures on arusaamatu, mida tähendavad kohtu jaoks kliendi jaoks paremad tingimused – nt kas igakuise kuumakse vähenemine lõpptähtpäeva pikendamise teel on kliendi jaoks parem tingimus või mitte. Refinantseerimise korral lepivad pooled uue laenulepingu tingimused kokku, sealjuures kasutatakse refinantseerimist tihti just olukorras, kus kliendi kohustused vajavad restruktureerimist (nt graafiku koostamise tingimuse muutmist). Refinantseerimise korral ei jää kehtima esialgsete lepingute tingimused, vaid kehtima hakkavad uued laenulepingus kokkulepitud tingimused. Laenulepingu sõlmimisel selgitab pank kliendile laenulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning annab laenulepingu tingimuste kohta üksikasjalikku teavet. Kostja pöördus ise hageja poole palvega leida tekkinud olukorrale lahendus (võlgnevused panga ees ning suutmatus tekkinud võlgnevusi korraga tasuda). Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja nõustus laenulepingus näidatud intressimääraga sundolukorras olles. Kohus ei ole põhistanud, mida ta on silmas pidanud sundolukorra all. Kostjal oli võimalus valida, kas likvideerida hageja ees tekkinud võlgnevused ja jätkata esialgsete lepingute täitmist neis kokkulepitud tingimuste kohaselt või sõlmida hagejaga laenuleping ning jätkata hageja ees võetud kohustuste täitmist laenulepingus kokkulepitud tingimuste kohaselt. Kostja otsustas viimatinimetatud võimaluse kasuks. Hageja tahe laenulepingu sõlmimisel oli pakkuda kostjale võimalus tekkinud olukorra lahendamiseks. Eeltoodud põhjendustel ei ole laenulepingus ettenähtud intressimäär TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alusel tühine. Kostja ise ei ole menetluse jooksul intressimäära tühisusele viidanud. Kostja poolt esitatud väide, et tal tõsteti intressi ja ta ei nõustu seda maksma, ei tähenda, et intressimäär on tühine; 2) on täitmata

§ 445lg 1 kohaldamise eeldus.

Hageja ega kostja ei ole esitanud taotlust

§ 445lg 1 kohaldamiseks.

Asjaolu, et kostja leidis, et ta hakkaks võlgnevust tasuma 50 euro kaupa kuus ja soovis sellesisulist kompromissi, ei ole käsitletav taotlusena

§ 445lg 1 kohaldamiseks.

Seega puudus kohtul alus kohaldada asjas

§ 445lg 1.

3) on põhjendamatu jätta menetluskulud täielikult poolte enda kanda. Kohus on asunud seisukohale, et kostjalt oleks antud tsiviilasjas menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane kui ka ebamõistlik. Kohus on leidnud, et arvestades üldteada majanduslikku ning ka tööturul valitsevat olukorda, asjaolu, kus kostjalt väljamõistetud rahalise kohustuse täitmise suurust ning asjaolu, et hageja ei soovinud asjas kompromissi sõlmida, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga ja leiab, et menetluskulud tuleb jätta täielikult kostja kanda. Hageja menetluskuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv. Ebaõiglane on jätta menetluskulu tasutud riigilõivu näol täielikult hageja kanda. Hageja ei olnud nõus sõlmima kostjaga kompromissi arvestades asjaolusid: istungil väitis kostja, et tal puudub töökoht ning ta ei soovi ka miinimumpalgaga tööle asuda, ta ei tea, kunas ta saab tööle ja soovis tasuda 50 eurot kuus. Hageja ei pidanud sellises olukorras kompromissi sõlmimist mõistlikuks, arvestades muuhulgas võlgnevuse suurust ja sealjuures ka seda, et hagejaga sõlmitud laenulepingut, millega oli hageja juba kord andnud võimaluse tasuda graafiku alusel võlgnevust, kostja ei täitnud ning hageja oligi seetõttu sunnitud pöörduma kohtusse. Kohtu väited seoses üldteadatuntud majandusliku ja tööturul valitseva olukorraga on üldsõnalised ja ei saa olla põhjuseks

§ 162lg 4 kohaldamisele.

1. Vahur Siinvert palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. novembri 2011 otsus muutmata. 6 Vastustaja ei pea kaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja nõustub täielikult maakohtu otsusega ega pea apellatsioonkaebuse arutamist ringkonnakohtus õigeks tuginedes apellatsioonkaebuse põhjendustele ja nõudmistele.
3. Ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised oma varasemate seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu maakohtu
5. novembri 2011 otsus kuulub osaliselt tühistamisele.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 8. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse järgnevas: - maakohus on ebaõigesti tuvastanud lepingu 2 tühisuse intressi suuruse osas ja jätnud seetõttu ebaõigesti välja mõistmata intressina 266.24 eurot; - puudus poole taotlus

§ 445

lg 1 alusel täitmise korra (maksegraafiku) kindlaks määramiseks; - põhjendamatu oli jätta kõik menetluskulud maakohtus poolte endi kanda; 9. Maakohus on tuvastanud, et lepingus 2 kokkulepitud intressikokkulepe 26 % aastas on tühine TSÜS § 85 ja § 86 lg 2 ja 3 alusel. TSÜS § 85 kohaselt tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. TSÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. TSÜS § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt kui TSÜS § 86 lg 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Maakohus leidis, et TsÜS § 86 lg 2 ja lg 3 kohaldamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundkorras. Kolmanda asjaoluna tuleb kohtul hinnata, et hageja teadis kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust selliselt asjaolust. Maakohus leidis, et kuigi lepingu 2 krediidikulukuse määr ei ole tasakaalust väljas, on intress tasakaalust väljas ja kostja jaoks väga ebasoodne, kuna intress muutus varasemaga võrreldes kõrgemaks. Kostja tegi tehingu sundolukorras ja hageja oli kostja olukorrast teadlik. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnangutega lepingu 2 intressi kokkuleppe sõlmimise asjaoludele ja kokkuleppe heade kommetega mittevastavusele. Laenu refinantseerimise eesmärgiks võib küll olla varem saadud laenu ümberkujundamine uue laenu arvelt, kuid see ei pea toimuma kindlasti võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel, nagu leidis maakohus. Kohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et refinantseerimise korral lepivad pooled kokku uue laenulepingu tingimused ja kehtima ei jää esialgsete refinantseeritud lepingute 7 tingimused. Lepinguga 2 suurenes kasutusintress võrreldes refinantseeritava lepinguga nr 07 -142407 10 % aastas (16%-lt 26%-le), samas võimaldas hageja ka kostjale kuue kuulist põhiosa maksepuhkust ja jättis kostjale kehtima krediitkaardi lepingu 1 järgi. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, miks oli lepingu 2 järgne intressimäär 26 % aastas kostjale äärmiselt ebasoodne olukorras, kus kostja sai maksepuhkust ja tema varasemad sissenõutavaks muutunud kohustused loeti täidetuks. Maakohus on ise tuvastanud, et lepingu 2 krediidikulukuse määr ei ole heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, samas võetakse krediidi kulukuse määra arvestamisel arvesse ka laenusummalt tasutavat intressi. Seega on maakohtu seisukohad, et lepingu 2 krediidikulukuse määr 30,730 % ei ole heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, kuid intress 26 % aastas on vastastikuseid kohustusi arvestades ebamõistlikult tasakaalust väljas ja kostjale äärmiselt ebasoodne, vastuolulised. Maakohus ei ole oma seisukohtade vastuolu millegagi põhjendanud. Asjaolu, et kostja ise pöördus seoses makseraskustega panga poole lahenduste leidmiseks sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmisel, ei tähenda lepingu 2 sõlmimist sundolukorras. Kostjal oli võimalus jätta leping 2 sõlmimata ja jätkata varem sõlmitud lepingute täitmist. Asjas ei ole tõendatud, et kostja nõustus 26 %-se aastaintressiga sundolukorras, st oma erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt. Nimetatud asjaolude tõendamiskohustus lasub üldjuhul

§ 230

lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11 p 8). Tühisusele tugineva isiku kasuks TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi ümberpööratud tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutes käesoleval juhul ei kohaldu, kuna lepingu 2 krediidikulukuse määr ei ületa nn keskmist krediidikulukuse määra enam kui kolm korda. Õige on maakohtu seisukoht, et kohus on kohustatud kontrollima tehingu võimalikku tühisust ka omal algatusel, kuid

§ 436

lg 4 kohaselt saab kohus otsuses tugineda üksnes neile asjaoludele, mida on menetluses arutatud ja millele on pooled tuginenud. Kostja ei ole menetluses esitanud väiteid, millest nähtuksid asjaolud, et ta oli lepingu sõlmimisel sundolukorras. Kostja on maakohtu istungil avaldanud, et ta oli lepingu 2 sõlmimise ajal töötu ja ei olnud nii suure protsendiga nõus (lk 51), kuid need kostja poolt avaldatud asjaolud ei ole piisav pidada kostjat lepingu 2 sõlmimisel sundolukorras viibinuks Lepinguga 2 sõlmitud intressikokkulepe ei ole TSÜS § 85 ja § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada ja kostjalt tuleb täiendavalt välja mõista hageja kasuks lepingu 2 alusel intressina perioodi 16. veebruar 2010 – 21. mai 2010 eest 266.24 eurot. Seega kuulub kogu hagi rahuldamisele. 10.

§ 445

lg 1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. Maakohtu määratud otsuse täitmise korra kohaselt tuleb kostjal otsusega väljamõistetud summa täita hiljemalt novembriks 2016 selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisele järgsest kuust tasub kostja hagejale igakuuliselt vähemalt 105.42 eurot. Kohus määras ka, et hagejal on õigus nõuda kogu võlgnevuse sundtäitmist, kui kostja jätab tasumata kaks järjestikulist igakuulist makset. Hageja on kohtuotsusega määratud täitmise korra vaidlustanud ja leiab, et täitmata on

§ 445lg 1 kohaldamise eeldus – puudub vastav poole taotlus.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud, sest kostja ei ole esitanud maakohtule selget taotlust otsusega täitmise korra kindlaks määramiseks. Samal ajal oli kostja siiski kohtule avaldanud, et suudab hageja poolt nõutavat kohustust täita üksnes ositi maksetena. Ringkonnakohtu istungil kostja avaldas, et ta ei ole suuteline kohtuotsust täitma ka maakohtu poolt määratud korras, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus selles osas rahuldada ja maakohtu poolt määratud otsuse täitmise kord tühistada. Kohtuotsuse jõustumisel võivad pooled kokku leppida kohtuotsuse täitmise korras vabatahtlikult. 11. Maakohus on hagi rahuldanud osaliselt, kuid jätnud menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, mille tulemusena kuulub hagi täielikult rahuldamisele.

§ 162lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Maakohus on menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel lähtunud

§ 162

lg-st 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või 8 ebamõistlik. Maakohus pidas kostjalt menetluskulude väljamõistmist äärmiselt ebamõistlikuks ja ebaõiglaseks. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Üldteada majanduslik ja tööturul valitsev olukord, samuti kostjalt väljamõistetav rahalise kohustuse suurus ei saa olla need erandlikud asjaolud, mis annavad aluse jaotada menetluskulud

§ 162lg 1 sätestatud üldreeglist teisiti.

Asjas ei ole tuvastatud neid asjaolusid, mis muudaks hageja menetluskulude väljamõistmise kostjalt äärmiselt ebaõiglaseks ja ka ebamõistlikuks. Hageja on avaldanud, et tema menetluskuluks on eelkõige riigilõiv. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda. 12.

§ 171

lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja siis, kui kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, mistõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 9 Kersti Kerstna-Vaks