Obsah (7)

§ 440§ 444§ 394§ 162§ 1741§ 168§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-10-41

§ 440

lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Kostja Lembit Ojasalu võttis 24.03.2011. a kohtuistungil hagi õigeks.

§ 444

lg 1 kohaselt võib kirjeldava osa tagaseljaotsusest ja kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest välja jätta. Põhjendavas osas märgitakse üksnes õiguslik põhjendus. Hagi on tõendatud kostja õigeksvõtuga ning õiguslikult põhjendatud

§ 394

lg 2 p 2,

§ 440

g l ja § 444 g l kohaselt.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hageja kantud menetluskulud kannab kostja Lembit Ojasalu.

§ 1741

lg 1 kohaselt määrab kohus kostja õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud hagiavalduses. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulu hagi esitamisel tasutud riigilõiv 543.25 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Lembit Ojasalu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude väljamõistmise ja väljamõistetud viivise osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta hageja menetluskulud tema enda kanda, hageja tasutud viivis summas 543.25 eurot tema enda kanda ning samuti jätta välja mõistmata viivis alates
2. detsembrist
3. a 22% aastas põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt soovib apellant, et hageja koostaks kostjaga väikelaenulepingu kolmeks aastaks summale 51298.80 krooni. Apellant ei ole nõus maksma hageja menetluskulusid, sest apellant tasus pangale võlgnevuse nädalapäevad varem, kui pank nõudis, kuid vaatamata sellele otsustas pank laenulepingu üles öelda. Apellant võttis laenu panga survel.
4. AS SEB Pank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on vastustaja oma vastuses 02.02.
5. a selgitanud, et vastustaja saatis apellandile 14.05.
6. a laenulepingu nr 2009022234 erakorralise ülesütlemise teate tähtajaga 09.06.
7. a, mis tähendas, et apellant pidi tasuma kogu võlgnevuse ning uue kuumakse, mis jäi sellesse ajavahemikku 08.06.
8. a. Apellant täitis oma kohustust vaid osaliselt, millest tulenevalt ütles vastustaja laenulepingu erakorraliselt üles. Apellant jättis tasumata 05.06.
9. a laenulepingu järgse kuumakse summas 1 826.40 krooni (s.o 116.73 eurot), millele oli tähelepanu juhitud ka laenulepingu erakorralise ülesütlemise teatises. Vastustaja leiab, et võlgnevuse vähendamine alla kolme osamakse suuruse summani, ei välista vastustaja õigust leping erakorraliselt üles öelda. Lepingust tulenevalt pidi apellant olema teadlik oma kohustustest panga ees. Ühtlasi pakkus vastustaja apellandile võimalust läbirääkimisteks vastavalt VÕS § 416 lg-le 2, kuid apellant seda võimalust ei kasutanud. Vastustaja leiab, et apellant on ise oma käitumisega põhjustanud kohtukulud; 2) leiab vastustaja, et apellandi nõue viiviste tühistamiseks on põhjendamatu. Laenulepingu nr 2009022234 punktist 15.5 tuleneb, et kui laenusaaja ei tee laenu tagasimakseid või muid makseid (v.a intressi ja viivise maksed) tähtaegselt, on pangal õigus nõuda laenusaajalt viivist ning seda toetab ka VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1, mis annavad vastustajale õiguse nõuda apellandilt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastustaja märgib, et apellandil on olnud kogu aeg võimalus oma laenuvõlgnevust tasuda, mille arvelt tuleks vähem viiviseid juurde, kuid seda ta ei ole teinud; 3 3) ei ole apellandi väited selle kohta, et pank on teda survestanud vaidlusaluse lepingu sõlmimisel, asjakohased. Vastustaja on oma vastuses 02.02.
10. a selgitanud, et apellandil oli varasemalt krediitkaart ning arvelduslaen, mis suure võlgnevuse tõttu ja apellandi enda huvides vormistati ümber käesolevas asjas vaidluse all olevaks laenulepinguks ning sellega anti apellandile uus võimalus oma võlgnevused tasuda. Apellant seda võimalust kasutanud ei ole ning vastustaja leiab, et taaskord uue võimaluse andmine ei oleks antud juhul mõistlik, sest apellant ei ole alates 07.06.
11. a laenu katteks mitte ühtegi makset teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
13. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas ei ole apellant esile toonud põhjendusi, mis annaks aluse viivise jätta välja mõistmata. Apellant ei tasunud võlgnevust täies ulatuses tähtaegselt ning käesolevas menetlusetapis ei ole vaidluse all laenulepingu erakorraline ülesütlemine, seetõttu lasub apellandil kohustus viivise tasumiseks. Maakohtus panga esindaja soovitas apellandil panga poole pöörduda, et vältida sundtäitmist, see võimalus on apellandil ka käesoleval ajal. Apellant peab mõistma, et võetud kohustused tuleb täita ja selleks, et apellandi rahaliste võimalustega saaks enam arvestada, peab ta asuma oma kohustusi koheselt täitma, mis saab ka sõltumata kohtulahendist olla aluseks, et temaga laenu tagasimaksmiseks maksegraafik sõlmitakse. Apellandi taotlus uue lepingu sõlmimiseks pangaga ei kuulu kohtu pädevusse. Ringkonnakohus märgib, et maakohtus ei arutatud kohtuistungil kostja võlgnevuse tasumise võimalusi ja nõude suurust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus menetlusnorme ja jättis täitmata selgitamiskohustuse, kuid arvestades käesoleva asjas tuvastatud asjaolusid ning seda, et pooltel puudub vaidlus võlgnevuse suuruse üle, siis ei viinud see maakohut ebaõige otsuse tegemisele. 9.

§ 168

lg 6 kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei pöördunud käesolevas asjas ilma põhjuseta kohtu poole. Hageja püüdis vaidlust lahendada väiksemate kuludega ja esitas maksekäsukiirmenetluse avalduse, kuid kostja esitas sellele vastuväite, mistõttu oli hagimenetluse alustamine põhjendatud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hageja nõude menetluse kestel täies ulatuses tasunud. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et maakohus luges kostja poolt hagi õigeksvõetuks. Õigeksvõttu ei ole ka apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole alust jätta menetluskulusid hageja enda kanda. 10. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Üllar Roostoja Viivi Tomson 4 Andra Pärsimägi