Obsah (7)

§ 396§ 8§ 76§ 100§ 101§ 108§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 27. detsember 2011. a Tartu Tsiviilasja number 2-09-

§ 396

kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Võlaõigusseadus ei sätesta laenulepingu vormile nõudeid.

§ 8

lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sisuliselt on tegemist laenulepinguga, millega laenu tagastamine on seatud sõltuvusse kohustatud poolel raha tekkimisest oma osa võõrandamise arvelt. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kostja oma pärandiosast osa võõrandanud ega ole 3 tõendanud, et ta pole võõrandamisest raha saanud. Kokkuleppest nähtuvalt oli selle pooltele kokkuleppe sõlmimisel teada, et kostja kavatseb oma osa võõrandada. Vastasel juhul poleks sellise sisuga kokkulepe tekkida saanud. Seega ongi kokkulepe sõlmitud konkreetsetel asjaoludel ja võlgnetava rahasumma tagastamiseks, mistõttu selle summa maksmist ehk oma kohustuse täitmist ei ole põhjendatud tagantjärele meelevaldselt seada sõltuvusse kostja arusaamade muutumisest aegade jooksul. Kostja ei ole kokkuleppe sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid vaidlustanud. Seega ei oma asjas tähtsust ka kasutuskorralepingus sõlmitud kokkulepped, kuigi lähtudes kasutuskorralepingu p-st 4.7 võib kostja saada ka tulu lisaks sellele, et ta on saanud aastaid kasutada raha, mida ta oleks pidanud maksma hagejale. Kui lähtuda kostja kirjalikus vastuses esitatud tõlgendusest, siis tuleks järeldada, et kostja, jättes enda omandisse kas või paari ruutmeetri jagu kinnistut, saabki luua olukorra, et mitte enda võetud kohustust täita. Selline käitumine oleks selgelt ebaõiglane ja heade kommetega vastuolus. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühepoole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kinnistu mõtteliste osade müügilepingust, ühishüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust nähtub, et juba selle lepingu sõlmimise tulemusena sai kostja vähemasti 300 000 krooni, millest 100 000 enne lepingu sõlmimist ja 200 000 krooni hiljemalt 01.03.
3. a. Seega oli kostjal võimalus oma võlgnevus hüvitada, aga ta pole seda teinud. Järelikult tuleb hagi tervikuna rahuldada ja kostjalt hageja kasuks ja võlgnevuse katteks 100 000 krooni välja mõista. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Helina Lakk esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, asudes otsuses seisukohale, et kuna kostjal olid vahendid maksmaks hagejale 100 000 krooni, on ta rikkunud raha maksmise kohustust. Apellant jääb seisukoha juurde, mille alusel kokkuleppega määratletud kohustus kompenseerida kostjale kuuluva 69/160 uuruse mõttelise osa müügi korral A.K. le ühe kalendrikuu jooksul 100 000 krooni, ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna kostja ei ole müünud temale kuuluvat 69/160 mõttelist osa (nagu kokku lepiti); 2) on vaidlusaluse kokkuleppe puhul tegemist edasilükkava tingimusega tehinguga vastavalt kokkuleppe allkirjastamise ajal kehtinud TsÜS § 102 lg-le
5. Seega tekib hageja jaoks kompensatsiooni nõudeõigus ja kostjal kohustus maksta vastav kompensatsioon edasilükkava tingimuse saabumisel ehk peale kostjale kuuluva mõttelise osa 69/160 müüki. Enne seda ei saa muutuda asjaomane kostja kohustus sissenõutavaks; 3) tõlgendas maakohus kokkulepet ebaõigesti, kui asus seisukohale, et mistahes XXX kinnistu mõttelise osa (ükskõik kui suure mõttelise osa) müügist saadavate vahendite tekkimine kostjal on piisavaks aluseks kohustuse sissenõutavaks muutumisele. Maksmise kohustus tekib just 69/160 mõttelise osa müügi puhul. Sellist poolte ühist tahet, mis on aluseks lepingu 4 tõlgendamisele kinnitab asjaolu, et kokkuleppes on spetsiaalselt välja toodud kostjale kuuluva mõttelise osa võõrandamine numbriliste arvandmetena.
6. Kerli Kaare vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleb nõude sissenõutavaks muutumise tähtaja määramiseks tõlgendada kokkuleppe lõiku „Helina Lakile kuuluva mõttelise osa 69/160 müügi puhul kompenseerib“ lähtudes kokkuleppe sõlmimise eesmärgi ja olemusega. Nõue muutus sissenõutavaks mõttelise osa müügi korral ja muutumine oli määratud pigem korduvana ja seda Helina Lakile kuuluva omandiosa arvel. Apellant ei ole põhjendanud, miks oleks pidanud raha maksmise kohustus muutuma sissenõutavaks alles peale mõttelise osa tervikuna müümist. Kokkuleppe eesmärk oli saada raha tagasi; 2) võõrandas apellant 10.03.
7. a viimase osa talle algselt kuulunud mõttelisest osast XXX asuvast kinnistust, mistõttu peaks ta olema käesoleval ajal võimeline täitma nii omad kohustused vastustaja ees kui ka kõik asjaga seotud menetluskulud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
9. Apellandi väide, et tegemist on edasilükkava tingimusega tehinguga TsÜS § 102 mõttes, ei ole täpne. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 mõttes, kuna nimetatud sättest tuleneb, et õiguslike tagajärgede saabumine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Käesolevas asjas on esitatud asjaolud, mille alusel saab tuvastada, et kokkuleppe sõlmimise ajal olid pooled veendunud, et tähtpäev saabub, kuid pooled ei leppinud kokku tähtpäeva kuupäeva. A.K. ja kostja sõlmisid
10. jaanuaril 2004 kokkuleppe, milles määrasid kindlaks tähtpäeva, mis saabub, kui H. Lakk müüb talle kuuluva mõttelise osa 69/
11. Seda, et pooled olid kokkulepet sõlmides seisukohal, et tähtpäev saabub, kinnitab kokkuleppes toodud põhjendus, mille kohaselt kinnistu osa müügi puhul kompenseerib kostja ühe kalendri kuu jooksul A.K. 100 000 kr, mis on A.K. poolt tasutud sundüürnikule J. Kuusikule makstud kompensatsioonist pool. Kinnistu osa müügi tulevikus toimumist kinnitab ka kostja poolt esitatud vaidlusaluse kokkuleppega samal päeval sõlmitud teine kokkulepe, milles A.K. soovis osa müügi korral teostada kaasomaniku ostueesõigust (I kd lk 136). Tähtpäeva määramine tingimusena on lubatav TsÜS § 110 alusel ning sellisel juhul tuleb tehingule kohaldada tingimusliku tehingu regulatsiooni. TsÜS § 110 kohaselt tehinguga kindlaksmääratud õigusliku tagajärje tekkimiseks või lõppemiseks tähtpäeva ettenägemise korral kohaldatakse vastavalt käesolevas peatükis edasilükkava või äramuutva tingimuse kohta sätestatut. Tähtpäev tingimusena tähendab seda, et õiguste ja kohustuste tekkimise või lõppemise aeg on kindlaks määratud mingi kindla tähtpäeva saabumisega.
12. Õige ei ole apellandi väide, et maakohus tõlgendas ebaõigesti vaidlusalust kokkulepet, kui tuvastas, et kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud ja hagejal on enne hagi esitamist tekkinud kohustuste täitmise nõue. 5 A.K. ja H. Lakki vahel 2004.a sõlmitud kokkulepe on käsitletav tehinguna, mille sisu tõlgendamisel tuleb kohaldada

§ 29

. Hageja väitel saabus tähtpäev ajal, mil kostja oma mõttelisest osast (69/160) osa võõrandas, kostja väitel saabub tähtpäev siis, kui kostja on mõttelise osa 69/160 kogu ulatuses võõrandanud. Kokkuleppe üks pool A.K. on surnud, seega ei ole tehingut võimalik tõlgendada poolte ühise tahte kaudu.

§ 29

lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama sätte 5-nda lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.

§ 29

lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Asja materjalidest, sh vaidlusalusest kokkuleppest, tuleneb, et A.K. on tema ja kostja kaasomandis olnud elamu sundüürnikule maksnud 200 000 krooni hüvitist. Kokkuleppe kohaselt tasub kostja ühe kalendri kuu jooksul A.K. 100 000 kr, kui ta on mõttelise osa 69/160 võõrandanud. Arvestades kokkuleppe sõlmimise eesmärki ja sõnastust, tuleb asuda seisukohale, et kokkuleppe tekst kinnitab hageja väidet, et A.K. soovis, et kostja kompenseeriks talle pool sundüürnikule makstud hüvitusest, kuid kuna kostjal ei olnud raha, siis sõlmiti kokkulepe, et kostja kompenseerib oma osa pärast seda, kui tal on mõttelise osa müügist raha laekunud. AÕS § 73 lg 1 kohaselt võib kaasomanik temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada. Ringkonnakohus märgib, et kaasomanikud ei saanud kokkuleppida, et H. Lakk mõttelise osa kaasomanikuna peab võõrandama kogu osa tervikuna. Kuna seadusest tulenevalt on mõttelise osa võõrandamine lubatav ka osadena ja kokkuleppes märgiti, et mõttelise osa võõrandamisel tekib H. Lakil kohustus tasuda kompensatsiooni, siis sarnane isik samadel asjaoludel mõistab kokkulepet nii, et kompensatsiooni maksmise kohustus tekib kohustatud poolel alates mõttelise osa müügi teostamisest, mitte aga tähtpäevast, millal kaasomanik on võõrandanud kogu oma mõttelise osa. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi mõttelise osa suuruse numbriline märkimine kokkuleppes ei anna alust tõlgendada kokkulepet kostja poolt esitatud viisil. Asjakohane on käesoleva kokkuleppe tõlgendamisel ka TsÜS § 104 lg 1, mille kohaselt tingimus loetakse saabunuks juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Eeltoodust tulenevalt tekkis TsÜS § 105 lg 1 alusel kostjal kohustus kompensatsiooni maksmiseks tingimusena määratud tähtpäeva saabumisel, s.o mõttelise osa võõrandamisel 20.02.2006 ja kuna kostja raha maksmise kohust ei täitnud, siis rahuldas maakohus põhjendatult hagi. 9. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluses kantud kulud TsMS § 371 lg 1 alusel apellandi kanda. 6 Üllar Roostoja Viivi Tomson 7 Andra Pärsimägi