Obsah (9)

§ 230§ 231§ 3§ 428§ 633§ 329§ 436§ 232§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-08-219

§ 230

lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks (

§ 231lg 1).

Kahju hüvitamise nõude esitamisel lasub tõendamiskoormis hagejal. Vaidluse tekkimisel hagi üle peab hageja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõenditega tõendama nii kahju tekitamise fakti kui ka kahju suurust. Kohtuistungil ülekuulatud hageja tunnistaja I.F. ütluste kohaselt nägi ta, et kostja ja F. Simakov, 4 kellel olid võtmed, võtsid laost 10 rulli ruberoidi, 2 propaaniballooni, 4 hapnikuballooni ja tina. Peale selle varastasid nad kütusepumba, üks oli traktori oma. Veel võtsid nad metalli, mida ühe autoga välja vedasid. Kui tunnistaja lubas hagejale helistada, siis kostja ähvardas teda lüüa. Eeldatava varguse toimepanemise ajal oli vara vargus (avalik või salajane) kriminaalkoodeksi § 139 ja § 140 alusel kriminaalkorras karistav tegu. Inventuuri aktist lähtudes sai hageja vargusest teada 24.09.1998, kuid avalduse juhtumi kohta esitas ta politseile 27.09.

1. Hageja ei põhjendanud, miks ta koheselt politseile vargusest ei teatatud. Sellises situatsioonis on võimalik, et kuni
2. a septembrikuuni ei olnud vargust toime pandud ja hageja inventuuri akt on koostatud tagantjärgi. Vara, mille väärtuse hüvitamist hageja kostjalt nõuab, ei olnud kostja kasutuses ega käsutuses. Vara asus angaarides ja territooriumil, millede valvamise kohustus lasus hageja tunnistajal, kes töötas hageja juures valvurina ja siiamaani elab baasi territooriumil. Politseile tunnistaja vargusest ei teatanud. Seega tunnistaja ütlused ei ole piisavaks aluseks kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise tõendamiseks, sest ei ole välistatud, et tunnistaja ütlused on antud tunnistaja varalisest vastutusest vabanemiseks. Isegi kui kahju tekitamise fakt oleks tõendatud, ei looks see hagejale õigust kostjalt enda kasuks kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kooskõlas

§ 3

lg-ga 1 menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohtuistungil antud hageja seletustega on tuvastatud, et vara, mille eest ta kahju hüvitamist nõuab, kuulus tegelikult mitte hagejale, vaid AS-le Veger. AS Veger on ümberkujundatud AS-ks Veger Grupp. Hageja esitas hagi eraisikuna, sest AS Veger Grupp on likvideerimisel ja ei tegutse. TsK § 448 lg-st 1 tulenevalt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud seadusandlusega ettenähtud juhud. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusevastaselt kahju tekitatud. Isegi kui eeldada, et kostja omandas õigusvastaselt kohtuotsuse p-s 24 kirjeldatud vara, ei saa hagejat lugeda kahjustatud isikuks, sest väidetavalt varastatud vara ei kuulunud temale. Hagejale kahju tekitamine ei ole tuvastatud, mistõttu ei ole hagejal ka tekkinud nõudeõigust kostja vastu. Sellepärast selles osas tuleb hagi rahuldamata jätta. 17.12.2008 esitas hageja kohtule taotluse täiendava tõendi lisamiseks. Kohus selgitas hagejale, et kuna täiendav tõend on esitatud pärast tõendite uurimist ja asja kohtuistungil arutamist, siis ei ole võimalik tõendit arvestada. Pealegi täiendava tõendi sisu on vastuolus hageja poolt kohtuistungil antud seletustega. Kohtuistungil sellise tõendi olemasolust hageja ei teatanud. Tõendi rekvisiitidest lähtudes on see koostatud mitte 1998, nagu see on dateeritud, vaid tagantjärele. Hageja on teatanud kohtule, et käesolevas vaidluses on kostjaks vaid S. Mikhalchenko. Teise kostja vastu ei ole hagejal nõuet, ta on loobunud hagist F. Simakovi suhtes. Kostjal ja tema esindajal ei olnud vastuväiteid selles osas menetluse lõpetamisele. Kuna hagist loobumine ei ole vastuolus seaduse ega avaliku huvidega, siis vastavalt

§ 428lg 1 p-le 3 ja § 429 lg-le 2 lõpetab kohus menetluse F.

Simakovi suhtes. Hagi rahuldatakse vaid 2000 krooni ulatuses, mis on 1,72% hagist. Samas hagi esitamine on osaliselt põhjustatud kostja tegevusetustega, s.o renditud perioodi eest renditasu maksmata jätmisega. Sellises olukorras jätab kohus kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Viru Maakohtu kohtunikuabi 17.03.2008 määruse alusel anti hageja riigi õigusabi kohustusega nelja osamaksena hüvitada 75% riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud ühe aasta jooksul pärast õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks tegemisest. Viru Maakohtu 25.11.2008 ja 23.12.2008 kohtumäärustega rahuldati hageja esindaja taotlused ja määrati esindajale hagejale osutatud riigi õigusabi eest kokku 9 912 krooni (7 681.80 + 2 230.20). Hageja on nõustunud esindaja ajakulu ja tasu suurusega. Seega peab hageja hüvitama riigile õigusabi kulud summas 7 434 (9 912 x 75%), ehk 1 858.50 krooni kvartalis iga kvartali viimasel päeval. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5

1. V. Gorbunov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. jaanuari 2009 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega saata asi uueks lahendamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Sisse nõuda S. Mikhalchenkolt, arvestades solidaarset vastutust, 113 955 krooni, ning kõik menetluskulud. Kaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on rendilepingu punktis „Lepingu tähtaeg" märgitud, et juhul kui põhilepingut ei sõlmita, siis sama leping kehtib edasi samadel tingimustel ja raamides. Arvestades seda, et vastustaja eiras apellandi ettepanekut sõlmida põhileping, tõlgendas apellant vastustaja poolset eiramist nii, et 17.06.1998 sõlmitud leping pikendati tähtajatult. Samuti jätkas vastustaja garaažiboksi ja apellandi vara rentimist; 2) ei töötanud vastustaja apellandi juures autojuhina. Ta töötas enda ja F. Simakovi heaks apellandi autoga. Apellant palus kohtult, et vastustaja esitaks dokumendi, et ta töötas apellandi või AS Veger Grupp juures; 3) ei ole apellant nõus ühe kuu renditasuga. Rentnikud rentisid garaažiboksi üle 3 kuu ja politseis tehtud avalduses märkis apellant rendisummaks 4800 krooni. Kohus peaks hagi rahuldama vähemalt 50% ulatuses, kui kohus ei aktsepteeri vastustajate solidaarset vastutust; 4) aktsepteeris vastustaja summat 30 700 krooni, kuna allkirjastas selle apellandi ja tema naise juuresolekul; 5) peab kõik menetluskulud, sh riigilõivu ja advokaaditasud tasuma vastustaja, kuna tema ja F. Simakov olid apellandi kohtusse pöördumise põhjuseks; 6) ei aktsepteeri apellant advokaaditasu summas 7434 krooni, mis on liiga suur arvestades advokaadi töö mahtu. Advokaadiga töötas apellant kokku 4 tundi, üks tund maksab 420 krooni, seega 4 x 420 = 1680 krooni, millise tasumisega on apellant nõus ja palub see kohtul välja mõista. Apellant allkirjastas advokaadi arved teadmata nende sisust, kuna need olid eestikeelsed ja teadmisega, et riik osutab talle õigusabi tasuta; 7) tunnistas vastustaja apellandi abikaasa juuresolekul vabatahtlikult, ilma surve avaldamiseta, et kõik selle vara, mis on nimetatud politseile tehtud avalduses, varastas tema koos F. Simakoviga ja nad vedasid selle ära apellandi autoga XXXX. Kuna vastustaja ise tunnistas vargust kolmel korral (Jõhvi politseijaoskonnas, apellandi kodus ja 23.11.2008 kohtuistungil), ei pea apellant seda fakti tõendama ega tõendama vastustaja kokkupuudet varastatud asjadega. Valvurid ei varastanud vara, kuna see asus nende juures mitu aastat. Asjade puudumist vara nimekirjas peab tõendama vastustaja, kui ta kahtleb asjade olemasolus. Kohtuistungil tunnistas vastustaja samuti varguse fakti, järelikult tunnistab vastustaja talle esialgselt esitatud nõudeid summas 30 700 krooni, sh renditasu summat 4800 krooni. Renditasu suuruses 4800 krooni lubas vastustaja tasuda aprillis 2000; 8) on vastustaja väited surve avaldamise kohta varastatud asjade ja renditasu summadele allakirjutamisel paljasõnalised ja tõendamata, mida kohus poleks pidanud arvestama; 9) on valvurite seletuskirjades öeldud, et rentnikud tegutsesid baasis aktiivselt augustis ja septembris. Valvurid fikseerisid täpselt, mida rentnikud varastasid ja millal nad vedasid varastatud vara, mistõttu puudub alus kahelda valvurite usaldusväärsuses. Võtmeid tagastasid rentnikud apellandile valvurite I. ja S.F. kaudu. Kui inimeste südametunnistus on puhas, nad ei peida end. Pärast boksi ülevaatamist avastati, et laadimismasin ei olnud töökorras (ei töötanud veepump ja generaator, radiaator lekkis), kompressor oli katki, puurpink ei ole siiamaani töökorras (on ära võetud rihmarattad ja elektrimootor), tungraud ei töötanud, kadus osa tööriistu (mõned mutri- ja laupvõtmed ja elektroodid). Hiljem teostas apellant eespool loetletud seadmete remonti oma vahenditega ja oma kulul, aga arvet remondi eest rentnikele ei esitanud; 10) oli kohtul võimalik väljaselgimata asjaolude kohta nõuda pooltelt kohtu jaoks vajalikke tõendeid ja dokumente või tunnistajate ütluste esitamist, mida kohus ei teinud; 11) on põhjendamata kohtu seisukoht, et rentnikud lõpetasid lepingu pärast ühe kuu möödumist, andsid apellandile võtmed üle ja peale 17.07.1998 vastustajad ei kasutanud apellandi vara. 6 Tunnistajad Fd väitsid vastupidist, kohus oleks pidanud nende ja apellandi ütlustega arvestama. Vastustaja poolt apellandi vara kasutamist pärast 17.07.1998 tõendasid tunnistajad ja kolmel korral vastustaja; 12) kehtib rendileping käesoleva ajani, sest lepingu lõpetamise dokumenti vastustaja ei esitanud; 13) pöördus apellant kadunud vara suhtes 27.09.1999 politseisse, kus vastustaja andis 03.02.2000 ütlusi selle kohta, et V. Gorbunovi poolt märgitud vara V. Gorbunovi poolt määratud mahus oli vastustaja ja tema paarilise F. Simakovi poolt konfiskeeritud. Politsei pakkus probleemi lahendamist tsiviilkorras. Peale selgitusi politseis sõlmis vastustaja samal päeval, 03.02.2000 V. Gorbunoviga kirjaliku kokkuleppe selles, et ta hüvitab nii rendimakse kui ka koos F. Simakoviga V. Gorbunovi konfiskeeritud vara maksumuse. Vastustaja viide selle kohta, et kokkulepe V. Gorbunoviga oli sõlmitud V. Gorbunovi poolse ähvarduse ja mõjutusega, on alusetu; 14) on rendileping sõlmitud V. Gorbunovi poolt eraisikuna ja eraisikuga. V. Gorbunov soetas vara eraisikuna. Ebaõige on kohtu järeldus, et isegi kui oleks olnud tõestatud kahju tekitamise fakt, siis hagi ei oleks rahuldatud, sest vara kuulus AS-le Veger Grupp, aga hagi esitas V. Gorbunov. Kõikidest asja materjalidest on näha, et apellant on AS-i ainus omanik ja apellandil on õigus esineda kohtus AS-i põhikirja alusel. Seda enam, kohtus oli öeldud, et hagis nimetatud vara ostis isiklikult V. Gorbunov, oma raha eest ja ta saab seda tõestada, aga ka selle fakti jättis kohus tähelepanuta; 15) ei põhjendanud kohus tunnistaja I.F. ütluste arvesse võtmata jätmist. Kohtu keeldumine rahuldamast kahju hüvitamise nõudeid summas 25 900 krooni on tehtud alusetult ja arvestamata kõiki asjaolusid.
3. S. Mikhalchenko taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata, Viru Maakohtu
4. jaanuari 2009 otsuse muutmata ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti tuvastanud; 2) esitas apellant apellatsioonkaebuses uued asjaolud ning tõendid, kuid ei ole põhjendanud apellatsioonkaebuses uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjust (

§ 633

lg 5); 3) peab apellant nii kahju tekkimise fakti kui ka kahju suurust põhjendama ning tõendama. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus on taganud apellandile avalduste, taotluste ning tõendite esitamist.

§ 329

lg 1 kohaselt menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Viru Maakohus tegi otsuse lähtudes apellandi poolt avaldatud asjaoludest ning avaldusest.

§ 436

lg-te 2 ja 3 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Apellant ei põhistanud ning põhjendanud uue tõendi esitamise lubatavust ja selle tõttu kuulub taotlus rahuldamata jätmisele; 4) on vastustaja nõus maakohtu otsusega ning kohtu põhjendusega, et rendileping kehtis mitte rohkem kui 1 kuu. Pooled sõlmisid rendilepingu üheks kuuks, s.o kuni 17.07.

1. Rendilepingu lõpetamise järgselt töötas vastustaja autojuhina apellandi või AS-i Veger Grupp juures, pärast seda ei ole vastustaja renditud vara kasutanud. Apellant ei ole sellele vastuväiteid esitanud ning tõendanud, mistõttu rendivara kasutati vastavalt lepingule kuni 17.07.
2. Kuna rendileping oli ajutine ja selle lõppemisel põhilepingut ei sõlmitud, siis lõppes poolte vaheline leping 17.07.
3. Selles olukorras vastavalt rendilepingu p-le 3 ja RenS § 6 lg-le 1 tuleb hagi rahuldada 1 kuu 7 renditasu 2000 krooni võljamõistmise osas. Vastustaja taganeb apellandi poolt Jõhvi Politseiosakonnale 27.09.1999 esitatud avaldusele kirjutatud kohustusest tasuda rentitasu summas 4800 krooni 15.04.2000, sest kirjutas selle surve all, sest apellant ähvardas teda; 5) on vastustaja nõus maakohtu otsusega ning kohtu põhjendusega, et hagejat ei saa lugeda kahjustatud isikuks, sest väidetavalt varastatud vara ei kuulunud apellandile. Apellandile kahju tekitamine ei ole tuvastatud, mistõttu ei ole apellandil ka tekkinud nõudeõigust vastustaja vastu.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231lg 1 kohaselt, tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks.

Tunnistaja S.F. jäi ülekuulamata, kuna asus Eesti territooriumil ebaseaduslikult. I.F. ütles, et ta nägi rentnikke. Nad võtsid 10 rulli ruberoidi, 2 propaanballooni, 4 hapnikuballooni ja tina. Veel võtsid nad metalli, mida ühe autoga välja vedasid. Kui tunnistaja lubas apellandile helistada, siis nad ähvardasid teda lüüa; 6) märkis kohus otsuses, et eeldatava varguse toimepanemise ajal oli vara vargus (avalik või salajane) kriminaalkoodeksi § 139 või § 140 alusel kriminaalkorras karistav tegu. Inventuuriaktist lähtudes sai apellant vargusest teada 24.09.1998, kuid avalduse juhtumi kohta esitas ta politseile 27.09.

1. Vastustaja on nõus kohtu põhjendusega, et selles situatsioonis on võimalik, et kuni 1999 septembrikuuni ei ole vargust toime pandud ja apellandi inventuuriakt on koostatud tagantjärgi. Apellant ei põhjendanud, miks ta kohaselt politseile vargusest ei teatanud; 7) märkis apellant 27.09.1999 avalduses politseisse, et andis laost F. Simakovile võtmeid. Oma apellatsioonkaebuses apellant väitis, et võtmed saatsid rentnikud apellandile I. ja S.F. kaudu. Vara, mille väärtuse hüvitamist apellant vastustajalt nõuab, ei ole vastustaja kasutuses ega käsutuses. Vara asus angaarides ja territooriumil, millede valvamise kohustus lasus apellandi tunnistajal, kes töötas apellandi juures valvurina, ja siiamani elab baasi territooriumil. Politseisse tunnistaja vargusest ei teatanud. Seega tunnistaja ütlused ei ole piisavaks aluseks vastustaja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise tõendamiseks, sest ei ole välistatud, et tunnistaja ütlused on antud tunnistaja varalisest vastutusest vabanemiseks; 8) on kohtuistungil antud apellandi seletusega tuvastatud, et varastatud vara kuulus tegelikult AS-le Veger Grupp. Apellant oli AS Veger omanik. 1997 registreeriti AS Veger ümber AS-ks Veger Grupp. Praegu toimub AS Veger Grupp likvideerimismenetlus. Apellant esitas hagi eraisikuna, sest AS Veger Grupp on likvideerimisel. Isegi kui eeldada, et vastustaja omandas õigusvastaselt maakohtu otsuse p-s 24 kirjeldatud vara, ei saa apellanti lugeda kahjustatud isikuks, sest väidetavalt varastatud vara ei kuulunud apellandile. Apellandile kahju tekitamine ei ole tuvastatud, mistõttu ei ole apellandil ka tekkinud nõudeõigust vastustaja vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Viru Maakohtu
3. jaanuari 2009 otsus osas, millega maakohus mõistis S. Mikhalchenkolt V. Gorbunovi kasuks välja 2000 krooni (127,82 eurot) renditasu võlgnevuse katteks ja lõpetas menetluse V. Gorbunovi hagis F. Simakovi vastu seoses hagist loobumisega, tuleb jätta muutmata. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab osaliselt V. Gorbunovi hagi S. Mikhalchenko vastu õigusvastaselt tekitatud kahju nõudes ja mõistab S. Mikhalchenkolt V. Gorbunovi kasuks välja 1655,31 eurot kahju katteks. Ühtlasi tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kokku kuulub S. Mikhalchenkolt V. Gorbunovi kasuks väljamõistmisele 1783,13 eurot (27 900 krooni), s.h 1655,31 eurot kahju katteks ja 127,82 eurot renditasu võlgnevuse katteks. 8
4. Maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude renditasu võlgnevuse väljamõistmiseks ühe kuu renditasu osas summas 2000 krooni ning apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Rendilepingu (t.l 4) p 11 kohaselt sõlmiti leping üheks kuuks tähtajaga 17.06.1998 kuni 17.07.1998 (katseaeg). Rendilepingu p-s 12 leppisid pooled kokku, et katseaja lõppemise järel koostatakse põhileping koos kehtivuse ajaga või pikendatakse käesolevat lepingut. Seega oli rendileping sõlmitud tähtajalisena ning õige on maakohtu seisukoht, et pooltevaheline rendileping lõppes tähtaja möödumisel RenS § 17 lg 1 alusel. Apellandi väide, et rendilepingu p-st 12 tulenevalt kehtib rendileping samadel tingimustel edasi ka siis, kui põhilepingut ei sõlmita, on ebaõige. RenS § 15 lg 1 kohaselt kui lepingu tähtaja möödumisel jätkab rentnik renditud vara tegelikku kasutamist ja rendile andjal polnud selle kohta enne lepingu tähtaja möödumist vastuväiteid, loetakse leping uuendatuks määramatuks ajaks, kui Eesti Vabariigi seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kostja on kinnitanud, et ta ei sõlminud hagejaga uut rendilepingut ega pikendanud 17.06.1998 sõlmitud rendilepingut ning pärast renditähtaja möödumist ei ole ta renditud vara kasutanud. Kui hageja väidab, et kostja jätkas rendilepingus märgitud vara kasutamist, siis on tema tõendamiskoormis nimetatud asjaolu tõendada. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole kostja poolt pärast rendilepingu tähtaja möödumist renditud vara kasutamist tõendanud. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta andis
5. a augustis kostjale lao võtmed, kuna administratiivhoones (mitte renditud garaažboksis) oli vaja vahetada veemõõturit ning ühtlasi palus ta koostada kostjal vara ja materjalide nimekiri. Kostja koos F. Simakoviga varastas talle kuuluvaid asju ning tagastas võtmed
6. a septembris. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et nimetatud asjaolu ei tõenda 17.07.1998 lõppenud rendilepingu pikenemist ja rendilepingu lõppemist
7. a septembris. Kostja on kinnitanud, et pärast rendilepingu lõppemist töötas ta autojuhina hageja juures. Ringkonnakohus leiab, et kostjale veemõõturi vahetamise ning vara ja materjalide nimekirja koostamise kohustuse andmine kinnitab kostja väidet ning viitab pigem töösuhtele, mitte aga pooltevahelisele rendisuhtele. Kuivõrd pooltevahelist rendisuhet reguleeris rendileping, milline lõppes 17.07.1998, siis ei tõenda rendilepingu pikendamist ja selle lõpetamist kostjaga
8. a septembris kostja 03.02.2000 kinnitus (t.l 8), milles ta lubas tasuda hagejale renditasu 4800 krooni 15.04.
10. Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada TsK § 448 alusel. Kui hageja on esitanud kahju tekitamisest tuleneva nõude, peab hageja tõendama kahju olemasolu, kahjutekitanu teo õigusvastasuse ja põhjusliku seose tekitatud kahju ja kahjutekitanud teo vahel. Kostja kohustuseks on tõendada, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Vastavalt

§ 232

lg-le 1 kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus on nimetatud sätet rikkunud ning andnud esitatud tõenditele ebaõige hinnangu. Sellest tulenevalt on maakohus jätnud põhjendamatult hageja kahju hüvitamise nõude täielikult rahuldamata. Hagiavalduses on hageja kinnitanud, et kostja poolt varastatud asjad kuulusid talle kui füüsilisele isikule. Kostja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud ning on maakohus seletanud, et rendileping sõlmiti V. Gorbunovi autode remontimiseks. 11.12.2008 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja seletanud, et vara kuulus AS-le Veger Grupp. Maakohus ei ole vastuolusid hageja seisukohtades kõrvaldanud ning on otsuses leidnud, et kostja poolt väidetavalt omandatud asjad ei kuulunudki hagejale.

§ 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas seda, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline. Ringkonnakohtu istungil kinnitas V. Gorbunov, et kostja poolt varastatud asjad kuulusid talle kui füüsilisele isikule, mida ta hoidis 9 talle kuuluva aktsiaseltsi territooriumil. Ringkonnakohus leiab, et hageja selgitused vara kuuluvusest on usutavad ning kuna kostja ei ole maakohtus vaidlustanud vara kuuluvust hagejale ning puuduvad tõendid, millest nähtuks kostja poolt õigusvastaselt hõivatud vara kuulumine AS-le Veger Grupp, siis on hageja õigustatud isikuks esitama hagi. Maakohtu seisukoht, et isegi juhul, kui oleks tõendatud kostja poolt hagiavalduses märgitud asjade õigusvastane hõivamine, ei saaks hagi rahuldada, kuna hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu, on põhjendamatu. Hageja seletuse kohaselt varastas kostja koos F. Simakoviga hagejale kuuluva AS Veger Grupp territooriumilt talle kuulunud kõrgekvaliteedilist tina 800 kg väärtusega 5800 krooni, 120 m2 ruberoidi väärtusega 1200 krooni, 4 hapniku ballooni väärtusega 1320 krooni, 1 propaani ballooni väärtusega 380 krooni, telefoniaparaadi väärtusega 400 krooni, 200 liitrit diiselkütust väärtusega 600 krooni, keevitusaparaadi SAG väärtusega 3200 krooni ja vanarauda 20 tonni väärtusega 13 000 krooni ning tekitasid talle kahju kokku 25 900 krooni. Kostja tunnistas varguse toimepanemist koos F. Simakoviga politseis konstaabel A. Sudakovi kabinetis ning pärast seda tuli tema juurde koju, kus kirjutas politseile esitatud avaldusele peale varastatud asjade väärtuse hüvitamise kuupäeva. Lisaks tõendavad kostja poolt varguse toimepanemist ja talle kahju tekitamist avaldus, millel on kostja allkiri ja kinnitus varastatud asjade väärtuse hüvitamise kohta, inventuuri akt ja tunnistaja I.F. ütlused. Avalduselt (t.l 8) nähtub, et kostja on sellele omakäeliselt märkinud varastatud asjade hüvitamise kuupäeva ning kinnitanud seda oma allkirjaga. Kostja väide, et ta andis allkirja hageja ähvarduse mõjul, ei ole tõendatud ning pealegi ei ole kostja väidetavat ähvardust vaidlustanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Tunnistaja I.F. a, kes töötas hageja juures valvurina, ütluste kohaselt nägi ta kostja ja F. Simakovi poolt toimepandud vargust ning tema poolt nimetatud kostja ja F. Simakovi poolt äraviidus asjad ühtivad hageja poolt nimetatud asjadega. Lisaks on tunnistaja kinnitanud, et varastatud asjad (sealhulgas vanametalli) vedas kostja koos F. Simakoviga ära veoautoga; kui ta ütles kostjale, et kas sul on V. Gorbunovi luba, ähvardas kostja teda lüüa. Inventuuri akt (t.l 11) tõendab, et laost ja baasi territooriumilt on kadunud hageja poolt nimetatud asjad. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud tõendite kogum tõendab kostja poolt hagejale kuuluvate asjade ebaseaduslikku hõivamist 25 900 krooni väärtuses ning maakohtu seisukoht, et hageja ei ole kostja poolt kahju tekitamist tõendanud, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. See, et hageja pöördus politseisse pärast aasta möödumist vargusest teadasaamist, ei sea kahtluse alla kahju tekitamist kostja poolt. Hageja on selgitanud, et esmalt proovis ta asja lahendada ilma politsei ja kohtu poole pöördumata ning seda ka tema tervisliku seisundi tõttu. Maakohtu seisukoht, et tunnistaja I.F. ütlused võivad olla ebausaldusväärsed, on põhjendamata. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlused on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ning puuduvad alused kahelda tunnistaja I.F. ütluste usaldusväärsuses. Kuna kostja õigusvastane tegevus on põhjuslikus seoses hagejale 25 900 krooni (1655,31 euro) suuruse kahju tekitamisega, siis tuleb kostjalt hageja kasuks nimetatud summa välja mõista. Kostja on maakohtu istungil 23.10.2008 (t.l 45) seletanud, et ta ei saa toimepandu eest üksi vastutada ning maakohtu istungil 11.12.2008 (t.l 63) kinnitanud, et ta on avaldusele (t.l 8) alla kirjutanud. Samuti on kostja märkinud, et kui tegemist on vargusega, siis seda peab arutama kriminaalkorras ning kuna kriminaalasja ei ole algatatud, siis ei ole vargus aset leidnud. Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud väited kinnitavad hageja vara ebaseaduslikku hõivamist ja hagejale kahju tekitamist. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole esitanud vastuväidet hageja nimetatud asjade väärtustele ega vaidlustanud ka äraviidud asjade koguseid. Kostja vastuväide, et hageja ei ole tõendanud äraviidud asjade olemasolu, on paljasõnaline. Lisaks on hageja nõudnud kostjalt 85 255 krooni väljamõistmist ja põhjendanud seda saamata jäänud tulu ja asjade väärtuse suurenemisega. Samas ei ole hageja tõendanud, kas ja kui suures 10 ulatuses oleks ta väidetavalt tulu saanud, kui kostja ei oleks talle kahju tekitanud, samuti seda, kui palju on väidetavalt kostja poolt ebaseaduslikult hõivatud asjad kallinenud. Samuti ei ole hageja välja toonud, milline osa 85 255 kroonist moodustab saamata jäänud tulu ning kui palju moodustab 85 255 kroonist asjade kallinemine. Seetõttu tuleb hageja nõue kostjalt 85 255 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata. 9. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejale antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada 75% riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Vandeadvokaat E. Bulattšik esitas 24.10.2008 taotluse (t.l 49) riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks 31 pooltunni eest summas 7681,80 krooni (hagiavalduse koostamine, ettevalmistus kohtuistungiks ja osalemine 23.10.2008 kohtuistungil). 11.12.2008 on vandeadvokaat E. Bulattšik esitanud taotluse (t.l 67) riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks 9 pooltunni eest summas 2230,20 krooni. Kokku nõudis vandeadvokaat E. Bulattšik 9912 krooni väljamõistmist. Maakohus on leidnud, et mõlemad taotlused on põhjendatud ning mõistnud hagejalt välja riigi õigusabi kulud 7434 krooni. RÕAS § 25 lg 3 näeb ette, et riigi õigusabi saaja majandusliku seisundi või maksevõime olulise muutumise korral võib kohus riigi õigusabi saaja taotlusel muuta riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustuse ulatust või hüvitamise korda. Analoogiline resolutsioon on sätestatud

§ 190lg-s 7.

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt väljamõistetud riigi õigusabi kulude suuruse põhjendatuse. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eelkõige V. Gorbunovi tervislikku seisundit (sügav puue, töövõime kaotus 100%), on tema maksevõime selline, mis ei võimalda tal riigi õigusabi kulusid tasuda. RÕAS § 25 lg 3 ja

§ 190lg 7 alusel tuleb V.

Gorbunov vabastada 7527.18 krooni (481,07 euro) suuruses summas riigi õigusabi kulude hüvitamisest. Kuivõrd hagi rahuldati 24,06% ulatuses (115 955 kroonisest nõudest rahuldati 27 900 krooni), siis tuleb 75,94% õigusabikuludest jätta V. Gorbunovilt välja mõistmata ning 24,06% õigusabikuludest, s.o 152,41 eurot, tuleb välja mõista S. Mikhalchenkolt (9912x24,06%=2384,82 krooni) riigi tuludesse. Maakohtu otsus, millega mõisteti V. Gorbunovilt riigituludesse välja 7434 krooni riigiõigusabi kulude katteks, tuleb tühistada. 10. Kuna hagi rahuldati 24,06% ulatuses, siis tuleb menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 24,06% ulatuses S. Mikhalchenko kanda ja 75,94 % ulatuses V. Gorbunovi kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 11 Üllar Roostoja