Obsah (4)

§ 208§ 213§ 111§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-09-390

§ 208

lg-st 1 tulenevalt ei saa AS-l Ühinenud Autokeskused olla kostja I vastu nõuet raamlepingus sätestatud sõidukite koguhinna tasumiseks ja samuti viivisenõuet tulenevalt sõidukite hinna tasumisega viivitamisest. Raamlepingu muutmise lepingu p 1 ei kinnita sõidukite tarnimist. Raamlepingu p-de 3 ja 4 kohaselt tuli sõidukite üleandmise kohta koostada akt. Ühtegi sellekohast akti ei ole hageja esitanud. Samuti ei ole hageja esitanud mistahes muid tõendeid asjaolu kohta, et sõidukite omandiõigus oleks kostjale I üle antud. Hagiavaldusele lisatud arvetest on vaid esimesed 54 esitatud kostjale I väidetavalt 2007 jaanuaris tarnitud 54 sõiduki eest, mille maksumuseks oli arvete järgi koos käibemaksuga 11 114 341 krooni. Ülejäänud arved on esitatud väidetavalt hiljem müüdud sõidukite eest, kusjuures suur osa sõidukitest on arvete kohaselt tarnitud alles 2007 augustis ja oktoobris ning 2008 jaanuaris ja veebruaris. Lisaks on alust arvata, et AS Ühinenud Autokeskused on nõude loovutanud kolmandale isikule. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri 2010 otsusega AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) hagi OÜ PP Int Grupp (pankrotis) ja Schengen Inkasso OÜ vastu nõude tunnustamiseks OÜ PP Int Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud rahuldamisjärgus rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud nõude samadele asjaoludele tuginedes, mis ta esitas nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, kuid mitte samas suuruses. Hageja on nõuet oluliselt vähendanud. Kohus oli seisukohal, et kuna nõude vähendamine on 3 võlgnikule soodsam, ei saa nõude vähendamise tõttu tugineda PankrS-le § 107 ning väita, et sama aluse ja ulatuse põhimõtet ei ole järgitud.

§ 208

lg-st 1 tulenevalt luuakse müügilepinguga üksnes müüdava asja omandiõiguse üleandmise kohustus, müügilepingu sõlmimisega ei toimu veel müüdava asja omandiõiguse üleminekut müüjalt ostjale. Nimetatud kohustuse täitmiseks on vajalik käsutustehingu tegemine, millega omand ostjale üle antakse. Käesoleval juhul on tegemist vallasasjadega. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sõidukite ostu-müügi ja edasimüügi raamlepingu p-s 4 on pooled konkretiseerinud sõidukite omandiõiguse üleminekut. Nimetatud punkti kohaselt läheb sõidukite omandiõigus müüjalt (AS Kommest Auto) või edasimüüjalt (Ühinenud Autokeskused AS) üle ostjale (OÜ PP Int Grupp) sõidukite üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel või selles aktis näidatud ajal. Üldjuhul tuli sõidukite üleandmise-vastuvõtmise akt vormistada pärast vastava sõiduki eest hinna tasumist. Pooled võisid piisava usalduse ja tagatise olemasolul sõidukite eest tasu saamise kokku leppida ka pärast sõidukite üleandmist, samuti võisid pooled sõidukite üleandmise ja vastuvõtmise täiendavad tingimused määratleda eraldi kokkuleppega. Eraldi kokkuleppeid omandiõiguse ülemineku kohta kohtule teadaolevalt ei sõlmitud, seega oleks pidanud sõidukite omandiõigus üle minema sõidukite üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel või aktis näidatud ajal. Selliseid akte ei ole kohtule esitatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus nõustus kostja II seisukohaga, mille kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud sõidukite üleandmist kostjale I. Hageja on kohtule esitanud kostjale I sõidukite eest esitatud arved, kuid nimetatu ei tõenda ei arvete tasumist, sõidukite üleandmist ega ka sõidukite omandiõiguse üleminekut. Hagejal ei saa olla kostja I vastu nõuet (sh viivisenõuet) raamlepingus sätestatud sõidukite koguhinna tasumiseks, kui sõidukeid kostjale I üle ei antud. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda viivisemäära puudutavaid küsimusi, samuti ka nõude võimalikku loovutamist, millele kostja II on viidanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) pankrotihaldur E. Savi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2010 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnustada AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) nõuet OÜ PP Int Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses summas 5 324 558,59 eurot teises järgus PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel ning mõista OÜ-lt PP Int Grupp (pankrotis) ja Schengen Inkasso OÜ-lt välja menetluskulud AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on pooled raamlepingu muutmise lepingu p-s 1 kinnitanud, et AS Ühinenud Autokeskused on lepingu alusel tarninud sõidukeid, mille lepinguline koguväärtus on 35 301 372,19 krooni, millele lisandub käibemaks. Seega on pooled nimetatud lepingu lisaga kinnitanud lepingus märgitud sõidukite kättesaamist hiljemalt lepingu lisa sõlmimise kuupäeval ehk 31.01.
3. Arvestades, et AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) on oma lepingulised kohustused täitnud, siis on kostjal I kohustus tarnitud sõidukite eest tasuda 35 301 372,19 krooni, millele lisandub käibemaks. Kuivõrd kostja I nimetatud summat tähtaegselt ei tasunud, siis on AS-l Ühinenud Autokeskused (pankrotis) õigus nõuda kostjalt I ka viivist; 4 2) on kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme – TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus ei ole käsitlenud hageja väidet, mille kohaselt on kostja I lepingu lisas kinnitanud sõidukite kättesaamist. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut lepingu lisale, mille p-s 1 kostja I kinnitab sõidukite kättesaamist. Kohus, jättes täielikult tähelepanuta hageja esitatud tõendi, mis tõendab sõidukite üleandmist, on jõudnud ilmselgelt ebaõigele seisukohale, et sõidukeid pole üle antud.
4. OÜ PP Int Grupp (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Hageja ei ole tõendanud kostjale I sõidukite üleandmist. Ebaõige on väide, et raamlepingu p-s 1 nimetatud sõidukite üleandmine on tõendatud raamlepingu muutmise lepingu p-ga
5. Olenemata viidatud sõnastusest tuleb sõidukite üleandmise tuvastamisel lähtuda poolte vahel raamlepingus kokkulepitust. Kuivõrd raamlepingu muutmise lepinguga ei ole täpsustatud sõidukite üleandmise korda, kuulub selles osas kohaldamisele raamlepingu p 4, mida ka kohus on kohaldanud. Hageja ei ole esitanud raamlepingu p-s 4 nimetatud dokumente, mis kinnitaksid omandiõiguse üleminekut; 2) kuivõrd raamlepingu järgi tulnuks sõidukite üleandmisel vormistada sõidukite üleandmisevastuvõtmise akt, siis on tõendiks, mis kinnitab sõidukite üleandmist, just nimetatud akt, mida aga ei ole kohtule esitatud.

§ 213

lg 3 kohaselt ei pea ostja tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata. Kuivõrd asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõidukid oleks kostjale I üle antud, puudub kostjal I kohustus ostuhinna tasumiseks. 7. Schengen Inkasso OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulude AS Ühinenud Autokeskus (pankrotis) kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saanud väidetav menetlusnormide rikkumine viia ebaõige kohtulahendini, kuna tõendid kogumis ei tõenda raamlepingu esemeks olnud sõidukite üleandmist kostjale I. Samuti ei ole hageja tõendanud sõidukite omandiõiguse üleandmist kostjale I, mistõttu ei saa AS Ühinenud Autokeskused (pankrotis) nõuet tunnustada isegi juhul, kui sõidukite üleandmine lugeda tõendatuks.

§ 208

lg-st 1 tulenevalt pidanuks hageja sõidukite müügihinna tasumise nõude tunnustamiseks tõendama nii sõidukite üleandmise kostjale I kui ka sõidukite omandiõiguse ülemineku võimaldamise. Vastavalt

§ 111

lg-le 1, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kuigi kohus ei ole otsuses otseselt käsitlenud 30.01.2007 sõlmitud lepingu lisas sätestatut, peab kohus TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Esitatud tõendid kogumis ei tõenda, et sõidukid oleks kostjale I üle antud, vastupidi – muud tõendid kummutavad lepingu lisas sätestatul põhineva hageja väite, mille kohaselt olid sõidukid kostjale I tarnitud nimetatud lisa sõlmimise päevaks (s.o 30.01.2007). Esiteks olid pooled leppinud raamlepingus kokku selles, et sõidukite üleandmise kohta koostatakse üleandmise-vastuvõtmise aktid (raamlepingu p-d 3 ja 4). Seega leidis kohus 5 põhjendatult, et kuna üleandmise-vastuvõtmise akte ei ole kohtule esitatud, ei saa sõidukite üleandmist lugeda tõendatuks. 31.01.2007 lepingu lisa p 1 ei sisalda raamlepingus ettenähtud andmeid (sõiduki tehasetähis, varustusaste, hind ning vajadusel sõidukil avastatud puudused iga konkreetse sõiduki kohta) üleantud sõidukite kohta. Teiseks on lepingu lisa p-s 1 sätestatu vastuolus teiste tõenditega. Kostjale I esitatud arvetest on vaid esimesed 54 arvet (kuni 26.01.2007 arveni AMK001215) esitatud väidetavalt 2007 jaanuaris tarnitud 54 sõiduki eest, mille maksumuseks oli arvete järgi kokku (koos käibemaksuga) 11 114 341 krooni. Ülejäänud arved on esitatud väidetavalt hiljem müüdud sõidukite eest, kusjuures suur osa sõidukitest on arvete kohaselt tarnitud kostjale I alles 2007 augustis ja oktoobris ning 2008 jaanuaris ja veebruaris. Seega arvete kohaselt ei olnud

1. jaanuariks 2007 tarnitud mitte 211 sõidukit (nagu nägi ette raamlepingu p 1), vaid 54 sõidukit, mistõttu ei vasta 31.01.2007 sõlmitud lepingu lisa p-s 1 sätestatu tegelikkusele; 2) jättis kohus viivisenõude põhjendatult tunnustamata juba ainuüksi põhinõude puudumise tõttu. Samas tuleb viivisenõue jätta vähemalt osaliselt tunnustamata ka juhul, kui AS-l Ühinenud Autokeskus (pankrotis) eksisteeriks kostja I vastu nõue sõidukite müügihinna tasumiseks. Viivisenõude aluseks olevad asjaolud on vastuolus põhinõude aluseks olevate asjaoludega. Esiteks nähtub viivisearvestusest (hagiavalduse lisa 5), et hageja on viivisenõude esitamisel lähtunud põhinõude suurusest 52 346 653,65 krooni, kuid hagiavalduse täpsustuse järgi on põhinõue 41 655 619,18 krooni. Teiseks väidab hageja, et lepingu lisa p 1 kohaselt oli põhinõude täitmise tähtpäev 28.02.2007, kuid viivisearvestuse aluseks on hageja võtnud arved, millest osade (perioodil 02.01.-08.02.2007 esitatud 78 arvet kuni arveni nr AMK001259) maksetähtpäevad on varasemad (03.01.-22.02.2007). Hageja väidab, et kõik sõidukid olid antud kostjale I üle
2. jaanuariks 2007, samas kui vaid ajaliselt varasemad 54 arvet on esitatud väidetavalt 2007 jaanuaris tarnitud 54 sõiduki eest; 3) ei saa menetluskulusid jätta täies ulatuses kostjate kanda ka juhul, kui ringkonnakohus peab võimalikuks hagi rahuldada, kuna hageja on menetluse käigus vähendanud nii põhinõuet kui viivisenõuet ja seda kokku enam kui 55% võrra võrreldes esialgse nõudega. TsMS § 163 lg-st 1 tulenevalt tuleks sellisel juhul menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja nõude tunnustamise ulatusest võrreldes esialgses hagiavalduses esitatud nõudega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Maakohus ei ole rikkunud materiaalõigusnorme. Maakohtule saab ette heita TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumist, mis seisneb tõendite hindamata jätmises, kuid see ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist ning ringkonnakohus täiendab käesoleva otsusega maakohtu lahendist puuduvat tõendite hindamise osa.
4. PankrS §-s 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitas hagi samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõuete kaitsmise koosolekul. Nõude vähendamine ja viivise arvutamise muutmine hagimenetluses ei ole PankrS § 107 tulenevalt keelatud. Maakohtu menetluses vähendas hageja oma nõuet märkides põhinõude suuruseks 35 301 372,19 krooni (tegemist on raamlepingu p-s 5 märgitud summaga, mida edasimüüja pidi müüjale tasuma), koos käibemaksuga 41 655 619,18 krooni. 6
5. Ringkonnakohus märgib, et arvestades hageja esitatud vähendatud nõuet, on hageja põhinõude aluseks kostjale I müüdud 211 Peugeot tüüpi sõiduki eest seisuga 31.01.2007 tasumata hind summas 35 301 372, 19 krooni (koos käibemaksuga 41 655 619,18 kr). Kostjad vaidlesid hageja nõudele vastu väites, et hageja esitatud tõendid ei tõenda, et sõidukid oleksid kostjale I tarnitud hageja poolt märgitud tähtajaks.
6. Hageja esitas oma väite, et sõidukid on kostjale I tarnitud tõendamiseks järgmised tõendid: 1) AS Kommest Auto (müüja), Ühinenud Autoveod (edasimüüja) ja OÜ PP INT Grupp vahel 28.12.2006 sõlmitud sõidukite ostu-müügi ja edasimüügi raamlepingu (II kd lk 11) ; 2) sama lepingu muutmise lepingu (II kd lk 12); 3) kostjale I esitatud ja laekumata arvete väljavõtte ( I kd 10-15); 4) arvete väljatrüki (I kd lk 19-232). 11.
7. Raamlepingu p. 1 kohaselt kohustus müüja lepingu jõustumisel müüma edasimüüjale 211 Peugeot tüüpi sõidukit ja edasimüüja kohustus hiljemalt 31.01.2007 müüma need sõidukid ostjale. Raamlepingu p. 2 kohaselt müüja võõrandab sõidukid edasimüüjale arvestusliku koguhinnaga 35 301 372, 19 krooni ja edasimüüja ostjale hinnaga kuni 35 512 372, 19 kr. Raamlepingu p. 4 kohaselt läheb omandiõigus sõidukitele müüjalt (AS Kommest Auto) või edasimüüjalt (hageja) üle ostjale (kostja I) sõidukite üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisel või selles aktis näidatud ajal. Raamlepingu p. 5 kohaselt kohustub edasimüüja kandma müüjale lepingu p-s 2 kokkulepitud sõidukite omandamise hinna 35 301 372, 19 kr + käibemaks hiljemalt 31.01.2007, juhul, kui ostja on lepingu järgsed kohustused edasimüüja ees selleks kuupäevaks täitnud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et nimetatud raamlepingu p-is 4 leppisid asjaosalised kokku, et sõidukite üleandmist-vastuvõtmist tõendatakse aktidega. Hageja ei ole tõendina ühtegi akti esitanud, mistõttu hageja ei ole tõendanud sõidukite üleandmist ehk omapoolse kohustuse täitmist nimetatud raamlepingu alusel. 11.
8. Apellandi väide, et maakohus ei hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid, on õige. Maakohus oleks pidanud asja läbivaatamisel andma tõenditele tuginedes nõude põhjendatusele hinnangu. Kuna hageja esitas lisaks raamlepingule teisi tõendeid, siis tuli anda tõenditele hinnang sellest aspektist, kas pooled hilisemalt ei muutnud lepinguga kokkulepitud üleandmise korda või ei tõenda muud tõendid hageja nõuet. Ringkonnakohus märgib, et hagejal oli õigus asja läbivaatamisel maakohtus võlausaldajana kasutada kõiki tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendeid. Pankrotiseadusest ei tulene, et võlausaldaja ei võiks oma nõuet tõendada tõenditega, mida ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekule. Hageja nõue põhineb raamlepingul, millega hageja (või Kommest Auto) pidi 31.01.2007 võõrandama kostjale I 211 Peugeot tüüpi sõidukit. Kuna kostjad esitasid vastuväite asjaolule, et sõidukid on kostjale I üle antud ja kostja I vaidlustas haginõude põhjusel, et hageja lisatud tõendid ei kinnita hageja nõuet, siis pidi hageja tõendama AÕS § 92 lg-st 1 tulenevalt, et kostjale I anti asja valdus üle ja sõlmiti kokkulepe, et omand läheb ostjale üle. 11.
9. Hageja poolt esitatud tõendist nähtub, et lepinguosalised sõlmisid 31.01.2007 raamlepingu muutmise lepingu, mille p. 1 kohaselt „ võttes arvesse asjaolu, et lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga ei ole edasimüüjale laekunud ostjalt 28.12.2006 sõlmitud sõidukite ostu-müügi ja edasimüügi raamlepingu alusel tarnitud sõidukite eest lepingus 7 kokkulepitud vahendustasu sisaldavat arvestuslikku koguhinda 35 512 372, 19 kr + käibemaks, pikendavad ostja ja edasimüüja käesoleva lepingu punktis nimetatud summa tasumist kuni 28.02.2007“. Hageja väitel kinnitab raamlepingu muutmise lepingu p 1, et sõidukid on kokkulepitud koguses tarnitud. Kostjate vastuväite kohaselt ei tõenda ainuüksi see lepingu punkt, et tarnitud oleks 211 sõidukit. Ringkonnakohus nõustub kostjatega. Raamlepingu muutmise lepingu viidatud p 1 ainuüksi ei ole piisav hageja nõudeõiguse tõendamiseks. Tasumise tähtaja muutmine ei muutnud hageja kohustust tähtaegselt 211 sõiduki tarnimiseks. Raamlepingus märgitud tähtaegade muutmise leping ei ole käsitletav võlatunnistusena

§ 30mõttes, seega ei pöördu tõendamiskoormis ümber nii, nagu leiab hageja.

Raamlepingu muutmine ei asenda vastuvõtmise-üleandmise aktide koostamist või muude tõendite esitamist, millest nähtub, et lepinguosalised muutsid raamlepingut omandiõiguse vormistamise osas. 11.

1. Hageja esitas nõude tõendamiseks ka kostjalt I hagejale laekumata müügiarvete kohta tabelid (I kd lk 10-15), mille kohaselt oli 10-ne arve maksetähtaeg jaanuaris
2. Samuti esitas hageja kostjalt I laekumata müügiarvete koopiad, kokku 214 arvet. Arvete järgi oli 11-ne arve maksetähtaeg jaanuaris
3. Sh laekumata müügiarvete tabelis on arve nr AMK001162 maksetähtaeg 02.02.2007, kuid sama arve väljavõttele lisatuna kannab maksetähtaega 20.01.07 (I kd lk 32). Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja poolt esitatud laekumata müügiarved ei tõenda hageja esitatud nõude aluseks olevaid vajalikke asjaolusid, kuna nimetatud arved on olulises osas hilisemad ajast, millal hageja nõudeõigus kostja I vastu tekkis. Arved on esitatud väljatrükina ja nendel puuduvad igasugused andmed või on nendel märgitud koostaja allkiri. Hageja ei ole esitanud pankrotimenetluses nõuet, et kostja I võlgnevus tekkis mõnest muust lepingust, seetõttu arved, mille maksetähtaeg oli perioodil veebruar 2007 – veebruar 2008 ei ole käesolevas menetluses asjakohased ja ringkonnakohus jätab need TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata.
4. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt viidatud raamlepingu tarnimise perioodi jääb 54 arve koostamine (summas 11 114 440 kr), kuid maksetähtaeg on enne 31.01.2007 vaid 10-l arvel. Samuti on erinevused lisatud arvete väljatrükkidel ja laekumata arvete tabeli vahel. Hageja esitatud arved ei tõenda, et hageja täitis 31.01.2007 müügilepingust tuleneva kohustuse. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja tugines pankrotimenetluses 28.12.2006 raamlepingule ja selle muutmise lepingule, siis PankrS § 107 alusel saab ta hagimenetluses tugineda samadele asjaoludele, millised ta esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tõendama, et edasimüüja või müüja on ostja ees 31.01.2007 seisuga oma kohustused täitnud. Hageja esitatud tõendite alusel ei saa nimetatud asjaolu tuvastatuks lugeda ja seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
5. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud apellandi kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Üllar Roostoja Viivi Tomson 8 Andra Pärsimägi