← Eesti

3-09-872/31

Obsah (4)§ 25§ 7§ 16§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2010 Haldusasja number 3-09-872 Haldusasi H.L. kaeb

) § 25 lõikeid 2 ja 3, kui on jätnud arvestamata kõik tõendid, mis välistavad distsiplinaarsüüteo toimepanemise kaebaja poolt. Halduskohus on arvestanud ainult kaebajat süüstavate tõenditega ning ei ole põhjendanud, miks ta on lugenud muud tõendid ja kaebaja väited mitteusaldusväärseteks.

  1. b)Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud kaebaja poolt inspektor-kontaktisikule öeldut, asudes seisukohale, et see, milline väljend on konkreetse isiku suhtes solvav, sõltub eelkõige selle isiku väärtushinnangutest ja on suures osas tema enda otsustada. Kui keegi tunneb, et teda on solvatud mingi väärtushinnanguga, on tõendamine õiguslikus mõttes välistatud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et tuleb hoolikalt eristada fakte ja väärtushinnanguid, kuna väärtushinnangute paikapidavust ei ole võimalik tõestada. Kaebaja oli vestluses inspektor-kontaktisikuga veendunud, et viimane esitab talle valeinfot ning moonutab kaebaja sõnu selliselt, et see on käsitletav valena ja tegi koheselt vastavad märkused, mida ei saa lugeda distsipliinirikkumiseks ega kellegi solvamiseks. Distsiplinaarasjas ei ole tõendeid, et kaebajal oleks olnud motiiv inspektor-kontaktisiku solvamiseks või laimamiseks ning et kaebaja käitumises oleks tuvastatud tahtlus.
  2. c)Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajale tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena märgitud neli ettekannet olid olemas. Vangla rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36, § 37 lg-t 1 ja § 40 lõikeid 1 ja 2, kui ei selgitanud kaebajale tema õigusi, ei võimaldanud kaebajal tutvuda kõikide distsiplinaarmenetluse materjalidega ning tegi karistusotsuse ilma kaebajat ära kuulamata. 5. Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse põhjendused: 2 3-09-872
  3. a)Halduskohus on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid, hinnanud õigesti asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust.
  4. b)Sõnavabadus ei ole piiramatu, sõnavabaduse kasutamisel kaasnevad ka kohustus ja vastutus. Põhiseaduse § 17 kohaselt on isikutel õigus, et nende au, väärikust ja head nime ei riivataks. Seega pidi H.L. oma mõtete väljendamisel jääma viisakaks ning arvestama, et ta ei rikuks teiste isikute õigusi. H.L. seda ei teinud, tema käitumine inspektor-kontaktisikuga ei olnud viisakas ning inspektor-kontaktisik leidis, et H.L. i käitumine oli solvav. Kaebaja viited EIK otsustele on asjakohatud, sest intsident H.L. i ja inspektor-kontaktisiku vahel ei puuduta avalikku huvi.
  5. c)Vangla ei rikkunud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel haldusmenetluse seadust. H.L. il oli võimalik anda selgitusi ning tal oli võimalik pöörduda menetleja poole täiendavate selgituste saamiseks, kuid ta ei teinud seda. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisel oli H.L. il võimalik tutvuda kõikide menetluse käigus kogutud materjalidega. Käskkirja andmisel hinnati H.L. i vastuväiteid ja põhjendati karistuse valikut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse peamiste seisukohtadega, pidamata vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. I 7. Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohane (

§ 25lg 2) osas, milles käsitletakse kaebaja õigust kohtusse pöörduda.

Otsusest nähtuvad kohtu kahtlused kaebeõiguse suhtes, kuid kohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas kaebajal on kaebeõigus või mitte. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal on põhjendatud huvi käskkirja õiguspärasuse kontrollimiseks seoses tulevase võimaliku hüvitusnõudega ning seega kaebeõigus käesolevas asjas (

§ 7lg 1 teine lause).

See, et kaebaja ei ole välja toonud selgitusi, milles võib seisneda võimalik tulevikus hüvitatav kahju, ei sea kaebeõigust käesolevas asjas kahtluse alla. Selgelt välja kujunenud kohtupraktika kohaselt võib kartserisse paigutamine tekitada kinnipeetavale mittevaralist kahju, kui sellega kaasnevad täiendava piirangud (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Kuna halduskohus on analüüsinud käskkirja õiguspärasust, ei too kõnealune kohtuotsuse ebatäpsus kaasa apellatsioonkaebuse rahuldamist.
  3. Apellatsioonkaebuse etteheide, et halduskohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt, vaid valikuliselt, on paljasõnaline. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisnevad kohtu vead konkreetsete tõendite hindamisel. Väär ja asjakohatu on kaebaja seisukoht, et kohtul tulnuks tõendite hindamisel kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kaebaja kasuks. Halduskohtumenetluses säärast tõendamisreeglit ei kehti – iga menetlusosaline, sh kaebaja peab tõendama oma väiteid, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 16lg 2 esimene lause).

II

  1. Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei tutvustatud kõiki distsiplinaarasja materjale, et kaebajat ei kuulatud ära ning et kaebajale ei selgitatud tema õigusi. 3 3-09-872 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et distsiplinaarasja materjalid nähtusid distsiplinaarmenetluse protokollist. Seega ei ole neid kaebaja eest varjatud. Väär on kaebaja väide, et teda ei kuulatud distsiplinaarmenetluses ära. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamine lõi kaebajale piisava võimaluse vanglale oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. HMS § 36 lg 1 kohaselt tutvustatakse menetlusosalisele tema õigusi üksnes menetlusosalise soovil. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks distsiplinaarmenetluse ajal avaldanud soovi oma õiguste selgitamiseks. Samuti ei ole kaebaja kohtumenetluse käigus selgitanud, millistest õigustest ei olnud ta distsiplinaarmenetluses teadlik ning kuidas see mitteteadmine raskendas tal oma õiguste kaitsmist. Tuleb rõhutada, et menetlusvead, sh õiguste selgitamata jätmine, ei ole haldusakti tühistamise aluseks, kui need ei mõjutanud haldusakti sisu (HMS § 58).
  2. Kaebaja leiab, et
  3. aprilli
  4. a käskkirjas ei ole selgelt märgitud, milles seisnes talle süüks pandav solvamine ja laimamine. See väide on iseenesest õige, kuid ei too kaasa kaebuse rahuldamist. Käskkirjas (tl 19) on refereeritud üksnes kaebaja versiooni tema sõnadest
  5. märtsi 2009 intsidendi käigus. Samas nähtusid distsiplinaarsüüteona kvalifitseeritud laused selgelt distsiplinaarmenetluse protokollist. Seega ei saanud kõnealune käskkirja puudus mõjutada käskkirja sisu ega takistada kaebajal oma õiguste kaitsmist. Käskkiri sisaldab piisavaid põhjendusi nii süüteo koosseisu elementide kui määratud karistuse osas. Asjaolu, et kaebaja sõnade solvav iseloom ja karistuse proportsionaalsus on kohtumenetluses vaieldavad ja et kaebaja nende asjaoludega ei nõustu, ei tähenda, et käskkiri ei oleks piisavalt põhjendatud. III
  6. Kaebaja etteheide, et halduskohus pole analüüsinud, kas kaebaja karistamine on kooskõlas PS §-ga 45 ja EIÕK art 10 lg-ga 1, ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Viru Vangla kodukorra p-st 8.2.4 tulenev solvavate väljendite kasutamise keeld on üldisemalt hõlmatud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustusega ning sama paragrahvi p-s 2 sätestatud keeluga takistada vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel. Seega on tegemist seadusest tulenevate kohustustega. PS § 3 lg-st 1 ja EIÕK art 10 lg-st 2 tulenevalt peab väljendusvabaduse piirangu alus olema piisavalt täpne. Tuleb nentida, et VangS § 67 p-d 1 ja 2 ei ole eraldivõetuna väljendusvabaduse piiramiseks piisava täpsusega. Vajaliku selguse tagavad need sätted aga koos vangla kodukorraga. Põhiseadus ega EIÕK ei välista, et seaduses sätestatud üldist normi täpsustatakse haldusaktiga. Vangla kodukord on üldkorraldus (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-07, p 7), seega haldusakt. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Kehtiv haldusakt tuleb lugeda vangla seaduslikuks korralduseks VangS § 67 p 1 mõttes. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et vanglaametniku kui võimuesindaja solvamine ja laimamine on kuritegu (KarS § 275). Kui õiguskord võimaldaks kinnipeetavatel vanglaametnikke solvata, ohustaks see julgeolekut vanglas. Raskendatud või võimatu oleks kinnipeetavate allutamine vanglaametnike korraldustele. See ohustaks teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning ühiskondlikku turvalisust. Seega on piirang ennekõike vajalik avaliku huvi kaitseks, ehkki ta kaitseb ka vanglaametnike au ja head nime. Tegemist on demokraatlikus ühiskonnas vajaliku väljendusvabaduse (PS § 45) piiranguga. Rõhutada tuleb, et VangS § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra p 8.2.4 ei keela vanglaametnike poolt esitatud väidete tõepärasuse kahtluse alla seadmist iseenesest, küll aga solvamise, milleks on ka ametniku süüdistamine valetamises solvaval viisil. Sarnaselt on solvamise eest kaitstud näiteks ka kohus: keelatud on kohtu suhtes lugupidamatuse avaldamine ning kohtuniku laimamine ja solvamine (nt TsMS § 37, § 45 lg 1, KarS § 305), milleks võib olla ka kohtuniku süüdistamine valetamises, kuid ilmselgelt võib isik nii edasikaebuses kui avalikku- 4 3-09-872 ses seada kahtluse alla kohtu poolt lahendis väljendatud seisukohtade õigsuse (vrd politseiniku solvamise kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu
  9. jaanuari
  10. a otsus asjas „Janowski“, p 25). Kaebaja üldsõnalised viited Euroopa Inimõiguste Kohtu
  11. juuli
  12. a otsusele asjas „Lingen“ ning
  13. juuni
  14. a otsusele asjas „Thorgeirson“ ei ole asjakohased, kuna need lahendid puudutavad poliitilist ja ajakirjanduslikku väljendusvabadust.
  15. Vastus küsimusele, kas valetamises süüdistamist saab pidada solvamiseks, sõltub paljudest asjaoludest. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et määrav ei saa olla solvunud isiku hinnang. Et solvajat karistada, peab solvumiseks olema objektiivne alus. Asjakohane on kaebaja poolt refereeritud seisukoht, et „[s]olvamine seisneb inimese halvustamises ebasündsas vormis, nt isiku välimuse või isikuomaduste puudulikkuse esiletoomises, tema tegevuse agressiivses ja vahendeid valimatus kritiseerimises […] jne. Ebasünnis vorm ei hõlma seejuures mitte üksnes vulgaarseid sõnu, vaid ka oma sisult negatiivseid ja halvustavaid piltlikke väljendeid.“ (M. Kurm/T. Ploom, teoses: J. Sootak/P. Pikamäe (koost), Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2009, § 115 änr 7).
  16. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt keeldus kaebaja
  17. märtsil 2009 talle pakutud tööst ja talle esitatud dokumendile alla kirjutamast. Kui K.L. asus selle kohta dokumenti märkust tegema, puhkes kaebajaga sõnelus selle üle, kas kaebaja keeldus tööst ja allakirjutamisest või mitte. Seejärel lausus kaebaja inspektor-kontaktisik K.L. ile korduvalt kõrgendatud hääletoonil, et K.L. valetab, et ta on valetaja ja et miks ta valetab (tl 21). Kaebaja enda väitel reageeris ta vanglaametniku poolt öeldule sõnadega „See on vale!“, „Miks sa valetad?“, „Sa jälle valetad!“. Kaebaja väitel kõneles kõrgendatud hääletoonil ka K.L. i. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tähtsust sellel, kas kaebaja kasutas K.L. kohta sõna „valetaja“ või nimetas tema tegevust valetamiseks. Mõlemal juhul on tegemist inimest halvustava väitega. Lähemat analüüsi ei vaja sellega seoses kaebaja etteheited tõenditele (vanglaametnike lisaettekanded), mis kinnitavad sõna „valetaja“ kasutamist. Kuna kaebaja laskus K.L. iga sõnelusse ja tõstis seejuures häält, oli kaebaja avaldus ebasündsas vormis. Säärast teguviisi ei õigustaks isegi see, kui kaebaja ei oleks allkirja andmisest ja tööst keeldunud.
  18. märtsi
  19. a intsidendis olid nii kaebaja kui vanglaametnike sõnad, mis eelnesid kaebajale süüks pandud solvamisele, mitmetitõlgendavad. Arusaamatuse oleks saanud lahendada ka ilma vanglaametnike tegevust valetamiseks nimetamata ning ilma häält tõstmata. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebaja distsiplinaarsüütegu tahtlik. Kaebaja ei pruukinud soovida K.L. solvumist. Selle tagajärje soovimine ei ole aga kaebaja karistamise eeldus. Nagu nähtub käesoleva otsuse punktis 12 toodud tsitaadist, on tegemist distsiplinaarsüüteo formaalse koosseisuga. Asjakohatud on kaebaja arutlused selle üle, et kaebajal on mitmeid muid kaebusi K.L. tegevusega seoses, samuti avaldus, et „kaebaja seab kahtluse alla K.L. väärtushinnangud, mis võiksid esile kutsuda solvumise“.
  20. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et käskkirja andmisel tehti kaalutlusvigu. Vastustaja ei ole rikkunud HMS §
  21. Kohtumenetluse käigus ei ole ilmnenud olulisi asjaolusid, mida vastustaja oleks jätnud distsiplinaarkaristuse määramisel arvestamata. Muuhulgas ei teinud vastustaja kaalutlusviga sellega, et ta ei lugenud käskkirjas asjakohaseks kaebaja vastuväidet distsiplinaarmenetluse protokollis kaebaja ütluste kaalutlemata jätmise kohta. Distsiplinaarsüüdistuse asjaoludele õigusliku hinnangu andmine ja nende kaalumine pidi toimuma käskkirjas, mitte protokollis. 5 3-09-872 IV
  22. Vastavalt

§ 92lg-le 1 jäävad apellatsiooniastmes tasutud menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja menetluskuluks ringkonnakohtus oli riigilõiv 250 kr. Vastustaja ei ole kuludokumente esitanud. Maili Lokk Einar Vene 6 Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.