Obsah (6)

§ 436§ 1§ 3§ 122§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Kohtuotsuse avalikult 09. jaanuaril 2012.a. kell 15.00 kohtu tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallin

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Hageja nõuab kostjalt lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist või alternatiivselt alusetu rikastumise järgi saadu tagastamist. Hagetav kahju on tekkinud 23.12.1998.a. Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud PHARE projekti LSIF 1999, nr ES9808 Tallinn-Narva raudtee renoveerimine ja rekonstrueerimine finantsmemorandumi alusel Euroopa Komisjonile 2 314 599,12 euro tagastamist. Pooltel on vaidlus selles, kas kostja on hagejale kahju tekitanud või alusetult rikastunud. 11.

§ 1

teise lause järgi on tsiviilasi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi.

§ 3

lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohtule esitatud dokumentaalse tõendi kohaselt on 23.12.1998.a. Euroopa Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud finantsmemorandum PHARE projekti nr. ES 98.08 elluviimiseks (I köide t/l 44-76). Nimetatud finantsmemorandumi kohaselt on tunnistatud rahastamiskõlbulikuks muuhulgas Eesti Vabariik 5 MECU (I köide t/l 59) suuruses summas Tallinn-Narva raudtee renoveerimiseks ja rekonstrueerimiseks ( I köide t/l 62). Seega on antud juhul tegemist välislepinguga, mille alusel sai Eesti Vabariik rahalist toetust Euroopa Ühenduselt.

1. Esmalt annab kohus hinnangu hageja väidetele, mis puudutavad pooltevahelist suulist lepingut ning seejärel käsitleb kohus hageja alternatiivset nõuet kostja vastu alusetu rikastumise alusel. Sel ajal kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 58 lg 1 kohaselt tsiviilõigused ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Tsiviilõigused ja –kohustused tekivad ka õigustoimingutest, mis küll ei ole seaduses sätestatud, kuid mis ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega. Kohtule esitatud Euroopa Komisjoni 27.07.2005.a. kirjaga on hagejale edastatud 26.07.2005.a. deebetarve, millise kohaselt on hageja kohustatud tagastama Euroopa Komisjonile mitteabikõlbuliku summana 2 314 599,12 eurot (I köide t/l 100-104). Nimetatud summa on tagastatud 07.09.2005.a. (I köide t/l 105). Kohus asub seisukohale, et ainuüksi välislepingu rikkumisest ei tulene kostja vastutust, mis annab hagejale aluse kostjalt eelpool nimetatud summa sissenõudmiseks. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et tema välislepingust tulenevad kohustused oleksid muutunud kostja kohustusteks suulise lepingu alusel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja on jätnud täitmata tal lasuva kohustuse ning hageja on selle täitmist nõudnud. Hageja poolt kostjale etteheidetavad välislepingu rikkumised (projekti teostamisel ei ole kinni peetud ajaplaanist, rööpad on osaliselt paigaldatud projektis mitteettenähtud sihtkohta, kaasfinantseerimise kohustust ei ole täidetud) ei ole kostjale omistatavad, kuivõrd nimetatud kohustused lasusid hagejal. Ühestki hageja poolt kohtule esitatud tõendist ei tulene kostja ainupädevus projekti 4 rakendamisel. Kohtulikul asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et teises asukohas raudteelõikude renoveerimine või kaasfinantseerimise kohustuse mittetäitmine ei olnud hagejale aegsasti teada või et kostja on hageja vastavad etteheited eelneva osas jätnud tähelepanuta. Samuti ei ole hageja lepingu rikkumise osas pretensioone enne kohtusse pöördumist kostjale esitanud. Seega on hageja väited kostjapoolsest lepingu rikkumisest paljasõnalised.
2. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ka selles, et tsiviilõiguslik leping poolte vahel sõlmiti antud juhul 04.01.1999.a., mil allkirjastatud finantsmemorandum koos teiste lepingu osaks olevate asjaomaste dokumentidega edastati Teede- ja Sideministeeriumi poolt kostjale, kuivõrd nimetatud kirja edastamist ei saa käsitleda lepingu sõlmimisena, vaid kostja informeerimisena (I köide t/l 78). Kostja osalemine PHARE projektis LSIF 1999, nr ES 98.08 ja selle käigus rahaliste vahendite kasutamine on riigieelarves ettenähtud investeeringute kasutamine. Nii on
3. aasta riigieelarve seaduse eelnõus 1046 SE II ettenähtud p. 97 Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisala investeeringud p. 7 TallinnNarva rdt. liini rekonstrueerimine, 70 km ja p. 8 Tallinn-Narva rdt. Liini sõlmede rekonstrueerimine (http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid =983430002). Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja vastutus Euroopa Komisjoni ees tuleneb eelpool nimetatud PHARE projekti dokumentidest, siis kostja vastutuse aluseks saab olla siseriiklik regulatsioon, mis sätestab vastutuse riigieelarves kajastatud investeeringu mittesihipärase kasutamise eest. Regulatsioon peab olema kehtiv lepingu/lepingulise suhte sõlmimisel/tekkimise ajal kostjaga. Haldusorgani (hageja) tahe lepingut sõlmida, selle täitmises kokku leppida ja muuhulgas ka kahju hüvitamise tingimusi määrata ei saa esineda suulises vormis. Riiklike investeeringute kasutamise tingimusi, kui ka kokkuleppeid väärkasutusest tulenevate nõuete esitamise aluste kohta peab tõendama hageja. Antud juhul seda tehtud ei ole.
4. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 6 kohaselt laienevad alusetult omandatud vara tagastamise kohustuse sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Kohus ei nõustu ka hageja arvamusega selles, et antud juhul on kostja alusetult rikastunud, kuivõrd kostja kasutas toetust hageja poolt määratud korras. Samuti märgib kohus, et alates 23.12.1998.a. (s.o. välislepingu sõlmimisest) kuni 07.09.2005.a. (s.o. toetuse tagasimaksmiseni) oli hageja kostja aktsionär ning osales kostja juhtimises (II köide t/l 32-34). Kõige eelpooltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi on põhjendamata ning rahuldamisele ei kuulu.
5. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
6. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 122lg 2 kohaselt on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus.

Seega on käesoleval juhul hagihinnaks 2 314 599,12 eurot. Menetluskulude jaotamine 17.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 18.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse 5 alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt

§ 174

lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ann Meriluht Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6