OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat
) § 233 lõikega 1 kasutusvaldusesse antava vaba põllumajandusmaa plaanide ja maatükkide registreerimislehe väljapanek. Muuhulgas oli võimalik esitada avaldusi Abaja külas asuva ca 18,5 ha suuruse maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks. Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) T.J. ja Abaja Farm OÜ esitasid Koeru Vallavolikogule tähtaegselt avalduse Kaasiku maaüksuse vaba põllumajandusmaana kasutusvaldusesse saamiseks. Taotlejatele anti kooskõlas
§ 233
lõikega 6 tähtaeg kokkuleppe saavutamiseks maaüksuse kasutusvaldusesse andmiseks ühele taotlejatest. Taotlejad ei saavutanud määratud tähtajaks kokkulepet. Koeru Vallavolikogu tegi
- märtsi
- a otsusega nr 21 Järva maavanemale ettepaneku anda Kaasiku maaüksus Abaja Farm OÜ kasutusvaldusesse. FIE T.J. vaidlustas nimetatud otsuse. Tallinna Halduskohtu
- septembri
- a otsusega haldusasjas nr 3-10-1010 rahuldati FIE T.J. kaebus, tunnistati Koeru Vallavolikogu
- märtsi
- a otsus nr 21 õigusvastaseks ja tehti ettekirjutus vaadata vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) osas uuesti läbi. Koeru Vallavolikogu viis läbi maakasutuse vaatluse
- oktoobril 2010 Koeru vallas Abaja külas Kingsepa maaüksusel ning
- novembril 2010 Vahuküla külas Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel. Maaüksuste omanik on T.J.. Koeru Vallavolikogu
- novembri
- a otsusega nr 55 (otsus nr 55) tehti Järva maavanemale ettepanek kinnitada Kaasiku maatüki kasutusvaldusesse saajaks Abaja Farm OÜ. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
- FIE T.J. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub kohtul tuvastada Koeru Vallavolikogu
- oktoobri
- a ja
- novembri
- a maakasutuse vaatluste õigusvastasus ning tuvastada Koeru Vallavolikogu
- novembri
- a otsuse nr 55 õigusvastasus ja teha volikogule ettekirjutus asja uuesti läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) paikvaatluse läbiviimine rikkus kaebaja kodu puutumatust, kuna paikvaatluse läbiviijad viibisid kaebaja teadmata tema kodu juurde kuuluval õuealal, mis on tähistatud märgistusega „eravaldus“. Kaebaja põhjendatud huvi on esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Kaebajal on huvi nimetatud menetlustoimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ka põhjusel, et paikvaatlused ja nende alusel tehtud järeldused on vaidlustatud otsuse nr 55 üheks motiiviks. Paikvaatlused on lisaks vastuolus hea halduse printsiibi ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 sätestatuga. Paikvaatluse tulemused ei saa oma õigusvastasuse tõttu olla tõendid HMS § 38 mõttes ja neile ei võinud otsuse nr 55 tegemisel tugineda; 2) otsus nr 55 on õigusvastane ja motiveerimata. Otsuses on maaüksuse kasutusvaldusse taotlejaid peetud võrdses seisundis olevateks taotlejateks, tuginedes seejuures ekslikult Tallinna Halduskohtu
- septembri
- a tehtud otsusele, kuid selles kohtuotsuses ei ole taotlejaid peetud võrdses seisundis olevateks (p 12). Paikvaatluse tulemustest lähtuvalt on otsuses nr 55 tehtud põhjendamatu järeldus, et kaebaja omandis oleva rohumaa niitmise näol on tegemist maa ebaefektiivse kasutamisega, kuigi kaebaja on varasemas kohtuvaidluses 2
(11)selgitanud, miks tal ei olnud võimalik enda omandis olevat maad põllumajandusmaana täies ulatuses kasutusele võtta. Kasutusvalduse üle otsustamisel ei saa kõne alla tulla asjaolu, kas ja kui palju on kaebaja käesoleval aastal olemasolevat maad kasutanud (Riigikohtu otsus nr 3-31-39-10 p 42). Kaebaja ei nõustu väitega, et ta ei ole deklareerinud enda majandustegevuse deklaratsioonides põllumajandustootmisest saadavat tulu, kuna Maksu- ja Tolliamet on kinnitanud põllumajandussaaduste müügist tekkinud tulu deklareerimist. Maa kasutusvaldusesse saamiseks ei pea kaebaja omama põllumajandustehnikat, sest seda on võimalik ka rentida või soetada teenust. Kaebuse esitajal on põhjendatud kahtlus, et otsuse nr 55 tegemisel ei ole lähtutud objektiivsetest kaalutlustest, sest konkureeriva avalduse esitaja Abaja Farm OÜ juhatuse liige Kalle Adler on ühtlasi vallavolikogu maaelu- ja keskkonnakomisjoni esimees. Haldusorgan ei kaalunud mõlema poole argumente ega põhjendanud, miks on kaebaja argumendid nõrgemad kui teise poole argumendid. 3. Vastustaja Koeru Vallavolikogu palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) avalduse esitamisega maa kasutusvaldusesse saamiseks on kaebuse esitaja vabatahtlikult astunud kasutusvalduse seadmisega ettenähtud haldusmenetlusse, nõustudes avalduse lahendamiseks vajalike menetlustoimingute tegemisega. Maakasutuse vaatluste toimingud on aluseks vallavolikogu ettepanekule vaba riigimaa kasutusvaldusesse andmise kohta ja hiljem maavanema otsusele. Toimingu suhtes sätestatut ei kohaldata menetlustoimingutele (HMS § 106 lg 2), mistõttu on kaebuse esitaja põhjendused menetlustoimingutele ettenähtud nõuete rikkumisest (HMS § 38 ja 40) alusetud. Kooskõlas HMS §-ga 107 oli Koeru vallal õigus oma äranägemisel määrata kaebuse esitaja põllumajandusliku maakasutuse vaatluse läbiviimise aeg, koht ja ulatus. Maakasutuse vaatlus viidi läbi HMS § 3 lg 2 nõuetest lähtuvalt. Vaatluse läbiviimine oli kohane, sest FIE T.J. avalduses toodud andmete õigsuse kontrollimiseks maa kasutusvaldusesse saamise taotluse lahendamisel pidi omavalitsus kindlaks tegema, kas FIE tegeleb reaalselt põllumajandusliku tootmisega. Sellist kontrolli on võimalik teostada ainult kohapealse vaatluse teel. Vaatlus oli proportsionaalne selle eesmärgi suhtes, kuna seda teostati ainult kaebuse esitaja maade põllumajandusliku kasutuse ulatuses ja selle kasutuse iseloomu kindlakstegemiseks, et lahendada T.J. taotlus vaba põllumaa kasutusvalduse saamiseks. Põllumajandusliku maakasutuse vaatlusega ei rikutud T.J. kodu ja valduse puutumatust. Vaatlust teostanud isikud ei rikkunud võõral maatükil viibimise keeldu AÕS § 142 lg 1 tähenduses, kuna vaatluse käigus ei toimunud ebaseaduslikku sissetungimist selliselt tähistatud ja piiratud alale, kuhu oleks võinud siseneda ainult omaniku loal. Kaebuse esitajale kuuluva Kingsepa maaüksuse juurde viiva tee ääres oli sissesõidu keelumärk ja teave videovalve olemasolu kohta. Kinnistu ei olnud tähistatud märgiga „eramaa“. Vaatluse läbiviijad jätsid oma sõiduki sissesõitu keelava märgi taha ja selle mõju ei rikkunud. Teise isiku maavaldusel ajutine ja lühiajaline viibimine AÕS § 142 lg 2 alusel ei oleks ka võrdsustatav ega käsitletav kodu puutumatuse põhiseadusliku õiguse riivena. Maakasutuse vaatluste tulemustest informeeris vastustaja kaebuse esitajat. FIE T.J. ei vaidlustanud põllumajandusliku maakasutuse vaatluse tulemust. Seega ei saa vaatlused, mis on läbi viidud HMS § 106 ja § 107 alusel, olla õigusvastased; 2) Koeru Vallavolikogu on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt.
ei anna konkreetseid kriteeriume eelistuste tegemiseks mitme taotleja vahel. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-9608 ja nr 3-3-1-39-10 asunud seisukohale, et kui
§ 233
lg-tes 2 ja 6 toodud kriteeriumidele vastab rohkem kui üks taotleja, on volikogul
§ 233
lg 6 kohaselt kaalutlusõiguse alusel õigus ise leida asjakohaseid kriteeriume ühe taotleja eelistamiseks. Riigikohtu hinnangul võib olemasoleva maa kasutamise ulatus olla üheks kriteeriumiks mitme taotleja vahel valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Samuti võivad lisakriteeriumid tuleneda Euroopa Liidu õigusest, sh 3
(11)PRIA toetuste saamisega seotud tingimustest, kui maaüksuse kasutamise eesmärk on seotud vastavate toetuste valdkonnaga. Riigikohtu seisukoha järgi võib kaalutlemine toimuda paikvaatluse läbiviimise kaudu ning kaalumisel tuleb lähtuda muu hulgas maareformi üldisest eesmärgist ning
§ 233lg-s 1 ja 2 sätestatud kriteeriumidest.
Riigikohtu seisukoha järgi paneb
§ 233
vallavolikogule kohustuse koguda tõendavaid dokumente ja lahendada kerkinud vaidlused. Põllumajandusliku maakasutuse vaatlus on läbi viidud kaalutlusõiguse kohaldamiseks. FIE T.J. põllumajandusliku maakasutuse faktilise olukorra vaatluse tulemused, mida kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud ega ümber lükanud, on ainult üheks paljudest erinevatest kaalutluse aluseks olevatest asjaoludest. Vaatluse teostamise menetluslikud asjaolud ei saa mõjutada või ümber lükata selle sisulist tulemust, isegi kui peaks tuvastatama selle haldustoimingu läbiviimise nõuete rikkumine.
- Kolmas isik Abaja Farm OÜ leiab, et otsus nr 55 on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata, selgitades järgmist (tl 77-78): 1) OÜ Abaja Farm senine maakasutus on olnud sihtotstarbeline ja efektiivne põllumajandussaaduste tootmiseks. Osaühing on kasutanud Kaasiku maaüksust enne kasutusvalduse seadmise menetluse alustamist ajutise maakasutuse lepingu alusel
- detsembrist
- a
- detsembrini
- a. Abaja Farm OÜ on täitnud kõik lepingu ja maakasutusõigusega kaasnenud kohustused. Kaasiku maaüksuse kasutusõigusest ilmajäämine tooks endaga kaasa piima- ja lihatootmise vähenemise ning töötajate koondamise või peaks osaühing asuma senise tootmistaseme säilitamiseks otsima uut ja täiendavat maad. Kui Abaja Farm OÜ jääb Kaasiku maaüksuse kasutusõigusest ilma, siis ei ole võimalik enam täita ka PRIA ees võetud kohustusi täies ulatuses, mis toob omakorda kaasa sanktsioonid koos saadud toetuste tagasinõudmisega. Seega juhul, kui riigimaade kasutusvaldusesse andmise protsessis tehakse otsus, mis toob kaasa kahjuliku tagajärje Abaja Farm OÜ suhtes, siis on kolmas isik sunnitud esitama kahjunõude nii kohaliku omavalitsuse kui riigi vastu; 2) kolmas isik on huvitatud Kaasiku maaüksuse kasutamise jätkamisest pikaajaliselt põllumajandussaaduste tootmise eesmärgil ja soovinud selleks kokkuleppe sõlmimist FIE T.J.ga. Kaebuse esitaja on senini kõik kokkulepped selgitusteta tagasi lükanud. Koeru Vallavolikogu on Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse andmisel ja taotlejate omavahelise kokkuleppe mittesaavutamise tõttu asunud õigesti rakendama kaalutlusõigust ning on õigesti arvestanud Riigikohtu praktikat, et leida täiendavad kriteeriumid taotlejate võrdlemiseks, oma seisukoha kujundamiseks ja selle edastamiseks maavanemale põhjendatud otsuse tegemiseks.
- Kaebaja FIE T.J. esitas täiendavad seisukohad, milles märkis järgmist (tl 119-123): 1) asjas ei ole vaidlust põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmise osas ning tuleb lähtuda eeldusest, et kaebaja on õigustatud taotlema maa kasutusvaldusesse saamist. Seega puudus vajadus hinnata maa põllumajandusliku kasutamisega seotud asjaolusid.
§ 233
lg 6 osas ei ole aga kaebaja ja kolmas isik sarnaste kriteeriumitega taotlejad, sest Abaja Farm OÜ ei kasutanud otsuse tegemise ajal Kaasiku maaüksust õiguslikult alusel (rendileping oli lõppenud) ega olnud ka piirinaaber. Kaebaja aga on põllumajandustootmisega tegelev FIE ja piirinaaber. Ja isegi kui vallavolikogu võis otsuse tegemisel luua täiendavaid kriteeriume, oleks pidanud arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Neid kaalutlusi otsusest nr 55 ei nähtu. Kaebaja on selgitanud kohtuasja 3-10-1010 menetluse käigus vastustajale, et plaanib arendada mahepõllumajandust ja võtta Kaasiku maaüksuse kasutusse; 4
(11)2) Kingsepa kinnistu sissesõidutee on alates
- aastast tähistatud nii sissesõidukeeluga kui sildiga „eravaldus“. Ilma Kingsepa taluõuele sisenemata ei oleks saanud vaatlejad näha seal asuvat peenramaad, sest vaatlejate väidetavast asukohast (teeotsast) majani on tegemist reljeefse maastikuga ning kaugus oli ca 80 meetrit. Paikvaatlejad on aiamaaks märkinud joonisel kastikese, mis tegelikkuses jääb õuemaast välja ja mille näol on tegemist vana maja varemetega. Aiamaa tegelikku kasutust kaebaja ei vaidlusta, sest sellel ei ole põllumajandusliku tootmisega puutumust. KOHTU PÕHJENDUSED
- Kohus käsitleb esiteks kaebuse esitaja taotlust tuvastada
- novembri
- a maakasutuse vaatluse õigusvastasus (I), teiseks taotlust tuvastada
- oktoobri
- a maakasutuse vaatluse õigusvastasus (II) ning seejärel taotlust tuvastada Koeru Vallavalikogu
- novembri
- a otsuse nr 55 õigusvastasus ja teha volikogule ettekirjutus asja uueks otsustamiseks (III). Viimaks otsustab kohus menetluskulude jaotuse (IV). I
- HKMS § 21 lg 1 kohaselt võib kaebusest loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil. HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel lõpetab kohus asja menetluse, kui võtab vastu kaebuse esitaja loobumise kaebusest. Kohtuistungil loobus FIE T.J. taotlusest tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis
- novembril 2010 Vahukoore ja Vahukreemi maaüksustel teostatud maakasutuse vaatluse õigusvastasus. Kohus selgitas kooskõlas HKMS § 21 lg-ga 4 kaebajale kaebusest osalise loobumise tagajärgi, kaebaja jäi taotluse juurde. Seega saab kaebusest osalise loobumise vastu võtta ja menetluse selles osas lõpetada. II
- Kaebaja palub tuvastada Koeru Vallavolikogu poolt
- oktoobril
- a Kingsepa maaüksusel läbiviidud maakasutuse vaatluse õigusvastasus, sest kaebaja teadmata tema „eramaa“ sildiga tähistatud kinnistul, kus asub ka kaebaja kodu, läbiviidud menetlustoiming rikub kaebaja põhiseaduse §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Kaebaja soovib esitada hiljem kahju hüvitamise nõude.
- Riigikohtu praktika kohaselt ei ole menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik (vt Riigikohtu
- veebruari
- a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Erandlikult on menetlustoimingu vaidlustamine õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane (Riigikohtu
- veebruari
- a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5;
- jaanuari
- a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 9;
- veebruari
- a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21). Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu
- veebruari
- a otsus asjas nr 33-1-8-02, p 5;
- jaanuari
- a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 9;
- märtsi
- a otsus asjas nr 3-3-1-94-06, p 10;
- veebruari
- a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 20 ja 21;
- juuni
- a otsus asjas nr 3-3-1-53-03, p 18). Põhiseaduse § 33 kohaselt on kodu puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Põhiseaduse § 33 5
(11)kommentaaride kohaselt tuleb esimeses lauses sätestatud kodu puutumatuse mõistet sisustada avaralt ja teises lauses sätestatud valduse mõiste hõlmab muuhulgas maatüki kinnisasja tähenduses, samuti maatüki, kus toimub isiku majandustegevus. Kodu puutumatust riivavad esmajoones sissetungimine ja läbiotsimine, aga ka eluruumist väljatõstmine, pealtkuulamisvõi jälgimisseadmete abil eluruumis või valduses toimuva jälgimine, samuti väljastpoolt tulevad elukvaliteeti häirivad tegurid, nt keskkonnasaaste. Kodu puutumatust võidakse riivata ka haldusmenetluses (Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2008, § 33, p 2-3, 5 ja 13). Neid seisukohti arvestades võib kodu puutumatust põhimõtteliselt riivata ka põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluse käigus Kingsepa maaüksusel tehtud menetlustoiming – kaebaja teadmata läbiviidud maakasutuse vaatlus kaebuse esitaja piiratud ja tähistatud koduõuel. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses vaatluse teostajad tegelikult kaebaja kodu puutumatust riivasid. Menetlusosaliste väidete kinnituseks esitatud tõendeid saab kohus hinnata kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib nõuda kodu puutumatuse süülise rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, seega on kaebajal olemas põhjendatud huvi menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal on kaebeõigus
- oktoobril 2010 Kingsepa maaüksusel läbiviidud maakasutuse vaatluse õigusvastasuse tuvastamiseks.
- Vaidlust ei ole selle üle, et Koeru Vallavolikogu ei teavitanud kaebajat paikvaatluse ajast ega kaasanud teda menetlustoimingu tegemisse. Kohus on seisukohal, et kaebaja pidi Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse taotlemise tõttu olema teadlik, et avalduse lahendamiseks viib vallavolikogu läbi haldusmenetluse ja kogub vajaduse korral täiendavaid tõendeid. Kaebajal puudus aga täpne teave, milliseid tõendeid ja millisel viisil peab vallavolikogu vajalikuks koguda. Maa kasutusvaldusse andmise otsustamist reguleerivad õigusaktid ei näe kohustuslikult ette paikvaatluse läbiviimist. Seega viidi Kingsepa maaüksuse paikvaatlus läbi kaebaja teadmata.
- AÕS § 142 lg 1 sätestab, et füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning lg 2 kohaselt ei või füüsilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebajal ja vastustajal on vaidlus selle üle, kas ja mil viisil oli Kingsepa maaüksus tähistatud ning piiratud. Mõlemad pooled kinnitavad, et kinnistu juurdepääsuteel oli sissesõidu keelumärk ja teave videovalve olemasolu kohta. Vastustaja kinnituse kohaselt jätsid paikvaatluse teostajad auto keelumärgi ette ja seda väidet ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Pooled on aga eri meelt selles, kas kinnistu juurdepääsutee oli tähistatud ka sildiga „eramaa“ või „eravaldus“. Kaebaja väitel oli sissesõidutee juures juba
- aastast silt „eravaldus, lubatud valdaja loal“. Kaebaja esitas oma väidete kinnituseks
- oktoobri
- a ja
- mai
- a kuupäevi kandvad fotod (tl 132-133). Vallavolikogu väidab kirjalikus seletuses, et „eramaa“ tähistusega silti kinnistu sissesõidutee juures ei olnud. Paikvaatlusel osalenud Koeru Vallavolikogu esimees Himot Põldver, abivallavanem Villu Kald, ehitusspetsialist Enn Sakkis ja valla ametnik Andi Karlson on kinnitanud
- märtsil 2011 antud kirjalikus seletuses, et Kingsepa kinnistu piiril ca 50 m enne taluhooneid oli juurdepääsutee tõkestatud puidust kaubaalusega, millele oli kinnitatud sissesõidu keelumärk koos teabega videovalve kohta (tl 69). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud A. Karlson selgitas, et „eravalduse“ silti ta Kingsepa maaüksuse sissesõidutee juures ei märganud (tl 157-158). Täpsemalt märkis A. Karlson järgmist: „Lähenesime autoga mööda teed kinnistu juurde, kinnistu piiril keset teed oli puidust kaubaalus ja selle peal 6
(11)sissesõidukeelu märk ja lisatahvlil kiri „videovalve“. Selle koha peal muid märke ei näinud, ei näinud ka märki „eravaldus“. Naabertalu tee otsas oli märk „eravaldus“, aga see ei saanud kuuluda Kingsepa maaüksuse juurde, see oli teine teeots./…/Liikluse keelumärgi peale midagi täiendavalt kirjutatud ei olnud.“ Kohus möönab, et kaebaja esitatud fotode tegemise täpne kuupäev ei ole tuvastatav. Kohtul puudub siiski piisav alus kahelda selles, et fotod tehti neile märgitud ajal. Fotodel olev kuupäev
- mai 2011 on kohtumenetluse kulgu arvestades loogiline, sest
- mai 2011 määrusega määras kohus kindlaks kohtuistungi aja ja andis tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks.
- oktoobri 2008 kuupäeva kandval fotol nr 1 on tee ääres puuvirnad, mis haakub kaebaja selgitusega, et ta tegeles sel ajal metsamaterjali müügiga (tl 153). Fotod nr 1 ja 2 on tehtud samast kohast, kuid ilmselgelt erineval aastaajal ja ajalise vahega. Aga isegi kui fotod on tehtud neile märgitud kuupäevadel, tõendavad need vaid seda, et „eravalduse“ silt oli fotodel näidatud kohas fotode tegemise ajal. Need fotod ei kinnita, et selline silt oli samas kohas ka paikvaatluse läbiviimise ajal, st
- oktoobril
- Kohtuistungil näitas kaebaja fotosid tunnistaja A. Karlsonile, kes jäi endale kindlaks, et nägi paikvaatluse teostamise ajal ainult sissesõidu keelumärki ja videovalve märki ning märk ei olnud kiviaia juures, vaid kinnitatud keset teed seisvale puualusele (tl 158). Vaidlust ei ole selles, et vastustaja menetlustoimingu läbiviimise käigus fotosid ei teinud ning vaatluse läbiviimise käiku ei salvestatud ka muul taasesitataval viisil. Pärast menetlustoimingu läbiviimist vormistati maakasutuse vaatluse akt (tl 13), kus Kingsepa kinnistu tähistusega seonduvat ei kajastata. Teisi isikuid peale aktile allakirjutanute menetlustoimingu juures ei viibinud. Kohtul puudub alus arvata, et vande all ülekuulatud ja valeütluse andmise eest hoiatatud tunnistaja valetab nii märgi paigutuse kui sisu osas. Tunnistaja on oma ütlustes piisavalt konkreetne ja märkide kohta antud ütlused ei ole vastuolulised. Neil asjaoludel ei saa kohtu arvates lugeda tõendatuks, et Kingsepa maaüksuse juurdepääsu tee juures oli paikvaatluse teostamise ajal silt „eravaldus, lubatud valdaja loal“. Pooltel on vaidlus ka selle üle, kas Kingsepa kinnistu oli selgelt piiratud. Vastustaja väitel see nii ei olnud. Paikvaatlusel osalenud isikud on kinnitanud
- märtsil 2011 antud kirjalikus seletuses, et Kingsepa maaüksuse taluõue ümbrus ei olnud ümbritsetud piirdega ega tähistatud, samuti ei olnud kinnistu piiratud ega tähistatud vaidlusaluste põllumajanduslike kõlvikute osas (tl 69). Tunnistaja A. Karlson selgitas kohtuistungil, et paikvaatluse teostajatel oli kaasas Kingsepa katastriüksuse plaan, millel olid näha kinnistu piirid, kuid looduses oli piire raske tuvastada. Aeda ja piirimärke ei olnud. Kinnistu piirid sai umbkaudu tuvastada haritava maa ja muu maa piiride kaudu (tl 157). Kiviaia kohta märkis tunnistaja, et see võis olemas olla, kuid ta ei mäleta seda täpselt
(158). Kaebaja väitel ümbritsesid tema koduõue kiviaed ja hekk, mida kinnitavad kohtule esitatud fotod (tl 132). Eeltoodust on kohtu arvates võimalik järeldada, et Kingsepa maaüksus tervikuna aiaga või muul viisil piiratud ei olnud. Seda kaebaja iseenesest ka ei väida. Kaebaja elumaja ja seda ümbritseva hoovi ümber oli aga vähemalt osaliselt aed ja hekk, sest seda võib näha kaebaja esitatud fotodelt. Erinevalt liiklusmärkidest ei saa (kivi)aeda või veel vähem hekki hõlpsasti liigutada ning seetõttu on kaebaja esitatud fotodest lähtumine praegusel juhul põhjendatud hoolimata sellest, et fotod ei ole tehtud paikvaatluse teostamise ajal. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas paikvaatluse teostajad sisenesid aia ja hekiga piiratud koduõuele. Tunnistaja A. Karlson selgitas kohtuistungil järgmist: „Auto jätsime keelumärgi ette, edasi läksime jalgsi. Jälgisime, millises seisukorras kõlvikud on. Läksime õueala ja hoonete tagant maja taga olevat põllumaad vaatama. Taluõue ei läbinud. Nägime põldude seisukorda, mis oli ka meie eesmärk. Katastriüksuse plaanil näidatud põllumassiiv oli üleniidetud, seal oli rohumaa. Kaugvaatlusel nägime, et õuemaal oli haritud maa. Olime u 30 meetri kaugusel. Teise kõlviku juurde lähenesime hoonete tagant, piiri ei olnud võimalik 7
(11)täpselt tuvastada.“ (tl 157). Vastustaja on kohtule esitatud Kingsepa katastriüksuse plaani, millele on märgitud väidetavad vaatluse teostamise punktid ja vaatlejate liikumise trajektoor (tl 68). Tunnistaja A. Karlson kinnitas, et märkmed tegi plaanile tema, kuid mitte kohe pärast paikvaatlust, vaid selgituseks kohtule. Pärast paikvaatlust vormistati üksnes akt, kus vaidlusalust küsimust ei käsitleta (tl 157). Kaebaja väidab, et plaanile vaatluspunktina märgitud kohast ei ole võimalik vaadelda õuealale jäävat aiamaad. Kohtu arvates võib see kaebaja väide olla iseenesest õige. A. Karlsoni märkmed katastriüksuse plaanil ei pruugi olla päris täpsed. See võib tuleneda nii plaani mõõtkavast (kuigi plaani elektrooniliselt vaadeldes on võimalik seda suurendada) kui asjaolust, et A. Karlsoni kinnituse kohaselt ei olnud ta Kingsepa maaüksusel varem käinud ning
- a aprillis (st ligi pool aastat pärast paikvaatluse teostamist) ei pruukinud ta seetõttu mäletada väga täpset vaatlemise asukohta. Kaardile märgitud vaatluskoha ebatäpsusest ei saa siiski tõsikindlalt järeldada, et peenramaa vaatlemiseks tuli tingimata siseneda kaebaja aia ja hekiga piiratud koduõuele. Vastustaja on järjekindlalt väitnud, et vaatluse eesmärk oli vaadelda Kingsepa maaüksusel asuvaid põllumajanduslikke kõlvikuid, otsustamaks T.J. maakasutuse efektiivsuse üle. Tunnistaja kinnitab, et piiratud koduõuele paikvaatluse käigus ei sisenetud. Vastustajal on negatiivset asjaolu (kaebaja koduõuele mittesisenemist) keeruline, kui mitte võimatu muud moodi tõendada kui tunnistaja ütlustega, sest paikvaatluse teostamist ei filmitud. Kaebaja ei ole tema koduõuele sisenemise kohta mingeid tõendeid esitanud. Seetõttu leiab kohus, et ka paikvaatluse käigus kaebaja koduõuele sisenemist ei saa lugeda tõendatuks.
- Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kuna kaebaja koduõuel viibimine ei ole tõendatud ning Kingsepa kinnistu tervikuna ei olnud selgelt tähistatud ja piiratud, ei rikutud Kingsepa maaüksuse paikvaatluse tegemisel kaebaja põhiseaduse §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Neil põhjustel leiab kohus, et kaebaja taotlus tunnistada Koeru Vallavolikogu
- oktoobril 2010 Kingsepa maaüksusel läbiviidud maakasutuse vaatlus õigusvastaseks kodu puutumatuse rikkumise tõttu tuleb jätta rahuldamata.
- Kohus märgib täiendavalt järgmist. Kaebaja ei sea kahtluse alla vaatlustoimingu järelduste õigsust. Kaebusest võib järeldada, et T.J. heidab vallavolikogule eelkõige ette asjaolu, et vaatlustoiming viidi läbi kaebajat kaasamata. Vallavolikogu oli kohtumenetluses positsioonil, et isegi kaebaja teavitamine menetlustoimingust ei olnud vajalik. Kohus vallavolikogu seisukohaga ei nõustu. Vastustajal on iseenesest õigus selles, et Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse andmiseks tuli läbi viia haldusmenetlus, mille käigus pidi vastustaja rakendama uurimispõhimõtet. See tähendab, nagu vastustaja õigesti väidab, haldusorgani õigust otsustada, milliseid menetlustoiminguid on vaja läbi viia ja milliseid tõendeid koguda. Uurimispõhimõte ei tähenda aga, et haldusorganil on piiramatu voli koguda tõendeid mistahes viisil. Kui menetlustoiminguga võidakse riivata mõnda põhiseaduslikku õigust, on vajalik menetlusosalist sellisest menetlustoimingust eelnevalt teavitada. Mõnda menetlustoimingut ei saa haldusorgan menetlusosalise nõusolekuta üldse sooritada, kui seadus selgesõnaliselt selleks volitust ei anna. Vastasel juhul võiks näiteks väita, et vallavolikogul oleks olnud õigus kaebaja teadmata otsida ka tema eluruumis asuvaid põllumajandusega tegelemist puudutavaid dokumente, et õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke tõendeid hankida. Maareformi seadus vallavolikogule põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses mingeid erivolitusi ei anna. HMS § 40 lg 2 sätestab kohustuse kuulata menetlusosalise ära selliste toimingute teostamisel, mis võib kahjustada isiku õigusi. Vastustaja ei ole tuginenud ühelegi HMS § 40 lg 3 sätestatud erandile. Seega oleks olnud kaebaja teavitamine praeguses asjas vajalik ning hea halduse põhimõttega kooskõlas, sest vastustaja ei saanud enne menetlustoimingu tegemist välistada, et toiming võib riivata kaebaja põhiseaduses sätestatud õigust kodu puutumatusele. 8
(11)Asjaolu, et kohus kodu puutumatuse tegelikku rikkumist ei tuvastanud, ei oma tähtsust, sest enne menetlustoimingu läbiviimist ei saanud vallavolikogu seda teada. Riigikohtu praktikat arvestades (vt käesoleva otsuse p 9) ei annaks käesolevas punktis märgitu kaebajale siiski kaebeõigust menetlustoimingu eraldi vaidlustamiseks. Menetlustoimingu õiguspärasust saab üldjuhul kontrollida haldusmenetluse tulemusena antava haldusakti või toimingu õiguspärasuse kontrollimise käigus. See hõlmab hinnangut ka selle kohta, kas paikvaatluse tulemusena saadud tõend on lubatav ja kas ärakuulamata jätmine võis viia ebaõige lõppotsuseni. Praegusel juhul on selliseks otsustuseks Koeru Vallavolikogu otsus nr 55, mille kaebaja on eraldi vaidlustanud ja mida kohus hindab otsuse III osas. III 14. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist reguleerib
§ 233
, mille lõike 1 kohaselt tuleb menetluse läbiviimisel arvestada maa efektiivse kasutamise, planeeringu ja maakorralduse nõudeid.
§ 233
lg 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad sama paragrahvi 2. lõikes sätestatud nõuetele.
§ 233
lg 2 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse saamiseks esitasid tähtaegselt avalduse FIE T.J. ja Abaja Farm OÜ. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad taotlejad vastavad
§ 233lg-tes 11 ja 2 sätestatud tingimustele: FIE T.J.
tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga; Abaja Farm OÜ on äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil. 15.
§ 233
lg 4 lause 1 kohaselt koostab vallavalitsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja.
§ 233
lg 5 sätestab, et enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda taotlejalt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente. Kaebusi võib huvitatud isik esitada kümne päeva jooksul, arvates nimekirja avalikustamise kuupäevast. Vallavolikogu lahendab huvitatud isikute kaebused, kinnitab nimekirja ja esitab selle maavanemale. Vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
§ 233
lg 6 sätestab muuhulgas, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui 9
(11)maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja eraldi dokumendina koostatud ei ole. Mõlema taotleja nimekirja arvamist kinnitab aga asjaolu, et vallavolikogu ei ole kummagi taotleja suhtes teinud
§ 233lg-s 5 ettenähtud keelduvat otsust, vaid on teinud 28.
mai 2009. a otsusega kaebajale ja kolmandale isikule
§ 233
lg 6 alusel ettepaneku Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse saamise kokkuleppe sõlmimiseks. Taotlejad kokkuleppele ei jõudnud. Tallinna Halduskohus tunnistas Koeru Vallavolikogu
- märtsi
- a otsuse nr 21, millega tehti maavanemale ettepanek Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse andmiseks Abaja Farm OÜ-le, õigusvastaseks ja tegi volikogule ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.
- Koeru Vallavolikogu võttis
- novembril 2010 vastu otsuse nr 55, millega tegi Järva maavanemale ettepaneku kinnitada Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse saajaks Abaja Farm OÜ. Otsuse nr 55 preambulas märgitakse, et mõlemad taotlejad – FIE T.J. ja Abaja Farm OÜ – on maa kasutusvaldusesse taotlejana võrdses seisus ja olukorras, kus
§ 233
lg-tes 2 ja 6 sätestatud kriteeriumitele vastab rohkem kui üks taotleja, tuleb vallavolikogul leida täiendavad kriteeriumid eelistuse leidmiseks. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-31-96-08 ja 3-3-1-39-10 lähtus vallavolikogu täiendavalt
§-st 2, mille kohaselt on maareformi üks eesmärk eelduste loomine maa efektiivseks kasutamiseks, ja
§-st 233, mille kohaselt tuleb vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmisel järgima maa efektiivse kasutamise nõudeid. Otsuse põhjendavas osas ongi vallavolikogu võrrelnud mõlema taotleja valmisolekut Kaasiku maaüksuse võimalikult efektiivseks sihtotstarbeliseks kasutamiseks.
§ 233
lg 6 viienda lause kohaselt on taotlejaid võimalik üksteisele eelistada kolme kriteeriumi alusel: 1) taotleja, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel; 3) taotleja, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb; 3) füüsilisest isikust ettevõtja. T.J. on füüsilisest isikust ettevõtja ning kasutusvaldusesse taotletava maa piirinaaber (mis on
§ 233
lg 2 kohaselt ühtlasi füüsilisest isikust taotleja kvalifitseerimise eeltingimused). Abaja Farm OÜ võib äriühinguna põhimõtteliselt vastata kahele esimesele eelistuskriteeriumile. Vaidlust ei ole selle üle, et Abaja Farm OÜ ei ole Kaasiku maaüksuse piirinaaber. Abaja Farm OÜ kasutas Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel 11. detsembril 2007 sõlmitud ajutise maakasutuse lepingu alusel, mis kehtis 11. detsembrini 2009 (tl 79-80). Vastustaja on seisukohal, et
§ 233
lg 6 lauses 5 sätestatud maatüki õiguslikul alusel kasutamist tuleb mõista selliselt, et see hõlmab maatüki õiguslikul alusel kasutamist maa kasutusvaldusesse andmise menetluse alguses. Sellise tõlgenduse kohaselt saaks Abaja Farm OÜ lugeda maa õiguslikuks aluseks kasutajaks, sest Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse saamiseks avalduse esitamise ajal kasutas kolmas isik nimetatud maatükki ajutise kasutuse lepingu alusel. Kohus selle tõlgendusega ei nõustu. Asjaolu, kas maa kasutusvaldusesse taotleja on taotletavat maaüksust varem õiguslikul alusel kasutanud, ei ole
§ 233
lg 2-4 kohaselt taotlejate kvalifitseerimise tingimuseks, seega puudub selles etapis vajadus kontrollida, kas ja millisel alusel on isik taotletavat maad varem kasutanud. Taotletava maa õiguslikul alusel kasutamine omab tähtsust alles
§ 233lg 6 ettenähtud kaalutlusotsuse tegemisel.
Sellise otsuse tegi vallavolikogu 25. novembril 2010 ja sellel ajal ei olnud Abaja Farm OÜ-l enam õiguslikku alust Kaasiku maaüksuse kasutamiseks. Kolmanda isiku kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et faktiliselt jätkab Abaja Farm OÜ Kaasiku maaüksuse kasutamist. Kolmas isik tugineb seejuures maavalitsuse ametnikult saadud selgitusele, mille kohaselt tuleb lähtuda Koeru Vallavolikogu ettepanekust maa kasutusvaldusesse andmise kohta, kuniks maavanem ei otsusta teisiti. Kohtule ei ole teada, 10
(11)millistel asjaoludel maavalitsus kolmandale isikule sellise seisukoha esitas ja millega maavalitsus täpsemalt oma seisukohta põhjendab. Kohtule Kaasiku maaüksuse õiguslikul alusel kasutamise kohta mingeid tõendeid esitatud ei ole. Kohus märgib siiski, et õiguslikuks aluseks ei saa olla ainuüksi Koeru Vallavolikogu otsus nr 55, nagu kolmas isik näib arvavat. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-39-10, et vallavolikogu poolt maavanemale
§ 233
lg 6 alusel tehtud ettepanek maa kasutusvaldusesse andmise kohta on menetlustoiming. Erinevalt haldusaktist ei tekita, muuda ega lõpeta menetlustoiming isiku õigusi ega kohustusi ning menetlustoimingu puhul ei saa rääkida selle kehtivusest. Seega ei saa otsusena nr 55 vormistatud menetlustoiming tekitada kolmandale isikule maa kasutamise õigust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Koeru Vallavolikogu on kaalutlusõigust teostades lähtunud valest eeldusest – käsitlenud mõlemat taotlejat võrdsena
§ 233
lg 6 mõttes ja asunud otsima täiendavaid kriteeriume taotlejate vahel valiku tegemiseks. Riigikohtu praktikast tulenevalt on selleks põhjust alles siis, kui kõik taotlejad vastavad lisaks
§ 233
lg-s 2 sätestatule ka mõnele
§ 233lg-s 6 sätestatud kriteeriumile.
Vastustaja poolt otsuse nr 55 tegemisel aluseks võetud Riigikohtu lahendis 3-3-1-39-10 oli A. Karon füüsilisest isikust ettevõtja, lisaks olid A. Karon ja OÜ Järva PM kasutusvaldusesse taotletava maa piirinaabrid, seetõttu oli selle juhtumi puhul põhjendatud otsida maavanemale ettepaneku tegemiseks täiendavaid kriteeriume. Sellist olukorda selgitas Maa-amet ka 29. märtsil 2011 A. Karonile saadetud kirjas (tl 84-85). Kohus leidis aga eespool, et Abaja Farm OÜ ühelegi
§ 233lg-s 6 sätestatud kriteeriumitele ei vasta.
Seega on Koeru Vallavolikogu teinud kaalutlusvea, mis võis mõjutada vallavolikogu otsuse lõpptulemust. Selle tõttu tuleb otsus nr 55 tunnistada õigusvastaseks. Kuna otsus nr 55 tuleb õigusvastaseks tunnistada ainuüksi kaalutlusõiguse vale teostamise tõttu, ei ole vaja analüüsida kaebuse ülejäänud väiteid.
- Kuna otsus nr 55 ei ole õiguspärane, tuleb Koeru Vallavolikogul Kaasiku maaüksuse kasutusvaldusse saamise avaldused uuesti läbi vaadata ja teha asjas uus otsus. IV
- HKMS § 83 lg 2 ja lg 4 p 3 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas riigilõiv ja menetlusosalise saamata jäänud töötasu. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, § 92 lg 6 kohaselt kannab menetluskulud kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, ning § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ja kolmas isik menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15,97 eurot ja töötasu töölt kohtuistungi tõttu puudutud aja eest 46,20 eurot, kokku 62,17 eurot. Päevatasu arvutas kaebaja selliselt, et jagas kaebaja töötasu 925 eurot kuus juunikuu tööpäevade arvuga. Vastustaja menetluskulude suurusele või selle arvutamise korrale vastu ei vaielnud. Riigilõivu tasumist on kohus kontrollinud. Kaebaja on ühest taotlusest loobunud, teine taotlus jääb rahuldamata ja kolmas taotlus rahuldatakse. Iga taotlus moodustab kaebusest ligikaudu 1/
- Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1/3 menetluskuludest, st 20,72 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Monika Laatsit 11
(11)