← Eesti

3-10-3351/86

Obsah (6)§ 31§ 16§ 92§ 93§ 83§ 11

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

§ 31lg 1 ja 4).

Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päev on

  1. juuli
  2. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Estonian Business School (EBS) rektori
  4. septembri
  5. a käskkirja nr 43õ (käskkiri nr 43õ) p 4.2 alusel eksmatrikuleeriti X.X. edasijõudmatuse tõttu õppetöös ja õppetööle mitteilmumise tõttu (I kd, tl 8).
  6. X.X. esitas
  7. detsembril 2010 kaebuse käskkirja nr 43õ p 4.2 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse
  8. detsembri
  9. a määrusega menetlusse (I kd, tl 18). Seejärel esitas X.X. erinevaid taotlusi EBSi kohustamiseks; kohus tagastas kohustamistaotlused
  10. juuni
  11. a 1

(7)määrusega (I kd, tl 247-249). Sama määrusega luges kohus käskkirja nr 43õ p 4.2 tühistamise taotluse tähtaegselt esitatuks ning määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  1. Kaebuse esitaja taotleb käskkirja nr 43õ p 4.2 tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel (I kd, tl 239-242): 1) kaebajale ei antud enne käskkirja nr 43õ andmist võimalust esitada asja kohta oma arvamust ega vastuväiteid. See on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-ga 1; 2) vastustaja rikkus HMS §-s 56 sätestatud motiveerimiskohustust. Käskkirjas nr 43õ puuduvad igasugused põhjendused. EBS Senati koosolekul
  2. jaanuaril 2009 kinnitatud „Õppekorralduse eeskirja“ (õppekorralduse eeskiri või eeskiri) punkt 11.2 kohaselt eksmatrikuleeritakse üliõpilane edasijõudmatuse tõttu, kui ta ei ole saanud õppeaine läbimiseks ettenähtud võimaluste kasutamise järel positiivset tulemust; ta ei suuda oma kriitilist seisu likvideerida õppeaasta lõpuks; ta satub kolmandat korda kriitilisse seisu; ta ei ole saanud lõppkaitsmisel või lõpueksamil kahel või enamal korral positiivset tulemust. Eeskirja punkt 5.3.4 kohaselt tuleb üliõpilasel järeleksami ebaõnnestumise korral vastav õppeaine uuesti deklareerida ja sooritada. Kui ka õppeaine teistkordne läbimine lõppeb negatiivse tulemusega, siis üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu. Erandkorras võib õppeprorektor lubada õppeaine deklareerida, kui üliõpilasel olid õppeaine teistkordset mittesooritamist takistavad mõjuvad põhjused. Kuna eeskirja punkt 11.2 võimaldab edasijõudmatusena käsitada nelja erinevat elulist olukorda ning eeskirja punkt 11.3 võimaldab õppetööle mitteilmumisena käsitada kahte erinevat elulist olukorda, on haldusakti andmise tegelikud alused ebaselged. Kõik argumendid, mis tingisid haldusakti andmise, peavad olema kirjas haldusaktis. Vastustaja on olukorra selgituseks esitanud kohtule
  3. jaanuaril 2010 ebaselged ja tegeliku faktilise olustikuga vastuolus oleva seletuse, milles on käskkirja püütud tagantjärele motiveerida; 3) seoses õppetöös edasijõudmatusega selgitab kaebaja järgmist. Vastustaja seletuse kohaselt olid kaebaja tulemuseks aines „Üld- ja sotsiaalpsühholoogia kursusetöö“ neljal korral F ning „Õppeprorektor on aine lubanud erandkorras deklareerida juba kaks korda, kuid X ei ole sellele vaatamata ainet sooritanud. Sellest tulenevalt ei ole järjekordne erandi tegemine deklareerimiseks võimalik.“ Kaebajal on võimaldatud kõnealune aine erandkorras deklareerida ka käesoleva õppeaasta sügissemestril. Seda kinnitab õppeainete deklaratsioon, millest nähtub, et kaebaja on aine deklareerinud ja deklaratsioon on kinnitatud. Seega on kaebaja eksmatrikuleeritud põhjusel, et erandi tegemine ei ole võimalik olukorras, kus tegelikult erand siiski tehti. Kaebaja on deklareerinud oma õppekavale vastava aine „Erialane kursusetöö“ ühel korral. Vastavalt eeskirja p-le 5.3.4 on kaebajal võimalik see õppeaine uuesti deklareerida ja positiivselt sooritada. Lisaks on kaebaja esitanud EBSile VÕTA taotluse ja õppekonsultant kinnitas, et õppeaine ainepunktid saab üle kanda varasemate õpingute arvelt Tartu Ülikoolist. Kaebaja on deklareerinud ained „Majandusmatemaatika ja statistika I“, „Majandusmatemaatika ja statistika II“ ning „Makroökonoomika“. Deklaratsioon on ka kinnitatud. Seega oleks kaebajal olnud võimalik ained sügissemestril sooritada. Tähtsust ei oma see, et käskkirja nr 43õ andmise hetkel ei olnud kaebaja aineid veel deklareerinud, sest EBS võimaldas ning isegi kutsus kõiki üliõpilasi üles deklareerima aineid pärast tähtaja möödumist avaldades õppeinfosüsteemis (ÕIS) teate: „Kiirusta ainete deklareerimisega! Tähtaeg on möödas.“ Juhul, kui EBS võimaldas üliõpilastel aineid deklareerida vastuolus eeskirjas sätestatuga, oleks vastustaja pidanud olulise tähendusega asjaolud ise välja selgitama, sest õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan; 2
(7)4) seoses väidetava õppetööle mitteilmumisega selgitab kaebaja, et deklareeris
  1. a sügissemestri õppeained ÕISi vahendusel. Kaebaja deklaratsioon on kinnitatud ning eeldused deklareeritud õppeainetel osalemiseks ning nende positiivsele tulemusele sooritamiseks seega täidetud. Kui kool võimaldab aineid deklareerida ning kinnitab deklaratsioone vastuolus eeskirjaga, oleks vastustaja pidanud ootama käskkirja andmisega ajani, mil lõppes võimalus ainete deklareerimiseks. Kaebaja on eksmatrikuleeritud õpingutest mitteosavõtu/õppetööle mitteilmumise tõttu ajal, mil tal oli veel EBS poolt loodud võimalus sisuliselt õpingutest osa võtta/õppetööle ilmuda.
  2. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel (I kd, tl 53-55): 1) X.X. eksmatrikuleeriti käskkirjaga nr 43õ ning kõik sellest faktist hiljem toimunu ei ole käsitletav ülikooli ja üliõpilase vahelise tavapärase õigussuhtena. Kui X.X.il on pärast eksmatrikuleerimist olnud mingeid õppesooritusi, siis said need toimuda üksnes seetõttu, et ta viis õppejõud tahtlikult eksimusse või hoidis neid eksimuses neile ebaõigete asjaolude avaldamise teel; 2) X.X.i tulemused aines „Üld- ja sotsiaalpsühholoogia kursusetöö“ on järgmised: 1) deklareeritud 2005/2006 kevadsemestriks, tulemus F (
  3. aprill 2006); 2) deklareeritud 2008/2009 sügissemestriks, tulemus F (
  4. november 2008); 3) deklareeritud 2008/2009 kevadsemestriks, tulemus F (
  5. mai 2009); 4) deklareeritud 2009/2010 kevadsemestriks, tulemus F (
  6. aprill 2010). Õppeprorektor on nimetatud aine lubanud erandkorras deklareerida juba kaks korda, kuid X.X. ei ole sellele vaatamata ainet sooritanud. Sellest tulenevalt ei ole järjekordne erandi tegemine deklareerimiseks võimalik, st käesoleva aine mittesooritamine on aluseks üliõpilase eksmatrikuleerimisele. Käskkirja võimalik tühistamine ei muuda seda alust. X.X. väidab, et on aine „Üld- ja sotsiaalpsühholoogia kursusetöö“ arvestamiseks esitanud
  7. septembril 2010 õppeosakonda taotluse arvestada see Tartu Ülikoolis läbitud ainega „Sissejuhatus psühholoogiasse“. Eeskirja punkt 4.5 kohaselt on teistest kõrgkoolidest võimalik valida vaba- ja valikaineid, kusjuures viimaseid õppeosakonna juhataja kooskõlastusel. Aine „Üld- ja sotsiaalpsühholoogia kursusetöö“ on õppekava kohustuslik aine ja kuulub seetõttu läbimisele EBSis. Viide VÕTA rakendamisele ei ole asjakohane, sest ülalmainitud õppeaine läbis X.X. Tartu Ülikoolis samaaegselt õpingutega EBSis. Puudus ka eelnev sellekohane kooskõlastus. Lisaks sellele on X.X. pärast tema
  8. aastal reimmatrikuleerimist kaks korda läbinud negatiivse tulemusega aine „Erialane kursusetöö“ ja saanud erandkorras võimaluse deklareerida see aine kolmandat korda 2009/2010 kevadsemestril. Vaatamata sellele, et X.X.il oli võimalus deklareerida see oma õppekava kohaselt, otsustas ta deklareerida ettevõtluse ja ärijuhtimise õppekavasse kuuluva erialase kursusetöö. EBS otsustas X.X.ile erandkorras vastu tulla ja kinnitas deklaratsiooni lähtudes sellest, et kursusetööde õpiväljundid on praktiliselt kattuvad. X.X.i väide õppeaine mittevastavusest tema õppekavale pärast seda, kui ta ei olnud järginud kursusetöö juhendis toodud tähtaegu, pöördunud pärast käskkirja nr 43õ väljaandmist kursusetöö juhendaja poole palvega lubada tal esitada kursusetöö erandkorras pärast kõiki tähtaegu ja vastava nõusoleku saamise järel esitas juhendajale ilmsete plagiaaditunnustega töö, ei ole asjakohane. Seisuga
  9. september 2010 oli X.X.il seni arvestamata kokku 5 tema õppekava järgset õppeainet, mis olid tema poolt EBSis läbitud vähemalt kahel korral negatiivsele tulemusele – lisaks eelpool nimetatud kahele kursusetööle õppeained „Majandusmatemaatika ja statistika I“ (hinne F
  10. märts 2009) ja „Majandusmatemaatika ja statistika II“ (hinne F
  11. oktoober 2009), mis on kaetavad X.X.i poolt varem deklareeritud ainetega „Matemaatika“ (hinne F
  12. jaanuar 1997), „Majandusmatemaatika“ (hinne F
  13. mai 3
(7)1997) ja „Statistika ja tõenäosus“ (hinne F
  1. jaanuar 1998), ning „Makroökonoomika“ (hinne F
  2. juuni 2000, hinne F
  3. veebruar 2009), mis on kaetav X.X.i poolt varem deklareeritud ainega „Makromajandus“ (hinne F
  4. jaanuar 1999); 3) eeskirja punkt 4.2 kohaselt deklareerib üliõpilane õppeained vähemalt 1 kuu enne uue semestri algust. Kõikidele üliõpilastele saadetakse sellekohane meeldetuletus. Põhjendatud juhtudel on üliõpilastel lubatud aineid deklareerida ka hiljem kui 1 kuu enne õpingute algust. Ainete deklareerimine pärast õppetöö algust häirib õppetöö korraldust ja aineprogrammide järgimist. Seepärast peavad üliõpilasel olema selleks väga mõjuvad põhjused ning need peavad olema EBSile eelnevalt teatavaks tehtud. Reegel on, et õppeainet ei saa deklareerida pärast seda, kui õppetöö aines on juba alanud. Seisuga
  5. september 2010 ei olnud X.X. esitanud deklaratsiooni 2010/2011 sügissemestriks ega teatanud EBSile, miks ta ei ole saanud seda teha. Sarnast praktikat on X.X. rakendanud ka varasematel semestritel. EBS tunnistab, et õppeinfosüsteemis ÕIS oli pärast 2010/2011 sügissemestri deklareerimistähtaega teade „Kiirusta ainete deklareerimisega! Tähtaeg on möödas“. Tegemist ei olnud üleskutsega üliõpilastele eirata eeskirja sätteid, vaid ebatäpsusega ÕISi tehnilisel administreerimisel. X.X.i väide, et selle eksitava teate sihtrühmaks olid kõik EBSi üliõpilased, on arusaamatu, sest neid, kes deklareerivad oma õpinguid pärast semestri algust, on üksikud. X.X.i tähelepanu on korduvalt juhitud õppeainete õigeaegse deklareerimise kohustusele, kuid tulemusteta. X.X.i väide, et EBS peaks olema oma haldustegevuses järjekindel ning järgima tavasid ning praktikat, mis nendevahelistes suhetes on tekkinud, antud juhul lubama jätkuvalt üliõpilasel deklareerida ained vastuolus tähtaegadega, on arusaamatu. EBSi soov on vastupidiselt X.X.i püüdlustele mitte lasta sellistel tavadel ja praktikal tekkida. Seisuga
  6. september 2010 oli X.X.il märge vaid ühe vahesoorituse kohta õppeainetes, mis olid tema poolt deklareeritud 2009/2010 kevadsemestriks. Eeskirja punkt 5.1.7 sätestab, et põhieksami sooritamine on üliõpilasele kohustuslik. X.X. ei ole osalenud ühelgi nimetatud semestri põhieksamil, mille sooritamiseks on üliõpilasel võimalik valida kahe aja vahel. See kinnitab, et X.X. ei olnud õpingutest osa võtnud. Alates 2008/2009 sügissemestrist on X.X. semestri sees positiivsele tulemusele sooritanud vaid ühe õppeaine 3 EAP mahus, ülejäänud 9 positiivset tulemust sellest perioodist 36 EAP mahus on saadud järeleksamitel. Sellest saab järeldada, et X.X. on püüdnud juurutada tava ja praktikat mitte osaleda õppetöös. Eeskirja punkt 1.5 kohaselt on EBSi üheks põhiliseks haridustaotluseks arendada õppijates loovust, kriitikavõimet ja koostööoskusi. On ilmselge, et juhul kui üliõpilane õppetöös ei osale, ei saa EBS seda taotlust ellu viia. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  7. Vaidlus käib selle üle, kas X.X.i eksmatrikuleerimine õppetöös edasijõudmatuse ja õppetööle mitteilmumise tõttu oli õiguspärane.
  8. Riigikohus on leidnud, et üliõpilase eksmatrikuleerimine on haldusakt ning eksmatrikuleerimise õiguspärasuse hindamisel saab halduskohus hinnata ka selle eelduseks oleva koolitustellimuslepingu ülesütlemise kehtivust (
  9. detsembri
  10. a määrus asjas nr 3-31-67-05, p 8). X.X.i väitel ei teinud EBS enne eksmatrikuleerimise käskkirja nr 43õ andmist kaebajale koolitustellimuslepingu ülesütlemise tahteavaldust ega juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et viimane rikub lepingut selliselt, et see võib kaasa tuua lepingu ühepoolse ülesütlemise. Vastustaja ei ole sellele seisukohale vastu vaielnud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kaebaja väited ümber lükkaks. Seega ei ole käskkirja nr 43õ p 4.2 õiguspärasuse kontrollimisel vajalik hinnata, kas pooltevaheline koolitustellimusleping oli enne käskkirja andmist kehtivalt üles öeldud. Kuna kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise 4
(7)aja seisuga (HMS § 54), ei ole käskkirja nr 43õ õiguspärasuse hindamisel tähtsust ka toimingutel, mis sooritati pärast
  1. septembrit
  3. X.X. peab vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks eelkõige põhjusel, et see on motiveerimata. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 teise lõike kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kolmanda lõike kohaselt peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkima kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. EBSi õppekorralduse eeskirja p 11.1 lubab üliõpilase eksmatrikuleerida muuhulgas edasijõudmatuse või õpingutest mitteosavõtu tõttu. Eeskirja p 11.2 kohaselt eksmatrikuleeritakse üliõpilane edasijõudmatuse tõttu, kui 1) ta ei ole saanud õppeaine läbimiseks ettenähtud võimaluste kasutamise järel (eeskirja p 5.3.4) positiivset tulemust; 2) ta ei suuda oma kriitilist seisu (eeskirja p 9.7) likvideerida õppeaasta lõpuks; 3) ta satub kolmandat korda kriitilisse seisu; 4) ta ei ole saanud lõppkaitsmisel või lõpueksamil kahel või enamal korral positiivset tulemust. Eeskirja p 5.3.4 kohaselt tuleb üliõpilasel järeleksami ebaõnnestumise korral vastav õppeaine uuesti deklareerida ja sooritada. Kui ka õppeaine teistkordne läbimine lõppeb negatiivse tulemusega, siis üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu. Erandkorras võib õppeprorektor lubada õppeaine deklareerida, kui üliõpilasel olid õppeaine teistkordset mittesooritamist takistavad mõjuvad põhjused. Eeskirja p 11.3 järgi eksmatrikuleeritakse üliõpilane õpingutest mitteosavõtu tõttu, kui ta pole õpinguid semestriks deklareerinud või ei osale deklareeritud õpingutes. Isiku õigusi piiravast haldusaktist peab isikule selguma, miks ja millisel õiguslikul alusel selline otsus on tehtud. Kohus leiab, et kaevatud käskkirjast ei selgu X.X.i eksmatrikuleerimise konkreetne faktiline alus, samuti ei ole viidatud ühelegi õppekorralduse eeskirja punktile või muule õigusaktile, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse. Kuna õppekorralduse eeskirja p 11.2 võimaldab õppetöös edasijõudmatusena käsitada nelja erinevat elulist olukorda ning p 11.3 õppetööle mitteilmumisena kahte erinevat elulist olukorda, märgib kaebaja õigesti, et haldusakti andmise tegelikud faktilised ja õiguslikud alused on ebaselged. Haldusakti põhjendamine on aga üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03,
  8. novembri
  9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4908). Vastustaja on X.X.ile alles
  10. oktoobril 2010 edastatud vastuses selgitanud, milles kaebaja õppetöös edasijõudmatus ja õppetööle mitteilmumine seisneb (tl 70). Samuti on vastustaja oma seisukohti põhjendanud kohtule esitatud kirjalikus seletuses. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa kohus üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud (Riigikohtu
  11. oktoobri
  12. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). EBS ei ole välja toonud 5
(7)ühtki erandlikku asjaolu, mille tõttu peaks praeguses asjas lubama X.X.i eksmatrikuleerimise käskkirja põhjendamist alles kohtumenetluses. Seega on vaidlustatud käskkiri vastuolus HMS §-s 56 sätestatuga ja seega õigusvastane.
  1. HMS § 58 lõike 1 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama põhimõte on kohaldatav ka haldusakti tühistamise nõude lahendamisel kohtus. Riigikohus on üldjuhul pidanud akti tühistamise aluseks haldusakti nõuete kohaselt põhjendamata jätmist, mistõttu akti sisuline õiguspärasus ei ole kohtus kontrollitav (vt nt
  2. mai
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00;
  4. oktoobri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-07;
  6. jaanuari
  7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-08;
  8. septembri
  9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-08). Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et pooled oleks enne vaidlustatud käskkirja andmist arutanud eksmatrikuleerimise väljavaadet ja selle võimalikke põhjusi. Vastustaja ei ole pooltevahelist lepingut enne käskkirja andmist eraldi tahteavaldusega üles öelnud ega kaebajale sellisest kavatusest teatanud. Kohus ei välista, et faktiline ja õiguslik alus X.X.i eksmatrikuleerimiseks oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal olemas, kuid käskkirjas ei ole neid aluseid märgitud. Seetõttu ei ole kohtul kindlust, et vastustaja poolt pärast haldusakti andmist esitatud põhjendused on samad, mis olid ka tegelikult X.X.i eksmatrikuleerimise aluseks. Sel põhjusel ei kontrolli kohus ka vastustaja kohtumenetluses esitatud väiteid, et kaebaja eksmatrikuleerimise alus oli käskkirja andmise ajal faktiliselt olemas.
  10. Kohus on kokkuvõttes seisukohal, et EBSil on õigus kehtestada üliõpilaste eksmatrikuleerimise tingimused vastavalt ülikooliseaduse sätestatud üldistele nõuetele (erakooliseaduse § 12 lg 2, ülikooliseaduse § 22 lg 3). Vastustaja on eksmatrikuleerimise tingimused ette näinud õppekorralduse eeskirjas. Ülikooliseaduse § 42 lg 2 kohaselt peab üliõpilane järgima muuhulgas ülikooli õigusaktidega üliõpilasele kehtestatud kohustusi ning kandma vastutust nende rikkumise eest. Seega peab ka X.X. järgima kõiki seadusest ja EBSi õigusaktidest tulenevaid kohustusi ning kandma nende kohustuste mittetäitmisest tulenevat vastutust. Heas usus käituv ja hoolikas üliõpilane peab ülikooli õigusaktide nõudeid täitma ega saa loota sellele, et tema suhtes kohaldatakse lõputult kõikvõimalikke erandeid. Teisalt peab ka ülikooli poolne õigusaktide, sealhulgas õppekorralduse eeskirja kohaldamine olema järjekindel ja üliõpilasele üheselt mõistetav, eriti kui see võib kaasa tuua negatiivse tagajärje eksmatrikuleerimise näol. See tähendab ka, et üliõpilasele peab tema suhtes tehtud eksmatrikuleerimise otsusest või erandina muust dokumendist, millele eksmatrikuleerimise otsuses on viidatud ja mis on üliõpilasele kättetoimetatud, selguma, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel otsus on tehtud. Kui tegemist on kaalutlusotsusega või on käskkirja andmisel vaja hinnata mingi erandi kohaldamiseks vajaliku mõjuva põhjuse olemasolu, peab käskkiri kajastama ka neid kaalutlusi ja põhjendusi. Ainult sellisel juhul on üliõpilasel võimalik oma õigusi kaitsta ja kohtul hiljem eksmatrikuleerimise õiguspärasust kontrollida. Praeguses asjas on EBS haldusaktile kehtestatud nõuete vastu eksinud määral, mis toob kaasa käskkirja nr 43õ p 4.2 tühistamise. Kohus märgib, et kui X.X.i eksmatrikuleerimise faktiline ja õiguslik alus on vastustaja arvates olemas, on EBS rektoril võimalik vastu võtta uus otsustus kaebaja eksmatrikuleerimise kohta, märkides käskkirjas eksmatrikuleerimise põhjused.
  11. Kohus jätab

§ 16lg 1 ja 2 ning Ts

MS § 238 lg 1 alusel rahuldamata vastustaja taotluse (tl 55) nõuda Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast välja X.X.i akadeemiline õiend ja seletus X.X.i edasijõudmise kohta õppetöös ja õppetöös osalemise kohta. X.X.i õpingud Tartu Ülikoolis ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja vastustaja ei ole neile asjaoludele ka vaidlustatud käskkirjas tuginenud. Seega ei ole tegemist asjakohaste tõenditega. 6

(7)10.

§ 92

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Otsus tehakse vastustaja kahjuks. X.X. palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista kulud Advokaadibüroo LEXTAL osutatud õigusabi eest 2145,90 eurot ning LAWIN Lepik ja Luhaäär Advokaadibüroo osutatud õigusabi eest 1009,20 eurot, samuti kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 250 krooni (II kd, tl 7-8). LAWIN Lepik ja Luhaäär Advokaadibüroo osutatud õigusabi eest tasutud summa osas jätab kohus X.X.i taotluse rahuldamata.

§ 83

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälisteks kuludeks on

§ 83

lg 4 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek, menetluskulude kandmisel menetlusabi taotlemise avalduse menetlemise kulud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 221 lg 2 kohaselt tõendab lepingulise esindaja volitust volikiri, mis esitatakse kohtule. Sellist volikirja ei ole kohtule esitatud. Väidetav esindaja ei ole kohtuasjas kaebajat esindanud ka ilma volikirja esitamata, esitanud kohtule avaldusi, seisukohti ega muid dokumente. Seetõttu ei saa LAWIN Lepik ja Luhaäär Advokaadibürood pidada käesolevas asjas kaebaja esindajaks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas

  1. mai
  2. a määruses haldusasjas nr 3-10-3042, et lepingulise esindaja puudumise korral puudub õigus nõuda esindaja kulude väljamõistmist. Esindaja kuludena ei saa mõista võimalikke õigusabikulusid kaebuse koostamiseks või nõustamiseks. LAWIN Lepik ja Luhaäär Advokaadibürood ei saa käsitada ka kaebaja nõustajana. Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsusest nr 3-3-1-93-08 nähtuvalt on nõustaja kulude väljamõistmine võimalik vaid juhul, kui kohtumenetluses toimus istung ning nõustaja osales istungil koos menetlusosalisega. Käesolev asi lahendati kirjalikus menetluses. Riigilõivu tasumist (ümberarvestatult 15,97 eurot) on kohus kontrollinud ja see tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista. Advokaadibüroo LEXTAL osutatud õigusabi eest 2145,90 euro tasumist kinnitab advokaadibüroo pangakonto väljavõte (II kd, tl 13 pöördel). Kokku on nimetatud advokaadibüroo X.X.ile õigusabi osutanud 15 tundi ja 33 minutit. Arvestades asja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et kohustamistaotlused tagastas kohus läbivaatamatult

§ 11

lg 3 alusel ning selles osas menetluskulude väljamõistmist vastustajalt menetlusseadustikud ette ei näe, tuleb vastustajalt X.X.i kasuks välja mõista menetluskulu 1500 eurot, mis hõlmab ka kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. Monika Laatsit 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.