Obsah (5)

§ 438§ 173§ 191§ 272§ 440

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-13500 Tsivi

) § 272 lg 1 mõttes laenulepinguga, mis on kehtiv, kuna raha on üle antud. Hageja esitas kostjale 17.06.2005 märgukirja, milles nõudis kohustuse täitmist ja andis selleks täiendava tähtaja. 7. 30.11.1999 koostöölepingust nähtub, et pooled leppisid kokku, et tegutsevad koos riigi metsamaa erastamisel. Tegemist on lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 438lg 1 mõttes ühise tegutsemise lepinguga.

1. Tunnistaja TV ütlustest nähtub, et hageja, kostja ja tunnistaja tegutsesid koos ning nende eesmärgiks oli riigi metsamaa erastamine füüsilisest isikutest ettevõtjate kaudu, kusjuures koostöölepingu poolte põhilisteks kohustusteks oli sobivate isikute leidmine, nende abistamine asjaajamisel ja erastamise finantseerimine.
2. Koostöölepingut ja laenulepinguid tuleb nende sisu tõlgendamisel vaadelda kui ühtse majandusliku eesmärgiga seotud lepinguid. Tunnistaja ütlustest selgus, et hageja osales koostöölepingus eelkõige finantseerijana. Ühine tegutsemine ei välista koostöölepingule lisaks laenusuhete olemasolu. Hageja poolt allkirjastatud kinnitus koostöölepingu alusel raha kättesaamise kohta kinnitab, et hageja finantseeris koostöölepingut ning lepingu raames raha üleandmine vormistati laenulepingutena. 10.

§ 173lg 1 järgi tuli kohustus täita nõuetekohasel viisil.

Pooled on laenulepingus kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas. Kostja on laenu tagastanud üksnes osaliselt ja seega tuleb kostjalt välja mõista põhivõlg 57 800 krooni ehk 3694,09 eurot. 11.

§ 191lg 1 järgi võisid pooled kokku leppida viivise tasumise kohustuses.

Pooled on lepingus kokku leppinud viivise 1% tasumata summalt päevas ja intressi 6% aastas tasumises. Seega tuleb kostjalt välja mõista ka intress hageja poolt näidatud määras kuni lepingu lõppemiseni 12.07.2000 summas 7904 krooni.

1. Hageja arvestas viivist nii tasumata intressilt kui ka põhinõudelt alates 12.07.
2. Hoolimata sellest, et tsiviilkoodeksis ei ole otsest keeldu nõuda intressilt viivist, on selline nõue hea usu põhimõtte vastane. Hea usu põhimõtte vastane on ka hageja nõue põhivõlga ületavate kõrvalnõuete sissenõudmiseks. Kostjalt tuleb välja mõista intress ja viivis kogusummas 57 800 krooni, s.o 3694,09 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
3. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
4. Poolte vahel on sõlmitud ühise tegutsemise leping ja poolte vahel ei olnud laenusuhteid. Kohus lähtus vaidluse lahendamisel ebaõigesti

laenulepingutele 3 kohalduvast regulatsioonist (

§ 272

lg 1 ja § 173 lg 1) ning jättis kohaldamata ühise tegutsemise lepingute kohta käivad normid. 15.

§ 438

lg 1 sätestab, et ühise tegutsemise lepinguga on tegemist juhul, kui pooled lepivad kokku ühises tegutsemises ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Pooli sidusid 1999. aastal ühised ettevõtmised, mille raames anti raha üle nii hagejalt kostjale kui ka kostjalt hagejale seoses 30.11.1999 sõlmitud koostööprojektiga. Koostööprojekti p-s 2.1 on välja toodud projektis osalejad, kelle eesmärk oli erastada füüsilistest isikutest ettevõtjate kaudu riigi metsamaid kokku 1000 ha, need realiseerida ning jaotada koostööpartnerite vahel võrdselt tehingutest saadud kasum ja kahjum (p 10). Seega tekkis poolte vahel ühisel tegutsemisel põhinev suhe, mille eesmärk oli teenida koostööd tehes tulu. Ka kohus leidis, et koostöölepingu näol oli tegemist ühise tegutsemise lepinguga

§ 438lg 1 mõttes.

16.

§ 440

lg 1 kohaselt on ühise tegutsemise lepingu pooltel ühise eesmärgi täitmiseks võimalik panustada raha, muu vara või töise osavõtuga. Koostööprojekti kõigi kolme osapoole ülesandeks oli leida sobivad metsamaad ja isikud, aidata neil vajadusel moodustada füüsilisest isikust ettevõtja vormis juriidilised subjektid ning toetada neid muuhulgas ka finantsiliselt, et osaleda riigi metsamaade erastamismenetluses. Sellest oli tingitud vajadus investeerida projekti õnnestumisse teatud rahasummad. Täiendavad poolte kohustused ja ülesanded projekti elluviimiseks sätestati koostööprojekti p-des 2, 3 ja 5, mille kohaselt langes põhikoormus vajaliku asjaajamise korraldamisel kostjale.

1. Koostööprojektis sätestatud ülesannete täitmisest moodustus igaühe panus ühise eesmärgi saavutamisse. Ka kohus tegi tunnistaja TV ütlustele tuginedes kindlaks, et pooled tegutsesid koos ning nende põhikohustusteks oli sobivate isikute leidmine, nende abistamise asjaajamisel ja erastamise finantseerimisel, kusjuures hageja panus väljendus eelkõige tegevuse finantseerimises. Koostööprojekti lõppfaasis loobus hageja enda panuse andmisest ning seetõttu sattusid kostja ja koostööprojekti kolmas pool olukorda, kus metsamaade suhtes olid kõik kokku lepitud protseduurid läbi viidud, kuid raha projekti lõpetamiseks enam polnud. Seetõttu ei olnud võimalik kümnest seitsme metsamaa puhul erastamist finantseerida ning nende suhtes tehtud eeltöö läks luhta.
2. Ebaõige on kohtu seisukoht, et poolte vahel eksisteerisid koostööprojektile lisaks ka laenusuhted. Laenulepingutena vormistatud lepingute tõlgendamisel tuleb tuvastada nende lepingute eesmärk. Koostööprojekti ja laenulepinguna vormistatud lepinguid tuleb vaadelda kui ühtse majandusliku eesmärgiga seotud lepinguid. Antud asjas on pooled andnud teineteisele raha üle koostööprojekti raames ja vormistanud vastavad üleandmisaktid laenulepingutena.

§ 272

lg 3 kohaselt võis iga poolte vahel tekkinud võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara müümisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Pooltevahelised suhted ei kujutanud endast konkreetseid eraldiseisvaid laenusuhteid, vaid raha andmine teatud ajahetkedel hagejalt kostjale oli kantud ühtsest koostööprojektiga seatud eesmärgist. Hageja ei finantseerinud laenulepingutena vormistatud lepingute alusel raha üle andes mitte kostjat, vaid koostööprojekti, mille osaline ta oli.

1. Koostööprojektis seatud eesmärkide täitmise finantseerimiseks hagejalt kostjale antud raha vormistati laenulepingutena hageja ähvarduse tõttu edasistest investeeringutest taganeda. Hagejal tekkisid probleemid oma osa täitmisega koostööprojektis. Kostja oli olukorras, kus ta oli juba koostöösse oluliselt panustanud: metsamaid hinnanud, 4 sobivad erastajad leidnud ja nendega kokkulepped sõlminud. Seega ei jäänud muud võimalust, kui hageja väljapakutud laenulepingule alla kirjutada.
2. Hageja tunnistas, et tema poolt tehtud investeeringuid koostööprojekti vormistati laenulepingutena. Hageja väljastas kostjale omakäelise kinnituse, milles ta kinnitas oma allkirjaga, et sai kostjalt 59 200 krooni tagasimaksena 30.11.1999 sõlmitud koostööprojekti raames. Hageja tunnistas, et laenulepingutega anti raha üle koostööprojekti raames kokku lepitud koostööplaanide täitmiseks ja kostja tagastas sellesama koostöösuhte raames hagejale ka osaliselt teostatud investeeringud ühise äriprojekti läbiviimiseks.
3. Seega tuleb laenulepinguna vormistatud lepinguid vaadelda ühise tegutsemise lepingu kontekstis. Koostööprojekti pooled panustasid ühise eesmärgi täitmisesse, milleks oli kasumi teenimine. Selline tegevus kätkeb alati majanduslikke riske – kasumi teenimine ei ole kindel ning tuleb olla valmis ka kahjumit kandma. Tavaline on see, et isik, kes rohkem panustab, kannab ka suuremat riski, kuid edu korral saab tema osaks ka suurem kasum.
4. Hageja panustas koostööprojekti rahaliste panuste tegemisega. Koostööprojekti p-s 10 lepiti kokku, et esimeses järjekorras makstakse tagasi just hageja poolt investeeritud summad. Seega oli hageja võrreldes teiste koostööosalistega seatud eelisseisu – tema panus pidi saama tasustatud enne teisi. Vastavalt koostööprojekti p-le 10 nõustus hageja ka sellega, et osaleb kahju kandmisel. Seega aktsepteeris hageja riski, et tema investeeringud ei pruugi ära tasuda.
5. Kui raha kasutusse andja osaleb kokkuleppe kohaselt ka kahjumi kandmises, on kohaldatav ühise tegutsemise lepingu regulatsioon, sest võlausaldaja risk ületab laenuandja tavapärast riski. Tavalise laenulepingu puhul on laenuandja riskiaste väiksem ja see seisneb laenu tagastamata jätmise ohus. Käesoleval juhul võttis hageja koostööprojektiga riski ning oli nõus katma ka võimalikku koostöölisest tegevusest tulenevat kahjumit. Kahjumi kandmise riski tasakaalustati vastavalt ühise tegutsemise lepingule asjaoludega, et hagejal oli ka eelisjärjekord tulu jaotamisel ning sellega, et lepingu teised pooled panustasid samuti eesmärgi täitmisesse (kandes sealjuures samuti riski, et nende pingutused jäävad tasustamata). Seega ei ole laenulepingutena vormistatud lepingud, mille kaudu hageja ühist tegutsemist finantseeris, käsitletavad tavaliste laenulepingutena, kuna finantseerija riskitase on neis kõrgem.
6. Kohus jättis lepingute ühtse majandusliku eesmärgi kõrvale ja lahendas vaidluse vaid laenulepingute regulatsioonist lähtuvalt, leides, et ühine tegutsemine ei välista koostöölepingule lisaks laenusuhete olemasolu. Kohtu selline järeldus ei tulene eespool tuvastatud asjaoludest ja on vastuoluline. Jääb arusaamatuks, miks ei arvestanud kohus otsuse tegemisel ühise tegutsemise lepinguga, kuigi tuvastas eelnevalt selle olemasolu ja tiheda seose laenulepingutena vormistatud lepingutega. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
8. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS 5 § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtus esitatud väiteid ja seisukohti, millistele kohus on otsuses juba hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10. Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel on kehtivad laenulepingud, mida kostja on kohustatud täitma. Kohus kohaldas vaidluse lahendamisel laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud

sätteid õigesti. Asjaolu, et pooled osalesid ka 30.11.1999 koostööprojektis, ei tähenda, et laenulepingud ei kehti ja kostja ei pea hagejale raha tagastama, nagu kostja leiab. Kohus andis otsuses õige hinnangu nii laenu- kui ka koostöösuhtele, tuvastades muu hulgas ka lepingute eesmärgi.

1. Kostja väide, et ta allkirjastas laenulepingud hagejapoolsete ähvarduste tõttu, ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohased. Kostja ei esitanud lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-s 73 sätestatud alusel ja tähtajal hageja vastu nõuet ähvarduse tõttu tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks.
2. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (st enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja esitas taotluse apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks summas 369,41 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus kuulub TsMS § 60 lg-te 1 ja 11 ning 61 lg 1 p 1 alusel rahuldamisele. Taotletud õigusabikulude hüvitis ei ületa TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud piirmäära ning arvestades tsiviilasja menetluses kestust, samuti asja keerukust ja esindaja tehtud töö mahtu, tuleb see taotletud suuruses kostjalt välja mõista. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Ande Tänav 6