Obsah (7)

§ 208§ 76§ 113§ 142§ 145§ 29§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-47573 Nevotex

§ 208

lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

1. Arvetega (tlk 10-64) on tõendatud, et hageja ja kostja I vahel olid sõlmitud müügilepingud. Vaidlus puudub selles, et kostja on kauba kätte saanud ning jätnud kauba eest tasumata. 2 Kostjatele on 02.07.2010 saadetud meeldetuletus võla tasumiseks ning pankrotihoiatus (tlk 67-68). Nimetatud kirjas andis hageja võla tasumiseks aega 15.07.
2. Võlgnevust tasutud ei ole.
3. Hageja on arvestanud viivist 0,25 % päevas iga viivitatud päeva eest.

§ 113

lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I vahel olid pikemat aega kestvad lepingulised suhted, mistõttu saab lugeda arvetel kajastuvat viivise määra 0,25 % päevas poolte poolt kokkulepituks ning põhjendatuks. 9. Kostja I on hagimaterjalid kätte saanud, vastuväiteid hagile ei ole ta esitanud. Ka ei ilmunud kostja I esindaja kohtuistungile, millest tulenevalt saab järeldada, et kostja I nõustub hageja nõudega. Seega kuulub hageja nõue kostja I vastu rahuldamisele. 10.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu allkirjastamisega on kostja II väljendanud oma tahet vastutada kostja I kõigi kohustuste eest. Kostja II viitab käenduslepingu p-le 2, mis käsitleb kohustuse tekkimist laenulepingu mittetäitmise korral. Hageja väite kohaselt oli käendus suunatud kostja I müügilepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Kohtu leidis, et lähtuda tuleb käenduslepingu sisust tervikuna. Lepingu p 1, milles on märgitud käendatav kohustus, käenduse maht ja piirid, viidatakse kõigile kostja I kohustustele. Ka ei ole menetlusosalised väitnud ega tõendanud, et hageja ja kostja I vahel oleks sõlmitud laenulepingut, mis annab aluse arvata, et käendati ikkagi müügilepingutest tulenevaid kostja I kohustusi. 11.

§ 142lg 2 järgi võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust.

Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratlev. Tulenevalt käenduslepingu p 1 märgitust, ei hõlma käendusleping tulevase kohustuse käendamist. Lepingu p-s 5.2 on käendaja kinnitanud, et ta on teadlik võlgniku kohustustest võlausaldaja ees ja mõistab lepingu sõlmimisega enesele võetavate kohustuste olemust. Kostja II ei saanud lepingu sõlmimisel ette näha kostja I tulevikus tekkivate kohustuste mahtu. Seega tuleb tõlgendada käenduslepingu p-i 1 selliselt, et käendaja vastutus kostja I tulevaste kohustuste eest puudub, kuna leping seda sõnaselgelt ei kajasta. Samuti sätestab

§ 145

lg 4, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja vastutust. Kuna hageja poolt nõutav võlgnevus on tekkinud pärast käenduslepingu sõlmimist, siis ei vastuta kostja II käendajana nõutava kostja I kohustuse mitte täitmise eest ning hagi tema vastu ei kuulu rahuldamisele.

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul kannab hageja kantud menetluskulud kostja I ja kostja II menetluskulud hageja. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 12.04.2011 kohtuotsuse osas, millega kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi kostja II vastu solidaarselt kostjaga I põhivõla 35 551,22 euro, viivise 25 505,92 euro ja viivise põhivõlgnevuselt 35 551,22 eurolt 0,25% päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni väljamõistmiseks. Menetluskulud jätta kostja II kanda.
3. Kohtuotsuses ei käsitleta olulises osas poolte seisukohti, tõendeid ja asjakohaseid õigusakte ning ei selgitata, miks need on jäetud tähelepanuta. Seetõttu on kohus jõudnud ebaõige otsuseni. Samuti puudub kohtuotsuses objektiivselt jälgitav kohtu selgitus, miks otsuse vaidlustatud osas on kohus just sellise otsuseni jõudnud. Lisaks on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. 3
4. Kostja II on allkirjastanud 29.05.2009 käendajana käenduslepingu, mille p 1.1 kohaselt kohustub ta vastutama kõigi kostja I kohustuste osas, sealhulgas, kuid mitte ainult intresside, viivise ning muude kõrvalnõuete, samuti võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kulude tasumise osas. Käenduslepingu p 1.2 järgi on kostja II vastutus piiratud 700 000 krooni ehk 44 738 euroga. Seega võttis kostja II endale kohustuse käendada kuni 700 000 krooni ehk 44 738 euro ulatuses kõiki kostja I kohustusi ja sealhulgas ka tulevasi kohustusi. Vastav seisukoht põhineb faktil, et kostja II käendus on kostja I kohustuste osas absoluutne ning piiratud on üksnes selle rahaline maht. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et käendusleping ei hõlma tulevase kohustuse käendamist. Asjaolu, et käenduslepingu p 5.2 järgi on kostja II kinnitanud, et ta on kostja I kohustustest teadlik ja mõistab nende olemust ei väära fakti, et kostja II on teadlikult võtnud endale kohustuse käendada kõiki kostja I kohustusi ja sealhulgas ka tulevasi kohustusi 700 000 krooni ehk 44 738 euro ulatuses. 16.

§ 142lg 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust.

Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kostja II poolt käendatavad kostja I kohustused hageja ees olid piisavalt määratletavad, kuivõrd need tulenesid kaupade müügist kostjale I ning ära oli määratud ka kohustuste maksimaalne maht 700 000 krooni, võlgnik kostja I ja võlausaldaja hageja. Käenduslepingus on tuvastatav käendaja kostja II käendustahe võtta 700 000 krooni ulatuses absoluutne vastutus kõikide, sealhulgas tulevaste kostja I kohustuse osas apellandi ees. 17. Maakohus ei arvestanud oma otsuses eluliste asjaoludega. Hageja ja kostja I olid omavahel enne käenduslepingu sõlmimist pidevas ärisuhtes, kus hageja müüs kostjale I kaupu ning kostja I oli pidevas viivituses nende eest tasumisel. Seetõttu sõlmisidki hageja ja kostja II 29.05.2009 käenduslepingu.

§ 29

lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lisaks sätestab

§ 29

lg 4, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. On ilmselge, et iga hagejaga või kostjaga II sarnane mõistlik isik oleks pidanud tõlgendama lepingut nii, et poolte tahe on suunatud kõikide kostja I praeguste ja tulevaste kohustuste käendamisele 700 000 krooni ulatuses. Seda eriti olukorras, kus kostja I ja hageja vahel olid pikaajalised ärisuhted, mis jätkusid ka edaspidi. Siinjuures on oluline veel asjaolu, et kostja I omanik ja juhatuse liige oli kostja II poeg E H, mistõttu ei saanud kostjale II olla teadmata kostja I tegevuse üksikasjad. 18. Lisaks on asjakohatu kohtu viide hagi rahuldamata jätmisel

§ 145

lg 4 sätestatule, mille kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Käesoleval juhul ei ole käendaja kohustus laienenud, kostja II kohustuse maht käendada kõiki kostja I kohustusi ja sealhulgas ka tulevasi kohustusi 700 000 krooni ehk 44 738 euro ulatuses on jäänud samaks.

1. Tulenevalt ebaõigest kohtuotsusest ja hagi rahuldamata jätmisest kostja II vastu on ebaõige ka menetluskulude jaotus. Kõik menetluskulud tuleb jätta kostja II kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning hageja on vaidlustanud otsust üksnes kostja II 4 suhtes hagi rahuldamata jätmise osas, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust muus osas kontrollida.
4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja II sõlmisid 29.05.2009 käenduslepingu, mille p-i 1.1 kohaselt kohustus kostja II vastutama kõigi kostja I kohustuste osas, sealhulgas, kuid mitte ainult intresside, viivise ning muude kõrvalnõuete, samuti võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kulude tasumise eest. Käenduslepingu p-i 1.2 järgi on kostja II vastutus piiratud 700 000 krooni ehk 44 738 euroga. Käenduslepingu p-i 4.1 kohaselt kehtib leping kõigi kostja I kohustuste täitmiseni hageja ees ning p-s 5.2 on kostja II kinnitanud, et ta on kostja I kohustustest teadlik ja mõistab nende olemust. 23.

§ 142

lg 1 järgi toob käenduslepingu sõlmimine käendajale kaasa kohustuse vastutada põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 142lg 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust.

Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kuivõrd kostja II on füüsiline isik, on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Lepingupooled on kokku leppinud käendaja vastutuse piirmääras ning käendusleping on

§ 143lg 2 mõttes kehtiv.

Käenduslepingu p-s 2.1 on lepingupooled kokku leppinud, et kostja II vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga, mis tähendab, et kostja II vastutab samasuguses ulatuses nagu kostja I ning seetõttu on hagejal õigus

§ 145

lg 1 kohaselt nõuda kostjalt II kohustuse täitmist sõltumata sellest, kas hageja on saanud panna nõude maksma kostja I suhtes.

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu lähenemisega asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud hagi aluseks olevad asjaolud piisavas ulatuses välja selgitamata ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Maakohus on jätnud tuvastamata poolte tahte sõlmitud käenduslepingus ja hagi kostja II suhtes ennatlikult rahuldamata. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et kohus peab poolte esitatud asjaolude pinnalt välja selgitama vaidlusaluse õigussuhte tegeliku sisu ja paigutama selle asjakohaste õigusnormide alla (TsMS § 438 lg 1). TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt lasub maakohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS §-st 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidluse asjaolude pinnalt ennatlikult eeldanud, et hageja poolt kostjaga II sõlmitud kokkulepe ei hõlma hagejal kostja I suhtes tulevikus tekkivaid nõudeid. Üksnes lepingu teksti pinnalt kolleegiumi arvates sellesisulist järeldust teha ei saa. Lepingu p-d 1.1 ja 1.2, mille kohaselt on kostja II võtnud vastutuse kõikide kostja I kohustuste eest maksimaalselt 700 000 krooni ulatuses, on vastuolus p-ga 5.2 mille kohaselt on kostjale II teada kostja I kohustused hageja ees. Segadust lisab p 4.1, mille kohaselt kehtib leping kõigi kostja I kohustuste täitmiseni hageja ees. Nimetatud lepingu punkte kõrvutades ei ole võimalik üheselt aru saada, kas lepingupooled on pidanud kõikide kohustuste all silmas kostja II vastutust ka tulevikus tekkivate kohustuste eest. Et pooled võisid seda silmas pidada, viitab kohustuste täpse suuruse fikseerimata jätmine ja vastutuse piiramine 700 000 krooni suuruse summaga. Tulevikus tekkivate kohustuste eest vastutuse võtmisele räägib aga vastu kostja II kinnitus, et talle on kostja I kohustused hageja ees enne lepingule alla kirjutamist teada. Samas ei saa üksnes lepingu teksti lugedes teha kindlat järeldust, et ka 5 juhul, kui kostjale II olid kostja I kohustused teada, puudus tal valmisolek võtta vastutust ka kostjal I tulevikus tekkida võivate kohustuste eest.
3. Poolte tahte osas valitseb niisiis siiani ebaselgus ning see tuleb püüda TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud menetluse ülesandeid täites asja lahendamiseks vajalikus ulatuses kõrvaldada. Toimikumaterjalidest ei nähtu, et maakohus oleks hageja poolt esitatud asjaolude tuvastamisraskustele tähelepanu juhtinud. Kolleegiumi hinnangul on võimalik poolte tahet välja selgitada, kui teha kindlaks kostja I kohustuste tegelik suurus hageja ees kostja II poolt käenduse andmise hetkel. Kui selgub, et kostja I kohustuste suurus oli kõiki lepingu p-s 1.1 loetletud kohustusi summaarselt arvesse võttes ligilähedane kostja II poolt antud käenduse maksimumulatusele 700 000 krooni, võib asuda seisukohale, et lepinguga peeti silmas üksnes käenduse andmise hetkel olemas olnud kostja I kohustusi. Kui aga selgub, et kostja I võlgnevus hageja ees oli kostja II poolt käenduse andmise hetkel oluliselt väiksem, kui käendusega võetud kohustuste maksimumsuurus või, et käenduse andmise hetkel võlgnevus hoopis puudus, annab see alust asuda seisukohale, et silmas peeti ka kostjal I tulevikus tekkida võivaid kohustusi.
4. Selguse loomise järel kostja I kohustuste suuruses, tuleb maakohtul lepingu uuel tõlgendamisel silmas pidada tehingu tõlgendamise reegleid. Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud

§-s 29.

§ 29

lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, kohaldub

§ 29

lg 3, mis sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel

§ 29

lg-le 3, tõendama, et teine lepingupool teadis või pidi lepingu sõlmimisel teadma tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada

§ 29

lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut

§ 29

lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada

§ 29lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.

Pooled võivad tõendada

§ 29lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.

1. Ringkonnakohus püüdis kohtuistungil poolte esindajate kaudu käenduslepingu sõlmimise ajal olnud kostja I kohustuste suurust välja selgitada, kuid poolte esindajate seisukohad olid selles osas vasturääkivaid ning toimikus puuduvad seda kajastavad tõendid. Kolleegium ei pidanud põhjendatuks koguda käenduse andmise hetkel kostja I kohustuste suuruse kohta tõendeid apellatsioonimenetluses, kuna juhul, kui poolte esitatavad raamatupidamislikud saldod osutuvad erinevaks, tekkib vajadus võrrelda täiendavalt hageja poolt kostjale I esitatud arveid ja nende tasumist. See aga tähendaks tõendite kogumist ja hindamist ulatuses, mis väljub kolleegiumi arvates apellatsioonimenetluses tõendite esmakordse hindamise lubatavuse piiridest. Ringkonnakohtul ei ole seetõttu võimalik maakohtu otsuses olevaid eelmärgitud menetlusnormide rikkumisest tingitud puudusi kõrvaldada ning asuda esimesena vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid tuvastama ja tõenditele sisulist hinnangut andma. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata otsuse tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm 6