lg-st 1 on maksumenetluses kasutatavad tõendid esitatud mitteammendava loeteluna. Maksumenetluses on muu hulgas tõendiks maksumaksja seletus ja dokumendid. Maksuotsuses maksuhaldur väidab vääralt, et kaebaja ei ole majandustehingute ja käibemaksuarvestuse kohta esitanud mitte ühtegi tõendit. Nimetatud asjaolule juhti tähelepanu ka eriarvamuses, kuid Maksuotsuses ei ole maksuhaldur enda seisukohta muutnud. Samuti on väär PMTK väide, et tehingute toimumise kohta on esitatud vaid paljasõnalisi väiteid. Kaebaja on maksumenetluses esitanud kõik nõutavad dokumendid ja andnud maksuhaldurile seletusi ning avaldanud kogu tema käsutuses oleva teabe vaidlusaluste majandustehingute kohta. Seega on kaebaja enda kaasaaitamiskohustuse täitnud. Maksuotsuse ei ole ka väidetud, et kaebaja ei ole maksuhaldurile asjaolude selgitamisel kaasa aidanud või ei ole seda teinud piisavalt.
Maksuotsuses ei ole ka maksuhaldur väitnud, et kaebaja ei ole käibemaksuarvestuse kontrollimisel esitanud KMS § 37 nõuetele vastavaid arveid. Eelkirjeldatust tuleneb, et kaebaja on esitanud maksumenetluses majandustehingute toimumise tõendamiseks arved ja arvete tasumist kinnitava pangakonto väljavõtte. Samuti on kaebaja selgitanud teenusega saamisega seonduvaid üksikasju maksuhaldurile antud seletustes ning esitatud eriarvamuses. Teenuse saamist kinnitab ka teenuse edasimüük, mille toimumises maksuhaldur ei kahtle. Järelikult maksuhaldur on tuvastanud, et soetatud teenus seotud kaebaja maksustatava käibega. Kaebaja on kontrolli käigus teinud ka revidendile ettepaneku vaatluse läbiviimiseks, kuid maksuhaldur ei pidanud vaatluse läbiviimist endale vajalikuks. Need asjaolud kinnitavad, et kaebaja on esitanud tõendid majandustehingute toimumise kohta. 4 Peale selle kaebaja esitas maksumenetluses täiendavaid tõendeid selle kohta, et ASl Mereabi oli vajadus balloonide puhastamis- ja värvimisteenust sisse osta ning et lisaks Maksuotsuses kajastatud äriühingute osteti sama teenust ka teistelt äriühingutelt. Kaebaja selgitas maksuhaldurile, et antud perioodil oli teenindavate laevade arv tavapärasest suurem. Maksuotsuses ei ole selgitatud, et maksumaksja seletustega ei arvesta. Ka nn „paljasõnaline väide“ on tõendiks, kuna tegemist on maksukohustuslase seletusega (vt
Väide saab olla paljasõnaline, kui seda väidet üksi esitatud tõend ei kinnita. Käesolevast asjas on maksumaksja esitanud eeltoodud tõendid seletuses toodud väidete kinnitamiseks. Maksuseadusest ka ei tulene, et kaebaja peaks teenuse soetamist arvel märgitud isikult tõendama kindlat liiki tõendiga. Järelikult saab teenuse soetamist arvel märgitud isikult tõendada muu hulgas ka maksumaksja seletusega (vt ka RKHKo asjas nr 3-3-1-26-02, p 15). Seega maksuhaldur ei ole Maksuotsuse andmisel arvestanud kaebaja tõenditega ning on jämedalt rikkunud põhjendamiskohustust ja
Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks põhjendanud, et miks ta jätab kõik AS Mereabi esitatud tõendid arvestamata ning milliste tõendite põhjal maksuhaldur on murdnud
§-st 82 tuleneva maksumaksja esitatud andmete õigsuse eelduse. Maksuotsuses ei ole märgitud ühtegi põhjendust, miks maksuhaldur rajab enda järeldused hoopis muudele tõenditele. Sellest tulenevalt on Maksuotsus nõuetekohaselt motiveerimata. Riigikohtu praktikas on korduvalt avaldatud seisukohta, et
lg-st 1 tulenev tõendamiskoormus läheb maksumaksjale üle üksnes juhul, kui Maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. Tõendite hindamisel tuleb arvestada ka tõendite lubatavust, asjakohasust ja usaldusväärsusust. Maksuotsuses tõendite analüüs ja hindamise tulemused puuduvad, sest Maksuotsusest ei selgu, millised asjaolud milliste tõendite alusel maksuhaldur tuvastatuks peab ning miks rajab maksuhaldur enda järelduse just nende tõenditele ning teised tõendid arvestamata jätab. Maksuotsuses ei selgu, miks maksuhaldur eelistab kolmandate isikute seletusi maksumaksja seletustele ja miks maksuhaldur peab esimesi usaldusväärseteks ning tõendatuks. Millised on need muud tõendid, mis kinnitavad teiste isikute seletuste paikapidavust, Kontrollaktist ega Maksuotsusest ei selgu. Maksuhaldur on tõendeid hinnanud valikuliselt ja ühekülgselt. Maksuotsuse andmisel on kasutatud lubamatuid tõendeid. 02.06.2009 on koostatud maksukohustuslase suuliste selgituste protokoll. Seletusi andis endine juhatuse liige Galina Sutškova. Protokollis on märgitud, et G. Sutškova oli juhatuse liige kuni 01.03.2009. Seega oli revident teadlik, et G. Sutškova ei ole AS Mereabi seaduslik esindaja ning ei saa anda seletusi maksukohustuslase nimel. Kuna nimetatud isikul puudusid ka volitused AS Mereabi esindamiseks maksumenetluses ja maksukohustuslase nimel seletuste andmiseks, siis saa pidada neid seletusi maksukohustuslase seletusteks ning maksuhaldur ei saa nendele seletustele tugineda. Kui isegi käsitada neid seletusi kolmanda isiku seletustena, siis on maksuhaldur rikkunud tõendite kogumisel
lg 2 nõudeid, mistõttu nimetatud seletused ei ole lubatavad tõendid ning tuleb jätta arvestamata. Nimetatud säte. mis kohustab esmalt teabe küsimiseks pöörduda maksukohustuslase poole, kaitseb maksukohustuslast selle eest, et asjaolude väljaselgitamine ei toimuks maksukohustuslase tagaselja. Maksuhaldur on teinud ebaõigeid järeldusi ka Ol. M. seletustest, kuna on valinud seletusest välja vaid endale meelepäraseid lauseid. Seletusest ilmnevaid tegelikke asjaolusid ei ole maksuhaldur arvestanud. Selline tõendite hindamine ei ole objektiivne. Tõendite hindamata jätmine või valikuline (osaline) hindamine on oluline menetlusnõuete rikkumine, sest maksuhalduri järeldused ja põhjendused ei ole kontrollitavad. Haldusakti kontrollimatus pärsib tõhusat kaebeõiguse realiseerimist. Hoolsuskohustuse rikkumisega seonduvalt kaebaja ei nõustu maksuhalduri väitega Maksuotsuses, et kaebaja on jätnud isikute tuvastamisnõude täitmata. Maksuhaldur ei ole Maksuotsuses selgitanud, kust selline isiku tuvastamise nõue tuleneb. Maksuotsuses on osundatud RKHKo asjale nr 3-3-1-40-03, kuid nimetatud lahendis käsitleb Riigikohus isiku 5 tuvastamise nõuet tulenevalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest. Kaebaja ei ole nimetatud seadusest tulenevaid nõudeid rikkunud. Kaebaja selgitas maksumenetluses (eriarvamus), et teenust müüdi alati OÜ Laitekar ja OÜ EBSRD Grupp OÜ nimel. Arved esitasid OÜ Laitekar ja OÜ EBSRD Grupp OÜ ning arved tasuti pangaülekandega nende arvelduskontole. Eesti krediidiasutused ei ava pangakontosid äriühingutele, keda ei ole võimalik tuvastada. Samuti ei ole võimalik kanda raha võõrale pangakontole. Pangaülekande puhul kontrollib pank saajat ja tema pangakontonumbrit. ASl Mereabi ei tekkinud kordagi kahtlus, et teenuse esitaja on keegi muu, ASle Mereabi tundmatu isik. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-21-40 märkinud, et „sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja“. Seega pole praeguses asjas müüja esindaja tuvastamata jätmine oluline. Maksuhaldur ei ole järelduste tegemisel Riigikohtu praktikaga arvestanud. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada kauba või teenuse iseärasusi ning selliste kaupade või teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi (RKHKo asjas nr 3-3-1-52-03, p 12). Maksuhaldur ei ole selgitanud, millised tavapäraseid või nõutavaid tingimusi ei ole kaebaja tehingute tegemisel järginud. Maksumenetluses maksuhaldur ei ole kordagi selgitanud, millised on antud tehingute liigile omased ja nõutavad hoolsuskohustused. AS Mereabi selgitas maksumenetluses, et tööde tegemine toimus lageda taeva all ning balloonid oli ladustatud AS Mereabi territooriumil. Kuna tööd tehti tavaliselt õhtusel ajal, siis ei olnud AS Mereabil otseseid kokkupuuteid teenuse osutaja töötajatega. Selleks puudus ka vajadus, sest AS Mereabi ei teostanud vahetut järelevalvet tööde üle. Tegemist oli balloonide hooldustöödega, mis ei nõudnud erilisi oskusi. Kuna balloonid anti AS Mereabi poolt teenuste osutamise käigus tellijatele (ostjatele) üle, siis nendepoolsete pretensioonide puudumine kinnitas iseenesest, et tööde kvaliteet vastas nõuetele. Teenuse osutajad on ASle Mereabi arved tasunud. Maksuotsuses heidab maksuhaldur ette, et puudusid tehingute kohta sõlmitud lepingud ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, kuid seadusest ei tulene, et nimetatud dokumentide vormistamise kohustuslikkus. Poolte vahel olid lepingulised suhted, mida reguleeriti suulise lepinguga. Eraldi tööde akteerimine ei olnud vajalik. Tavapäraselt töövõtulepingute või käsunduslepingutu puhul akte ei koostata. Ka osutatud teenuse liigist ja sisust ei saa järeldada aktide koostamise nõutavust. Maksuhaldur ei ole ka analüüsinud, kas ja milline teave oli või võinuks asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel kaebajal olla, mis viitab sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Ebaselgeks jääb maksuhalduri seisukoht, et maksukohustuse suurendavaks asjaoluks on kaebaja suhtlemine O. M., mitte aga teenuse müüjate juhatuse liikme O. T., kelle olemasolust oli kaebaja teadlik. Maksuotsuse ei ole viidatud ühelegi sättele, mis kohustaks tehingute sõlmimisel kohtuma teise poole juhatuse liikmega, vastasel juhul tuleb pidada tehingud mittetoimunuks. Maksuotsusest ei selgu, miks maksuhaldur hindab O. M. seletusi osaliselt ning teeb nendest AS Mereabi maksukohustust suurendavaid järeldusi. O. M. on maksuhaldurile selgitanud, et talle on tuttavad nii AS Mereabi kui ka OÜ EBSRD Grupp. Ta isegi kinnitas, et ka tema endine tööandja Simms Marine on teinud tehingud OÜga EBSRD Grupp ja OÜga Laitekar. O. M. samuti selgitas, et AS Mereabi vajas tol ajal tööde tegemiseks abi väljapoolt ning ta soovitas EBSRD Grupp OÜt teenuse osutajaks. O. M. kinnitas, et ta tundis isikult OÜ EBSRD Grupp juhatuse liiget, kelle ta viis AS Mereabi territooriumile, et näidata kus AS Mereabi asub. Ta ei välistanud, et kui OÜ EBSRD Grupp tõi teenuse eest arveid Simms Marine, siis võidi jätta sinna ka ASle Mereabi mõeldud arved, mille Simms Marine pidi ASle Mereabi üle andma. Kaebaja hinnangul järeldub O. M. seletusest, et OÜ EBSRD Grupp ja OÜ Laitekar on tegutsevad äriühingud, kes peale AS Mereabi on osutanud teenuseid ka teistele äriühingutele. O. M. tundis ka EBSRD Grupp OÜ juhatuse liiget ja 6 soovitas nimetatud äriühingut teenuse osutajaks. Seega O. M. seletus lükkab täielikult ümber maksuhalduri väite, et OÜ EBSRD Grupp ja OÜ Laitekar puhul oli tegemist mittetegutsevate äriühingutega, ning tõendab, et AS Mereabi vajas teenust balloonide puhastamiseks ja värvimiseks. Asjaolu, et maksuhalduril ei õnnestunud tabada maksumenetluses kolmanda isikuna O. T., ei anna alust pidada tehinguid mittetoimunuks. Äriühingu teine juhatuse liige ei ole eitanud äriühingul majandustegevuse olemasolu. Maksuotsusest ka ei selgu, miks maksuhaldur ei pea võimalikuks, et O. M. võis olla nimetatud äriühingutega tihedamalt seotud ning olla ka nende tegelik juht, eriti OÜ Laitekar puhul. Tulenevalt
§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Tehingute tegemist äriühingu poolt ei välista iseenesest asjaolu, et tema seaduslik esindaja ja juhatuse liige ei kontrolli reaalselt äriühingu majandustegevust. Tallinna Ringkonnakohus on 10.02.2010 asjas nr 3-07-2250 selgitanud, et kontrolli puudumisel äriühingu majandustegevuse üle juhatuse liige ei vabane sellega vastutusest äriühingu tegevuse eest maksude arvestamisel ja tasumisel. Maksupettust võivad selle äriühingu kaudu toime panna ka teised isikud, vormistades majandustehinguid selle äriühingu nimel selleks, et võtta äriühingust raha välja, jättes ostjate tasutud käibemaksu deklareerimata ja tasumata. Seadusliku esindaja volituse puudumine nende tehingute tegemiseks ei välista nende omistamist nimetatud äriühingule. Maksuhaldur ei ole eeltoodud asjaoludega ega TsÜS §-ga 118 arvestanud. Ainuüksi väidetav hoolsuskohustuse eiramine, võimalikud mitmesugused muud puudused ja ka müüja käitumine ei saa olla põhjenduseks järeldusele, et kaebaja neilt osaühingutelt teenust ei soetanud, kui pooled ei eita tehingute toimumist, kaup on saadud ja selle eest on müüjale tasutud. Käibemaksu määramiseks puudub õiguslik alus. Maksuhaldur ei ole maksusumma määramisel arvestanud Riigikohtu praktikaga nendel juhtumil, kui maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus teenuse müüjas. Kaebaja märgib KMS § 29 lg 1 ja § 31-32 sätetele osundades, et käesoleval juhul vastavad vaidlusalused arved KMS § 37 nõuetele ja Maksuotsuses puuduvad ka sellekohaseid etteheiteid. Isegi kui OÜ Laitekar ja EBSRD Grupp OÜ oleks arvetel märkinud KMS-s sätestatut eirates (KMS § 38 lg 1), tulnuks neil arvel märgitud käibemaksu tasuda riigile. Ka Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ, 28. november 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi art-st 203 tulenevalt tasub käibemaksu iga isik, kes märgib arvele käibemaksu. Järelikult KMS ei näe ette võimalust vabastada arvel käibemaksu märkinud isik käibemaksu tasumisest. Sisendkäibemaksu mahaarvamise puhul on oluline, et kaup või teenus on ettevõtlusega seotud, sest sellest sõltub mahaarvatava käibemaksu ulatus. KMS- s on vaid üks piirang, mis keelab sisendkäibemaksu mahaarvamise (KMS § 30). Seadus ei sätesta rohkem juhtumeid, millisel alusel ei või sisendkäibemaksu maha arvata. Maksuotsusest tulenevalt ei ole antud juhul ole tegemist külaliste vastuvõtu või oma töötajate toitlustamise ja majutamisega seotud täiendava maksusumma määramisega. Kaebaja leiab, et asjas tuvastatud asjaolud ei sea kahtluse alla kaebaja heausksust. Maksuhaldur ei ole piisavalt põhjendanud ja tõendanud, et AS Mereabi oli teadlik asjaolust, mille kohaselt ei ole teenuse müüjaks arvel märgitud OÜ Laitekar ja EBSRD Grupp OÜ. Rikutud ei ole ka hoolsuskohustust. Seepärast on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine Maksuotsus toodud põhjendustel õigusvastane. Tulumaksu määramine on alusetu. Samuti on maksuhaldur alusetult jätnud kulud hindamata. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Seetõttu võib sama tehingut hinnata tulumaksuarvestuses teisiti kui käibemaksuarvestuses (RKHKo asjas nr 3-3-1-50-03, p 11). Hoolsuskohustuse maht ja nende kohustuste eiramise tagajärjed on tulumaksu ja käibemaksu puhul erinevad (RKHKo asjas nr 3-3-1-74-09, p 16). 7 Maksuotsuse lk 29 toodud põhjendustest tuleneb, et tulumaksu määramise aluseks on asjaolu, et teenuse osutajad ei olnud arvel märgitud äriühingud. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-34-06 selgitanud, et hoolsusnõuete täitmine seoses müüja isiku tuvastamisega pole tulumaksu osas oluline. Samuti ei ole tulumaksu puhul võrreldes käibemaksuga oluline teenust osutav isik. Seega maksuotsuses toodud põhjendused ei anna alust tulumaksu määramiseks TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. Maksumenetluses ei ole tuvastanud, et teenust ei ole saadud. Kuna maksuhaldur on kahtleb vaid teenuse osutajas, siis selline kahtlus ei välista teenuse saamiseks tehtud kulude suuruse osas hindamise läbiviimist. Kuna teenus müüdi edasi, siis oleks maksuhaldur saanud hindamisel aluseks võtta edasimüügi arved, millest on maha arvatud sellise teenuse vahendamisest saadav keskmine või tavapärane kasum. Samuti saanuks tuvastata soetatud teenuse hinna võrdluses teistelt isikutelt ostetud teenuse hinnaga. Kindlasti ei saa tehtud väljamakse kvalifitseeruda kasumi varjatu jaotamisena, sest teenus on saadud ning seda on kasutatud kaebaja ettevõtluses tulu saamise eesmärgil. Puudub ka alus arvata, et teenus saadi tasuta. Järelikult ei saa maksuhaldur maksustamisel eirata fakti, et teenuse saamiseks ettevõtluse eesmärgil pidi AS Mereabi tegema rahalisi kulutusi. Maksuotsusest tulenevalt ei ole maksuhaldur üldse kaalunud maksusumma määramist hindamise teel. RKHKo on asjas nr 3-3-1-69-08 leidnud, kui tekib TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksukohustus, saab kolleegiumi arvates maksustamisele kuuluva väljamakse määramisel kasutada
§-s 94 sätestatud hindamismeetodit.
lg 1 kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada (vt ka RKHKo 28. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06).
lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" ei tähenda maksuhalduri õigust teha suvaotsus, vaid eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel (vt RKHKo asjas nr 3- 3-170-08). Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur hindamise lubatavust, vajalikkust ja võimalikkust piisavalt kaalunud ning ei ole ka seetõttu põhjendanud, miks maksuhaldur hindamist ei kasuta. Maksuhaldur ei saa jätta saadud teenust tähelepanuta, sest raha maksmisel teenuse eest ei saa olla tegemist varjatud kasumi jaotamisega. Maksuhaldur ei saa väljamakset maksustada hindamise loobumise hinnaga. Maksuotsus tuleb tervikuna tühistada. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu - ja tollikeskus ei nõustu kaebusega ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, Maksuotsus on motiveeritud ja seaduslik. Kaebuses kirjeldatud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Vastustaja on oma seisukohti väljendanud Kontrollaktis ja Maksuotsuses ning peab nendes kajastatud seisukohti, põhjendusi ja järeldusi jätkuvalt õiguspärasteks. Maksuhaldur on analüüsinud põhjalikult juba eriarvamuses esitatud vastuväiteid ning ei pea otstarbekaks korrata käesolevas seletuses kõiki juba varem Maksuotsuses ja Vaideotsuses esitatud vastuväiteid ja seisukohti täies mahus. Käesoleval juhul on õigustatud kaebuse esitajale kõrgendatud nõudmiste seadmine ja sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine ning põhjendatud on ka tulumaksu määramine. Maksuotsuses on maksuhaldur asunud seisukohale, et kogutud tõenditest lähtudes on põhjendatud kahtlus kaebaja osalemises maksupettuses. Kontrolli käigus kogutud materjalidele tuginedes on vastustaja veendunud, et OÜ EBSRD Group ja OÜ Laitekar puhul on tegemist fiktiivseid arveid väljastanud äriühingutega, arvetel näidatud isikud ei ole tegelikkuses teenust osutanud. Maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust AS Mereabi esitatud andmete õigsuses ning Maksuotsusega määrati tasumisele kuuluv 8 maksusumma. Seega läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele ning maksukohustuslane peab tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Kaebuse esitaja ei ole maksumenetluses ega praeguseni kohtumenetluses esitanud usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tehingute toimumist arvetel märgitud müüjatega. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur ei arvestanud asjas tuvastatud ja tõendatud asjaoludega, mille kohaselt on vaidlusalustel arvetel märgitud teenus saadud ning nende arvete alusel ka tasumine toimunud. Samuti on põhjendamatu väita, et maksuhaldur ei ole ostu- ja müügikäibe põhjuslikku seost arvesse võtnud. Kaebaja tuginemine väitele, et kui teenust ei oleks arvel märgitud isikutelt saadud, ei oleks olnud seda teenust võimalik edasi müüa, on eksitav. AS Mereabi ei ole maksumenetluse käigus veenvalt tõendanud, et vaidlusalused tehingud on tegelikkuses toimunud. Ühelgi tõendil ei ole kindlat ettemääratud jõudu ning kõiki tõendeid tuleb hinnata nende koostoimes ja vastastikuses seoses. Tallinna halduskohus on otsuses haldusasjas nr 3-08-1242 märkinud, et nn objektiivsetesse tõenditesse – raamatupidamise algdokumentidesse saab ja tulebki suhtuda skeptiliselt ning igal konkreetsel juhul tuvastada, kas need ikka kinnitavad väidetud majandustehingute toimumist või on fiktiivsed. Raamatupidamises kajastatav algdokument peab kajastama reaalselt toimunud majandustehingut – tehingupooled, -sisu, tasumisele kuuluvad summad jms. Samas, kui tehingute reaalset toimumist tõendavad üksnes raamatupidamise algdokumendid (nt arved) ning muud tõendid (selgitused vms) selliste tehingute toimumise võimalikkust ei kinnita, siis üksnes korrektselt vormistatud dokumentide olemasolu ei saa olla tehingute toimumise ümberlükkamatuks kinnituseks. Majandustehingute tegeliku toimumise kindlakstegemiseks tuleb vaadelda raamatupidamise algdokumente koosmõjus muude tõenditega. Kaebuse esitaja leiab, et müüja käitumine maksuõigussuhtes ei saa olla aluseks ostja poolt käibemaksu mahaarvamise piiramisel ja väljamaksete tulumaksuga maksustamisel. Kaebuse esitaja arvab ekslikult, et maksuhaldur kahtleb üksnes arvel märgitud teenust osutanud isikus ning on kujundatud arvamusest tulenevalt teinud ebaõige järelduse, justkui oleks maksumenetluses tuvastamist leidnud asjaolu, et arvel märgitud teenuse majanduslik sisu on õige. Vastustaja on vastupidisel veendumusel: kui arvel näidatud isikutega reaalseid tehinguid ei ole toimunud, ei saa fabritseeritud arvele märgitud teenuse majanduslik sisu mingil juhul olla õige – tegemist on majanduslikus mõistes sisutühja arvega. Kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et OÜ EBSRD Group ja OÜ Laitekar on majandustegevust mitteomavad äriühingud ning seega on välistatud, et eelnimetatud osaühingud teenust osutasid. Vastustaja on seisukohal, et juriidilise isiku eest saavad tehinguid vormistada isikud, kellele on juhtorgan andnud õiguse tehingute vormistamiseks. Käesoleval juhul on täielik alus arvata, et tegemist on maksupettusega ehk teisisõnu olukorraga, kus arvete vormistamise eesmärgiks on kasu saamine – fiktiivsete arvete alusel müüjatele makstud tasu sildi all viidi raha ettevõtlusest välja sellega kaasnevate maksude (nt tulumaks) tasumise kohustusest kõrvale hoides ja samaaegselt deklareeriti alusetult rohkem sisendkäibemaksu, millega vähendati tasumisele kuuluvat käibemaksu. Juhul kui kaebuse esitaja soovib väita, et on reaalselt teenuse soetanud, on mõistlik eeldada, et tema valduses on ka täpne teave selle kohta, kes teenust osutas. Samas üritab kaebaja välistada tõendina väidetavate tehingute toimumise perioodil juhatuse liikme G. Sutškova antud seletusi. Üksnes juhul, kui kaebaja esitaks tegelikult teenust osutanud isikute poolt väljastatud nõuetekohased arved, oleks pärast esitatud arvete ja asjaolude tõele vastavuse kontrollimist võimalik aktsepteerida väljamakseid AS Mereabi ettevõtlusega seotud kuludena ning juhul, kui teenuse osutaja näol oleks tegemist käibemaksukohustuslastega, tekiks ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.
sätestatud uurimispõhimõte toimib koostoimes
AS Mereabi ei ole maksumenetluses nõuetekohaselt kaasaaitamiskohustust täitnud, antud seletused on jäänud paljasõnalisteks ning esitatud versioonid väidetavatest tehingupartneritest on kontrollimisel 9 osutunud ebaõigeteks. Ebaõigete andmete esitamine maksumenetluses viitab asjaolule, et kaebaja jätab kaasaaitamiskohustuse täitmata teadlikult. Kaebaja ei ole esitanud selliseid andmeid ja tõendeid, millega oleks võimalik kummutada maksuhalduri väidet, et arvetel näidatud teenust ei ole saadud. Ka juhul kui teenus saadaks kolmandalt isikult, ei saaks maksukohustuslane tegeliku müüja väljaselgitamise kohustust panna maksuhaldurile. Vastustaja seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-50-03, p 10, milles kohus on sedastanud, et “ebamõistlik on sellise kahtluse korral panna tegeliku müüja väljaselgitamise kohustus maksuametile või kohtutele, sest müüja väljaselgitamine võib osutuda võimatuks või ülemäära aeganõudvaks”.
lg 2 alusel tuleb maksukohustuslasel pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, anda seletusi, säilitada seadusega ettenähtud tähtaja jooksul ja vajadusel esitada tõendeid selliste asjaolude kohta. Maksukohustuslase väited suuliste kokkulepete ja tehingute reaalse toimumise kohta on umbmäärased ega taga kontrollitavust ning kaebuse esitaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud veenvaid tõendeid väidetavate tehingute kohta. Seetõttu on põhjendamatu väita, et kaebajat karistatakse müüja võimalike rikkumiste eest. Kaebuse esitajal tulnuks kahtluse kõrvaldamiseks esitada üksikasjalikumaid põhjendusi ja ka tõendeid, mille alusel oleks tema väide teenuse reaalsest soetamisest kontrollitav. ASga Mereabi seotud isikute seletused ning esitatud andmed ei osutunud täiendaval kontrollimisel usaldusväärseteks, kuna maksumenetluses on tuvastatud, et arvel näidatud isikutelt on teenuse soetamine välistatud. Väidetav tehingu teine pool ei kinnita kummagi äriühingu puhul tehingute tegemist, ka väidetav vahendaja, O. M. eitab seotust nende tehingute ning äriühingutega üldisemalt. Vastustaja möönab, et hoolsuskohustuse rikkumine ei saa iseseisvalt tõendada maksupettuses osalemist, kuid olemasolevaid tõendeid kogumis hinnates ning arvestades muuhulgas kaebaja vähest hoolsust oma väidetavate äripartnerite valikul, on maksuhalduril tekkinud põhjendatult kahtlus, et AS Mereabi on osalenud maksupettuses. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses haldusasjas nr 3-08-1242 märkinud, et tavapärase hoolsuse mittejärgimine võib viidata asjaolule, et kaebaja ei olnudki väidetavast tehingupoolest reaalselt huvitatud ning seda just põhjusel, et tehingut tegelikult kaebaja teadmisel ei toimunud. Kaebuse esitaja leiab, et Maksuotsuse ei ole tuvastatud, et kaebaja osales maksupettuses. Vastustaja on seisukohal, et käesolevas asjas on maksuhaldur täitnud uurimispõhimõttest tulenevad maksuhalduri kohustused ning välja selgitanud maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud, millest tulenevalt on tõendatud, et tehinguid arvetel märgitud poolte vahel ei toimunud. Vastustaja nõustub igati RKHKo-ga, kes asus seisukohale, et maksuotsusega ei peagi tuvastama maksupettust. Riigikohus on avaldanud oma asjakohase seisukoha märkides, et “Maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (
Maksuotsust tuleb mõista kui maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma.” (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-34-07, p 10). Kaebuse esitaja leiab, et maksumaksja esitatud tõendid jäeti arvestamata, Maksuotsus on nõuetekohaselt motiveerimata ning maksuhaldur ei ole kogutud tõendeid väidetavalt analüüsinud ega hinnanud. Vastustaja leiab, et Maksuotsus on põhistatud ning kaebajal ei ole alust maksuhaldurile ette heita kogutud tõendite analüüsimata ja hindamata jätmist. Asjaolu, et maksuhaldur jõuab kaebaja eeldatavatest järeldustest erinevatele järeldustele ning ei aktsepteeri kaebaja õiguslikku hinnangut tehingutele ja dokumentidele, ei saa olla aluseks väitele, et maksuhaldur on tõendeid vääralt hinnanud või üldse käsitlemata jätnud. Ükski seadus ega tava ei keela anda tõenditele teistsuguseid hinnanguid kui kaebuse esitaja. Lisaks 10 on maksumenetluse juures oluline tähele panna asjaolu, et maksumenetluse käigus kogutud tõendeid ja selgunud asjaolusid analüüsib ja hindab maksuhaldur kogumina. Nimetatu tähendab seda, et mitte ühelgi tõendil ega asjaolul ei ole ette kindlaksmääratud ja absoluutset tõenduslikku jõudu. Seega on objektiivse järelduseni võimalik jõuda vaid siis, kui otsustus on tehtud menetluse vältel kogutud tõenditebaasi analüüsi pinnalt. Majandustehingute tegelikku toimumist on võimalik maksumenetluse käigus tuvastada vaid kõigi kogutud tõendite ja tuvastatud asjaolude koosmõjus. PMTK on maksukohustuslase poolt esitatud väiteid, antud selgitusi ja esitatud tõendeid kontrollinud ja hinnanud lõppjäreldusele jõudmiseks kogumis teiste kogutud tõenditega ning kajastanud neid ka Maksuotsuses. Maksuotsuses on põhjalikku kajastamist leidnud ka väited, mis on esitatud eriarvamuses, samuti on PMTK märkinud, millistel põhjustel ei ole maksukohustuslase väidetega võimalik arvestada. Vastustaja on seisukohal, et käesolev menetlus on läbi viidud seaduslikult ja objektiivselt, kõiki olulisi maksumenetluse põhimõtteid järgides. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et G. Sutškova seletus on lubamatu tõend ning maksuhaldur ei saa tema seletustele tugineda. Samuti on asjakohatu paljasõnaliselt väita, et maksuhaldur on O. M. seletusi hinnanud valikuliselt. Vastustaja hinnangul ei ole alust endise juhatuse liikme G. Sutškova seletuse kõrvalejätmiseks. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks rõhutada
ja osundada
Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda (
Vastustaja palub kohtul arvesse võtta ka MTA vaideotsuses toodud hinnang kaebuse esitaja seletuse kohta. Igati mõistlik on eeldada, et G. Sutškoval, AS Mereabi juhatuse liikmel kontrollitaval perioodil, on kõige tõenäolisemalt teave OÜtega EBSRD Group ja Laitekar tehingute ja arvetega seonduvatest asjaoludest. Maksumenetluses kogutud tõendeid on maksuhaldur hinnanud objektiivselt ning analüüsinud O. M. seletust koostoimes teiste tõenditega. Kuivõrd kaebaja ei ole konkreetselt viidanud, millised on need “endale meelepärased laused”, mille valimisest tulenevalt on maksuhaldur väidetavalt ebaõigeid järeldusi teinud, ei ole ka vastustajal võimalik siinkohal põhjalikumaid vastuväiteid esitada. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käesolevas asjas puudub käibemaksu määramiseks õiguslik alus ning maksuhaldur on jätnud arvestamata Riigikohtu praktika, järgmistel põhjustel. Käibemaksu tasumise kohustuse ja tasutud sisendkäibemaksu maksustatavast käibest mahaarvamise õiguse tekkimise eelduseks on käibe tegelik toimumine. Fiktiivsel arvel näidatud käibemaksu tasumine arve väljastaja poolt ei välista maksupettuse toimepanemist. Juhul, kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja põhjendatud on kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus. Vastustaja seisukohta kinnitab ka asjakohane kohtupraktika (seda on põhjalikult käsitletud nii Maksuotsuses kui Vaideotsuses). Vastustaja on tõendeid kogumis hinnates välistanud AS Mereabi heausksuse tehingutes osaühingutega EBSRD Group ja Laitekar. On ebatõenäoline ega ole eluliselt usutav, et AS Mereabi ei huvitunud tellijana töövõtja kompetentsist, konkreetsetest tööde teostajatest jm asjaoludest, sõlmides üksnes suuliseid kokkuleppeid. Tõendatud on, et tegemist oli fiktiivsete tehingutega ning teenust ei osutatud. Kohtupraktikas on väljendamist leidnud seisukoht, et käibemaksupettuse skeemi puhul ei ole otseste tõendite esitamine üldjuhul võimalik ja seega on maksuhaldur põhjendatult hinnanud olemasolevaid tõendeid kogumis. Usutav ja tõenäoline on, et tasutud summad liikusid ASga Mereabi seotud isikutele tagasi. Vastustaja hinnangul ei saa kaebuse esitaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse põhjendamisel tugineda väitele, et maksuhalduril on võimalik nõuda käibemaksu tasumist arveid esitanud isikult. Kohtupraktika kohaselt on oluline, et tehingute mittetoimumine välistab sisendkäibemaksu mahaarvamise ning vastustaja leiab, et asjaolu, kas ja kuidas on AS Mereabi nn “tehingupartnerid” tegelikkuses mittetoimunud tehingud 11 kajastanud oma käibearvestuses ning deklaratsioonides, ei mõjuta kaebuse esitaja õigusi ja kohustusi. Viitega
lg-le 1 leiab vastustaja, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Maksukohustuslane peab seega olema võimeline esitama tõendeid tehingute toimumise kohta ning siinjuures ei saa piirduda vaid formaalsete tõenditega nagu arvete olemasolu või väitega, et teine pool on tehingud deklareerinud. Üksnes arve esitamine ei tõenda teenuse saamist, nagu ka arve alusel raha maksmine ja deklareerimine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Kaebuses sisalduv viide topeltmaksustamisele on asjakohatu. Käibemaksu tasumise kohustuse ja tasutud sisendkäibemaksu maksustatavast käibest mahaarvamise õiguse tekkimise vältimatuks eelduseks on see, et käive on tegelikult toimunud. Kui tegelikku käibe toimumist tõendada ei suudeta, kaasneb sellega sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kaotus. Riigikohtu seisukoha järgi on võimalik käibemaksu täiendav määramine, kui tegemist on maksupettusega. Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri
Maksuotsuse põhjendustest nähtuvalt on tulumaksu osas ettekirjutuse tegemise aluseks olnud asjaolu, et väljamakseid on tehtud seoses selliste väidetavate majandustehingutega, mille toimumine kuludokumentidel näidatud müüjaga ei ole leidnud kinnitust. Algdokumendid on fiktiivsed, kui sellised dokumendid on vormistatud ilma majandusliku sisuta ning väljastatud ASle Mereabi, kes vajas-tellis neid ettevõttest maksuvabalt raha väljaviimiseks ning valeandmete esitamiseks maksudeklaratsioonides. Samuti on kinnitust leidnud Maksuotsuses väljendatud seisukoht, et kaebaja teadis või pidi teadma sellest, et arvetel märgitud äriühing ei olnud tegelik teenuse ja kauba müüja. Kuna juriidiliste isikute kasumit ei maksustata, siis on tundmatule isikule tehtud väljamaksed maksuobjektiks TuMS § 51 järgi. Vastustaja rõhutab, et kui arvetel on tehingu majanduslik sisu märgitud ebaõigesti, siis ei ole tegemist nõuetekohase algdokumendiga, mis võib olla piisavaks aluseks TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamiseks. Kuludokumendile esitatavaid nõudeid on RKHKo otsustes põhjalikult käsitlenud. Olukorras, kus maksuhaldur on tuvastanud, et väljamakseid tehti teadlikult äriühingule, kes ei saanud arvel märgitud kaupa müüa ega teenust osutada, tuleb väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotuks. Maksuhalduri seisukohta, et fiktiivse arve alusel tehtud väljamakse puhul ei ole tegemist kulu tõendava dokumendiga TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses, on kinnitanud ka kohtupraktika. Eelnevast tulenebki vahetegemine sisulise ja formaalse tegelikkusele vastavuse vahel (majandusliku tõlgendamise reegel) ning kui väljamakse aluseks oleva tehingu olemasolu ei ole leidnud tõendamist, siis ei ole vastava raamatupidamisdokumendi põhjal kantud kulutus ka nõuetekohaselt tõendatud ning on olemas alus maksu määramiseks. Tõendid kogumis kinnitavad, et kaebajal oli teadmine toimepandud maksupettusest ja et ta osales selles. Kuivõrd maksupettuses osalemine välistab ostja heausksuse on tulumaksu määramine põhjendatud ning õiguspärane. Riigikohus on leidnud, et põhjendatud kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehing on arvel märgitud äriühinguga siiski toimunud ja kuna kaebaja ei ole selliseid täiendavaid tõendeid esitanud, mille alusel saaks tuvastada vaidlusaluste tehingute toimumist, siis puudub kaebajal käibemaksu mahaarvamise õigus ja nad on kohustatud tulumaksu tasumiseks. AS Mereabi ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid, mille 12 alusel saaks järeldada, et käesoleval juhul oleks maksusumma määratud valesti. Kõiki tõendeid koostoimes ning vastastikuses seoses hinnates on maksuhaldur jõudnud Maksuotsuse tegemist tinginud järeldustele. Kaebuse esitaja ei kõrvaldanud usaldusväärsete tõenditega põhjendatud kahtlust ega ole täitnud omapoolset tõendamiskoormust. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest nähtuvalt AS Mereabi peab Maksuotsust õigusvastaseks kokkuvõtlikult põhjustel, et PMTK on rikkunud uurimispõhimõtet (sh ei ole vastustaja asjaolude käsitlemisel ja tõendite hindamisel olnud objektiivne, vaid on asjaolusid ja tõendeid hinnanud ühekülgselt ja teadlikult maksukohustust suurendavalt, jättes arvestamata kõik AS Mereabi poolt esitatud tõendid ning kasutades lubamatuid tõendeid jms) ja motiveerimiskohustust (Maksuotsuse faktiline alus on põhjendamata) ning vastustaja on teinud valed järeldused tõenditest ja toimunud tehingutest, samuti on ta vääralt kohaldanud käibe- ja tulumaksuseadust. PMTK vaidleb kõigile kaebaja väidetele ja etteheidetele vastu.
lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus, analüüsinud poolte väiteid ja hinnanud neid kogumis ja vastastikuses seoses asjas kogutud tõenditega, ning arvestades poolte osundatud asjassepuutuvat kohtupraktikat, nõustub põhimõtteliselt PMTK Maksuotsuses toodud seisukohtade ja lõppjäreldustega, samuti vastustaja seletuses ja MTA Vaideotsuses esitatud seisukohtadega. Kaebaja ei ole antud juhul suutnud tõendada, et maksusumma määrati talle valesti. Kohus leiab, et Maksuotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja kohut veenev. Kohus ei pea vajalikuks käesolevas otsuses kõike Maksuotsuses ja vastustaja seletuses toodut üle korrata, vaid rõhutab seejuures eelkõige järgmist. 2. Vastavalt
–le 45 maksumenetluses kohaldatakse HMS-s sätestatut, kui
–s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS § 56 lg-le 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakt on formaalselt õiguspärane, kui täidetud on pädevus-, menetlus- ja vorminõuded, ning haldusakt on materiaalõiguslikult õiguspärane, kui haldusaktist nähtub õiguslik alus, see on kooskõlas kehtiva õigusega, on proportsionaalne, sellel puuduvad kaalutlusvead ja see järgib õiguse üldpõhimõtteid (vt Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2004, lk 271-272). HMS § 6 alusel on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Samas tuleb HMS § 4 lg-st 1 tulenevalt menetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Spetsiifilised nõuded maksumenetlusele ja maksuhalduri haldusaktidele on sätestatud
-s.
§-s 11 sisalduva uurimispõhimõtte kohaselt maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas 13 tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Sama paragrahvi lg 2 järgi maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.
lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sh maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult jt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Seega on haldusorganile, sh maksuhaldurile jäetud küllaltki suur kaalutlusruum, kuidas kõige efektiivsemalt menetlust läbi viia, et kõige paremini täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid, muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma (
Teisalt vastab sellele juba viidatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus. Samuti tuleneb
§-st 58, et kui seadus ei sätesta teist tähtaega, on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates.
sätestab maksumaksja esitatud andmete õigsuse eelduse, mille kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Samas ei välista see maksukohustuslase esitatud dokumentide, andmete, seletuste jms kahtluse alla seadmise, kuid muud tõendid neid ei kinnita. Lihtsalt tulenevalt
lg-st 2 maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. 3. Kuna kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla PMTK pädevust kaebaja suhtes kontrolli läbi viia ega sellesisulist Maksuotsust koostada ega Maksuotsuse õigusliku põhjenduse asjakohasust, siis kohus nendel küsimustel ei peatu. Seega esitab kohus üksnes oma seisukohad maksumenetluse läbiviimise ning Maksuotsuse materiaalse õiguspärasuse ja motiveerimise osas. Kohus leiab, et kaebaja väited PMTK poolt uurimispõhimõtte rikkumisest ja ebaobjektiivse menetluse läbiviimisest on enamjaolt umbmäärased ja samas ka paljasõnalised. Kaebaja ei ole osundanud selgelt, millised tema maksukohustust vähendavad asjaolud (isikute seletuste osad) on PMTK jätnud motiveerimatult kõrvale. Kohtule esitatud kaebuses on AS Mereabi korranud neid samu etteheiteid ja argumente, mida ta tõi esile eriarvamuses Kontrollaktile. Maksuotsusest nähtuvalt on vastustaja tegelikult käsitlenud põhjalikult kõiki kaebaja eriarvamuses toodud väited ja esitanud nende kohta omapoolsed vastuväited ja seisukohad, sh selgitanud, miks ta nendega ei saa nõustuda ning mis asjaolud ja tõendid need ümber lükkavad. Järelikult ei vasta tõele, et PMTK on jätnud tähelepanuta kõik kaebajapoolsed tõendid ja argumendid. Asjaolu, et vastustaja AS Mereabi seiskohtade ja tõlgendustega ei nõustu, ei tähenda, et vastustaja oleks rikkunud
lg-s 2 sätestatud motiveerimiskohustust ja/või seadustest tulenevaid nõudeid õiglasele menetlusele. Näiteks, formaalselt võib ju arve vastata raamatupidamisdokumendi nõuetele, kuid kui ta ei kajasta tegelikku majandustehingut, siis on ta pelgalt fiktiivne paber. Kohus rõhutab – maksuhaldur 14 on hinnanud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning selle tulemusena jõudnud õigesti just niisugustele järeldustele, nagu need on toodud Maksuotsuses. Maksuotsust ei muuda õigusvastaseks ega too kaasa selle tühistamist tõik, et PMTK vastas AS Mereabi 19.01.
lg 1 annab maksuhaldurile õiguse nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Samas tuleneb selle paragrahvi lg-st 2, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning käesoleva seaduse § 72 lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul. Vastavalt sama paragrahvi lg 3 esimesele lausele kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Viidatud sättes nimetatud kirjalikku korraldust vastustaja G. Sutškovale ei koostanud, vaid kutsus ta selgitusi andma suulise korraldusega. Kohtule teadaolevalt ei esinenud ka
lg-s nimetatud erandlikke asjaolusid, mis välistaks kõigepealt maksukohustuslase poole pöördumise. Asja materjalidest nähtuvalt oli PMTK 28.01.2009 korraldusega nr 12.2-3/1177-1 nõudnud ASlt Mereabi (äriühingu esindusõiguslikult isikult) dokumentide ja selgituste esitamist kontrolliobjekti puudutavates küsimustes, tähtajaga 10.02.2009. Samal päeval on esmased seletused andnudki kaebaja esindajana raamatupidaja N. N. /I kd tl 124-126/. Seega „ei toimunud asjaolude väljaselgitamine maksukohustuslase tagaselja“, vaid vastustaja oligi esmalt (juba mitu kuud varem) pöördunud teabe küsimiseks maksukohustuslase poole ning kaebaja oli seega teadlik maksumenetluse alustamisest ja kontrolliobjektist.
lg-t 2 ei saa nii kitsendavalt tõlgendada, et kolmandalt isikult tohib küsida täpselt samu küsimusi, mida on esitatud maksukohustuslasele endale. 16.11.
mõistes kolmandalt isikult konkreetsetes küsimustes selgitused enne kui maksumaksjalt endalt ja vormistas need vääralt, ei anna see siiski alust neid arvestamata jätta, nagu õigesti on leidnud nii PMTK kui ka MTA.
kohaselt on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. Selleks, et määrata maksukohustuslasele maksud, ei peagi PMTK tuvastama, et kaebaja osales maksupettuses ja/või eiras hoolsusnõudeid tahtlikult, küllaldane on ka põhjendatud kahtluse olemasolu. Antud juhul on seega Riigikohtu 26.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-34-07 (p 10) järgi piisav, et PMTK kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla AS Mereabi esitatud andmete õigsuse ning need on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Neil asjaoludel on Maksuotsus igati õiguspärane haldusakt, mis sellisena ei saa rikkuda AS Mereabi õigusi. Vastupidist ei ole kaebaja suutnud tõendada. Kaebus on ilmselgelt alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. 9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja AS Mereabi kahjuks ja vastustaja kasuks. Et PMTK ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 20
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.