3-11-2157/13

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2157 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi K. Ki kaebused hügieenitarvete mittevõimaldamisega Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: K. K /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta K. Ki kaebused täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 05.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 06.09.2011 esitas K. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2), milles ta palus mõista Viru Vanglalt välja õiglane hüvitis ning kurtis, et 07.04.2011 kuni 05.05.2011 ja 12.05.2011 kuni 01.06.2011 ei antud talle kambrisse saunalina, seepi, šampooni, väikest käterätti, hambapastat, hambaharja, küünetange, habemeajamismasinat ja vatitikke kõrvade jaoks, ennast korrastamas sai ta ainult käia saunapäevadel, pretensioonidele ei pööranud keegi tähelepanu, tema ees pole vabandatud ega süüdlastega midagi ette võetud ning vastus anti eesti keeles ja on talle arusaamatu. Kaebaja viitas vangistusseaduse § 4’ lg 1 ja § 50 lg 1, Viru Vangla kodukorra § 8.1.4, põhiseaduse § 9, § 11, § 12, § 15, § 19, § 25 ja § 51 ning väitis, et vangla on tema õigusi ja vabadusi rikkunud. 13.09.2011 esitas K. K Viru Vangla peale eelnevaga sarnase nõudega ja samadel õiguslikel alustel rajaneva uue kaebuse (toimiku 3-11-2218 leht 1) ning väitis, et 13.05.2011 läks ta juuksurisse ja pidi 5 päeva pesemata peaga käima, sest talle ei antud käterätti, seepi ja šampooni. 13.10.2011 koostatud kohtumäärusega (toimiku 3-11-2218 leht 20) liitis kohus kaebused ühisesse menetlusse.
4. Viru Vangla vastuses (tl 27-28) ei nõustutud kaebustega, paluti neid mitte rahuldada, kirjeldati K. Kiga seotud sündmuste käiku ja väideti, et hügieenitarvete kasutamist piirati talle Viru Vangla 07.04.2011 käskkirjaga nr 6-1/186-KP kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude tõttu. Seejuures selgitati, et kaebaja polnud täielikult hügieenitarvetest ilma jäetud, pesemise ajaks olid need lubatud, kuid kaebaja ise ei soovinud kordagi hügieenitarbeid kambrisse saada, keeldus pesemistarbeid ka pakkumise peale vastu võtmast ja oli neid nõus kasutama vaid graafiku järgsel duši all käimisel. Mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leiti, et K. Ki väide tema inimväärikuse alandamise kohta on asjakohatu ja liialdatud ning väideti, et kõik ebameeldivused olid tingitud tema enda käitumisest ja vangla pole tema suhtes õigusvastaselt käitunud ega talle rahalist hüvitamist vajavat kahju tekitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg
6. Sätestatu kohaselt saab süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel.
7. Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised reeglid on sätestatud vangistusseaduse § 15 lg 1,
8. Kehtestatu kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vangla õigus keelata ka kinnipeetavale tavapäraselt lubatud isiklike esemete kasutamine sisaldub sama seaduse § 69 lg 2, kus on sätestatud, et teistele isikutele või vangla julgeolekule ohtliku kinnipeetava suhtes võib täiendava julgeolekuabinõuna kohaldada muuhulgas ka isiklike esemete kasutamise keelamist. K. K väidab oma kaebustes, et vangla ei andnud konkreetsetel ajaperioodidel talle mitmeid hügieenitarbeid, kuid on jätnud seejuures märkimata, et Viru Vangla 07.04.2011 käskkirjaga nr 61/186-KP (tl 41-42) oli ta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käigus paigutatud kuni asjaolude äralangemiseni lukustatud kambrisse, tema vanglasisene liikumis- ja suhtlemisvabadus oli piiratud ning keelati ka isiklike esemete kasutamine. Viru Vangla vastuse väidetel (tl 27 pöördel) on kaebaja küll esitanud selle käskkirja peale vaided, kuid need jäeti rahuldamata 17.06.2011 koostatud vaideotsustega nr 6-12/205-3 ja 6-12/215-
9. K. K pole käskkirja tühistamiseks seaduses ettenähtud 30 päevase tähtaja jooksul Tartu Halduskohtusse pöördunud. Seega on käskkiri kehtiv ning käesoleva kaebuse raames ei saa halduskohus selle mõju enam kõrvaldada.
10. K. K toetub mõlemas kaebuses vaid oma põhiseaduse § 9, § 11, § 12, § 19 tulenevate õiguste ja vabaduste rikkumisele ega ole seostanud väidetavat kahju ühegi eelnimetatud mittevaralise kahju juhuga, kuid tuginemine põhiseaduse § 25 ning vangistusseaduse § 4’ lg 1 lubab eeldada, et teda ajendab soov saada rahalist hüvitist enda inimväärikuse alandamise eest. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta asjaolu, et mitte igasugust ebamugavustunnet, mida kinnipeetaval vanglas viibides kogeda tuleb, pole võimalik käsitleda väärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saavad vastavad kannatused kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine, ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt minimaalset raskusastet ning selle tagajärg on reaalne. Kohtul puudub alus kahelda selgitustaotlustele antud vastuste (tl 37 ja 39) ning vanglaametnike õiendite (tl 44-46) väidetes selle kohta, et hügieenitarbed polnud K. Kile täielikult ära keelatud, kuid ta ise ei avaldanud soovi neid ajutiselt pesemise ajaks kambrisse saada ja keeldus pesemistarbeid ka pakkumise korral vastu võtmast. Seega oli tal siiski võimalus soovi korral enda hügieeni eest vangistusseaduse § 50 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.4 kohaselt hoolt 2 kanda, tema enda tahtmatus selleks vajalikke vahendeid vastu võtta ei saa olla kuidagi käsitletav vangla poolse süülise väärikuse alandamisena ning Viru Vangla meditsiiniosakonnas koostatud õiendis (tl 43) esitatu ei näita ka hügieenitarvete puudumisest tuleneda võivate terviseprobleemide tekkimist.
11. Oma nõudmises tugineb K. K veel ka põhiseaduse § 51, kus on kehtestatud, et paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt, kohalikelt omavalitsustelt ja ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles. Keeleseaduse § 10 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielaniku all Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavat välismaalast, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht, asub vastavas vallas või linnas ning määratleda vähemusrahvusest püsielanike osakaal lähtuvalt vastava aasta
12. jaanuari seisuga rahvastikuregistrisse kantud andmetest. Venekeelse asjaajamise nõudmine võimaldab eeldada, et K. Ki on vene rahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6274 vene rahvusest elanikku 01.01.2012 seisuga ligikaudu 49,2% selle omavalitsusüksuse 12 750 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei ületa vene rahvusest elanike osakaal Jõhvi valla elanikest poolt ning ühelgi sellest rahvusest isikul pole seadusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused menetleksid tema venekeelseid pöördumisi ja vastaksid neile vene keeles.
13. Eeltoodud järeldustel ei ole Viru Vangla rikkunud K. Ki seadusest tulenevaid õigusi ega põhjustanud talle kaebustes nimetatud kahju. Seetõttu tuleb mõlemad tema nõuded täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumäärustega täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 21 ja toimiku 3-11-2218 leht 19). Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3