3-11-2286/11

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2286 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi K. Ki kaebus voodipesu ja rätikute äravõtmisega Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: K. K /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta K. Ki kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 05.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 22.09.2011 esitas K. K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2), milles ta palus mõista Viru Vanglalt välja õiglane hüvitis ning kurtis, et 08.04.2011 kuni 05.05.2011 võeti temalt ära kaks lina, padjapüür saunalina ja jalarätik, pretensioonidele ei pööranud keegi tähelepanu, tema ees pole vabandatud ega süüdlastega midagi ette võetud ning vastus anti eesti keeles ja on talle arusaamatu. Kaebaja viitas vangistusseaduse § 4’ lg 1, põhiseaduse § 9, § 11, § 12, § 15, § 19, § 25 ja § 51 ning väitis, et vangla on tema õigusi ja vabadusi rikkunud.
4. Viru Vangla vastuses (tl 23-24) ei nõustutud kaebusega, paluti seda mitte rahuldada, kirjeldati K. Kiga seotud sündmuste käiku ja väideti, et saunalina ja väikese rätiku kasutamine piirati Viru Vangla 07.04.2011 käskkirjaga nr 6-1/186-KP kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude tõttu, kuid voodipesu oli vanglale teada olevalt kambris olemas. Seejuures selgitati, et kaebaja ei saanud kuidagi ka linade puudumisel iseenda madratsilt nakkusi saada ning hügieenitarvetest polnud ta täielikult ilma jäetud, pesemise ajaks olid need lubatud, kuid kaebaja ise ei soovinud kordagi hügieenitarbeid kambrisse saada, keeldus pesemistarbeid ka pakkumise peale vastu võtmast ja oli neid nõus kasutama vaid graafiku järgsel duši all käimisel. Mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leiti, et K. Ki väide tema inimväärikuse alandamise kohta on asjakohatu ja liialdatud ning väideti, et kõik ebameeldivused olid tingitud tema enda käitumisest ja vangla pole tema suhtes õigusvastaselt käitunud ega talle rahalist hüvitamist vajavat kahju tekitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg
6. Sätestatu kohaselt saab süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral küll nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel.
7. Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised reeglid on sätestatud vangistusseaduse § 15 lg 1,
8. Kehtestatu kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vangla õigus keelata ka kinnipeetavale tavapäraselt lubatud isiklike esemete kasutamine sisaldub sama seaduse § 69 lg 2, kus on sätestatud, et teistele isikutele või vangla julgeolekule ohtliku kinnipeetava suhtes võib täiendava julgeolekuabinõuna kohaldada muuhulgas ka isiklike esemete kasutamise keelamist. K. K väidab oma kaebuses, et vangla võttis konkreetseks ajaperioodiks temalt ära saunalina, jalgade kuivatamise rätiku, kaks voodilina ja padjapüüri, kuid on jätnud seejuures märkimata, et Viru Vangla 07.04.2011 käskkirjaga nr 6-1/186-KP (tl 44-45) oli ta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käigus paigutatud kuni asjaolude äralangemiseni eraldatud lukustatud kambrisse, tema vanglasisene liikumis- ja suhtlemisvabadus oli piiratud ning keelati ka isiklike esemete kasutamine. Viru Vangla vastuse väidetel (tl 23 pöördel) on kaebaja küll esitanud selle käskkirja peale vaided, kuid need jäeti 17.06.2011 koostatud vaideotsustega nr 6-12/205-3 ja 6-12/215-3 rahuldamata. K. K pole käskkirja tühistamiseks seaduses ettenähtud 30 päevase tähtaja jooksul Tartu Halduskohtusse pöördunud. Seega on käskkiri kehtiv ning käesoleva kaebuse raames ei saa halduskohus selle mõju enam kõrvaldada. Voodipesu äravõtmist Viru Vangla eitab ning väidab nii oma vastuses (tl 23 pöördel) kui vanglaametnike õiendites (tl 47-48), et need olid K. Kil kambris olemas ja ta ei esitanud pöördumisi nende puudumise ega mitteandmise suhtes.
9. K. K toetub kaebuses vaid oma põhiseaduse § 9, § 11, § 12, § 19 tulenevate õiguste ja vabaduste rikkumisele ega ole seostanud väidetavat kahju ühegi eelnimetatud mittevaralise kahju juhuga, kuid tuginemine põhiseaduse § 25, vangistusseaduse § 4’ lg 1 ning viide nakkusohule lubab eeldada, et teda ajendab soov saada rahalist hüvitist enda inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et mitte igasugust ebamugavustunnet, mida kinnipeetaval vanglas viibides kogeda tuleb, pole võimalik käsitleda väärikuse alandamise või tervise kahjustamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saavad vastavad kannatused kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine, ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt minimaalset raskusastet ning selle tagajärg on reaalne. Kohtul puudub alus kahelda selgitustaotlustele antud vastuste (tl 38, 40 ja 42) ja vanglaametnike õiendite (tl 47-50) väidetes selle kohta, et K. K ei teavitanud voodipesu puudumisest, see oli tal kambris olemas ning rätikud polnud talle täielikult ära keelatud, kuid ta ise ei avaldanud soovi neid ajutiselt pesemise ajaks kambrisse saada ja keeldus ka pakkumise korral vastu võtmast. Seega oli tal siiski võimalus soovi korral enda hügieeni eest hoolt kanda ning tema enda tahtmatus seda teha ei saa olla kuidagi käsitletav vangla poolse süülise väärikuse alandamisena. Viru Vangla meditsiiniosakonnas koostatud õiendist (tl 46) ei nähtu, et 2 kaebajal tekkis väidetavast voodipesu puudumisest või sellest, et rätikuid võimaldati kasutada ainult ajutiselt mingeid reaalseid terviseprobleeme.
10. Oma nõudmises tugineb K. K veel ka põhiseaduse § 51, kus on kehtestatud, et paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt, kohalikelt omavalitsustelt ja ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles. Keeleseaduse § 10 kohaselt tuleb paikkonna all mõista omavalitsusüksust ja püsielaniku all Eesti kodanikku, alalist elamisõigust omavat Euroopa Liidu kodanikku või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elavat välismaalast, kelle Eesti rahvastikuregistrisse kantud püsiv elukoht, asub vastavas vallas või linnas ning määratleda vähemusrahvusest püsielanike osakaal lähtuvalt vastava aasta
11. jaanuari seisuga rahvastikuregistrisse kantud andmetest. Venekeelse asjaajamise nõudmine võimaldab eeldada, et K. Ki on vene rahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6274 vene rahvusest elanikku 01.01.2012 seisuga ligikaudu 49,2% selle omavalitsusüksuse 12 750 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei ületa vene rahvusest elanike osakaal Jõhvi valla elanikest poolt ning ühelgi sellest rahvusest isikul pole seadusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda, et selles paikkonnas tegutsevad riigiasutused menetleksid tema venekeelseid pöördumisi ja vastaksid neile vene keeles.
12. Eeltoodud järeldustel ei ole Viru Vangla rikkunud K. Ki seadusest tulenevaid õigusi ega põhjustanud talle kaebuses nimetatud kahju. Seetõttu tuleb tema nõue täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumäärustega täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 19). Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3