3-09-1431/158

3-09-1431 KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. märts 2012, Tallinn 3-09-1431 U.R.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse
2. juuni 2009 korralduse nr 918-k ja
3. novembri 2009 korralduse nr 1804-k tühistamise, Tallinna Linnavalitsuse poolt läbi viidud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastasuse tuvastamise ning maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpetamiseks kohustamise nõuetes. RESOLUTSIOON
4. Jätta rahuldamata U.R.i taotlus Tallinna Linnavalitsusele trahvi määramiseks.
5. Saata määrus U.R.ile ja Tallinna linnavalitsusele. Edasikaebamise kord Käesolev määrus ei ole kaevatav. ASJAOLUD
6. Tallinna Halduskohtu
7. oktoobri 2010 otsusega haldusasjas nr 3-09-1431 rahuldati osaliselt U.R.i kaebus, tühistati Tallinna Linnavalitsuse
8. juuni 2009 korraldus nr 918-k ja Tallinna Linnavalitsuse
9. novembri 2009 korraldus nr 1804-k ning tehti Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Kohtuotsusega tühistatud korraldustega oli linnavalitsus määranud kindlaks AS-i Tallinna Vesi omandis olevate ehitiste (Mõigu polder ja pumbamaja) teenindamiseks vajaliku maa ning jätnud U.R.ile ja K.R.ile tagastamata selle osa õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr 89 maast, mis oli määratud eelnimetatud ehitiste teenindamiseks vajaliku maana. Kohus leidis, et Mõigu polder ja pumbamaja on käsitatavad ehitistena, mille juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine ning selle ostueesõigusega erastamine on iseenesest õigustatud, ent asus seisukohale, et korraldused pole põhjendatud eelkõige määratud teenindusmaa suuruse osas. Iseäranis leidis kohus, et vaidlustatud korraldustest ei selgunud, miks oli poldri ja pumbamaja teenindusmaa hulka vajalik määrata ning omandireformi õigustatud subjektidele tagastamata jätta kogu maa poldritiigi äärest kuni Tartu mnt tänava kõnniteeni ning miks ei jooksnud teenindusmaa piir poldritiigi Kanali tee poolsest küljest mitte paralleelselt poldritiigi piiriga, vaid ulatus igalt poolt kuni Kanali tee tänavani. Tallinna Ringkonnakohtu
10. juuni 2011 otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohus keeldus ringkonnakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuste menetlusse võtmisest ning Tallinna Halduskohtu otsus jõustus
11. novembril
12. TRAHVI MÄÄRAMISE TAOTLUS JA LINNAVALITSUSE SEISUKOHT
13. U.R. esitas Tallinna Halduskohtule
14. veebruaril 2012 taotluse määrata Tallinna Linnavalitsusele 32 000 euro suurune trahv haldusasjas nr 3-09-1431 tehtud Tallinna Halduskohtu
15. oktoobri 2010 otsuse täitmata jätmise eest. U.R. heidab Tallinna linnale ette, et viimane ei ole täitnud kohtuotsusega talle pandud kohustust asja uueks otsustamiseks. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsus on ebaseaduslikus viivituses haldusasjas nr 309-1431 jõustunud kohtuotsuse täitmisega, kuna puuduvad objektiivsed takistused Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemiseks.
16. Tallinna Linnavalitsus peab trahvi määramise taotlust põhjendamatuks, leides, et kohtuotsuse täitmine viibib põhjusega ning selgitab kohtuotsuse täitmiseks tehtud toiminguid. Nii märgib vastustaja, et Tallinna Linnavaraamet pöördus
17. novembril 2011 vaidlusalust maad ostueesõigusega erastada sooviva AS Tallinna Vesi poole Mõigu poldri ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa osas selgituse saamiseks. Vastustaja selgitab, et kuna tegemist on erandliku objektiga, on oluline ära kuulata ka taotleja, ent AS Tallinna Vesi vastus saabus linnavalitsusele alles
18. veebruaril 2012, mispeale valmistati ette maa ostueesõigusega erastamise korralduse eelnõu. Lisaks märgib vastustaja, et Tallinna Linnavaraamet on U.R.i poole korduvalt pöördunud, kuid enne
19. jaanuari 2012 ei õnnestunud temaga kontakti saada, mistõttu ei olnud võimalik saada tema seisukohta vaidlusaluse maa osas. Vastustaja selgitab, et eelnevalt nimetatud korralduse eelnõu oli plaanis esiti arutada
20. või
21. märtsi linnavalitsuse istungil, ent eelnõu saadeti U.R.ile arvamuse avaldamiseks, kes aga palus arvamuse kujundamiseks 30-päevast tähtaega, mistõttu on eelnõu võimalik linnavalitsuse istungil arutada alles aprillikuu keskel. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et ei ole olnud kohtuotsuse täitmisel tegevusetu ning seega ei ole talle trahvi määramine põhjendatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
22. Kaalunud poolte seisukohti ning huve, leiab kohus, et Tallinna Linnavalitsusele trahvi määramine ei ole, vähemalt mitte veel käesoleval ajal, vajalik ega otstarbekas. Halduskohtu
23. oktoobri 2010 otsusega pandi vastustajale kohustus asi uuesti otsustada. Asja uus otsustamine tähendab antud juhul seda, et esiteks peab linnavalitsus uuesti määrama Mõigu poldri ja pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid ning seejärel saab uuesti otsustada kaebajale ja K.R.ile maa tagastamise küsimuse. Kohus tühistas varasemad korraldused põhjusel, et nende ehitiste teenindusmaa suurust ei olnud korraldustes põhjendatud. Kohus ei võtnud otsuses ühest seisukohta, et olgu siis kas Tartu mnt tänava poolsel küljel või Kanali tee tänava poolsel küljel ei tohiks nende ehitiste teenindusmaa ühelgi juhul olla nii suur nagu varasemas korralduses märgitud. Küll aga leidis kohus, et korralduses ei olnud sellist teenindusmaa suurust põhjendatud. Kohtuotsuses märgiti samuti, et sellises korralduses tuleb põhjendada, millistest kaalutlustest lähtuvalt on haldusorgan leidnud, et ehitist ümbritsev maa, mis on teenindamiseks vajaliku maa hulka määratud, on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, kusjuures põhjendamiskohustus on seda rangem, kui tegemist on mingisuguse eripärase ehitisega, nagu näiteks käesoleval juhul. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et poldri näol on tegemist eripärase ja ainulaadse ehitisega ning seetõttu on mõistetav, et teenindusmaa määramine on keerukam kui tavapäraste ehitiste, näiteks hoonete puhul. Kohus nõustub linnavalitsuse sisuskohaga, et teenindusmaa määramiseks, mis ilmselgelt piirab omandireformi õigustatud subjektide õigust maa tagastamisele, tuleb ära kuulata ja arvesse võtta nii ehitiste omaniku kui omandireformi õigustatud subjektide seisukohti. Vastustaja selgitusest nähtub, et peatselt pärast kohtuotsuse jõustumist pöördus linnavalitsus AS-i Tallinna Vesi poole nende seisukoha küsimiseks. Asjaoluga, et AS Tallinna Vastas alles
24. veebruaril 2012, ei saaks haldusorgan oma viivitust üldiselt õigustada, kuna haldusorganil on seisukoha küsimisel alati võimalik anda haldusvälisele subjektile konkreetne tähtpäev ning selleks arvamuse mitteesitamisel lugeda, et huvitatud isik arvamust avaldada ei soovi. Käesoleval juhul leiab kohus siiski, et kahe ja poole kuu pikkune mõtlemisaeg AS-ile Tallinna Vesi ei ole objekti iseärasust arvestades ebamõistlikult pikk. Samas on loogiline, et omandireformi õigustatud 2 subjektide arvamust küsib linnavalitsus pärast ehitise omaniku arvamuse saamist. On ilmne, et teadmata ehitise omaniku seisukohta, oleks omandireformi õigustatud subjektil väga keeruline kujundada seisukohta küsimuses, kui palju maad mingis konkreetses kohas ehitise ümber teenindusmaaks jääma peaks. Kohus möönab siiski, et vastustaja oleks võinud U.R.ile AS-i Tallinna Vesi seisukoha saata viivitamata. Samas nähtub, et käesolevaks ajaks on linnavalitsus valmistanud ette AS-i Tallinna Vesi omandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korralduse eelnõu ning teada on ka ligikaudne aeg, millal linnavalitsus seda arutama hakkab. Arutamise edasilükkamine seoses sellega, et korralduse eelnõu kohta küsitakse seisukohta U.R.ilt, on põhjendatud. Kohus leiab, et iseäranis olukorras, kus varasem vastavasisuline korraldus on põhjendamispuuduste tõttu tühistatud, ei tohigi haldusorgan asja uuel lahendamist tegutseda kiirustades, vaid peab erinevaid võimalusi ja huve igakülgselt kaaluma. See ei tähenda siiski seda, et asja uue läbivaatamisega võiks põhjendamatult viivitada. Haldusorgan peab asja läbi vaatama mõistliku aja jooksul. Kohus leiab, et käesoleva asja eripära silmas pidades ei ole mõistlik aeg asja uueks läbivaatamiseks veel möödunud. Küll aga leiab kohus, et linnavalitsusel on asja uuel otsustamisel võimalik toimetada edaspidi tõhusamalt ning igasuguseid viivitusi tuleb vältida. Kohus märgib siinkohal, et kindlasti ei saa linnavalitsus asja uue läbivaatamisega viivitamist õigustada sellega, et U.R. taotles maavalitsuselt luba poldri ja pumbamaja likvideerimiseks või et ta on esitanud linna vastu varalise kahju hüvitamise nõude. See, et U.R.il pole mistahes õigust maavanemalt nende ehitiste likvideerimiseks mingisugust luba taotleda, pidi linnavalitsusele olema ilmselge ning teenindusmaa määramist ei takistanud kuidagi see, et maavanem vastavasisulist avaldust alles menetles. Kahju hüvitamise nõude esitamine ei takista samuti teenindusmaa määramist. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid määratakse kindlast ehitise objektiivsetest tunnustest ja iseloomust tulenevalt ning mistahes muud suhted pädeva haldusorgani ja selle maaga kuidagi seotud või sellest huvitatud isikute vahel, ei mõjuta seda ühelgi moel.
25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 248 lõikes 1 sätestatakse, et kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Kohtuasjas 3-3-1-22-03 asus Riigikohus seisukohale, et kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine tähendab seega nii juhtumit, kus protsessiosaline ei ole üldse kohtu ettekirjutust täitma asunud (tegevusetus), kui ka juhtumit, kus protsessiosaline on küll asunud ettekirjutust täitma, kuid ei ole ettekirjutust mõistliku aja jooksul täielikult täitnud (viivitus). Kohus leiab, et käesolevas asjas esitatud andmete pinnalt võib vastustajale ette heita teatavat laiskust menetluse läbiviimisel, ent mitte sellist, mis õigustaks trahvi määramist. On näha, et linnavalitsus teeb asja uueks otsustamiseks vajalikke menetlustoiminguid ning asja uus otsustamine mõistliku aja jooksul ei ole veel välistatud. Kristjan Siigur kohtunik 3