Obsah (7)

§ 9§ 72§ 25§ 2§ 18§ 23§ 24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2565 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti Kodakondsus-

) § 11 lg 1 ja § 72 lg 2 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr

2. Seoses asjaoluga, et V.G.i väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, andis Tartu Halduskohus
3. novembril 2011 oma määrusega haldusasjas nr 3-11-2565 Ida Prefektuurile loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
5. detsembril
6. a esitas Politsei- ja Piirivalveamet Tallinna Halduskohtule taotluse V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt

§-le

2. Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 määrusega pikendati Eestis seadusliku viibimisaluseta viibiva Vene Föderatsiooni kodaniku V.G. väljasaatmiskeskuses (VSK-s) kinnipidamise tähtaega kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.02.2012.a.
3. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 22.02.2012 taotluse V.G.i VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) §-le

1. Taotluse kohaselt on V.G. sündinud xx xx xxxx Eestis ning kogu elu Eestis elanud. Vastavalt Vene Föderatsiooni Suursaatkonna Narva Peakonsulaadi 06.07.2011 kirjale nr 582 on V.G. arvel Narva konsulaadis alates 13.04.1994 ning ta ei ole pöördunud nende poole Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest väljaastumiseks.
2. V.G. on omanud tähtajalist elamis- ja tööluba Eestis kehtivusega 22.05.2007 kuni 21.05.
3. Viibides Tartu Vanglas esitas V.G. 19.07.2010 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamis- ja tööloa taotluse kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 (välisleping) alusel.
4. PPA 02.09.2011 otsusega 15.3-04/296 keelduti V.G.ile tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest kuni 30.09.2010 kehtinud VMS § 12 lg 4 p 5 ja 8, § 13 alusel ning juhindudes VMS § 2, § 142 lg
6. Rahvastikuregistri andmetel on V.G.il poolvend D. G. (sünd. xx xx xxxx Eestis), kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning elab alates 07.07.1998 a. Venemaal. Välismaalaste seaduse tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed, V.G.il puudub Eestis pereelu (puuduvad abikaasa ja lapsed). Seega ei sekku PPA V.G.i väljasaatmisel ebaproportsionaalselt isiku eraellu.
7. Samuti puudub V.G.il Eestis kindel elukoht, töökoht. V.G. omab Vene Föderatsiooni kodakondsust ning tema emakeel on vene keel, seega ei näe PPA takistusi isiku kohanemisel, töökoha ja elukoha leidmisel kodakondsusjärgses riigis.
8. Vastavalt

§ 9

lg 6 alusel tehakse välismaalasele lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. 14. V.G.ile on PPA 02.09.2011 a. otsusega keeldutud elamisloa andmisest ning vastavalt

§ 72

lg 2 p 7 alusel koostatakse välismaalasele, kes vabastatakse tingimisi karistuse kandmisest või tingimisi enne tähtaega või seoses vangistuse ärakandmisega ning kellel ei ole elamisluba või elamisõigust, lahkumisettekirjutus ning lahkumisettekirjutuses ei määrata 2 lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ning lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe.

1. Hinnanud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid ei pidanud Ida Prefektuur proportsionaalseks V.G.i viibimist vabaduses ning järelevalve meetmete kohaldamist, kuna oli alust arvata, et isik võis väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda või põgeneda. Kuna isikul puudus kinnipidamisasutusest vabanemisel kehtiv reisidokument, puudus võimalus V.G.i väljasaatmise lõpule viimiseks 48 tunni jooksul alates isiku kinnipidamisest arvates.
2. 04.11.2011 andis Tartu Halduskohus oma määrusega haldusasjas nr 3-11-2565 Ida Prefektuurile loa V.G.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
3. 07.11.2011 toimus vestlus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kodakondsus- ja migratsiooniosakonna (KMO) migratsioonijärelevalve büroo (MJB) ametniku ning V.G.i vahel. V.G. keeldus MJB-ga koostööd tegemisest, rikkudes sellega

-st tulenevat kaasaitamiskohustust.

1. 15.11.2011 edastas MJB Välisministeeriumi vahendusel Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistusele (FMT-le) tagasivõtutaotluse V.G.i suhtes.
2. 07.12.2011 kinnitas FMT ametnik e-posti teel, et V.G.i tagasivõtutaotlus on saabunud ning 05.12.2011 menetlusse võetud. Kuid käesolevaks ajaks ei ole veel MJB V.G.i tagasivõtutaotlusele vastust saanud.
3. Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole V.G.i väljasaatmine käesoleval ajal võimalik taotleb PPA KMO MJB tema väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist kahe kuu võrra vastavalt

§ 25. ISIKU, KELLE SUHTES LUBA TAOTLETAKSE, SEISUKOHT 21.

Kohtuistungil V.G. tema kinnipidamise taotlusele vastu ei vaielnud, leides, et istungi pidamine on pelgalt formaalsus. Küll aga soovis ta, et Eesti riik annaks talle tõendi selle koht, et talle garanteeritaks Venemaale jõudes toit ja peavari, kuna vastasel juhul peaks ta seal nälgima. Samuti soovis V.G. kohtumäärusest kirjalikku venekeelset tõlget. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 22. Kohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti taotlus V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on

§ 2lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja tuleb rahuldada.

23.

§ 2

lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ilma seadusliku aluseta on välismaalasel keelatud Eestis viibida. V.G.il puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus ning tema suhtes on jõustunud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus.

§ 18

lg 1 järgi viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Halduskohus andis 4. novembril 2011. a

§ 23

lg 1 alusel loa V.G.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse, kuna väljasaatmist ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia ja oli alust arvata, et isik võib väljasaatmisest kõrvale hoiduda. 24.

§ 25

sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni sama seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. V.G.i väljasaatmise reaalne täideviimine pole kehtiva reisidokumendi puudumise 3 tõttu hetkel jätkuvalt võimalik. Käesolevas asjas ei ole kohtule teada

§ 24lõigetes 11, 2 või 3 toodud isiku vabastamise aluseid.

25. Isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Asjaolusid arvestades on kohus veendunud, et V.G. suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid,

§-s 10 loetletud meetmeid, kuna isik võib sellisel juhul suure tõenäosusega hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest arvab V.G., et tal onõigus Eestisse jääda ja ta on keeldunud koostöö tegemisest Politsei- ja Piirivalveametiga. Teadaolevatel andmetel ei ela Eestis ühtegi V.G.i perekonnaliiget. Toimiku materjalidest nähtuvalt on V.G.il poolvend, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning elab alates

1. juulist
2. a Venemaal. V.G.i on korduvalt kohtulikult karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Viimati Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega 3 aasta pikkuse vangistusega ja ta vabanes Tartu Vanglast
5. novembril
6. a seoses karistuse ärakandmisega. Eelnevast nähtub, et V.G.i puhul ei ole tegemist seaduskuuleka inimesega. Välismaalaste seaduse mõistes loetakse isikut, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ohuks Eesti riigi julgeolekule. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus
7. septembri
8. a otsusega eelnimetatud põhjusel V.G.ile ka elamisloa andmisest.
9. Arvestades eeltoodud asjaolusid ei pea kohus tõenäoliseks, et V.G. täidaks talle tehtud lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Väljasaatmiskeskusest vabanemise korral puuduks isikul tema suhtes tuvastatud asjaolusid arvestades motivatsioon teha koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga väljasaatmise täideviimiseks. Käesolevaks ajaks ei ole

§ 24

lg 11 sätestatud maksimaalne tähtaeg väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemisest veel möödunud. Samuti ei ole isiku väljasaatmine muutunud perspektiivituks, kuna toimiku materjalidest nähtuvalt on V.G. Vene Föderatsiooni kodanik, kelle Politsei- ja Piirivalveameti poolt esitatud tagasivõtutaotluse on Venemaa Föderaalne Migratsiooniteenistus

1. detsembril
2. a menetlusse võtnud. Tagasivõtutaotluse lahendamine ei ole käesolevaks hetkeks ebamõistlikult viibinud.
3. V.G.i Venemaale asudes on tal võimalus pöörduda Venemaa kui oma elukoha ja kodakondsusjärgse riigi poole talle inimväärsete elamistingimuste garanteerimiseks. Eesti riigil sellega seoses mingeid kohustusi ei ole.
4. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Politsei- ja Piirivalveameti taotluse ning annab loa V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks veel kuni kahe kuu võrra. Kuna varasema kohtumäärusega on antud luba isiku kinnipidamiseks kuni 29.02.2012, tuleb tähtaega arvata sellest ajast alates. Kadriann Ikkonen kohtunik 4