2-10-29526/41

j KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-29526 Tsiviilasi Aleksandr Ivantsovi hagi Viktoria Andrejeva vastu 4 409,90 euro väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 4 409,90 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 15. märtsi 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aleksandr Ivantsovi apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 8. november 2011 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) – Aleksandr Ivantsov (isikukood:XXXXXXXXXXX), esindaja Sergei Gromtsev Vastustaja (kostja) – Viktoria Andrejeva (isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Margus Kiir RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 15. märtsi 2011 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Aleksandr Ivantsovi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Aleksandr Ivantsov esitas 17.06.2010 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult Viktoria Andrejevalt põhivõla 69 000 krooni ja viivise 11 040 krooni saamiseks laenulepingu alusel. Kuna võlgnik esitas vastuväite, andis Pärnu Maakohus nõude üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

12.10.2010 esitatud hagiavalduses palus A. Ivantsov mõista V. Andrejevalt välja laenulepingu alusel tekkinud võlgnevus 69 000 krooni ja seadusjärgne viivis 16 560 krooni.

18.01.2011 esitatud seisukohas leidis hageja alternatiivselt, et kostjalt tuleb välja mõista 69 000 krooni, s.o 4 409,90 eurot, alusetu rikastumise (VÕS § 1027; 1028 lg 1) sätete alusel.

14.02.2011 loobus hageja viivisenõudest.

Hagi asjaolude kohaselt on hageja kandnud kostja arvelduskontole üle 69 000 krooni kolmes jaos: 19.11.2007 56 000 krooni, 11.12.2007 3 000 krooni ja 16.01.2008 10 000 krooni.

2.Kostja vaidles hagile vastu, väites, et pooled ei ole sõlminud laenulepingut ja ülekanne ei toimunud ka alusetult. Hagejal puudub õigus kostja kontole kantud raha tagasi saamiseks.

Märgitud summad kanti kostja kontole selleks, et R.I. saaks hageja palvel täita hageja kohustusi kolmanda isiku (OÜ Eestirem) ees. Kuna R.I. kontod olid arestitud, siis kanti raha hageja ja R.I. kokkuleppel kostja kontole ning kostja andis raha üle R.I. .

MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus jättis 15. märtsi 2011 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

-hageja kandis kostja kontole üle 69 000 kroonis kolmes jaos: 19.11.2007 56 000 krooni, 11.12.2007 3 000 krooni ja 16.01.2008 10 000 krooni;

-raha summas 69 000 krooni kanti kostja kontole vastavalt hageja ja R.I. vahelisele kokkuleppele ning kostja nõusolekul;

-hageja ja R.I. kokkuleppe kohaselt tuli kostja kontole kantud 69 000 krooni üle anda R.I. ;

-hageja ei ole sõlminud mingisuguseid kahepoolseid kokkuleppeid kostjaga.

VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

2 Kohus oli seisukohal, et antud juhul on tegemist kolmepoolse kokkuleppega, kus hageja ja R.I. leppisid kokku, et hageja annab R.I. käsutusse 69 000 krooni, kandes selle summa üle R.I. elukaaslase V. Andrejeva arvelduskontole, kust R.I. il on kokkuleppel V. Andrejevaga võimalus nimetatud summa kätte saada. R.I. ja V. Andrejeva leppisid kokku, et viimane lubab hagejal kanda oma kontole 69 000 krooni üleandmiseks R.I. ning raha laekumisel kostja kontole annab kostja nimetatud summa üle R.I. . Tunnistaja R.I. kinnitas kostja seletusi, et kostja on talle nimetatud 69 000 krooni üle andnud.

VÕS § 703 lg 1 kohaselt maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta.

Antud juhul on hageja käsundanud kostjat üle andma hageja arvel R.I. 69 000 krooni ja R.I. on antud õigus nimetatud raha vastu võtta. Kostja on aktseptinud VÕS § 704 kohaselt käsundit R.I. kaudu. Kohus oli seisukohal, et eeltooduga ja dokumentaalsete tõenditega (tl 55-56, 62) on tõendamist leidnud, et kostja on nimetatud maksekäsundi täitnud ning seega puudub hageja ja kostja vahel mingi võlasuhe ning alus hagi rahuldamiseks. Kohtul puudub vajadus anda hinnang hageja ja tunnistaja R.I. vahelisele õigussuhtele, sest R.I. ei ole antud asjas menetlusosaliseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. A. Ivantsov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 15. märtsi 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega A. Ivantsovi hagi V. Andrejeva vastu 4 409,90 euro väljamõistmiseks rahuldatakse ning jäetakse menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1)on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-146-05 leidnud, et „kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele.“ Hageja on tõendanud, et andis kostjale üle 69 000 krooni. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada ja et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks. Kohus leidis ekslikult, lähtudes üksnes tunnistaja ütlustest, et kostja on tõendanud R.I. raha üleandmise fakti. Kohus ei andnud hinnangut R.I. ütlustele ega põhjendanud vastavalt TsMS § 442 lg-le 8, miks kohus tingimusteta nõustub tunnistaja väitega, et kostja andis talle raha üle. Kostja ja tunnistaja R.I. on vabaabielus, seetõttu on tunnistaja isiklikult huvitatud käesoleva asja tulemusest. Tsiviilasja materjalides ei ole ühtegi tõendit selle kohta, kuidas kostja kasutas hagejalt saadud raha;

2)on kostja poolt oma vastuväidete tõendamiseks kohtule esitatud dokumendid – OÜ Eestirem 10.11.2007 arve nr 07-11 OÜ-le Virukalju summas 69 000 krooni; kassa sissetuleku order nr 19-11, 19.11.2007, summas 56 000 krooni; kassa sissetuleku order nr 11-12, 11.12.2007, summas 3 000 krooni; kassa sissetuleku order nr 16-01, 16.01.2008, summas 10 000 krooni – võltsitud. Eeltoodud faktis esitas hageja Ida Politseiprefektuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. Kohus ei andnud hinnangut nimetatud dokumentidele ega märkinud, miks ta ei nõustu hageja väitega dokumentide võltsitusest, s.o kohus ei ole täitnud TsMS § 442 lg 8 nõudeid;

3)rajaneb kohtuotsus üksnes kostja poolt 16.02.2011 kohtusse esitatud seisukohtadel. Kohus ei võimaldanud hagejal esitada kirjalikku vastust nimetatud seisukohtadele vastavalt TsMS § 5 lg-le 2, vaatamata asjaolule, et kostja muutis täielikult oma esialgset seisukohta asjas. Kohus 3 seadis pooled ebavõrdsesse olukorda, kuna hagejal ei olnud võimalust esitada kohtule oma arvamust kostja uute vastuväidete suhtes;

4)ei ole kohus täitnud TsMS § 442 lg 2 p 51 ja lg 9 nõudeid, mille järgi otsuse sissejuhatuses märgitakse tsiviilasja hind ning viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses. Kohus ei ole märkinud resolutiivosas kaebuse lahendamise võimalust kirjalikus menetluses ega selgitanud võimalust taotleda menetlusabi, nagu näeb ette TsMS § 442 lg 6.

Kohtuotsuses ei ole märgitud hageja nõuete järjekord kostja vastu vastavalt TsMS § 442 lg-le 7 (maksekäsu kiirmenetlus, hagi esitamine, kus õiguslikuks aluseks oli laenulepingu järgi laenu tagastamine, alusetu rikastumise alternatiivse õigusliku aluse esitamine);

5)ei kohaldanud kohus otsuse tegemisel VÕS § 3 p-i 3; §-i 1027; § 1028 lg-t 1 ja § 1032 lg-t 1, vaatamata sellele, et nimetatud õigusnormid olid hageja nõude aluseks, ega motiveerinud nimetatud paragrahvide mittekohaldamist.

5.V. Andrejeva vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1)on kostja tõendanud aluse olemasolu vahendite ülekandmiseks. Isikute vahel oli käsundusleping, käsundiks oli R.I. (käsundisaaja) poolt hageja (sh kui OÜ Virukalju esindaja; käsundiandja) korralduse täitmine ehk tema võlgnevuse tasumine OÜ-le Eestirem. Tunnistaja on kinnitanud, et vahendid edastati talle ning tema tasus nimetatud võlgnevuse, seega on käsundusleping täidetud ja lõppenud (VÕS § 186 p 1). VÕS § 703 lg 1 sätestab, et maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat (kostja) maksma või üle andma käsundiandja (hageja) arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik – tunnistaja R.I. ) raha ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Kuna tunnistaja R.I. oli hagejalt saanud käsundi tasuda hageja võlgnevus ning R.I. il oli takistus kasutada oma pangakontot, leppisid R.I. ja hageja kokku, et raha edastamisel kasutatakse kostja kaasabi.

Tulenevalt eeltoodust (sh VÕS §-st 622) oli R.I. il volitus kokku leppida kostjaga, et hageja teostab kostja pangakontole sissemakse, milline tuleb üle anda R.I. . Õiguslikult tähendab see seda, et R.I. hageja esindajana andis kostjale maksekäsundi esindatava rahaliste vahendite arvel üle anda R.I. kui soodustatud isikule laekuv raha 69 000 krooni. VÕS § 704 kohaselt maksekäsundi aktseptimine on tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. Kostja on maksekäsundist tulenevat kohustust aktsepteerinud (TsÜS § 68) kaudse tahteavaldusega – maksekäsundi täitmisega. VÕS § 705 lg 1 ja 3 sätestavad, et maksekäsundi aktseptinud käsundisaaja kohustub täitma maksekäsundist tuleneva kohustuse.

Maksekäsundi täitmisel vabaneb käsundisaaja täitmise ulatuses kohustusest. Seega on kostja ja hageja vaheliseks võlasuhteks maksekäsund, milline on kostja poolt täidetud. Maksekäsundi puhul ei oma tähtsust käsundiandja ja soodustatud isiku vahelise õigussuhte olemasolu või liik.

Eeltoodu on tõendatud hageja poolt asjaolude õigeksvõtuga kohtuistungil, tunnistaja ütlustega ning esitatud dokumentaalsete tõenditega;

2)on eksitav apellandi väide, et puuduvad tõendid selle kohta, kuidas kostja vahendeid kasutas.

Kostja on andnud oma selgitused, mis on leidnud kinnitust tunnistaja ütlustega. Kostja täitis maksekäsundi, andes vahendid üle tunnistajale. Edasine vahendite kasutamine pidi toimuma vastavuses hageja ja tunnistaja kokkulepetele, mille eest kostja ei saa vastutada, sh täitmist mõjutada;

3)ei anna asjaolu, et tunnistaja ja kostja on vabaabielus, alust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks, kuna hageja on kostja seisukohti kinnitanud ning tunnistaja ei eita vahendite käsutamist (nt läbirääkimisi peeti ja kokkuleppeid sõlmiti tunnistajaga, ärisuhted – veoki üür, esmane võlanõudega pöördumine tunnistaja poole). Kostja avaldas korduvalt, et nõue 4 ei ole esitatud kohase isiku vastu ning juhul, kui vahendeid kasutati mittevastavuses käsundi sisuga, on hagejal nõue tunnistaja vastu;

4)võis hageja kostja esitatud dokumentide ehtsuse vaidlustada vastavalt TsMS §-le 277 maakohtus, esitada taotluse nende mittearvestamiseks ning nõuda dokumentide ekspertiisi.

Hageja eeltoodud õigust ei kasutanud ning kohus arvestas õigesti ka nimetatud tõendeid. Lisaks on tõendid vastavuses poolte väidetega ärisuhete kohta;

5)on eksitav apellandi väide, et kohus ei võimaldanud esitada hagejal seisukohta kostja uute vastuväidete (16.02.2011 kirjalik seisukoht) kohta. Hageja ei soovinud enne kohtuvaidlusi sisulist arutelu täiendada, sh ei soovinud esitada täiendavaid seisukohti ega tõendeid (28.02.2011 kohtuistungi protokoll). Kohus alustas kohtuvaidlusi poolte nõusolekul ning ei ole tagasi lükanud ka ühtegi taotlust ega jätnud vastu võtmata tõendeid;

6)on apellandi etteheited kohtuotsuse vorminõuete rikkumisele põhjendamatud, kuna need ei mõjuta otsuse sisu ja lõpplahendust, sh on väited selgituste puudumisest edasikaebe osas osaliselt alusetud ning need ei ole saanud hagejale takistuseks edasikaebeõiguse kasutamisel;

7)kohus, kvalifitseerides õigussuhte, välistas VÕS § 3 p 3; § 1027; § 1028 ja § 1032 lg 1 kohaldamise. Viidatud normide kohaldamine eeldaks poolte vahel muu õigussuhte puudumist.

Antud juhul oli poolte vahel õigussuhe – maksekäsund;

8)vaidleb vastustaja vastu apellatsioonkaebusele lisatud avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks asja juurde võtmisele. Tõend on tekitatud vahetult enne kaebuse esitamist sooviga panna kahtluse alla kostja esitatud tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 15. novembri 2011 otsus tuleb jätta muutmata.

7.Hageja on esitanud kostja vastu laenulepingust tuleneva nõude ning alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude.

Esitades kostja vastu laenulepingust tuleneva nõude, on hageja ise nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus asunud seisukohale, et raha küsis R.I. ning ta laenas raha R.I. , s.o laenulepingu pooleks on hageja enda väitel olnud R.I. , mitte hageja. Seega ei ole hageja ja kostja vahel laenusuhet ning hagejal ei ole laenusuhtest tulenevaid nõudeid kostja vastu.

8.Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjalt 60 000 krooni väljamõistmist VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel.

VÕS § 1027 kohaselt peab isik käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad eeldused VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 kohaldamiseks, s.o hagejal puudub nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel.

Hageja enda seletuse kohaselt küsis raha temalt laenuks R.I. , kes andis talle ka arvelduskonto numbri, millele raha kanda. Tunnistaja R.I. ütluste kohaselt (tl 42-43) küsis ta kostjalt luba, et ta võiks kasutada kostja arvelduskontot selleks, et talle kantakse hageja poolt sellele rahasumma; kostja oli sellega nõus ning andis hageja poolt kostja arvelduskontole kantud 60 000 krooni edasi tunnistajale.

5 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 703. Ainuüksi asjaolu, et lepingu pooled lepivad kokku täitmises nii, et täitmine toimub kolmanda isiku arvelduskontole rahasumma kandmisega, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on hageja ja kostja vahelise maksekäsundiga. Hageja ja kostja seletustest nähtuvalt ei olnud nende vahel õigussuhet seoses maksekäsundiga.

Samas saab asja materjalide alusel asuda seisukohale, et kostja ja R.I. vahel oli käsund, mille kohaselt kostja lubas kasutada hageja ja R.I. vahelise lepingu täitmiseks oma arvelduskontot.

Kuna R.I. ütluste kohaselt on ta kätte saanud kostja arvelduskontole hageja poolt lepingu täitmiseks kantud summa 69 000 krooni, siis ei ole kostja alusetult rikastunud, s.o kostja on täitnud R.I. käsundi ning hagejal saavad olla nõuded vaid teise lepingupoole R.I. vastu (kas siis tulenevalt laenulepingust vm lepingust).

9.Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus nõustus tunnistaja R.I. ütlustega selle kohta, et kostja andis talle raha üle. Maakohus on õigesti, hinnates kostja seletust ja tunnistaja R.I. ütlusi, asunud seisukohale, et R.I. on hagejaga sõlmitud lepingu alusel kätte saanud 69 000 krooni.

10.Asja lahendamise seisukohast ei oma tähtsust see asjaolu, milline konkreetne leping oli hageja ja R.I. vahel, s.o kas nende vahel oli laenuleping vm leping. Seega ei olene konkreetse asja lahendamine sellest, kas kostja poolt oma vastuväidete tõendamiseks kohtule esitatud dokumendid (OÜ Eestirem 10.11.2007 arve nr 07-11 OÜ-le Virukalju summas 69 000 krooni; kassa sissetuleku order nr 19-11, 19.11.2007, summas 56 000 krooni; kassa sissetuleku order nr 11-12, 11.12.2007, summas 3 000 krooni; kassa sissetuleku order nr 16-01, 16.01.2008, summas 10 000 krooni) on võltsitud või mitte. Asjaolu, kas nimetatud dokumendid on võltsitud või mitte, omaks tähtsust hageja poolt nõude esitamisel R.I. vastu.

11.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus ei võimaldanud tal esitada vastuväiteid kostja 16.02.2011 kirjalikele seisukohtadele.

Nähtuvalt asja materjalidest on hageja esindaja saanud kätte kostja kirjalikud seisukohad 16.02.2011 (tl 48). Maakohtu istung on toimunud 28. veebruaril 2011. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist (tl 66) on hageja olnud nõus asja sisulise arutamise lõpetamisega ning ei ole soovinud esitada täiendavaid seisukohti ega tõendeid seonduvalt kostja 16.02.2011 kirjalike seisukohtadega. Vastuväiteid kostja 16.02.2011 on hageja esitanud kohtuistungil 28.02.2011.

12.Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohus on kohtuotsuse vormistamisel rikkunud TsMS § 442 lg 2 p-i 51 ja p-i 9, sest märkimata on tsiviilasja hind ja viimase kohtuistungi aeg.

Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 6, kuna resolutsiooni juures on märkimata viide, et kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, ning selgitamata on jäetud TsMS § 187 lg 6 sisu. Samas aga selline menetlusnormi rikkumine ei saa viia ega olegi viinud asja ebaõigele lahendamisele ja seetõttu ei ole nimetatud rikkumised vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 442 lg-t 7, sest otsuse kirjeldavas osas on märgitud loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, samuti kostja vastuväited.

13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

6 Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 7 Viivi Tomson

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.