Obsah (6)

§ 452§ 445§ 443§ 444§ 422§ 427

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-14648

§ 452

lg-st 1 ja kindlustustingimuste p-st 6.1 ei ole isegi juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, kostjal alati ja igal juhul õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest täies ulatuses. Politseinumbrile helistamata jätmine ei olnud kahju põhjustamisega kuidagi seotud ega ole samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega

§ 452

lg 1 tähenduses.

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Vabatahtliku sõidukikindlustuse eesmärgiks on hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu. Kindlustustingimuste p 7.1.1 järgi tuli informeerida liiklusõnnetusest viivitamatult politseid, kui see on seadusega ette nähtud. Hagejal puudus LE §-st 227 tulenevalt politseisse teatamise kohustus, kuna inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kirikuaia omanik oli teada. Kirikuaia omanikule teatas hageja esimesel võimalusel, st sama päeva hommikul. 2. Kostja BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) hagi ei tunnistanud, kuna kindlustustingimuste p 6.1.1 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele, kui sõidukijuht lahkus omavoliliselt avariipaigalt, rikkudes sellega vastavaid õigusakte. A. Seppern rikkus LE § 227 nõudeid, lahkudes liiklusõnnetuse sündmuskohalt sellest politseile teatamata, seega süüliselt. Kuna antud juhul ei olnud kahju saaja teada, pidi A. Seppern teavitama politseid ja tegutsema sealt saadud korralduste alusel. LE § 227 esimest ja teist lauset tuleb vaadata kooskõlas. Isegi juhul, kui vigastatuid ei olnud ja kahju saaja oli teada, ei anna see juhile õigust lahkuda sündmuskohalt ilma kirjalikku kokkulepet sõlmimata (3-1-1-93-06). Kindlustustingimuste p-d 6.1.1 ja 7.1.1 on kindlustusandjat kaitsvad sätted. Kindlustusandja saanuks läbi väärteomenetluse tõendeid selle kohta, kas esinesid kindlustusriski suurendavad asjaolud (joove või lubatud sõidukiiruse ületamine). Jättes nimetatud nõuded täitmata, saab teha järelduse, et juht on tahtlikult suurendanud kindlustusriski. Vastupidist peab tõendama hageja. Hageja tuginemine

§ 445lg-le 2 ja § 452 lg 2 p-le 2 ei ole asjakohane.

Kuna liiklusõnnetuse kohalt lahkumine on võrdsustatud sõiduki juhtimisega joobeseisundis või alkoholi mõju all, on tõendatud hageja poolt kindlustusriski suurendamine enne kindlustusjuhtumi toimumist.

§ 452

lg 2 p 3 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumit ja kindlustusvõtja rikkus kohustust tahtlikult. Kostja taotles hagi rahuldamata jätmist ka põhjusel, et hageja ei ole tasunud ettenähtud riigilõivu. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. märtsi 2011 otsusega hagi ning kohustas BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) väljastama garantiikiri Opel Vivaro, registreerimismärgiga 174AK, taastusremondiks Vikingmotors Ida-Viru OÜ-s eelkalkulatsioonis kirjeldatud tööde täitmiseks. Lepingu omavastutuse summa tasub OÜ Sepmar. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole hageja rikkunud LE § 227
3. ja
4. lauses sätestatut. Hagejal ei olnud tulenevalt LE §-st 227 politseile teatamise kohustust (õnnetuses inimesed viga ei saanud, kahju saaja oli teada). Kohus leidis, et LE § 227
5. lauses nimetatud sündmuskohal kirjalikult vormistatud kokkuleppe nõude puhul on seadusandja pidanud silmas juhti ja kahjusaajat, kes mõlemad liiklusõnnetuses osalevad, ehk kokkulepet liiklusõnnetuses osalejate vahel. Käesoleval juhul nn kahju saaja ise õnnetuses ei osalenud. Liiklusõnnetus toimus öösel, kella 2.00 paiku, ning kohtu arvates ei saa mõistlikult inimeselt oodata ega mõistlik inimene ka ise oodata, et talle südaööl nunnakloostri erakla värav avatakse asjaolude selgitamiseks. Hageja käitus õigesti, pöördudes kahju saaja poole esimesel võimalusel, s.o 3 hommikul. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja käitumist võib lugeda sündmuskohalt põgenemiseks liikluseeskirja tähenduses. Sündmuskohalt ei põgeneta puksiirabiga ega minda hommikul esimesel võimalusel kahju saajaga asjaolusid selgitama. Ka ei saanud hagejalt mõistlikult oodata, et ta oleks oodanud sündmuskohal hommiku saabumist, et kohtuda erakla omaniku esindajaga. LE § 227 reguleerib juhi tegutsemist pärast liiklusõnnetust. Seega ei saa väidetav LE § 227 rikkumine kuidagi mõjutada kindlustusriski. Kohus nõustus kostjaga, et läbi väärteomenetluse saanuks tõendeid selle kohta, kas esinesid kindlustusriski suurendavad asjaolud (nt joove või sõidukiiruse ületamine), kuid arvestades õnnetuse asjaolusid, ei olnud hagejal LE §-st 227 tulenevat kohustust. Kohus juhtis kindlustusandja tähelepanu

§ 445

lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest täielikult juhul, kui kindlustusvõtja rikub

§ 443kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest teatamise kohustust.

Isegi juhul kui kindlustusvõtja suurendaks kindlustusriski, st rikub

§ 444

kohustust (kindlustusriski suurendamise keeldu), vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja suurendas kindlustusriski tahtlikult. Selline kostja väide on oletuslik. Tulenevalt

§ 452

lg-st 1 vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

§ 452

lg 2 p 3 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult. LE §-s 227 sätestatud kohustus tulnuks täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tuginedes leidis kohus, et kostja ei ole millegagi tõendanud, et kindlustustingimuste p-s 6.1.1 kirjeldatud hoolsuskohustuse (avariipaigalt omavoliliselt lahkumine) rikkumine oleks mingilgi määral mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist. Kuna kahjustatud sõiduki suhtes kehtib tootjatehase garantii ning sõiduk on ostetud Vikingmotors Ida-Viru OÜ-st, siis on ka sõiduki remontimine Vikingmotors Ida-Viru OÜ-s igati kohane. Tulenevalt kindlustustingimuste p 8.3.1 alapunktist c tasub kindlustusandja hüvitise otse remonditöökojale. Eeltoodud põhjendustel on kindlustusandja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest vastuolus

§ 422lg-s 1 sätestatuga ja ei olnud põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. märtsi 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei saa nõustuda kohtu käsitlusega LE § 227
3. lauses sätestatust, et nimetatud sündmuskohal kirjalikult vormistatud kokkuleppe nõude puhul on seadusandja pidanud silmas juhti ja kahjusaajat, kes mõlemad liiklusõnnetuses osalevad, ehk kokkulepet liiklusõnnetuses osalejate vahel. Ka riigikohus on selgelt väljendanud oma seisukohta antud küsimuses, s.o kuidas juht peab liiklusõnnetuse toimumise korral käituma (3-1-1-93-06); 4 2) on kohtu järeldus, et hageja on käitunud mõistlikult ja pöördunud järgmisel päeval kahju saaja poole, meelevaldne ja ei põhine tõenditel. Hageja ei ole selle kohta tõendit esitanud. Alles pärast seda, kui kostja tegi otsuse kahju hüvitamisest keeldumise kohta, on hageja 21.01.2010 pöördunud kahju saaja poole ja võtnud temalt allkirja pretensioonide puudumise kohta; 3) on kindlustustingimuste p-d 6.1.1 ja 7.1.1 kindlustusandjat kaitsvad sätted. Nõue täita LE §-s 227 sätestatut võimaldab kindlustusandjal koguda tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist. Võlaõigusseadus sätestab kindlustusriski suurendamise keelu. Selle all tuleb mõista ka sõiduki juhtimist joobeseisundis, s.o olukorras, mida keelab liiklusseadus.

§ 452

lg 2 p 3 kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja rikkus kohustust tahtlikult. Seega ei ole kindlustustingimuste p-des 6.1.1 ja 7.1.1 sätestatu vastuolus võlaõigusseadusega. Kohus on valesti määranud tõendamiskoormise, leides, et riski suurendavate asjaolude esinemist peab tõendama kostja. Kuna hageja võttis kindlustusandjalt võimaluse koguda läbi väärteomenetluse hagejat süüstavaid või õigustavaid tõendeid, siis on hagejal tõendamiskoormis tõendada, et ei esinenud kindlustusriski suurendavaid asjaolusid. Hageja on oma kohustust rikkunud tahtlikult. Liiklusseadus võrdsustab liiklusõnnetuse kohalt põgenemise joobes juhtimisega. See, et hageja laskis sõiduki puksiiriga ära vedada, ei tähenda seda, et tegemist ei oleks süülise tegevusega. Nagu hageja kohtuistungil selgitas, helistas ta oma sõbrale, kes ilmselt oligi isik, kes sõiduki aitas ära viia. Hageja tegevusest on näha, et ta tegi kõik selleks, et juhtunut varjata. Kohus oleks pidanud lugema tõendatuks, et hageja lahkus liiklusõnnetuse kohalt süüliselt ja rikkus kohustust kindlustusandja suhtes pärast kindlustusjuhtumi toimumist tahtlikult. Eeltoodu alusel on kohus põhjendamatult jätnud kohaldamata

§ 452

lg 2 p-des 2 ja 3 ning §-s 444 sätestatu, kuna hageja suurendas tahtlikult kindlustusriski ning rikkus tahtlikult kohustust, mida ta pidi kindlustusandja suhtes täitma peale kindlustusjuhtumi toimumist. Eeltoodu alusel oli kostjal õigus vähendada kahju hüvitist kuni 100%; 4) on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et hageja ei ole tasunud riigilõivu täies ulatuses, mis iseenesest on hagi rahuldamata või läbivaatamata jätmise aluseks. TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagi hind hagiasjas taotletu väärtus. Hageja taotles garantiikirja väljastamist vastavalt remondiettevõtte eelkalkulatsioonile. Remondisumma oli 128 204,90 krooni. Sellelt tuli tasuda riigilõivu 15 000 krooni. Hageja oli tasunud 5 000 krooni. Väär on kohtu seisukoht, et kindlustustingimuste p 8.3.1 alapunktist c tuleneb, et kindlustusandja tasub hüvitise otse remonditöökojale. Kindlustusandja hüvitab kindlustusvõtjale talle tekitatud kahju ja seda taotletud suuruses. Kindlustusandja väljastab taotlejale, mitte remondiettevõttele, kooskõlastuse, milles garanteerib remondi maksumuse hüvitamise. Kohus on meelevaldselt märkinud otsuses hagi hinnaks 1 595 eurot; 5) peab kohus pooli suunama kompromissile. Kostja pakkus korduvalt kompromissi kuni 50% ulatuses kahju summast. Kohus ei teinud midagi, et kompromiss oleks võimalikuks saanud. 5. OÜ Sepmar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli kostja keeldumine põhjendamatu, vastuolus kindlustuslepingut reguleerivate võlaõigusseaduse sätetega ning Riigikohtu praktikaga.

§ 452

lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja või kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kindlustustingimuste p-st 6.1 tuleneb, et kostjal on õigus keelduda kindlustuslepingu täitmisest, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid 5 ohutusnõudeid). Seega ei ole isegi juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, kostjal alati ja igal juhul õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest täies ulatuses. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-04 asunud seisukohale, et kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane ning sellisel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele vaatamata kindlustusandjalt välja. Käesolevas olukorras, kus kostja on keeldunud täies ulatuses kindlustushüvitise väljamaksmisest, ei ole kostja käitunud kooskõlas TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Kostja käitumine oleks kooskõlas eelnimetatud põhimõttega, kui ta oleks hüvitanud hagejale kahju vähemalt osaliselt. Politseinumbrile helistamata jätmine ei olnud kahju põhjustamisega kuidagi seotud ja ei ole samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega.

§ 452

lg 1 on rakendatav neil juhtumeil, kus kindlustusvõtja või soodustatud isik tegutseb sihilikult kindlustusjuhtumi põhjustamise eesmärgiga (3-2-1-17-08). Praegusel juhul ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et A. Seppern asus 14.11.2009 sõidukit juhtima eesmärgiga põhjustada kindlustusjuhtum. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09 asunud seisukohale, et kindlustuslepingu tingimuste puhul tuleb hinnata, kas need on kooskõlas võlaõigusseaduses kindlustuslepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega.

§ 444

sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust ning

§ 445

lg-st 2 tuleneb, et kui kindlustusvõtja rikub

§-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.

§ 452

lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 selgitanud, et tulenevalt

§ 445

lg-st 2 ei anna

§ 452

lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele; 2) pidi kindlustustingimuste p 7.1.1 järgi informeerima liiklusõnnetusest viivitamatult politseid, kui see on seadusega ette nähtud. Koheselt pärast liiklusõnnetuse toimumist oli hagejale teada, et inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuse põhjustas hageja juhitud sõiduk ja kirikuaia omanik oli samuti teada. Seega puudus hagejal LE §-st 227 tulenevalt politseisse teatamise kohustus. Kirikuaia omanikule teatas hageja esimesel võimalusel, st sama päeva hommikul; omanikul pretensioonide puudumise kohta on toimikus mitu tõendit. Maakohtu istungil A. Seppern selgitas, et kui asi juhtus, oli ta šokiseisundis; oli öö, ta valis esimese ettejuhtuva numbri, tuttav võttis vastu ja lubas organiseerida puksiirauto, mis tuligi tunni aja pärast ning puksiiri juht helistas A. Sepperni juuresolekul politseisse; kuna kannatanuid ei olnud, siis politsei kohale ei tulnud; 3) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja suurendas tahtlikult kindlustusriski ning rikkus tahtlikult kohustust, mida ta pidi kindlustusandja suhtes täitma pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Kindlustusjuhtumist kohene politsei mitteteavitamine ei saanud kuidagi suurendada kindlustusriski. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-10-09 märkinud, et

§ 445

lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Lisaks on vabatahtliku sõidukikindlustuse eesmärgiks hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu; 6 4) ei ole kostja väide, et hageja ei ole tasunud riigilõivu täies ulatuses, asjakohane. Hagiavalduse menetlusse võtmist ning riigilõivu tasumist ei otsusta mitte kostja, vaid kohus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
2. märtsi 2011 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab BTA-lt apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) välja Swedbank Liising AS kasuks kindlustushüvitise 3 937,11 eurot.
3. Eelkõige peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on ebaõigesti kohustanud kostjat väljastama garantiikirja sõiduki taastusremondiks Vikingmotors Ida-Viru OÜ-le. Maismaasõidukite kindlustuspoliisi kohaselt (tl 16) on soodustatud isikuks Swedbank Liising AS. Kindlustustingimuste (tl 93-101) p 1.
4. järgi on soodustatud isik isikuks, kellel on kindlustusjuhtumi tekkimisel õigus saada kindlustushüvitist, milleks on rahaline hüvitis või mõne muu kindlustuslepingus kokku lepitud kohustuse täitmine kindlustusandja poolt. Antud juhul on nõudeõigus kindlustushüvitise saamiseks Swedbank Liising AS-l kui soodustatud isikul. Vastavalt kindlustustingimuste p-le 8.3 on sõiduki kahjustamise korral kindlustatud isikul (s.o kindlustuspoliisis fikseeritud füüsiline või juriidiline isik, kes on kindlustatud objekti omanik, antud juhul Swedbank Liising AS) õigus valida remonditöökoda või rahaline hüvitis. Kindlustusandja hüvitab soodustatud isikule tekitatud kahju ja väljastab kindlustatule (sõiduki omanikule), mitte remondiettevõttele, kooskõlastuse, milles garanteerib remondi maksumuse hüvitamise. Antud juhul on hagi esitatud seoses sellega, et kostja kindlustusandjana keeldus kindlustushüvitise maksmisest (BTA Kindlustuse 18.12.2009 otsus – tl 91-92) ning seega on tegemist hagiga kohustuse täitmisele sundimiseks. Hagi ei ole esitatud seoses sellega, et kindlustusandja oleks keeldunud remondi eest tasumisest remonditöökojale. Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti määranud hagihinna ning sellest tulenevalt on hageja tasunud riigilõivu hagi esitamisel seaduses nõutust vähem. Hageja nõue on suunatud kindlustushüvitise väljamaksmisele ning seega on hagihinnaks nõutav kindlustushüvitis 123 204,90 krooni (Vikingmotors Ida-Viru OÜ eelkalkulatsioon 128 204,90 krooni – omavastutus 5 000 krooni = 123 204,90 krooni) ja tasumisele kuuluv riigilõiv oli hagi esitamise ajal 798,90 eurot, s.o 12 500 krooni. Kuna maakohus on ebaõigesti määratlenud hagi eseme ja sellest tulenevalt ka hagihinna, siis on apellant tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu seadusest nõutust enam.
5. Nähtuvalt asja materjalidest sõlmisid hageja ja kostja sõiduki Opel Vivaro registrimärgiga XXX kohta sõidukikindlustuse lepingu, mis kehtis 09.05.2009 – 08.05.2010 (tl 16). Sõiduki omanikuks ja soodustatud isikuks on kindlustuspoliisile märgitud Swedbank Liising AS. Kindlustuspoliisis märgitu kohaselt on põhiomavastutus 5 000 krooni.
6. novembril 2009 toimus sõidukiga Ida-Virumaal Vasknarvas liiklusõnnetus, kus A. Sepperni juhitud Opel Vivaro sõitis teelt välja vastu kirikuaeda. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk kahjustatud. Hageja esitas 16.11.2009 kostjale taotluse kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks Kostja keeldus 18.12.2009 otsusega taotluse rahuldamisest ning kindlustushüvitise maksmisest ja hageja esitas hagi maakohtule kindlustushüvitise väljamõistmiseks kostjalt.
7. Hageja väite kohaselt on kostja keeldunud ebaõigesti, tuginedes kindlustustingimuste p-le 6.1.1 ja LE §-le 227, täielikult kindlustushüvitise maksmisest, sest hageja ei ole suurendanud tahtlikult kindlustusriski ning rikkunud tahtlikult kohustust, mida ta pidi kindlustusandja suhtes täitma pärast kindlustusjuhtumi toimumist, sest kindlustusjuhtumist 7 kohene politseile mitteteatamine ei suurendanud kindlustusriski. Kostja vastuväite järgi rikkus sõiduki juht kindlustustingimuste p-st 6.1.
8. tulenevat hoolsuskohustust ja p-i 7.1.1, kuna ei käitunud LE §-s 227 sätestatu kohaselt ning ei teatanud liiklusõnnetuse toimumisest politseile; sellise kohustuse rikkumisega võttis kindlustusvõtja kindlustusandjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist.
9. Kindlustustingimuste p-i 6.1.
10. kohaselt võib BTA kindlustusjuhtumi korral kindlustuslepingu täitmisest keelduda, kui sõidukijuht lahkus omavoliliselt avariipaigalt, rikkudes sellega vastavaid õigusakte; p-i 7.1.
11. järgi peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumisel vormistama liiklusõnnetuse vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja kui see on seadusega ette nähtud, siis informeerima liiklusõnnetusest viivitamatult politseid. Vastavalt LE §-le 227 kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt.
12. Ringkonnakohus leiab, et kindlustusvõtja rikkus kindlustustingimuste p-s 7.1.
13. sätestatud kohustust seeläbi, et ei teatanud liiklusõnnetuse toimumisest LE § 227 kohaselt politseile. Antud juhul ei vormistatud kohapeal kirjalikku arvamust ning seda ei saadudki teha, sest kahju saajat ei olnud kohal. Kuna kahju saajat ei viibinud kohal ning seetõttu ei olnud teada, kas kahju tekitamise eest vastutava isiku ja kahju saaja vahel on lahkarvamusi või mitte, siis pidi sõiduki juht teatama õnnetusest politseile ning tegutsema siis sealt saadud korralduste kohaselt. Kuna sõiduki juht aga seda ei teinud, siis on tema lahkumine liiklusõnnetuse paigast käsitletav omavolilise lahkumisena, mis vastavalt kindlustustingimuste p-le 6.1.
14. annab aluse kindlustusandjale kindlustuslepingu täitmisest keelduda. Kindlustustingimuste p 6.1.1 sätestab võimaluse, et kindlustusandja võib hüvitise väljamaksmisest täielikult keelduda (arvestamata, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele). Kuna

§ 427

järgi on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on kindlustustingimuste p 6.1.1 tühine osas, milles see võimaldab kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. 13. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Vaidlus on selles, kas kindlustusandja on vabanenud kindlustushüvitise maksmise kohustusest põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, ja kui on, siis kui suures ulatuses. Vastavalt

§ 452

lg 2 p-le 3 ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult. Antud juhul oli kindlustustingimuste p 7.1.1. kohaselt kindlustushüvitise väljamaksmise eelduseks kindlustusvõtja poolt pärast liiklusõnnetuse toimumist sellest politseile teatamine, kuid ta jättis liiklusõnnetusest tahtlikult teatamata ja lahkus omavoliliselt avariipaigalt, s.o kindlustusvõtja rikkus kindlustustingimustest tulenevat kohustust tahtlikult ning seetõttu ei kohaldu

§ 452lg 2 p 3.

8 Kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh kindlustustingimuste p-s 6.1.

1. sätestatud ohutusnõudeid ja p-s 7.1.
2. sätestatud liiklusõnnetuse korral vastavalt käitumise kohustust) ja rikkumine mõjus kindlustusandja täitmise kohustusele. Õige on kostja väide, et sellise kohustuse rikkumisega võttis kindlustusvõtja kindlustusandjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist. Tulenevalt kindlustusvõtja rikkumisest puuduvad asjas igasugused andmed selle kohta, milline oli sõiduki teelt väljasõitmise liiklustehniline mehhanism ning, mis oli liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõike eeltoodut, tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitis 3 937,11 eurot, s.o 50% sõiduki taastusremondi maksumusest (millest on maha arvatud omavastutus).
3. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 2 kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromisssiga ei nõustunud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pakkunud 11.10.2010 kohtuistungil hagejale kompromissi summas 64 108 krooni (tl 56), samuti on kostja e-kirja teel 12.10.2010 kinnitanud valimisolekut hüvitada kahjusummast 50%. Hageja ei ole kompromissiga nõustunud. Kuna hagi tuleb rahuldada osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud kostja, siis jäävad menetluskulud maakohtus hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte endi kanda. Hagi esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 319,56 eurot, s.o 5 000 krooni, tasuma pidi 798,90 eurot, s.o 12 500 krooni, täiendavalt tuleb hagejal tasuda riigituludesse 479,34 eurot, s.o 7 500 krooni. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 9 Viivi Tomson