KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Iko Nõmm ja Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 17.02.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-46

§ 82lg 1 alusel, mida kostja vaidlustanud ei ole.

Hageja netotöötasu oli 2007–2008 10 025 krooni (bruto 12 952,20 krooni). Detsembris 2008 puhkusele minnes tasus kostja hagejale puhkusetasu 8 695 krooni (bruto 11 233,85 krooni). Jaanuaris 2009 sai hageja töötasu 4 450 krooni (bruto 5 839,90 krooni), veebruaris 7 151 krooni (9 384,51 krooni), märtsis 6 089 krooni (7 990,81 krooni), aprillis 6 089 krooni (7 990,81 krooni), mais 6 089 krooni (7 990,81 krooni), juunis 10 706 krooni ja juulis puhkusetasu 2 697 krooni. Hageja märgib, et projektijuht on keskmine ametiaste ja sellele peab vastama vähemalt keskmine palk, mis oli 2009 I poolel 12 127-13 693 krooni. Kostja on tasunud töötasu vähem 32 987,94 krooni (2008 novembri eest vähem 1 717,35 krooni, 2008 detsembri eest vähem 7 112,30 krooni, 2009 jaanuari eest vähem 3 567,69 krooni, 2009 veebruari eest vähem 6 863,20 krooni, 2009 märtsi eest vähem 6 863,20 krooni ja 2009 aprilli eest vähem 6 863,20 krooni), 2009 mai eest vähem 6 863,20 krooni), millele lisanduvad viivised 20 013,01 krooni. 11.01.06.2009-26.09.2009 eest kostja hagejale töötasu ei tasunud, seega on hagejal saamata bruto töötasu summas 11 225,24 krooni. Hagejal on saamata ka hüvitis kahe kuupalga ulatuses summas 13 802,84 krooni. Kostja ei tunnista hagi ning palub jätta esitatud hagiavaldus rahuldamata. Kostja tunnistab, et poolte vahel olid töösuhted alates jaanuarist 2007, kuid ei tunnista hageja nõudeid töötasu osas. Kostja on seisukohal, et hagejale on töötasu tasutud täies ulatuses. Poolte vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku töölepingut ning hageja ei ole millegagi tõendanud, et hageja töötasu oli 12 952,20 krooni kuus. Hageja töötas kostja juures alates jaanuarist 2007 ning pooled leppisid suuliselt kokku hageja töötasuks 5 000 krooni + autokompensatsioon 1 000 krooni, mida kinnitavad TSD deklaratsioonid. Lisaks oli kostjal õigus vastavalt hageja töömahule lisada hageja töötasule lisatasu. Jaanuarist 2009 tekkisid kostjal materiaalsed raskused ning sellest ajast hagejale enam lisatasu ei arvestatud, samas ei ole hageja pöördunud kostja poole pretensioonidega, et hageja oleks saanud töötasu ettenähtust vähem, vaid esitas peaaegu kuus kuud hiljem töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, viitega TLS § 82 lg-le 2, milleks kostja hinnangul puudus hagejal alus, mistõttu puudub alus ka hüvitise väljamõistmiseks. Ülesütlemisavalduses nimetatud tasud erinevad kohtule esitatud tasudest. Kostja ei nõustu ka viivisenõudega ning märgib, et töötasult on õigus arvestada viivist alates viimase tööpäeva seisuga ehk alates 26.06.2009. Samuti ei saa viivist arvestada puhkusetasult. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja vähem makstud töötasu brutos 2009 jaanuar - 2009 mai eest summas 1633,85 eurot ja viivise 606,70 eurot hageja kasuks. Samuti mõistis kohus kostjalt välja saamata jäänud töötasu brutos 2009 juuni eest summas 717 eurot 2 Tsiviilasi nr 2-10-46735 ning hüvitise TLS § 82 lg 2 alusel summas 882,16 eurot hageja kasuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kuna antud asjas on tehtud toimingud enne 01.07.2009, siis kohaldub antud asjas enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seadus. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli töösuhe alates jaanuarist 2007. Hageja töötas kostja juures projektijuhina suulise töölepingu alusel. 15.06.2009 ütles hageja kostjaga töölepingu erakorraliselt üles alates 29.06.

§ 82lg 1 alusel.

Poolte vahel on vaidlus töötasu suuruse ning hüvitise maksmise üle. Kohtule esitatud hageja kontoväljavõttega perioodist 01.06.2007-01.10.2009 on tõendatud, et hagejale on tasutud juuli 2007 töötasu summas 10 025 krooni, august 2007 töötasu 10 025 krooni, september 2007 töötasu 10 025 krooni, oktoober 2007 töötasu 10 037 krooni, november 2007 töötasu 10 025 krooni, detsember 2007 töötasu 10 291 krooni, jaanuar 2008 töötasu 10 167 krooni, veebruar 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, märts 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, aprill 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, mai 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, juuni 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, juuli 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, august 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, september 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, oktoober 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, november 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, detsember 2008 töötasu ja auto eest 10 167 krooni, jaanuar 2009 töötasu 4 450 krooni, veebruar 2009 töötasu ja auto eest 7 151 krooni, märts 2009 töötasu ja auto eest 6 089 krooni, aprill 2009 töötasu ja auto eest 6 089 krooni, mai 2009 töötasu ja auto eest 6 089 krooni, juuni 2009 töötasu ja puhkusetasu 10 706 krooni. Hageja on seisukohal, et tema töötasu netos oli 10 025 krooni ja brutos 12 952,20 krooni. Kostja nimetatuga ei nõustu, vaid leiab, et pooled leppisid suuliselt kokku töötasuks 5 000 krooni + autokompensatsioon 1 000 krooni ning ülejäänu oli lisatasu, mida kostjal oli õigus lisada hageja töötasule vastavalt hageja töötulemustele, mida kinnitavad TSD deklaratsioonid. Palgaseaduse (PalS) § 10 lg 1 järgi määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel ja TLS § 26 lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seetõttu peab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Kuna kostja palkas hageja tööle, siis oli kostja kohustus töölepingu sõlmimiseks hagejaga ja töötasu kokkuleppimine töölepingus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et pooled oleks töötasus eraldi kokku leppinud kirjalikult. Kohtule esitatud 02.01.2007 töölepingu nr 03/07 projekti ei saa lugeda pooltevahel sõlmitud töölepinguks ja seal olevat tasu pooltevahel kokku lepitud töötasuks, kuna nimetatud leping on hageja poolt allkirjastamata ning kostja ei ole tõendanud, et oleks töölepingut hagejale tutvustanud. Kohus, hinnanud hageja pangakontoväljavõtet, on seisukohal, et tegemist on usaldusväärse kirjaliku tõendiga, mille alusel võib lugeda, et kostja on määranud hageja palgaks netos 10 025 krooni ja hagejale tasunud pikema perioodi jooksul. Kostja ei ole välja toonud, et hagejale tasutud töötasu hulgas oli ka lisatasu. TLS § 59 lg 5 alusel on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, mis tuleneb ka PalS § 4 lg-st 1, mis sätestab, et töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega isegi kui lugeda, et kostja tasus hagejale lisaks töötasule lisatasu, siis oli õigus kostjal lisatasu maksmine lõpetada poolte kokkuleppel, millist kokkulepet kohtule esitatud aga ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, et lisatasu maksmise alused on ära langenud. 3 Tsiviilasi nr 2-10-46735 Kohus on seisukohal, et TSD deklaratsioone ei saa lugeda usaldusväärseteks tõenditeks, kuna nimetatud on koostatud kostja enda poolt ning hageja ei ole kinnitanud deklaratsioonidel olevate andmete õigsust, mistõttu ei saa võtta käesoleva vaidluse lahendamisel aluseks hagejat puudutavaid andmeid. Seega on kohus seisukohal, et hageja neto töötasuks tuleb lugeda 10 025 krooni kuus, mis on brutos 12 952,20 krooni. Hageja pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja on hagejale tasunud alates 2009 jaanuarist kuni juunini töötasu ettenähtust vähem. Kohus leiab, et arvestusest tuleb välja jätta 2008 detsember, kuna osaliselt oli töötaja tööl ja osaliselt viibis puhkusel ja arvestuse aluseks olevaid dokumente kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et hagejal on saamata töötasu brutos 2009 jaanuaris 7112,30 krooni (töötasu brutos 12 952,20 krooni miinus saadud töötasu brutos 5839,90 krooni), 2009 veebruaris 3 567,69 krooni (12 952,20 – 9384,51), 2009 märtsis 4961,39 krooni (12 952,20 – 7990,81), 2009 aprillis 4961,39 krooni (12 952,20 – 7990,81), 2009 mais 4961,39 krooni (12 952,20 – 7990,81), mistõttu kuulub kostjalt välja mõistmisele vähemmakstud töötasu summas 1 633,85 eurot (25564,16 krooni). Hageja on märts, aprill, mai arvestuses lahutanud bruto palgast neto palga. Hageja palub kostjalt välja mõista ka juunis 2009 saamata jäänud töötasu summas 11 225,24 krooni. Kohtul esitatud hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja ei ole juuni 2009 eest hagejale töötasu maksnud, millele kostja ei ole esitanud ka vastuväiteid, seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele saamata jäänud töötasu summas 717,42 eurot. Hageja on palga maksmisega viivitamise eest arvestanud viivist 10 848,18 krooni. Kohus leiab, lähtudes PalS § 35, Võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 113 lg 1 ning §-st 94, et kuna on leidnud tõendamist palga maksmisega viivitamine kostja poolt, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis kokku summas 606,70 eurot (9492,82 krooni = 2009 jaan 6413,44 krooni + veebr 2681,97 krooni + märts 132,47 krooni + aprill 132,47 krooni + mai 132,47 krooni). Kohus on viivise arvestamisel lähtunud vähemmakstud töötasu summast 1 633,85 eurot (25564,16 krooni) vastavalt viivise saamise õiguse ajal kehtinud seadusele. TLS § 82 lg 2 alusel määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Kuna kostja ei ole vaidlustanud hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist alates 26.06.

§ 82

lg 1 alusel, siis lõppes tööleping alates 26.06.

§ 82

lg 1 alusel ning kostjalt kuulub seega väljamõistmisele hüvitis hageja kahe kuu keskmise palga ulatuses. Hageja ei ole vaidlustanud TVK poolt välja mõistetud hüvitise summa suurust 13 802,84 krooni ja on 08.09.2011 toimunud istungil palunud kostjalt välja mõista hüvitise TVK poolt välja mõistetud suuruses, seega kuulub kostjalt välja mõistmisele hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel summas 882,16 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja vaidlustab ülalnimetatud otsuse maakohtu poolt rahuldatud osas põhjusel, et kohus ei ole oma otsuse tegemisel tõlgendanud menetluses esitatud tõendeid õigesti. Töölepingu seaduse § 4 lg 4 kohaselt ei too töölepingu kirjaliku vorminõude järgimata jätmine kaasa töölepingu tühisust. Pooled ei olnud vaidlustatud töösuhete olemasolu. Kohtule oli esitatud TSD-deklaratsioonid, millistelt on selgelt näha, kuidas tööandja vormistas töötasu hagejale. Antud vaidluses, arvestades, et poolte vahel ei olnud vormistatud kirjalikku töölepingut ning ei ole võimalik tuvastada kokkulepitud töötasu, on TSD-deklaratsiooni vorm ainus tõend, millega saab tõendada töötasu suurust. Kostja hinnangul ei ole kohus pööranud TSD deklaratsioonidele piisavalt tähelepanu. Peale selle, TSD-deklaratsioonid on Maksu- ja Tolliametile esitamiseks kohustuslik dokumendid, mistõttu hageja esindaja arvamus, et 4 Tsiviilasi nr 2-10-46735 deklaratsioonid on koostatud kostja poolt, ei ole hagejaga eelnevalt kooskõlastatud ja on „kassapõhised”, on väär. Kostja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtted algavad juulist 2007, kusjuures poolte vahelised töösuhted tekkisid jaanuarist 2007, mida on ka kohus kinnitanud. Seega langetas kohus oma otsuse, lähtudes hageja pangakonto väljavõtetest alates

1. aasta juulikuust. Kostja leiab, et hageja esitaski oma konto väljavõtted alates juulikuust 2007, olles teadlik, et alates jaanuari kuust maksti talle madalamat tasu. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et kohus ei ole oma kohtuotsuses piisavalt asjaolusid kaalunud ning kohtuotsus on seetõttu olulises ulatuses jäetud põhjendamata, millega kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 438 sätestatut. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, see tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et pooled ei vaidlustanud töösuhte olemasolu ja kirjaliku töölepingu puudumine ei too kaasa töölepingu tühisust, kuid nimetatut ei ole ka maakohus väitnud. Varemkehtinud TLS § 26 lg 1 p 6 kohaselt peab tööleping sisaldama kokkulepet palgatingimuste kohta. PalS § 3 lg 1 annab palgatingimuste mõiste: palgatingimustena käsitletakse palgamäära, lisatasu, juurdemakset, palga arvutamise viisi ja palga maksmise korda. Maakohus leidis õigesti, et lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Lisatasu summas, kui see ei tulene õigusaktist, kollektiivlepingust vms dokumendist, lepitakse töölepingus kokku. Olukorras, kus hageja tugines konto väljavõtete alusel raha ülekannete kirjele „tööasu“ ja poolte vahel kirjalikku kokkulepet ei olnud, pidi kostja tõendama oma väiteid suulise kokkuleppe kohta. Kostja esitas tõendina enda poolt koostatud dokumendid – TSD deklaratsioonid. Tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 on Riigikohus leidnud, et töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral ei saa töötasu kokkulepet tuvastada üksnes tööandja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu korral puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise riski kandma tööandja. Maakohus leidis õigustatult, et konto väljavõtetega on usaldusväärselt tõendatud hageja töötasu suurus vaidlusalusel perioodil. Asjaolu, et kostja peab maksukohuslasena deklareerima teatavaid makseid Maksu- ja Tolliametile, ei muuda kostja tõendeid seetõttu usaldusväärsemaks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuigi pooled ei ole esile toonud hageja kvalifikatsiooni, siis maakohtu otsuses tuvastatud töötasu kokkulepet kinnitavad kaudselt ka hageja poolt esitatud Statistikaameti andmed hagejaga samal ametikohal töötava isiku keskmise brutopalga kohta vaidlusalusel perioodil. 5 Tsiviilasi nr 2-10-46735 Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus tegi otsuse hageja esitatud konto väljavõtete alusel alates juuli 2007 andmete alusel, kuigi poolte töösuhted tekkisid alates jaanuarist
2. Kui kostja leidis, et hageja kontole maksti varem vähem töötasu ja soovis sellele tugineda palgakokkuleppe tõendamisel, oleks kostja saanud ise esitada tõendid, millest nähtunuks ülekannete väiksem suurus varasemal perioodil. Tsiviilkohtumenetluses peab kumbki poolt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1). Kuna apellant seda maakohtu menetluses ei teinud, on tema väited tõendamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisest tulenevalt jäävad hageja apellatsiooniastme menetlusekulud täies ulatuses kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 6