Obsah (5)

§ 252§ 44§ 121§ 253§ 292

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht 6. märts 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-316 Haldusasi Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kae

§ 252lg 7; 204 lg 2).

ASJAOLUD

1. 15.02.2012 saabus Tallinna Halduskohtule Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kaebus Muinsuskaitseameti 25.01.2012 väljastatud kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal väikemahuliste tööde tegemise loa nr 8176 tühistamiseks. Loa kohaselt on tegemist Rebala muinsuskaitsealal tööde tegemiseks antud loaga, mis hõlmab Eremka OÜ omandis olevaid kinnistuid Sanglepa, Endla ja Pajumardi. Luba väljastati vastavalt metsateatiste nr 1023009101, 1024009101 ja 1025009101 märgitud raietööde tegemiseks. Kaebuse kohaselt asub Harju maakonnas, Jõelähtme vallas asub kultuurimälestis ohverdamiskoht „Hiiemets“ (kultuurimälestise registri number 17697), edaspidi Hiiemets, mis tunnistati kultuurimälestiseks kultuuriministri 27.07.1998.a määrusega nr
2. Hiiemets asub muu hulgas Rebala muinsuskaitsealal (kultuurimälestise registri number 27015). Kaebaja leiab, et Hiiemetsa kui kultuurimälestise piire ja kaitsevööndit ei ole käesoleval hetkel õiguspäraselt määratletud, vaidlustatud raieluba on aga väljastatud nende ebaõigete piiride järgi ja see hõlmab osaliselt ka hiiemetsa. Eremka OÜ esitas 23.01.2012 Muinsuskaitseametile taotluse Rebala muinsuskaitsealal väikesemahuliste tööde tegemise loa väljastamiseks raietööde teostamiseks koos metsateatistega nr 1023009101 (Sanglepa), 1024009101 (Endla), 1067009101 (Viidiku) ja 1025009101 (Pajumardi). Muinsuskaitseamet väljastas 25.01.2012 Eremka OÜ-le kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal väikesemahuliste tööde tegemise loa nr
3. Kaebuses on märgitud, et loa 1 kohaselt on tegemist Rebala muinsuskaitsealal tööde tegemiseks antud loaga, mis hõlmab Eremka OÜ omandis olevaid kinnistuid Sanglepa, Endla ja Pajumardi. Luba väljastati vastavalt metsateatiste nr 1023009101, 1024009101 ja 1025009101 märgitud raietööde tegemiseks.
4. Koos kaebusega esitati kohtule taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peatada Muinsuskaitseameti 25.01.2012 loa nr 8176 kehtivus keelates Eremka OÜ-l haldusaktis reguleeritud tegevus. Kohus rahuldas 16.02.2012 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt ja peatas raietööd kuni 05.03.2012, paludes ühtlasi Muinsuskaitseametilt ja OÜ-lt Eremka seisukohta esialgse õiguskaiste ja kaebaja kaebeõiguse osas.
5. Kaebeõiguse kohta on Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda märkinud oma kaebuses, et ta kuulub Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kotta, mille põhikirja punkti 1 kohaselt on Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda vabatahtlikult liitunud kodade ühendus, mille eesmärgiks on p 1.1 kohaselt tema liikmeskodade põhikirjaliste eesmärkide saavutamine ühistegevuse kaudu ning p 1.2 kohaselt põlisrahva loodususu avaldumiseks vajaliku vaimse ja materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmine, uurimine ja tutvustamine avalikes huvides. Kuna Hiiemetsa väärtuse hoidmine kuulub otseselt kaebaja peamisesse tegevusvaldkonda ja kaebaja tegevus on alati eraldiseisvalt suunatud hiie kaitsmisele (lähemalt www.maavald.ee ), leiab kaebaja, et tal on olemas ilmselge põhjendatud huvi Hiiemetsa väärtuse säilimise tagamiseks. MUINSISKAITSEAMETI SEISUKOHT
6. Vabariigi Valitsuse 10.02.1998 määrusega nr 30 (RT I 1998, 17, 270) „Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja piiri kinnitamine“ kehtestati Rebala muinsuskaitseala (kultuurimälestiste riikliku registri number 270151). Nimetatud muinsuskaitsealal asub muuhulgas ka kultuuriministri 27.07.1998 määrusega nr 20 (RTL 1998, 259, 1059) „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ arheoloogiamälestiseks tunnistatud Maardu külas paiknev ohverdamiskoht „Hiiemets“ (kultuurimälestiste riikliku registri number 17697 – väljavõte 15.02.2012 kaebuse lisa nr 1). 23.01.2012 jõudis Muinsuskaitseametini OÜ Eremka 20.01.2012 loataotlus metsaraie, vastavalt kinnitatud metsateatisele, läbiviimiseks OÜ-le Eremka kuuluval kinnistul Rebala muinsuskaitsealal Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas perioodil 20.01.2012-31.12.2012 (15.02.2012 kaebuse lisa nr 10). 25.01.2012 otsustas Muinsuskaitseamet väljastada kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal väikesemahuliste tööde tegemise loa nr 8176, lubades OÜ-l Ermka teostada Rebala muinsuskaitsealal Jõelähtme vallas Maardu külas metsaraiet Sanglepa, Endla ja Pajumardi kinnistutel vastavalt metsateatistele nr 1023009101, 1024009101 ja 1025009101 (15.02.2012 kaebuse lisa nr 11). Luba anti raietöödeks vastavalt metsateatistele aladel (eraldistel), mis asuvad väljaspool kaitsealuseid mälestisi - ohverdamiskoht ja lohukivi - ja nende kaitsevööndeid. Neil aladel oli kasvanud lepik pärast heinamaade kasutusest väljajäämist viimase 60 aasta jooksul ning võrdlemisi kaasaegse lepiku seostamiseks kaitstava mälestisega Hiiemets puudub alus. Teiselt poolt – kogu ala asub Rebala muinsuskaitsealal, mille peaeesmärk on säilitada ja kaitsta inimese poolt aastatuhandete jooksul tekitatud/loodud unikaalset lagedat põllumajandusmaastikku ning kaasaegne võsastumine ja metsastumine on protsess, mida tuleb seal kindlasti vältida. Raietööd seal on vajalikud.
7. Muinsuskaitseameti hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus. Halduskohtumenetluse seaduse (

) § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja ei ole oma 15.02.2012 kaebuses esitanud, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi vaidlusalune haldusakt rikub. Kaebuse punktis 2.5 on toodud kaebeõiguse põhjendusena kaebaja tegutsemine põhikirja alusel avalikes huvides põlisrahva loodususu avaldumiseks vajaliku vaimse ja materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmisel, uurimisel ja tutvustamisel. Kaebaja kinnitab, et tal on huvi Hiiemetsa väärtuse säilimise tagamiseks. Järelikult on 15.02.2012 kaebuse puhul tegemist avalikes huvides esitatud nn „populaarkaebusega“

§ 44lg 2 mõistes.

Selle kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse 2 pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebaja ei ole ära toonud, millise seaduse alusel kaebus avalike huvide kaitseks esitatud on. Muinsuskaitseamet palub kohtul tagastada kaebus määrusega selle esitajale

§ 121lg 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

Asjaolu, et kaebaja põhikirjalised eesmärgid ja tegevusvaldkonnad on seotud avalikkuse huvide kaitsega vaimse ja materiaalse kultuuri looduspärandi säilitamisel, ei anna talle õigust esitada loamenetluses halduskohtusse teiste isikute õiguste või avalike huvide kaitseks kaebust, kui selleks puudub seaduslik alus. Muinsuskaitseseadus (MuKS) sellist seaduslikku alust ette ei näe ning raieluba saab vaidlustada ainult isik, kelle subjektiivseid õigusi see rikub.

1. Seoses esialge õiguskaitse taotlusega leiab Muinsuskaitseamet, et talle teadaolevalt oli haldusaktis reguleeritud raietegevus eelnimetatud määruse edastamise hetkeks juba läbi viidud. Teostamata oli veel raie tulemusel tekkinud puitmaterjali koristamine raiekohalt. Raieluba anti välja aladele, mis olid omaniku poolt omandatud raietööde eesmärgil. Neil aladel jäeti Muinsuskaitseameti nõudel raietöödest välja kaitstavate mälestiste – ohverdamiskoha ja lohukivi kaitsevöödid 50 m laiuse alana, seal raiet ei toimunud. Kaitsevöönd ja seal kasvavad puud moodustavad kaitstavatele mälestistele loodusliku kulissi ja tagavad kaitsealuse Hiiemetsa loodusliku seisundi parema säilimise. Arheoloogiamälestisel Hiiemets s.o. Lepa kinnistul mingeid raietöid ei ole toimunud, see ala kuulub hoopis teisele omanikule, kes on seal alati heakorratöid teinud. Materiaalne ja vaimne kultuuripärand on seal puutumatult säilinud ja kaitstud. Tuleb toonitada, et Muinsuskaitseamet on kõnealuse ala mälestiseks tunnistamist põhjalikult kaalunud. Nimelt võeti Muinsuskaitseameti peadirektori 28.06.2011 käskkirjaga nr 22-A kõnealused kinnistud Sanglepa, Endla ja Pajumardi ajutise kaitse alla (15.02.2012 kaebuse lisa 8). MuKS § 11 lg 1 kohaselt on ajutise kaitse alla võtmise eesmärk teha eksperdihinnangute põhjal kindlaks objekti mälestiseks tunnistamise vajadus. Kuus kuud väldanud ajutise kaitse perioodil teostasid eksperdid ala kohta uuringuid leidmaks sellelt kultuuriväärtuslikku substantsi. Ekspertide töö tulemusel koostatud eksperdihinnang ei andnud Muinsuskaitseametile alust kõnealuse ala mälestiseks tunnistamise edasimenetluseks. Nimetatud piirkonna mälestiseks tunnistamise vajalikkust või selle puudumist on põhjalikult käsitlenud Muinsuskaitseameti 28.12.2011 eksperdihinnangus (15.02.2012 kaebuse lisa 9). Lähtuvalt asjaolust, et vaidlusalune haldusakt on sisuliselt täidetud, ei võimalda selle kehtivuse peatamine ja tegevuse keelamine saavutada kaebajate poolt seatud eesmärki takistada raietegevust OÜ Eremka kinnistul Rebala muinsuskaitsealal. Seega ei oleks otstarbekas esialgse õiguskaitse kohaldamise jätkamine. EREMKA OÜ SEISUKOHT
2. Eremka OÜ hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus. Kaebaja viited põhikirjas märgitud eesmärkidele kui oma põhjendatud huvile kaebuse esitamiseks ei täida HMKS § 44 sätestatut, ei motiveeri kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ega ole muul viisil aluseks kaebeõiguse tekkimisele. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja õigusi ei ole kuidagi Muinsuskaitseameti 25.01.2012 väljastatud loa nr 8176 väljastamisega rikutud, ka ei ole Kaebaja esitatud kaebuses mingilgi viisil põhistanud tal kaebeõiguse olemasolu, kaebuses esitatud väited ei anna õigust kaebuse esitamiseks Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 8. Eremka OÜ palub ka kohtul esialgne õiguskaitse tühistada. Eremka OÜ on käesoleva menetlusdokumendi punktis 1 selgitanud, et kaebajal puudub antud asjas kaebeõigus ning palub kohtul kaebus tagastada, lähtudes

§ 253lg 3 tühistab kohus esialgse õiguskaitse, kui kaebus tagastatakse.

Eremka OÜ on seisukohal, et antud loa nr 8176 puhul on tegemist Eremka OÜ kasuks tehtud kaalutlusotsusega, mis ei riku kellegi teise isiku subjektiivseid õigusi, s.h ka mitte kaebaja omi. Kultuurimälestiste registrisse kantud arheoloogiamälestisel „Hiiemets“ mingeid raietöid Eremka OÜ teostanud ei ole. Kaebaja on esitanud väljavõtte Kultuurimälestiste registrist 3 nr

1. Seletamatul põhjusel on kaebaja väljavõttelt puudu selgitused väljavõtte pealdisel, mis annavad viited asukoha kaardile. Eremka lisab siinjuures Kultuurimälestiste registri nr 17697 väljavõtte. Väljavõttes viidatud Maa-ameti süsteemis registreeritud kaardil on antud kultuurimälestise piirid identsed kaebaja poolt Lisas 12 esitatud kaardil toodud nn Arheoloogiamälestise „Maardu Hiiemets“ piiritlemisega 2011, nimetusega kaardil kui „Lepa“. Kui kõrvutada kaarti, mis on Kultuurimälestiste registri nr 17697 väljavõttel toodud viidetest lähtudes registreeritud Maa-ameti kaardisüsteemis, samuti Kultuurimälestiste registri väljavõttes toodud kirjeldusega ohverdamiskoha asukohast aadressidena, on tegemist samade piiridega. Antud piirides olevat maa-ala ehk ohverdamiskohta „Hiiemets“, mälestis nr 17697, ei hõlma Muinsuskaitseameti luba nr 8176 mitte mingis ulatuses. Tehes väljavõtte Maa-ameti registrist (Lisa 1 lisatud kaart), saab vaadelda kaardi registreerimise aluseks olevat informatsiooni. Nii on Maaameti kaardiserveri metainfo kohaselt kaardi aluseks ortofotod alates 1998 (GSD 100). Eremka OÜ on seisukohal, et läbitud menetlus piiride muutmise eesmärgil on olnud igati muinsuskaitse seaduse kohaselt ning kõiki etappe läbides on jõutud tagasi seisukohale – piiride muutmine pole vajalik ega asjakohane ning seega on kaart, mis lisatud igati vastavuses antud arheoloogiamälestise asjakohaste piiridega. Kaebusele lisatud dokumendid nagu arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut koostatud Ekspertarvamus (lisa 9) vaid toetavad Eremka OÜ seisukohta kultuurimälestise piiride laiendamise põhjendamatusest. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kaebeõiguse üldine eeldus tuleneb

§ 44

lõikest 1, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Lõike 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, kohtusse pöörduda vaid seadusega sätestatud juhul. Kaebaja on leidnud, et tema õigus kohtusse pöörduda tuleneb tema põhikirjalistest eesmärkidest, milleks on muuhulgas põlisrahva loodususu avaldumiseks vajaliku vaimse ja materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmine, uurimine ja tutvustamine avalikes huvides. Kohus nõustub nii Muinsuskaitseameti kui Eremka OÜ-ga, et

§ 44kaebajale kaebeõigust ei anna.

10.

§ 292sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse erisuse keskkonnaasjades.

Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt eeldatakse keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud haldusakti või sooritatud toimingu vaidlustamisel valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni poolt, et nimetatud keskkonnaorganisatsioonil on põhjendatud huvi või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga.

§ 292

tähenduses tuleb terminit „keskkonnakaitse valdkonnas“ tõlgendada laiendavalt ning mõista selle all mitte rangelt keskkonnakaitselisi küsimusi reguleerivaid haldusakte, vaid üldisemalt looduskeskkonda mõjutavates küsimustes antud haldusakte, milleks on ka käesolevas asjas vaidlustatud raieluba. Kohtu hinnangul on raieluba olulise keskkonnamõjuga haldusakt ka Århusi konventsiooni mõttes. 11.

§ 292

lg 2 p 1 kohaselt on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon

tähenduses mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset. Lõige 3 täpsustab, et keskkonnakaitse edendamiseks lõike 2 tähenduses loetakse ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Ehkki kaebaja ei ole määratlenud ennast keskkonnaorganisatsioonina ei Ǻrhusi konventsiooni (ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni konventsioon keskkonnainfo kättesaadavuse, üldsuse osalemise otsustamises ja neis asjus kohtu poole pöördumise kohta, alla kirjutatud 25. juunil 1998) artikli 9 lõike 2 ega

§ 292

lg 2 p 1 tähenduses ja nii ei ole kaebajat käsitlenud ka Muinsuskaitseamet ega Eremka OÜ, leiab kohus siiski, et

§ 292

lõikest 1 tulenev kaebeõigus Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale laieneb, kuna vastavalt kaebaja põhikirjale tegeleb ta ka põlisrahva loodususu avaldumiseks 4 vajaliku materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmise, uurimise ja tutvustamisega. Ka kaebaja kodulehel www.maavald.ee on alataotus „Hiis“, kus on üsna mitmeid hiite alaseid ülevaateid ja juhendmaterjale.

§ 292

lg 4 kohaselt tuleb keskkonnakaitse edendamise hindamisel arvesse võtta ühenduse võimekust oma põhikirjaliste eesmärkide elluviimiseks, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumisel aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi. Kaebaja kodulehe järgi järeldab kohus, et kaebaja on tegutsenud oma põhikirjalistes eesmärkides ja seda juba pikemat aega. Kohtu ei ole põhjust kahelda kaebaja võimekuses oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks. Seega on kaebajal kaebeõigus vaidlustatud raieloa vaidlustamiseks. 12. Asja menetlemiseks esineb aga muid takistusi. Nii on haldusasja materjalide kohaselt (vt Muinsuskaitseameti vastus) vaidlustatud 25.01.2012 raieluba sisuliselt täidetud, kuna raie on juba teostatud ja vaid sellejärgne koristus on tegemata. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kehtib haldusakt kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud raieluba on antud kehtivusega kuni 31.12.2012, ent Muinsuskaitseameti selgituste paikapidavuse korral kaotanud kehtivuse haldusmenetluse seadustiku § 61 lg 2 kohaselt. Juhul, kui raieluba on sisuliselt realiseeritud, ei ole raieluba enam kehtiv haldusakt ja kohtul ei ole seda võimalik tühistada. Sellisel juhul puudub kaebusel ese. Kohus palus 05.03.2012 telefoni teel Eremka OÜ-l täpsustada Muinsuskaitseameti seisukohta raieloa realiseeritusest ja Eremka OÜ kinnitas, et raietööd on teostatud. Seega ei ole tühistamiskaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki – puude raiumata jätmist, mis on aga

§ 121lg 2 p 2 kohaselt kaebuse tagastamise aluseks.

13. Lisaks eelnevale väidavad nii Eremka OÜ kui Muinsuskaitseamet, et 25.01.2012 raieluba ei ole väljastatud alale, mis jääks mälestise piiridesse. Uurides kohtule esitatud Kultuurimälestiste registri väljavõtteid (tlk 108) nõustub kohus nende väidetega. Raieluba asub väljaspool kinnismälestist ja selle kaitsevööndeid (50 m mälestise piirist vastavalt muinsuskaitseseaduse § 25 lg 3: kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Kinnismälestise kaitsevööndi ulatust võib muuta.). Sisuliselt väidab kaebaja, et kaitsevööndi piirid on jäetud kehtestamata, ent kui kaitsevööndi piiri eraldi ei kehtestada, tuleneb see otse muinsuskaitseseaduse § 25 lõikest 3, seega on piirid täiesti olemas ja kehtivad. Hiiemets on omakorda tunnistatud mälestiseks kultuuriministri 27.07.1998 määrusega nr 20 (RTL 1998, 259, 1059) „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (kultuurimälestiste riikliku registri number 17697 – väljavõte 15.02.2012 kaebuse lisa nr 1). Vastustaja on kaalunud mälestise ajutise kaitse alla võtmise raames mälestise piiride laiendamist, ent leidnud, et selleks puudub vajadus. Kaebajal olnuks võimalus esitada Muinsuskaitseametile taotlus mälestise piiride laiendamiseks ja keelduva otsuse korral see halduskohtus vaidlustada. Praegusel juhul on aga kaebus perspektiivitu, kuna kohus ei näe, et Muinsuskaitseamet oleks raieluba andes rikkunud ühtegi õigusnormi. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole mälestise piiride või selle kaitsevööndi muutmine või kehtestamine. Seetõttu kuulub kaebus tagastamisele ka selle ilmselge perspektiivituse tõttu

§ 121

lõike 2 p 1 alusel (kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud).

1. 16.02.2012 määrusega antud esialgne õiguskaitse, millega kohus peatas 25.01.2012 raieloa kehtivuse, lõppes 05.03.
2. Kuna kohus tagastab kaebuse, ei ole alust pikendada esialgset õiguskaitset, seda enam, et asjaoludest nähtuvalt esialgse õiguskaitse vajadus puudub, kuna raieluba on sisuliselt täidetud. Kadriann Ikkonen kohtunik 5