lg-test 4 ja 7 on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd on tegemist ka õigusliku hinnanguga, ise hinnata, mis liiki väidetega tegemist on. Kohus on menetluses nimetatud kohtu õigust ka pooltega arutanud. Väärikust kui isiklikku õigust tuleb eristada au mõistest. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et isiku väärikuse rikkumine võib toimuda ka viisil, mis ei kahjusta isiku mainet avalikkuse ees. Isiku väärikust rikkuda võivate väärtushinnangute hindamisel ja õigusvastasuse tuvastamisel tuleb VÕS § 1046 lg 1 kohaselt arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Kostjad peavad oma väärtushinnanguid põhjendama. Teise isiku kohta väärtushinnangu avaldamine ei ole iseenesest keelatud (õigusvastane). Kohus leidis, et väärikuse kui isiklikku õigust rikkuva väärtushinnangu proportsionaalsuse hindamisel saab lähtuda au teotava väärtushinnangu hindamist käsitlevast Riigikohtu praktikast. Nii on Riigikohus lahendites nr 3-2-1-5-07 p-s 31 ja nr 3-2-1-161-05 p-s 12 ja p-des 15-16 asunud seisukohale, et au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut halvustada. Väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel lähtutakse üksnes VÕS §-st 1046 lg-st 1 ja § 1047 ei kohaldata. Kohus leidis, et kostjad on seletuskirjades ja kohtuistungil antud ütlustes hagejale antud väärtushinnanguid põhjendanud. Kohtuistungil seletas Ü. Jaakma, et hageja on konfliktne kaastöötajatega, millest ta on teadlik osakonna, kus hageja töötas, juhatajana. Konfliktid olid teiste osakonna töötajatega. Osakonnas oli hageja käitumine harjumatu. Kostjal endal oli hagejaga konflikt seoses sellega, et hageja ei soovinud võtta haiguse ajal haiguslehte. Hagejal ei olnud teadmisi laboris töötamiseks, mis oli töökuulutuses üheks töölevõtmise tingimuseks. Madal suhtlemiskultuur seostub konfliktsusega. Empaatiavõime puudumist märkis kostja seoses sellega, kuidas hageja suhtles vanemate inimestega, näiteks kaastöötaja L.M. . Kõiki neid iseloomujooni kokku võttes ei saanud tööandja rakendada hagejat üliõpilaste juhendamisel, mis oli üks hageja planeeritud tööülesandeid, kuna hageja ei lasknud ka ennast juhendada. S. Kõks selgitas tema poolt avaldatud väärtushinnangute kohta, et hageja oli üleolev ja ei soovinud inimestega suhelda. Osakonnas oli meeskonnatöö, selline suhtumine oli harjumatu. Hageja ei lasknud ennast õpetada, ütles, et tal endal on kõrgharidus ja teda ei ole vaja õpetada. Kuna hageja töötas katseajaga, siis oli vaja hinnata inimese võimekust, kuna tegemist oli tööga teadusasutuses. Tööle võtmisel oli tingimuseks, et hageja omandab vajalikud oskused, selleks lubati väljaõpet. Väljaõpe katkestati, kuna koheselt tekkis konflikt väljaõpet andma pidanud M.P. . Tegemist oli hinnanguga hageja katseajale. Asjas ei ole vaidlust, et Ü. Jaakma ja S. Kõks olid tööandja juures isikuteks, kellel oli õigus anda hagejale tööülesandeid ja tema tööd kontrollida. Sellest tulenevalt oli neil ka õigus avaldada tööandjale EMÜ VL-le kirjalikult arvamust hageja võimekuse kohta töölepingu järgse töö tegemisel katseajal. TLS § 33 lg 1 kohaselt töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks võib 4 töölepingus ette näha katseaja. Seega on tööandjal õigus hinnata katseajal ka töötaja võimeid ja suhtlemisalast sobivust. Nimetatud eesmärki täitsidki kostjate poolt kirjutatud seletuskirjad. Hageja võeti tööle katseajaga ja kostjad kirjutasid seletuskirjad katseajal. Seega oli kostjatel seletuskirjade kirjutajatena mõistlik õigustus ja ka oma töösuhtest tulenev kohustus anda hinnang hageja töövõimele ja suhtlusoskusele. Seletuskirjades esitatud väärtushinnangud on seletuskirjade eesmärgiga proportsionaalsed ning tegemist ei ole õigusvastase käitumisega hageja isiklike õiguste rikkumisel. Asjas ei ole tuvastatud, et kostjad jätkaksid hageja suhtes seletuskirjades avaldatud väärtushinnangute avaldamist. Kohtuistungil hageja avaldas, et selliseid andmeid tal ei ole, mistõttu juba ainuüksi sel põhjusel tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid lõpetama oma õigusvastane käitumine. Kohus ei ole vastavalt VÕS § 1055 lg-le 1 tuvastanud kostjate poolt hagejale kestvat kahju õigusvastast tekitamist või sellega ähvardamist. Haginõude p 2 osas märkis kohus, et kostjad on esitatud väärtushinnangute põhjendamiskohustuse menetluse käigus täitnud. Väärtushinnangute põhjendamiskohustus on kostjatel siis, kui nad vaidlevad hagile vastu. Kuna väärtushinnangute põhjendamiskohustus peab olema täidetud juba asja otsustamise hetkeks, siis ei saa põhimõtteliselt panna kostjatele sellist kohustust täiendavalt kohtuotsusega isegi siis, kui kohus hagi ülejäänud osas rahuldaks.
lg 5 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav, millisele tingimusele haginõude p 2 ei vasta. Hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
lg 1 ja 2 järgi ei oleks kohtunik 5 enne taanduse lahendamist tohtinud teha menetlustoiminguid, millel oli asja lahendi suhtes määrav tähtsus ning ei oleks tohtinud teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit enne taandamisavalduse lahendamist. Kuna maakohtu kohtunik tegi kohtuastmes menetlust lõpetava lahendi enne taandamisavalduse lahendamist, siis
Maakohtu otsus on tühine ka selletõttu, et see on tehtud võltsitud protokolli alusel ning enne seda, kui apellandi taotlused protokolli parandamiseks läbi vaadati. Kohtuistungi protokollimisel rikuti
lg 1, sest see ei sisalda menetlustoimingu (20.01.2011 kohtuistungi) olulist käiku ja muud asja lahendamise ja edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokolli oli lisatud lauseid, mida kohtuistungil ei öeldud ning samuti oli moonutatud menetlusosaliste ütlusi hageja kahjuks. Kostjate ütlustest olid jäetud protokollimata kõik väited ja ütlused, mis tõendasid apellandi hagi põhjendatust.
lg 2 alusel oleks tulnud apellandi taotlused protokolli täiendamiseks arvesse võtta, sest istungi helisalvestis on olemas; 4) lõpetas kohus kohtuistungi enne, kui eelmenetlus oli lõppenud; piiras apellandile tõendite kohta sõnasaamise aega 15 minutiga; lõpetas asja sisulise arutamise enne, kui apellant sai oma väiteid ja põhjendusi esitada ja tõendeid uurida, sisuliselt jäeti ära kohtuvaidlused. Kohus oleks pidanud kostjate poolt uute väidete esitamise tõttu eelmenetluse katkestama ning võimaldama apellandil kirjalikult esitada oma vastuväited, mida aga kohus ei teinud. Kui kohus avaldas toimiku leheküljed, mida ta kavatses uurida, siis jättis kohtunik välja apellandi taotluse, mille ta oli esitanud 11.01.2011 tähtaegselt enne kohtuistungit ning kus olid ära nimetatud need tõendid, millest apellant oma väidete põhjendamisel kavatses lähtuda (tl 245266). Oli õigusvastane, et kohtunik seda dokumenti tõendite uurimise juures ei avaldanud. Apellandi sõnavõtte tõendite uurimise taotlusega katkestas kohtunik korduvalt, väites, et see, mida apellant soovib, on tõendite hindamine ning see toimub kohtuvaidluste käigus. Kohtuistungi protokollis on märgitud, et hagejal ei olnud kohtu küsimuse peale täiendusi asja sisulisele arutamisele. Tegelikult kohtunik seda ei küsinud, mida tõendab istungi helisalvestis, seega ei oleks tohtinud alustada ka kohtuvaidlustega. Kohtunik jättis istungi lõpus korduvalt rahuldamata apellandi protestid selle kohta, et apellant ei saanud sõna tõendite kohta. On õigusvastane ja tsiviilkohtumenetluse oluliste põhimõtete rikkumine, et kohtunik tegi oma kohtuotsuse ainult pooliku eelmenetluse tulemusena, milles oluliselt rikkus hageja õigust ärakuulamisele; 5) teatas kohtunik 20.01.2011 istungi alguses vastuseks apellandi 29.12.2010 avaldusele, milles apellant oli palunud kohtunikul eemaldada kohtuasja toimikust apellandi kohta delikaatseid isikuandmeid sisaldav määrus toimiku lehelt 86-87, et see määrus eemaldatakse, kuid lisaks sellele eemaldas kohtunik toimikust ka mitmed dokumentide kättetoimetamise postiteated, mida apellant polnud palunud eemaldada. Need tõendasid, et ta oli apellandi delikaatseid isikuandmeid levitanud mitmetele kõrvalistele isikutele. Toimiku lehtede uue numeratsiooni mitteteadasaamise tõttu ei saanud apellant adekvaatselt toimikus leiduvatele tõenditele viidata. See muutis tema esinemise kohtus praktiliselt võimatuks. See kohtuniku toiming, millega ta eemaldas tema vastu nõuete esitamist võimaldavad dokumendid toimikust, oli oluline tsiviilkohtumenetluse põhimõtte rikkumine; 6) rikkus kohtunik istungil ulatuslikult
-s sätestatud menetlusnorme nende ebaõige kohaldamisega ja õigusvastase kohaldamata jätmisega. Rikutud menetlusnormid olid järgmised: § 5 lg 1 ja 2: apellandil ei võimaldatud esitada kõiki asjaolusid ja taotlusi, võrdselt kostjatega oma nõudeid põhjendada ja vastaspoole esitatut ümber lükata. § 52 lg 1: apellandil ei võimaldatud kohtuistungi protokolli ja salvestusega õigeaegselt tutvuda. § 53 lg 2: kohtunik ei teatanud kohtuistungil kuupäeva, millal protokolli näha saab. § 199 lg 1 p-d 4 - 7: ei võimaldatud apellandil istungil anda seletusi ja esitada põhjendusi piisavalt, ei võimaldatud esitada kõiki tõendeid ja võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest, vaielda vastu kostjatele, esitada küsimusi tunnistajatele. Kohtunik jättis apellandi taotlused tunnistajate väljakutsumiseks ja lisatõendite väljanõudmiseks rahuldamata. Apellandi hagidokumendi koostas advokaat ja tema pidas põhistamist piisavaks. Enne istungit ei antud 6 apellandile lisavõimalust põhistamiseks ja istungil samuti mitte. Seega praktiliselt ei saanudki apellant istungiks kõlblikke tõendeid ja dokumente. § 206 lg 1: õigust hagi alust või eset muuta ei lubanud kohtunik praktiliselt kasutada. 2009. a apellant juba suurendas oma haginõudeid, paludes kohtult tuvastada kostjate tegevuse õigusvastasus nii tema isiklike õiguste rikkumisel ebakohaste väärtushinnangutega kui ka seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohtunik teatas istungil, et ta ei luba apellandil ühtegi sõna lausuda selle teise hagi aluse kohta, kuigi kostjad polnud sellele hagi alusele vastu vaielnud. Seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine esines kostjate poolt TLS-s nimetatud nõuete rikkumisel. Töövaidlusasi oli jõustunud, kus jäeti rahuldamata apellandi hagi tuvastada tööandja Eesti Maaülikooli tegevuse õigusvastasus. Praeguses hagis palus apellant tuvastada kahe isiku tegevuse õigusvastasus, kes oleksid pidanud andma talle koolitust ja töölepingujärgseid tööülesandeid, mida nad ei teinud. Uuesti töövaidluse mitte läbi vaatamise kohta oleks kohtunik pidanud koostama määruse, mille apellant oleks saanud ringkonnakohtus vaidlustada. § 229 lg 2: ei võimaldanud kohtunik apellandil saada kohtuistungile tema poolt soovitud tõendeid. Ei kutsutud kohale mitte ühtegi tunnistajat, ei nõutud välja dokumente. § 230 lg 1: apellandil ei võimaldatud tõendada asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. § 236 lg-d 2 ja 3: tõendite kogumine jäeti kohtu poolt tegemata, apellandil ei lubatud põhjendada täiendavalt, millise asjaolu tõendamiseks tal tõendeid vaja on, kuigi kõikide apellandi poolt juba esitatud dokumentides oli ta juba põhjendused esitanud. § 238 lg 4: oli tõendite kogumisest keeldumise kohta tehtud määrus kohtuniku poolt põhjendamata. Ka suuline põhistamine, mis protokollitakse, oleks olnud küllaldane. § 243 lg-d 1-3: kohtunik istungil tõendeid vahetult ei uurinud, järjekorda ei määranud ja apellandil ei võimaldatud osaleda tõendite uurimisel kohtuistungil. Apellandile ei antud tõendite uurimisel küllaldaselt sõna. § 251 lg-d 1 ja 2 ja § 252: apellandi poolt tunnistajaks soovitud isikud jäeti välja kutsumata. Kohtunik ei teatanud, kas ta asendab tunnistajate vahetu ülekuulamise juba teise kohtuasja ülekuulamise protokollis märgituga. Kahe tunnistaja puhul poleks seda saanud teha, sest need tunnistajad polnud teises kohtumenetluses esinenud. § 272 kohta tehtud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-17-06 on öeldud, et tunnistaja ütlustena saavad kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Apellandi poolt nõutud tunnistajatest ainult üks oli andnud vande all ütlusi, kaks teist tunnistajat polnud seda teinud. Nende kohtusse kutsumine oleks olnud hädavajalik. Kohtunik jättis õigusvastaselt need tunnistajad kohtusse kutsumata. § 328 lg 2: ei taganud kohus apellandile võimalust kostjate faktilistele väidetele vastata, mida need esitasid esmakordselt kohtuistungil. § 329 lg 3: kohus ei teinud kõike vajalikku asja arutamise ettevalmistamiseks. Kuna see oli tegemata, siis arvas apellant, et 20.01.2011 on eelistung, kuid kohtunik muutis selle lõppistungiks. § 340¹ lg 1: kohus ei võimaldanud apellandil kõrvaldada puudusi menetlusdokumendis tunnistajate väljakutsumisel ja täiendavate tõendite väljanõudmise taotluses. § 348 lg-d 2 ja 3: kohtunik ei võimaldanud asja ammendavat arutamist ja ei taganud, et apellandil oleks võimalik iga asja lahendamiseks olulise asjaolu kohta avaldada oma arvamust. § 399 p 4: apellandil ei võimaldatud anda küllaldaselt seletusi, põhjendada oma seisukohti ja esitada vastuväiteid. Kohtunik ei võimaldanud apellandil tõendite uurimisel sõna saada – ütles, et ta saab sõna tõendite kohta vaid kohtuvaidluses. § 400 lg 5: kohtunik teatas juba kohtuistungi alguses, et hagil pole alust, ilma et oleks enne tõendeid lubanud uuridagi. § 401 lg-d 1-4: kohtunik ei küsinudki, kas on taotlusi asja sisulise arutamise täiendamiseks, vaid kogu aeg kiirustas tagant, et tööpäev lõpeb ja tal on kiire. Tõendite uurimine jäeti sisuliselt tegemata. 7 § 402 lg-d 1-2: kohtukõnes apellant tõenditele sisuliselt viidata ei saanud, sest need jäeti menetluse käigus uurimata. Kohus ei lubanud apellandil selgusele jõuda, millised tema poolt esitatud tõendid ta üldse vastu võttis ja millised tagasi lükkas. Kohtunik andis apellandile ebaõiget infot, et tõendite kohta on tal õigust sõna saada ainult kohtuvaidluses, mille kestust ta aga piiras 10 minutiga. Seega jäetigi apellandile õigus tõendite kohta sõna saada praktiliselt tagamata. Kohus kohaldas valesti ka
sätteid (§ 24, 25, 329 lg 1, 331 lg 1) kohtuniku taandamisavalduse rahuldamata jätmise põhjendamiseks väites, et apellant jättis põhistamata, et tal oli taandamisavaldusega hilinemiseks mõjuv põhjus. Apellant esitas taotlused õigeaegselt, mistõttu polnud kohtuniku taandamise avalduse tähelepanuta jätmine seaduslik; 7) kohaldas kohus valesti VÕS § 1046 lg 1 leides, et faktiväidete kohta käiv avalikustamise nõue on vajalik ka väärtushinnangute õigusvastasuse tuvastamisel. Apellant leiab, et au teotamine väärtushinnanguga ei eelda informatsiooni avalikustamist. Kohus jättis kohaldamata õigusnormi, mis käsitleb laimamise õigusvastasuse tuvastamist. Kohus jättis seisukoha võtmata osas, kas kostjate tegevus on laimamine, mis on õigusvastane. Kohus jõudis järeldusele, et kostjad on oma väärtushinnanguid põhjendanud, mida nad istungil ei teinud, vaid esitasid uuesti faktiväiteid, mis olid apellanti laimavad. Seega oleks tulnud põhjendamata ja tõendamata väärtushinnangud tunnistada õigusvastaseks ning kohustada kostjaid neid väärtushinnanguid mitte levitama. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostjad ei jätka ebaõigete väärtushinnangute levitamist. Maakohus jättis õigusvastaselt rahuldamata apellandi nõude kohustada kostjaid lõpetama oma õigusvastane käitumine. Materiaalõiguse normi rikkus maakohus ka selles osas (kohtuotsuse p 2), et kohus ei lugenud kostjaid isikuteks, kelle vastu saaks esitada hagi TLS nõuete rikkumise eest. TLS rikkumiste eest vastutavad S. Kõks ja Ü. Jaakma, mitte Eesti Maaülikool. Maakohus on oma otsuses ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et apellandil oli töölepingu lõpetamisel veel katseaeg. Apellandil siis enam katseaega ei olnud, sest ta oli tehnoloogi töölt üle viidud teisele tööle, millele ei olnud katseaega kehtestatud. Kaastöötajatelt võetud seletuskirjad olid mitteasjakohased ning selletõttu oli ka mitteasjakohane neile seletuskirjadele käesolevas kohtuasjas viidata, mis nagu põhjendaksid kostjate väärtushinnangute mitteõigusvastasust. Maakohus tuvastas ebaõigesti katseaja olemasolu töölepingu lõpetamisel selletõttu, et keeldus menetlemast minu hagiavalduse teist alust (VÕS § 1045 lg 1 p 7). 5. S. Kõks ja Ü. Jaakma paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011 otsuse muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustajate vastuväidete kohaselt ei pea vastustajad kaebust õigeks ning vaidlevad sellele vastu. Apellandi taotluste aluseks olevad asjaolud on väljendatud apellandi isiklike arvamustena, mis ei ole põhistatud nõuetekohaselt ning ei võimalda neid käsitleda loogiliste, mõistlike ja põhjendatud väidetena, millele oleks võimalik vastustajatel samal viisil vastata. Vastustajad nõustuvad maakohtu 22.02.2011 otsusega ja leiavad, et nimetatud tsiviilasjaga seotud asjaolusid on kohtu poolt piisava põhjalikkusega käsitletud. Käesoleva tsiviilasja aluseks olevaid asjaolusid on varem käsitletud ka Tartumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni istungil (töövaidlusasi nr 9.11-02/2541-2007) ning M. Silveti ja Eesti Maaülikooli vahelises töövaidluses (tsiviilasi 2-08-6737). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 22. veebruari 2011 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus
8
lg 1 p-le 3 on kohtuotsuse tühistamise aluseks asjaolu, kui esimese astme kohtus lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, muu hulgas kohtukoosseis, kuhu kuulunud kohtunik oleks pidanud ennast taandama. Ringkonnakohus leiab, et kohtunik K. Kerstna-Vaksi suhtes ei esine taandamise aluseid ning seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et maakohtu otsus tuleks tühistada, kuna kohtunik K. Kerstna-Vaks oleks pidanud ennast taandama väidetava kohtuistungi protokolli võltsimise tõttu.
lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul võib menetlusosaline esitada taandamisavalduse ka hiljem, kui taandamise alus tekkis pärast menetlustoimingu tegemist või kui menetlusosaline sai sellest teada pärast menetlustoimingu tegemist. Avalduses tuleb neid asjaolusid põhistada. 31.01.2011 taandamisavalduses (I kd, t.l 285-287) on hageja tuginenud asjaoludele, millised olid tal teada kohtustungil ning seetõttu kaotas hageja
lg 1 kohaselt kohtuniku taandamise õiguse ja
§-s 30 sätestatu kohaselt ei saa ta sellele apellatsioonkaebuses tugineda. 9 07. ja 08.02.2011 taandamisavaldustes on hageja tuginenud taandamise alusena kohtuistungi protokolli väidetavale võltsimisele.
lg 2 kohaselt võis hageja sellele alusele tugineda, kuivõrd taandamisavaldused on esitatud pärast kohtuistungi protokolli saamist. Asja materjalidest nähtuvalt on kohtu esimees lahendanud taandamisavaldused 10.03.2011 ning seetõttu on õige apellandi väide, et
lg 2 kohaselt ei oleks kohtunik tohtinud teha otsust enne taandamisavalduse lahendamist. Samas ei too taandamisavalduste mitteõigeaegne lahendamine vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamist ning
Ringkonnakohus leiab, et kuna 07. ja 08.02.2011 taandamisavaldused olid ilmselt põhjendamatud ning kohtunik K. Kerstna-Vaks ei oleks pidanud ennast taandama, siis
Ringkonnakohus arvestab siinjuures ka
§-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. 7.2.2. Maakohtu istungi protokoll (I kd, t.l 272-284) vastab
§-s 50 sätestatud nõuetele ning maakohtu seisukoht hageja vastuväidete kohta (II kd, t.l 47) on õige. Kohtuistungi protokollist nähtub kohtuistungi käik ja menetlusosaliste seisukohad asja lahendamise ja võimaliku edasikaebamise seisukohalt ning apellandi vastupidised väites ei ole põhjendatud. Paljasõnaline on apellandi väide, et kohtunik eemaldas toimikust tema vastu nõuete esitamist võimaldavad dokumendid. 7.2.3. Apellatsioonkaebuses ja selle täiendustes (II kd, apellatsioonkaebuse leheküljed 8-10, apellatsioonkaebuse leheküljed 8-10) on apellant viidanud paljudele tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele, milliseid on maakohus väidetavalt rikkunud ning mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väited maakohtu poolt nimetatud menetlusnormide rikkumistele ei ole põhjendatud. Tsiviilasja toimikustest nähtuvalt on maakohus hagi menetlemisel järginud
§-des 348, 351, 399, 400, 401 ja 402 nõudeid ning selgitanud välja kõik vaidlusalused asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad nende suhtes sellises ulatuses, mis võimaldas maakohtul minna sisulist otsust tegema. Asja materjalidest nähtub ka see, et maakohus selgitas välja tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud ning võimaldas pooltel, sh hagejal, esitada kindlaksmääratud ajal vastavad tõendid.
lg 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et tal ei võimaldatud tõendeid esitada ning maakohus jättis ka tõendite kogumise korraldamata. Ringkonnakohus märgib, et mittenõustumist maakohtu otsusega ei saa põhjendada sellega, et maakohus rikkus väidetavalt paljusid menetlusnorme ega teinud apellandile meelepärast otsust. 8. Vastavalt
lg-le 1 apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Apellant on esitanud 18.08.2011 avalduse apellatsioonkaebuse muutmiseks ja täiendamiseks kokku 49-l lehel. Ringkonnakohus jätab
lg 1 alusel apellandi eelmärgitud avalduse tähelepanuta ja tagastab selle apellandile. Ringkonnakohus selgitab, et avaldust apellatsioonkaebuse muutmiseks ja täiendamiseks ei saa käsitleda avalduse või seisukohana
Ringkonnakohus määras 25.05.2011 määrusega menetlusosalistele tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks kuni 24.09.2011, kuid nimetatud tähtaeg ei tähenda, et menetlusosalistel on õigus põhjendusi esitamata esitada uusi tõendeid ja asjaolusid. Kuivõrd apellant ei ole põhjendanud uue tõendi, s.o Eesti Maaülikooli rektori 07.09.2011 vastuse esitamist 07.09.2011, siis jätab ringkonnakohus selle
10 Asja materjalide juures on maakohtu 20.01.2011 istungi protokoll ning seetõttu ringkonnakohus tagastab
lg 4 alusel apellandi poolt 26.09.2011 esitatud maakohtu istungi helisalvestise ärakirja kokku 47-l lehel. Ringkonnakohus tagastab apellandile 23.09.2011 avaldused ja seisukohad kokku 4-l lehel, kuna nendes apellant kordab apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ning neid ei saa käsitleda avaldusena
lg 1 tähenduses.
lg 4 alusel tagastab ringkonnakohus apellandile tema poolt 19.09.2011 esitatud vastuväited kostjate poolt maakohtu istungil esitatud väärtushinnangute põhjendustele kokku 19-l lehel. 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud
Viivi Tomson Andra Pärsimägi 11 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.