Obsah (8)

§ 136§ 180§§114§§182§ 285§ 92§ 108§ 109

3-11-1718 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 22.veebruar 2012. a Tallinn Haldusasja number 3-11-1718 Haldusasi OÜ M kaebus Maksu

§ 136§ lg 1808 lgon1, 19.

§ 181 märts lg 1). 2012.a. (

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks Samakskuupäevaks kuupäevakstuleb tulebapellatsioonkaebus apellatsioonkaebusesitada esitadakakajuhul, juhul, kui kui selle selle koostamiseks koostamiseks vajatakse vajatakse menetlusabi. menetlusabi. Menetlusabi Menetlusabi taotluse taotluse jaja apellatsioonkaebuse apellatsioonkaebuse võimalike võimalike puuduste puuduste kõrvaldamise kõrvaldamiselahendab lahendabringkonnakohus ringkonnakohus(

(

§§114, 114,§§187 187 lglg4).

4). Kui Kui apellatsioonkaebuses apellatsioonkaebuses eiei taotleta taotleta asja asja lahendamist lahendamist kohtuistungil, kohtuistungil, võidakse võidakse see see lahendada lahendada kirjalikus kirjalikus menetluses menetluses (

(

§§182182lglg11pp9).

9). 1 I ASJAOLUD 1.Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus ( LÄMTK) alustas 22.03.2009 korraldusega nr 12.2-3/2810-1 M OÜ käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsuse kontrolli perioodil jaanuar

1. 2.29.03.2011 tegi LÄMTK maksuotsuse nr 12.2-3/2810-1( tl 7-13), millega määras M OÜ-le 2010 jaanuarikuu eest täiendavalt tasumiseks käibemaksu summas 3131,67 eurot ( 49 000krooni). Maksuotsuses leiti, et M OÜ ei ole soetanud sõiduautot OÜ-lt A ning sellest tulenevalt ei saanud M OÜ sisendkäibemaksuna maha arvata OÜ A rekvisiitidega arvel näidatud käibemaksu 49 000 krooni . 3.M OÜ esitas maksuotsusele 3.05.2011 vaide, taotledes maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. Maksu- ja Tolliamet jättis 9.06.2011 vaideotsusega vaide rahuldamata ( tl 14-17). 4.11.07.2011 esitas M OÜ kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes LÄMTK 29.03.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/2810-12 tühistamist ( tl 5-6). II KAEBUSE MOTIIVID 5.Vaidlustatud maksuotsus on ebaõige ning maksunõue kaebuse esitaja vastu ebaõiglane ja alusetu. 6.OÜ M ja OÜ A sõlmisid 30.01.2010 lepingu sõiduauto Mercedes Benz S320 müügiks hinnaga 294 000 krooni. Sõiduauto anti üle ja müüjale tasuti ostusumma, mis on kajastatud OÜ A kassa sissetuleku orderil nr 01-1-MR ning OÜ M kassa väljamineku orderil
2. Tõendatud on tehingu toimumine ja selle kajastamine 2010 jaanuarikuu käibedeklaratsioonis on õigustatud. 7.Maksuhalduri otsuses tuginetakse puudutatud isikute poolt antud subjektiivsetele arvamustele, et auto ei olnud tehniliselt korras ja seetõttu ei saanud see nii palju maksta. Samas ei ole maksuhaldur välja selgitanud õiglast tehinguväärtust, mille alusel oleks tasutud käibemaksu summat saanud korrigeerida. On faktiliselt esinev ja tõestatud asjaolu, et kaebaja on seaduslikult nimetatud sõiduauto omandanud ja kasutab seda enda majandustegevuses. Vaidlus seisneb selles, millise summa eest on auto omandatud. Maksuhalduri loogika järgi on see omandatud 0 krooniga ja seetõttu puudub õigus sisendkäibemaksu deklareerimiseks. Kaebuse esitaja leiab, et tehing on toimunud rahaliselt ja jääb seisukohale, et auto omandati hinnaga 294 000 krooni. 8.Maksuhaldur tugineb eeskätt OÜ A juhatuse liikme V. Ž ütlustele, milles ta esitab täiesti uue versiooni toimunud tehingust, kuid ei ole selle kirjeldamisel järjekindel. Ise peab ta oma tegevust müümisel vahendustegevuseks, mille eest temale on tasutud 20 000 krooni ja OÜ-le A 20 000 krooni. Maksuotsusest ei selgu, milles tema vahendustegevus seisnes. Samas on tuvastatud asjaolu, et OÜ A on 28.01.2010 tasunud Läti äriühingule S pangaülekandega 10 323 eurot invoice nr 02/01/10 alusel MB S320 omandamiseks. Seega omandas OÜ A ja müüs selle 30.01.2010 edas8 OÜ-_le M. Kogu tehingute jada on dokumentaalselt tõendatud ning kaebuse esitaja on seisukohal, et tema on maksukohustuslasena käitunud õigesti. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 2 9.LÄMTK vaidleb kaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
3. Maksuotsuses on LÄMTK tuginenud asjaolule, et M OÜ ei ole soetanud sõiduautot OÜ-lt A. Vaidluse keskseks küsimuseks ei ole see, millise summa eest sõiduauto soetati, vaid kellelt see soetati. Maksuotsuses on LÄMTK leidnud, et OÜ-l M puudub sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus põhjusel, et ei ole leidnud tõendamist, et sõiduauto soetati Eesti käibemaksukohustuslaselt ( KMS § 31 lg 1 ), mitte ei ole leidnud, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub seetõttu, et sõiduauto on omandatud 0 krooniga. 11.Vaidlustatud maksuotsuses on tuvastatud, et M OÜ teadis sõiduauto müügi tegelikke asjaolusid müügitehingus ning kontrollis neid. Kaebaja oli teadlik, et OÜ A ei olnud sõiduauto tegelik müüja. Seega on tuvastatud OÜ M tahtlus (pahausksus). 12.Maksuotsuses on tuvastatud, et sõiduauto tegelikuks maksumuseks ei olnud 294 000 krooni, kuid sõiduauto hind on kõrvaliseks vaidlusesemeks. Õiglase tehinguväärtuse väljaselgitamine ei olnud vajalik. Kuna ei ole tõendatud, et asjaomane sõiduauto on soetatud Eesti käibemaksukohustuslaselt, ei saa sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust põhimõtteliselt tekkida. 13.LÄMTK ei tuginenud maksuotsuses erinevate asjaosaliste subjektiivsetele arvamustele auto tehnilise seisukorra kohta, vaid mahaarvamisele kuuluvat sisendkäibemaksusummat on vähendatud, kuna ei ole tõendatud, et sõiduauto soetati Eesti käibemaksukohustuslaselt. Seega maksuotsuses on tuginetud tegeliku müüja isiku tõendamatusele. 14.Kaebuse väitel on maksuhaldur tuginenud eeskätt OÜ A juhatuse liikme V. Ž ütlustele. Maksuotsuses on muu hulgas tuginetud ka V.Ž maksumenetluse käigus antud selgitustele. Maksuhaldur on E. M ja G. S ütlustega vastuolu korral pidanud eluliselt usutavamaks V.Ž ütlusi, sest neid kinnitab AS-lt S saadud teave, mille ebaõigsus ei ole eluliselt usutav. 15.M OÜ esindajate E. M ja G. S poolt maksumenetluses antud selgitused on vastuolus : -V.Ž selgitustega, viimaseid kinnitavad AS S poolt päringule antud vastused; -E. T poolt antud selgitustega, mille kohaselt ei olnud sõiduauto heas korras ( E.M väitis, et kui M OÜ auto ostis, oli see praktiliselt uus, super korras ja G. S kinnitusel teadis tema ja E.M sõiduauto tehnilist seisundit, sest olid sellega varem sõitnud). E. T selgitusi kinnitavad R. B poolt antud selgitused; -S. P poolt antud selgitustega, mille kohaselt võttis sõiduauto Maanteeametis arvele G. S, mitte S. P ( E.M väitel kirjutas auto M OÜ nimele S. P). S. P selgitusi kinnitab asjaolu, et Maanteeameti asjaomase taotluse all on G. S allkiri. 16.Omavahel vastuolus on ka mõned E.M ja G. S enda poolt antud selgitused, näiteks väitis E.M 13.04.2010, et esimest korda nägi ta asjassepuutuvat sõiduautot Valgas ca aasta varem, 25.11.2010 väitis ta, et nägi sõiduautot Pärnus ca kaks kuud enne selle ostu. E.M selgituste kohaselt osteti sõiduauto 294 000 krooni eest, G.S väitel oli ostuhind 300 000 krooni. G. Si selgituste kohaselt pakkus V. Ž juhuslikult Tallinnas G. Siga kohtudes müüa nimelt seda sõiduautot, mida E.M ja G. S soovisid osta, kuid mille ostuks puudus M OÜ-l varem raha. Maksumenetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, et V. Ž teadis E.M ja G.S soovist see konkreetne sõiduauto osta. 3 Usutav ei ole selline kokkusattumus, samuti see, et inimene, kes soovis konkreetset autot osta ja kellel see rahapuudusel ei õnnestunud, ei suuda pool aastat hiljem meenutada, kus talle eelduslikult üllatusena pakuti seda autot ja kuidas läks jutt auto ostmise peale. OÜ-t A ega V. Ž ei kantud kõnealuse sõiduauto omanikuna kordagi Maanteeameti peetavasse registrisse. Eeltoodust tingituna ei ole eluliselt usutav nende M OÜ esindajate antud selgituste usaldusväärsus. 17.Oma tegevust nimetas vahendustegevuseks V. Ž ise. Samas on ilmne, et tema „vahendustegevus“, mille eest ta sai „vahedustasu“, seisnes tema poolt kontrollitud äriühingu OÜ A kunstlikus asetamises asjaomase sõiduauto müügitehingusse selliselt, et paberil nähtuks tehingujada S OÜ A – M OÜ, kuigi tegelikult OÜ A asjaomast sõiduautot ei soetanud ega võõrandanud. Arvestades, et V. Ž pidas enda tegevust vahendustegevuseks, ei deklareerinud OÜ A asjaomase sõiduauto väidetava müügi tulemusena tekkinud käivet ega ka asjaomase sõiduauto soetamist teise Euroopa Liidu liikmesriigi isikult. IV KOHTU PÕHJENDUSED
4. M OÜ-le määrati maksuotsusega tasumiseks käibemaks seetõttu, et maksuhaldur leidis, et M OÜ-l puudus käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 kohaselt õigus vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu OÜ A rekvisiitidega vormistatud arvel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksuna mahaarvamisega. Maksuhaldur asus seisukohale, et kaebuse esitajal puudus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus , sest tõendatud ei ole arvel näidatud sõiduauto Mercedes Benz S320 soetamine Eesti käibemaksukohustuslaselt ehk teisisõnu ei ole tõendatud arvel näidatud tehingu toimumine OÜ-ga A. Kaebuse väide, et maksuhalduri käsitluse kohaselt puudub õigus sisendkäibemaksu deklareerimiseks seetõttu, et maksuhaldur on asunud seisukohale nimetatud sõiduauto soetamisest 0 krooniga, on ekslik ning vaidlustatud maksuotsus sellist järeldust teha ei võimalda. Samuti on ekslik eeltoodud kaebuse väitega seonduvalt esitatud kaebaja seisukoht, mille kohaselt on vaidluse keskseks küsimuseks , millise summa eest asjassepuutuv sõiduauto MB S320 soetati. Vaidlustatud maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur tuginenud asjaolule, et asjaomase sõiduauto soetamine teiselt Eesti käibemaksukohustuslaselt tõendatud ei ole. Maksuotsuse II alajaotuses „Kontrolli käigus selgunud asjaolude analüüs ja järeldus“ on maksuhaldur märkinud „Analüüsides kontrolli käigus kogutud erinevaid tõendeid ( maksumaksja seletusi ja kolmandatelt isikutelt saadud infot) on maksuhaldur seisukohal, et OÜ M ei soetanud sõiduautot Mercedes-Benz OÜ-lt A, OÜ M ja OÜ A vahel vormistati ainult dokumendid ja makse vahendamine AS S vahendusel „ ( tl 10 pöördel). Maksuotsuse alajaotusest III „Kontrolli tulemus“ nähtub: „ Kuivõrd kontrolli käigus pole kinnitust leidnud OÜ M poolt OÜ-lt A Mercedes-Benz S 320 soetamine, ei ole täidetud kaupade soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimus, mistõttu puudus OÜ-lM õigus sisendkäibemaksu maha arvata OÜ A rekvisiitidega arvelt kokku 49 000 krooni“ ( tl 12).
5. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. 4 Seega KMS § 29 lg 1, § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 37 kohaselt on sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks nõuetekohase arve olemasolu, et arve esitaja oleks käibemaksukohustuslane ja et arve alusel soetatud kaupa või teenust kasutataks oma ettevõtluses ( s.o. maksustatava käibe tarbeks). Arvele esitatud nõuded peavad aitama tuvastada müüja isikut , s.o. kauba või teenuse soetamist teiselt käibemaksukohustuslaselt. Kohtupraktika kohaselt ainuüksi firmade registreeritus äriregistris, arvete olemasolu ja neis märgitud kaupade ning teenuste saamine ja nende eest tasumine ei tõenda veel tehingute toimumist arvel näidatud isikuga, kui esinevad muud andmed, millest saab järeldada tehingute mittetoimumist. Ka formaalselt nõuetele vastava arve saajal ei ole alust selle alusel sisendkäibemaksu maha arvata, kui arvel näidatud andmed tehingu (sealhulgas tehingu teise osapoole – müüja) kohta tegelikkusele ei vasta, sest sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei teki ainult arve esitamisest, vaid KMS § 31 lg 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral. Käesoleval juhul on maksuhaldur asunud maksuotsuses seisukohale, et OÜ A rekvisiitidega vormistatud arve ja arve alusel tasumise fakt ei tõenda tehingu toimumist nimetatud äriühinguga, sest kontrollimise käigus on muude tõendite põhjal selgunud, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kaebuse väide, mille kohaselt on tehingu toimumine tõendatud sellega, et „ OÜ M ja OÜ A sõlmisid 30.01.2010 lepingu sõiduauto MB S320 müügiks hinnaga 294 000 krooni. Sõiduauto anti üle ja müüjale tasuti ostusumma, mis on kajastatud OÜ A kassa sissetuleku orderil nr 01-1-MR ning OÜ M kassa väljamineku orderil 100002“.
6. Maksukorralduse seaduse (MKS)§ 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 11 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestama kõiki antud asjas tähendust omavaid, sealjuures nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 11 lg 2 sätestatud maksumenetluse uurimisprintsiibist tulenevalt ei ole maksuhaldur seotud ainult menetlusosalise esitatud tõendite ja taotlustega, vaid tal on õigus otsustada maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingu sooritamise vajadus, toimingu liik ja ulatus, samuti milliseid tõendeid peab maksuhaldur vajalikuks koguda. Kuna uurimispõhimõtte kohaselt on maksuhalduril kohustus maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestada kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid, on maksuhalduril kohustus maksustamisel arvesse võtta ka neid maksukohustust vähendavaid/suurendavaid asjaolusid, mis ta on kindlaks teinud omal initsiatiivil. Maksumenetluses uurimisprintsiibi järgimise ja tõendite kogumis hindamise olulisust on Riigikohus rõhutanud mitmetes kohtulahendites ( näit.3-3-1-40-02, 3-3-1-26-02). Ülaltoodud seisukohta toetab Riigikohtu 05.05.2010 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-18-10 antud selgitus: Maksumenetluses eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub maksuhaldur täiendavaid tõendeid. Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud.
7. Tehingute toimumise kahtluse alla seadmisel peab maksukohustuslane sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks olema võimeline esitama maksuhaldurile tõendeid tehingu tegeliku toimumise kohta (selle kohta, kas, millal, kuidas ja kelle käest ta ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse on saanud) ning üksnes arve esitamine ja arve alusel raha tasumine ei tõenda tehingu toimumist, kui muud asjaolud viitavad vastupidisele. Käesoleval juhul on maksuhaldur uurimispõhimõttest lähtuvalt kogunud asjas täiendavaid tõendeid ja on vaidlustatud 5 maksuotsuses kajastanud maksumaksja seletusi ja kolmandatele isikutele tehtud järelpärimisi ning neile saadud vastuseid, samuti hinnanud kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ja esitanud nende tõendite pinnalt tehtud järeldused. Maksuhaldur on maksusumma määranud seetõttu, et asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et tehingut arvel näidatud poolte vahel toimunud ei ole. Kuna arve väljastamine ja raha liikumine väidetavale müüjale ei kinnita veel käibe toimumist ega käibemaksukohustust ning maksuhalduril oli tekkinud kahtluse tõttu õigus mitte tugineda vaid kaebaja esitatud tõenditele, vaid täiendavate tõendite kogumisega uurimispõhimõttest tulenevalt selgitada välja kõik tähendust omavad asjaolud, on ekslik kaebuse esitaja käsitlus, mille kohaselt kõnealuse tehingu toimumine on dokumentaalselt tõendatud järgnevaga: „ OÜ M ja OÜ A sõlmisid 30.01.2010 lepingu sõiduauto MB S320 müügiks hinnaga 294 000 krooni. Sõiduauto anti üle ja müüjale tasuti ostusumma, mis on kajastatud OÜ A kassa sissetuleku orderil nr 01-1-MR ning OÜ M kassa väljamineku orderil 100002“. 23.Kaebuse väitel tugineb maksuhaldur eeskätt OÜ A juhatuse liikme V. Ž ütlustele, milles ta esitab uue versiooni toimunud tehingust. Kaebuse väitel on tehingute jada dokumentaalselt tõendatud. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi konkreetset põhjendust, miks ta maksuhalduri järeldustega ei nõustu või märkinud, milliseid tõendeid on maksuhaldur valesti hinnanud või jätnud hindamata jne. Eeltoodust tulenevalt on väide eeskätt OÜ A juhatuse liikme V. Ži ütlustele tuginemisest üldsõnaline. Mis puutub üksnes maksukohustuslase poolt esitatud andmetest lähtumisest, siis on kohus selles osas esitanud seisukoha eespool, siinkohal rõhutab kohus, et maksustamisel lähtutakse kogu teabest, asjaolusid ja tõendeid hinnatakse kogumis ja vastastikuses seoses. Maksuhaldur on uurimispõhimõttest lähtuvalt kogunud täiendavaid tõendeid ning on maksuotsuses hinnanud kõiki tõendeid neid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates. Kontrolli käigus selgunud asjaolusid on analüüsitud ja järeldused esitatud maksuotsuse II osas ( tl 10 pöördel-12). Maksuhaldur on analüüsinud OÜ M esindajate E. M ja G. Si ning OÜ A juhatuse liikme V. Ž poolt antud ütlusi ja võrrelnud neid nii omavahel kui ka K ja E. T ning V. R ütlustega , aga samuti kolmandatelt isikutelt vastuseks tehtud järelpärimistele saadud infoga. Sealjuures on maksuhaldur hinnanud vastuolulisi tõendeid kogumis, on üksikasjalikult esile toonud tõendites sisalduvad vastuolud ja on esitanud põhjendused, miks ta peab tõendeid, mis on maksuotsuse tegemisel aluseks võetud, veenvamaks ja usaldusväärsemaks teistest tõenditest, mis on kõrvale jäetud. Kokkuvõtlikult märgib kohus siinkohal, et M OÜ esindajate E.M ja G. S selgituste ja V. Ž selgituste vastuolu korral eluliselt usutavamaks ja veenvamaks V. Ž selgituste pidamist, arvestades sealjuures kolmandatelt isikutelt saadud infoga, ei tähenda, et maksuhaldur ei hinnanud kõiki tõendeid või ei hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega ja ei pea eeltoodust tulenevalt vajalikuks neid korrata. Maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta, et asjassepuutuv sõiduauto ei ole soetatud OÜ-lt A ja on piisavad tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset põhjendust, miks ta maksuhalduri järeldustega ei nõustu ehk teisisõnu , miks kaebaja hinnangul on maksuhaldur kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses kaebaja arvates valesti hinnanud. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Käesoleval juhul on maksuhaldur oma otsust nõuetekohaselt motiveerinud ning selgitanud, mis asjaoludel ta leiab, et kaebuse esitajal puudus alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks OÜ A arvel näidatud käibemaksu ulatuses. Seega on MKS § 150 lg 1 alusel maksu valesti määramise tõendamise kohustus maksukohustuslasele üle läinud. Kaebaja pole maksuhalduri järeldusi ümber lükanud. 24.Maksuhaldur, analüüsides OÜ M esindajate E. M ja G. Si ning OÜ A juhatuse liikme V. Ži poolt antud ütlusi ja võrreldes neid omavahel ja K ning E. Ti ja V. R ütlustega, on ütluste 6 usaldusväärsuse osas muu hulgas võrrelnud ütlusi seonduvalt asjassepuutuva sõiduauto hinna ja seisukorraga kuna maksuhaldur on asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid hinnates jõudnud järeldusele sõiduauto müüja isiku tõendamatusest, mis välistab õiguse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis puudus ka käesoleval juhul vajadus soetusmaksumuse väljaselgitamiseks.
8. Riigikohus on 19.05.2009 otsuses kohtuasjas nr nr 3-3-1-32-09 selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Maksuhaldur on selles asjas kogutud tõendite ja teabe kogumis ja vastastikuses seoses hindamise tulemusena asunud põhjendatult seisukohale, et M OÜ esindajad E M ja G. S teadsid sõiduauto müügi tegelikke asjaolusid müügitehingus , kontrollides neid ning olid teadlikud, et OÜ A ei ole sõiduauto tegelik müüja ( tl 11). Kaebaja ei ole maksuhalduri järeldusi, millele tuginevalt on tuvastatud kaebuse esitaja pahausksus, ümber lükanud.
9. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja kaebuse esitaja õigusi sellega ei rikuta. V MENETLUSKULUD 27.Alates
10. jaanuarist 2012 kehtiva

§ 285

lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Varem kehtinud

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, sama on sätestatud käesoleval ajal kehtiva

§ 108lg 1.

Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad kummagi menetlusosalise menetluskulud nende endi kanda. Lea Kuuse kohtunik 7