lg 2 p 2 alusel 06.04.2010 ning luges töölepingu korraliseks ülesöelduks
lg 4 järgi; mõistis RHOÜ NC kasuks
lg 4 alusel välja mõistliku hüvitise, s.o 1 kuu keskmise töötasu summas 11 000 krooni; mõistis RHOÜ NC kasuks
lg 5 alusel välja hüvitise töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest summas 5 500 krooni; jättis rahuldamata OÜ NC nõude mõista RH välja kahjuhüvitis
04.11.2010 esitas RH taotluse nimetatud töövaidlusasja hagimenetluse korras läbivaatamiseks hagina. OÜ NC esitas 25.04.2011 hagi RH vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise nõudes. OÜ NC palub tuvastada RH töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus; lugeda kostja tööleping lõppenuks korraliselt 06.05.2010
lg 4 alusel; välja mõista RH:
tema 1 kuu keskmine töötasu summas 11 000 krooni (703,03 eurot) ning
lg 5 alusel hüvitis töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 11 000 krooni (703,03 eurot). Hagiavalduse kohaselt töötas RH poolte vahel sõlmitud töölepingu nr 02.2009 kohaselt keevitusseadmete müügiinsenerina. Kokkulepitud töötasu oli 11 000 krooni kuus ja tööülesanded sätestati ametijuhendis. Töötasu maksmise aeg oli lepingus kuu 10. kuupäeval. 21.03.2010 - 02.04.2010 viibis kostja lähetuses, osaledes 21.-27.03 toimunud koolitusel Prantsusmaal. 06.04.2010, teisel tööpäeval pärast lähetusest naasmist, esitas kostja hagejale 2 avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta samast päevast
Põhjuseks tõi ta asjaolu, et tööandja viivitas oluliselt talle 2010.a veebruari töötasu maksmisega. Hageja RH käsitlusega ei nõustu ning leiab, et töötasu maksmine kahes osas – 11.03.2010 maksti välja 7 000 krooni ja 18.03.2010 ülejäänud 1 175 krooni – ei ole lepingu oluline rikkumine. Tulenevalt sellest puudus RH alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning leping tuleb lugeda korraliselt ülesöelduks etteteatamistähtaega järgimata. Hageja leiab, et ta oli õigustatud kostjalt töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse saamisel selle põhjendatust hindama, lähtudes avalduses märgitust, st. hindama, kas tema poolt veebruari töötasu osade kaupa maksmine oli sellise kaaluga rikkumine, mis lubaks töötajal töölepingu erakorraliselt üles öelda. Kuivõrd kostja oli ülesütlemisavalduses väga selgelt ja konkreetselt välja toonud põhjuse, mida ta pidas töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks, sai hageja avalduse põhjendatust hinnata vaid selles toodu alusel ning ei saanud hageja hinnangul rohkem kui viis kuud pärast lepingu lõppemist tugineda oma töölepingu erakorralisel ülesütlemisel asjaoludele, mida ta polnud esitanud ei oma ülesütlemisavalduses, millest ta polnud kordagi töösuhte ajal teavitanud hagejat. Lisaks eeltoodule ei ole kostja hageja hinnangul käitunud mõistlikult ja heas usus, vaid käitus 06.04.2010 avaldust esitades pahatahtlikult ja teadlikult tööandja huve kahjustades. Nimelt ei olnud kostjal kuni lähetusse (koolitusele) minekuni 21.03.2010 mingeid pretensioone ega nõudeid kostja vastu. Kostja kasutas ära hageja pakutud võimaluse, osaleda täiendkoolitusel Prantsusmaal, mis tõi aga hagejale kaasa olulised kulutused. Hageja vaidleb vastu kostja nõudele hüvitise saamiseks konkurentsikeelu järgimise kohustuse täitmise eest. Konkurentsipiirangu kokkulepe sätestas RH konkurentsikeelu üheks aastaks pärast lepingu lõppemist ja OÜ NC kohustuse maksta töötajale hüvitist vähemalt 25% töötaja töötasust. Hageja leiab, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel kasutas RH ka oma
Hageja ei ole kostjale teinud mingeid takistusi uue töökoha valikul. Veelgi enam oli keelatud vaid töö tööandjaga sarnasel tegevusalal, välistatud ei olnud töö müügiinsenerina muus sfääris. Hagejale teadaolevalt leidis kostja üsna pea pärast töösuhte lõppemist uue töö. Hageja vaidleb vastu ka kostja viivisenõudele, kuna leiab, et viivise nõudmise õigus ei saa tekkida enne, kui pole lahendatud vaidlus töölepingu ülesütlemise seaduspärasuse üle. Kostja nõue ja põhjendused RH esitas 04.11.2010 hagi OÜ NC vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja konkurentsikeelu järgimise kohustuse täitmise hüvitise ning viiviste nõudes. RH palub OÜ NC välja mõista RH kasuks
lg 4 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, so summas 33 000 krooni;
lg 1,
lg 3 ja Töölepingu punkti 6.1.10 alusel hüvitis konkurentsipiirangu järgimise eest perioodil 07.04.2010 kuni 06.11.2010 summas 57 750 krooni ning kohustada OÜ NC maksma RH igakuiselt eelnimetatud konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist summas 8 250 krooni igas kalendrikuus kuni 06.04.2011; viivis eelnimetatud summadelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt ütles RH poolte vahel sõlmitud töölepingu 06.04.2010 erakorraliselt üles, kuna OÜ NC rikkus oluliselt töölepingut. Tööandja viivitas oluliselt 2010.a veebruarikuu töötasu väljamaksmisega. 10.03.2010 oli töölepingujärgne töötasu maksetähtpäev, kuid nimetatud kuupäeval tööandja kostjale töötasu välja ei maksnud. 2010.a veebruarikuu töötasu maksis tööandja kostjale välja järgmiselt: 11.03.2010 vaid osaliselt, summas 7 000 krooni ehk oluliselt vähem kui töölepingu punkt 4.1 sätestas; 18.03.2010 osalise töötasu summas 1 175 krooni. Tööandja on ka varasemalt hilinenud töötasu maksmisega, tasudes 2009.a detsembrikuu töötasu välja alles 12.01.2010. Kostja leiab, et tööandja on talle töötasu tasunud korduvalt ka ebaõiges, s.o väiksemas summas. Kuivõrd tööandja on korduvalt viivitanud kostjale töötasu väljamaksmisega, siis oli RH mõistlik põhjus eeldada, et tööandja ei täida 3 lepingut nõuetekohaselt ka edaspidi. Samuti tuleneb hageja avaldatud selgitustest, mille kohaselt RH oli osaliselt ka ise süüdi viivituses, kuna müüs kaupa krediiti oma tuttavatele, kontrollimata viimase maksejõulisust, et tööandja on tahtlikult rikkunud oma kohustust maksta töötasu välja täies ulatuses ja õigeaegselt. Kuivõrd RH on töölepingu erakorraliselt tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu üles öelnud, siis on OÜ NC kohustatud tasuma kostjale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 33 000 krooni. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punktis 6.1.10 on kokku lepitud, et töötaja on kohustatud järgima töölepingu punktis 6.1.9 sätestatud konkurentsikeeldu ka 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Nimetatud kohustuse täitmise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist igakuist mõistlikku hüvitist, milline on vähemalt 25% töölepingu lõpetamise ajal töötaja kehtivast töötasust. Kuivõrd tööleping on lõppenud alates 06.04.2010 erakorralise ülesütlemisega, siis oli tööandja kohustatud alates 07.04.2010 tasuma kostjale hüvitist konkurentsipiirangu järgimise eest vähemalt 25% töötasust, s.o 2 750 krooni kuus. Kostja leiab, et kuna ta oli sunnitud tööandjapoolse tahtliku käitumise tulemusena halvenevas majanduskliimas ja äärmiselt kitsendavate konkurentsialaste piirangutega otsima uut tööd, siis on mõistlik hüvitis konkurentsipiirangu järgimise eest 75% töötasust, s.o 8 250 krooni kuus. Kostja rõhutab, et töölepingu erakorralise ülesütlemise korral ei kehti eeldus, mille kohaselt koos lepingu ülesütlemisega öeldakse nn automaatselt üles ka töölepingus kokku lepitud konkurentsipiirang.
lg 2 annab töötajale subjektiivse õiguse konkurentsipiirang üles öelda, kuid ei pane töötajale vastavasisulist juriidilist kohustust. Käesoleval juhul ei ole
lg 2 üldse kohaldatav, kuna töötaja ei ole konkurentsipiirangu ülesütlemise avaldust tahteavaldusena kunagi teinud. RH töölepingu ülesütlemise avalduses ei sisaldu mitte ühtegi märkust konkurentsipiirangu ülesütlemise kohta. RH on seisukohal, et OÜ NC on kohustatud tasuma kostjale viivist järgmiselt: töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise tasumisega viivitamise eest viivist summas 1 532,12 krooni (põhivõlg summas 33 000 krooni, periood 07.04.2010.a kuni 06.11.2010, viivisemäär 0,0219% päevas); konkurentsikeelu järgimise kohustuse täitmise hüvitise tasumisega viivitamise eest viivist summas 1 550,21 krooni (hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg summas 57 750 - periood 07.04.2010 kuni 06.11.2010 ehk 7 kalendrikuu konkurentsikokkuleppe tasu, viivisemäär 0,0219% päevas; arvutuskäik on järgmine: 1) 07.04.2010 - 06.05.2010 – 30 päeva – viivituses summaga 8 250 krooni – viivis 54,20 krooni, 2) 07.05.2010 - 06.06.2010 – 31 päeva – viivituses summaga 16 500 krooni – viivis 112,02 krooni, 3) 07.06.2010 - 06.07.2010 – 30 päeva – viivituses summaga 24 750 krooni – viivis 162,61 krooni, 4) 07.07.2010 - 06.08.2010 – 31 päeva – viivituses summaga 33 000 krooni – viivis 224,04 krooni, 5) 07.08.2010 - 06.09.2010 – 31 päeva – viivituses summaga 41 250 krooni – viivis 280,05 krooni, 6) 07.09.2010 - 06.10.2010 – 30 päeva – viivituses summaga 49 500 krooni – viivis 325,22 krooni, 7) 07.10.2010 - 06.11.2010 – 31 päeva – viivituses summaga 57 750 krooni – viivis 392,07 krooni). Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ja uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hageja hagi tuleb rahuldada täies ulatuses ja kostja hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja töötas hageja juures alates 11.11.2009.a. keevitusseadmete müügiinsenerina, täistööajaga, määramata ajaks sõlmitud töölepingu nr 02.2009 alusel, töötasuga 11 000 krooni (703.03 eurot) kuus, mis kuulus väljamaksmisele iga kuu 10. kuupäeval eelmise kuu eest. 4 Ajavahemikus 21.03.-02.04.2010.a. viibis töötaja Prantsusmaal koolitusel, kuhu hageja kui tööandja lähetas kostja. 06.04.2010.a. edastas töötaja tööandjale avalduse ning ütles töölepingu erakorraliselt üles samast kuupäevast
Esitatud avalduse kohaselt rikkus tööandja oluliselt töölepingut, kui maksis kostjale hilinemisega välja 2010.a. veebruarikuu töötasu. Kostja esitatud Swedbank konto väljavõtte kohaselt maksis tööandja töötajale välja 2010.a. veebruarikuu töötasu kahes osas s.o 11.03.2010.a. summas 7 000 krooni ja 18.03.2010.a. summas 1 175 krooni.
lubab töötajal töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist Sama paragrahvi lõike 2 p 2 alusel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulisel rikkumisel, eelkõige, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. VÕS § 196 lg 2 kohaselt võib pool lepingu erakorraliselt üles öelda pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist.
Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega
91 lg 2 p 2 tähenduses, kuivõrd ülesütlemise tinginud asjaolu, s.o 2010.a. veebruarikuu töötasu mittemaksmist 10. kuupäeval ei saa pidada oluliseks töölepingu rikkumiseks, arvestades, et töötaja töötasust 85% s.o 7 000 krooni sai töötaja kätte 1-päevase hilinemisega, 11.03.2010.a. ja ülejäänud summa 1 175 krooni 18.03.2010.a. Kohus ei arvesta RH poolt menetluse käigus esile toodud täiendavaid väidetavalt töölepingu üleütlemise aluseks olnud põhjendusi, kuivõrd nimetatuid ei olnud töötaja töölepingu ülesütlemisavalduses esile toodud ja avalduses on tööandjale ette heidetud üksnes veebruarikuu töötasu väljamaksmisega viivitamist. Kuivõrd kostja oli ülesütlemisavalduses väga selgelt ja konkreetselt välja toonud põhjuse, mida ta pidas töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks, st. 2010.a. veebruarikuu töötasu viivitusega maksmise, sai hageja avalduse põhjendatust hinnata vaid selles toodu alusel. Kostja viited Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-93-09 ei ole asjakohased, kuivõrd antud kaasuses käsitletakse käsunduslepingu ülesütlemist avalduse alusel, milles on viidatud varasemalt esinenud puudustele. Käesoleval juhul on kostja tuginenud avalduses ainult ühele alusele. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et RH puudus seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks
lg 2 p 2 järgi.
lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine.
lg 4 kohaselt, kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga.
lg 1 alusel peab töötaja korralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd
lg 1 ja lg 2 sätestatust tulenevalt on tööandja esitanud taotluse lõpetada töötajaga tööleping
lg 2 alusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral seaduses sätestatud tähtajal, tuleb kohtul lõpetada pooltevaheline tööleping alates 06.05.2010.a.
lg 5 tulenevalt, kui tööandja või töötaja teatab töölepingu ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on pooltel õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Arvestades asjaolu, et korralisel töölepingu ülesütlemisel pidanuks töötaja
lg 1 alusel sellest ette teatama 30 päeva, on põhjendatud RHTLS § 100 lg 5 alusel välja mõista hüvitis tööandja kasuks 1 kuu töötasu ulatuses summas 703,03 eurot. Samuti on õigustatud tööandja nõue
lg 4 tulenevalt summas 703,03 eurot.
109 lg 4 järgi on tööandjal õigus töötajapoolse töölepingu õigusvastase üleütlemise korral nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist. Kohus on seisukohal, et töötaja käitumine ei olnud kooskõlas VÕS § 7 kohase mõistlikkuse ja VÕS § 6 kohase hea usu põhimõttega, kui töötaja, saabudes 02.04.2010.a. tagasi 2-nädalaselt erialaselt koolituselt Prantsusmaalt, mille kulud summas 25 000 krooni (1597,79 eurot) kandis tööandja, ütles töölepingu üles 06.04.2010.a. ilma igasuguse ette teatamiseta, seades tööandja olukorda, kus tuli äriühingu töös teha kiireid ümberkorraldusi, et tagada osaühingu tõrgeteta töö kuni uue töötaja leidmiseni. Kuivõrd rahuldamisele kuulub tööandja nõue töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks
lg 5 ja 109 lg 4 alusel, siis tuleb töötaja vastav nõue koos hüvitise ja viivise nõudega jätta rahuldamata. Järgnevalt analüüsib kohus kostja nõuet hüvitise saamiseks konkurentsipiirangu järgimise eest. Pooltevahelise töölepingu punktis 6.1.10. on pooled kokku leppinud, et töötaja kohustub järgima konkurentsikeeldu ka 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist ning tööandja kohustub kohustuse täitmise eest maksma töötajale 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõppemist igakuiselt mõistlikku hüvitist, milline on vähemalt 25% töölepingu lõpetamise ajal töötaja kehtivast töötasust. Vastavalt
lg-le 1 kehtib pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe üksnes juhul, kui see: 1) vastab käesoleva seaduse § 23 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele; 2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3; 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest. Antud juhul on pooled töölepingu punktis 6.1.10 kokku leppinud, et töötaja on kohustatud järgima töölepingu punktis 6.1.9 sätestatud konkurentsikeeldu ka 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist. Nimetatud kohustuse täitmise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale 1 aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist igakuist mõistlikku hüvitist, milline on vähemalt 25% töölepingu lõpetamise ajal töötaja kehtivast töötasust.
lg 3 kohaselt maksab tööandja töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on ka konkurentsipiirangu kokkuleppe töölepingu ülesütlemisega üles öelnud. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
lg 2 annab töötajale subjektiivse õiguse konkurentsipiirang üles öelda, kuid ei pane töötajale vastavasisulist kohustust. Lisaks on
lg 2 kohaselt vajalik, et konkurentsipiirangu ülesütlemiseks oleks täidetud ka täiendav kriteerium - tööandja huvi konkurentsi piiramise vastu ei ole asjaolude muutumise tõttu enam mõistlik. Kohus on seisukohal, et töötaja ei ole konkurentsipiirangu ülesütlemise avaldust tahteavaldusena 6 tööandjale teinud. Samuti ei ole esile toodud muutunud asjaolusid, millest tulenevalt saaks teha järelduse tööandja huvi puudumist konkurentsi piiramise vastu. Lisaks võib töötaja
lg 3 sätestatu kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe üles öelda 30 kalendripäeva jooksul arvates sellest, kui ta on tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu töölepingu üles öelnud, teatades sellest tööandjale vähemalt 15 kalendripäeva ette. Vaidlus puudub selles, et käesoleva juhul esitas kostja hagejale 06.04.2010.a.avalduse töölepingu ülesütlemiseks, milles on avaldanud tahet pooltevahelise töölepingu ülesütlemiseks. Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise kohta ei ole kostja antud avalduses tahet avaldanud. Seega on antud kokkulepe pooltele õiguslikult siduv ning hageja on kohustatud kostjale vastava kohustuse täitmise eest hüvitist maksma, kuivõrd kostja on konkurentsipiirangust tulenevat kokkulepet täitnud. Hageja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et kostja oleks hageja konkurendiga töölepingu sõlminud. Töölepingu punkti 6.1.10 kohaselt on hüvitise suurus vähemalt 25% töölepingu lõpetamise ajal töötaja kehtivast töötasust ehk 175,76 eurot (2750 krooni). Kohus leiab, et hüvitis nimetatud suuruses 175,76 eurot on mõistlik ja põhjendatud, arvestades konkurentsipiirangu olemust, mille kohaselt ei olnud kokkulepitu kostjale äärmiselt kitsendav, nagu leidis kostja. Kohtu hinnangul oli tegemist mõistliku piiranguga, et oleks tagatud hageja ärihuvide silmaspidamine kostja poolt ka pärast pooltevahelise töösuhte lõppemist, millest tulenevalt ei olnud kostjal piiratud tööle asuda müügiinsenerina muul alal, piiratud oli üksnes hagejaga sarnasel tegevusalal tegutseva tööandja juures tööleasumine. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel ka pooltevahelise töösuhte pikkust alates 11.11.2009.a. kuni 06.04.2010.a., so ca 5 kuud, samuti asjaolu, et kostja asus nähtuvalt AS D sõlmitud töölepingust umbes 2 nädala pärast tööle teise tööandja juures müügiesindajana, saades töö eest mõistlikku töötasu 10 000 krooni (639,12 eurot) kuus. Eeltoodu alusel on hagejal kohustus tasuda igakuiselt kostjale hüvitist summas 175,76 eurot 1 aasta jooksul alates töösuhte lõppemisest 07.05.2010.a. kuni 06.05.2011.a., seega kokku summas 2109,12 eurot, mis on muutunud täies ulatuses sissenõutavaks igakuiselt, kuivõrd hageja oma kohustust täitnud ei ole. Kostja on esitanud ka nõude konkurentsipiirangu eest hüvitiselt viivise saamiseks. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 101 lg 1 p 6 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul ei ole pooled töölepingus kohaldatavas viivise määras kokku leppinud, seega rakendub seadusjärgne viivise määr. 7 Vastavalt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatule on VÕS § 94 lg 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2010.a ja enne 1. juulit 2010.a 1,00%. Seega on alates 01. jaanuarist 2010.a seadusjärgseks viivisemääraks 0,0219% päevas. Viiviste arvestus on alljärgnev: viivitatud päevi arvestatud viivised XXX viivis 252,7348 kokku Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2284,88 eurot põhivõla katteks ja 252,73 eurot viiviseid, kokku 2537,61 eurot seisuga 23.02.2012.a. ja edasi alates 24.02.2012.a. VÕS § 113 lg 1 määras kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 445 lg 1 kohaselt kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavaid nõudeid ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Hageja hagi kostja vastu tuleb rahuldada kokku summas 1406,06 eurot. Kostja hagi hageja vastu tuleb rahuldada kokku summas 2537,61 eurot. Poolte nõuete tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 1131,55 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hageja hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, tuleb antud hagis menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kostja hagi kuulub 8 rahuldamisele osaliselt, jätab kohus poolte menetluskulud antud hagis poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Tiia Mõtsnik Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.