KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2012, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-10-3326 Haldusasi A.L kaebus Justiitsmin

) § 201 lg 2 p 3 tunnustel. 27.01.2005 kohaldati kaebuse esitaja suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 18.07.2005 esitati A.Lle süüdistus

§ 299

lg 2 (ametialane võltsimine), § 201 lg 2 p 2 ja 3 (omastamine suures ulatuses ametiisiku poolt) ning § 289 (ametiseisundi kuritarvitamine) alusel. 30.05.2007 tunnistas Viru Maakohus kriminaalasjas nr 1-07-4865 A.L

§ 201lg 2 p 1, 2 ja 3 ja § 299 lg 1 alusel süüdi.

Viru Ringkonnakohus tühistas 05.09.2007 määrusega Viru Maakohtu otsuse ning saatis uuesti läbivaatamiseks maakohtule. 10.08.2009 määrusega tagastas maakohus kriminaalasja prokuratuurile. Prokuratuur lõpetas 25.05.2010 määrusega osaliselt kriminaalasja KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel (kriminaalmenetluse aluse puudumine). Kriminaalmenetlus lõpetati

§ 299

lg 1 ja § 201 lg 2 p 1 ja 2 osas, jätkati aga § 345 lg 1 järgi (võltsitud dokumendi kasutamine). 14.09.2010 pöördus kaebaja 09.01.2003 alustatud kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõudega Justiitsministeeriumi poole. Justiitsministeerium jättis A.L kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 22.06.2011 määrusega lõpetas kohus kriminaalasja A.L süüdistuses

§ 201

lg 2 p 1 ja 3 (kuigi prokuröri määrusega 25.05.2010 oli

§ 201

lg 2 p 1 osas menetlus lõpetatud) § 345 lg 1 järgi EIÕK art 6 p 1 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ja tühistas tõkendi (elukohast lahkumise keeld). A.L esitas 21.12.2010 kaebuse halduskohtule kriminaalmenetlusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kohus võttis kaebuse menetlusse ning määras vastustajateks Justiitsministeeriumi ja Riigiprokuratuuri. Riigiprokuratuur leiab, et kohane vastustaja peaks olema prokuratuur. I KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 2. A.L leiab, et ebaseaduslikult ja alusetult vastutusele võtmine ning aastaid kestnud kriminaalmenetlus on põhjendamatult piiranud tema õigusi ning tekitanud seeläbi kaebuse esitajale varalise ja mittevaralise kahju. 2.1 A.L leiab, et aastaid kestnud põhjendamatu kriminaalmenetlusega on talle kahju tekitanud - prokuratuur õigusvastaselt esitatud süüdistusega Prokuratuuri õigusvastane tegevus seisneb kaebuse esitaja hinnangul selles, et prokuratuur süüdistas teda

§ 201

lg 2 p 1, 2, 3 käsitletud kuritegude toimepanekus.

§ 201

lg 2 2 p 1 omastamine - isiku poolt kes on varem toime pannud varguse või omastamise . Kaebaja märgib, et tema suhtes puuduvad jõustunud süüdimõistvad kohtuotsused, ta ei ole kordagi toime pannud omastamist, vargust ega võõra vallasasja enda kasuks pööramist.

§ 201

lg 2 p 3 sätestab karistuse omastamise eest, kui selle on toime pannud ametiisik. Kaebaja märgib, et eraõigusliku juriidilise isiku (OÜ Paemurru Ehitusmaterjalid) juhatuse liikmena ei olnud ta ametiisik

§ 288lg 1 mõttes.

Seetõttu on üle seitsme aasta kestnud menetlus

§ 201lg 2 p 1, 3 (süüdistus) alusel olnud õigusvastane.

- kohus (kohtunik Aleksei Lavrovski) alusetu süüdistuse alusel süüdimõistva kohtuotsusega Kohtunik määras 30.05.2007 otsuses ülaltoodud alusetu süüdistuse alusel ja kriminaalasja asjaoludesse süvenemata vangistuse. Asjaolu, et süüdistus oli alusetu ja kohtuotsus õigusvastane, kinnitab Viru Ringkonnakohtu 05.09.2007 määrus, millega tühistati eelviidatud kohtuotsus. 2.2 Alusetute süüdistuste tõttu rikuti A.L kui ausa ettevõtja reputatsioon, edasine majandustegevus muutus võimatus kuna endised partnerid keeldusid koostööst ja lepingute sõlmimisest. Kaebajale kuulunud osaühing sundlikvideerimiti. Avaliku võimu esindajate eelkirjeldatud õigusvastse tegevuse tõttu on kaebaja jäänud ilma sissetulekust. Käesoleval ajal on ainsaks sissetulekuks invaliidsuspension. A.L palub Eesti Vabariigilt välja mõista varaline kahju, - kriminaalmenetluses kaebaja kantud menetluskulud summas 4 699, 81 eurot (tulenevalt KrMS § 183) - kriminaalmenetluse tõttu saamata jäänud tulu summas 45 036, 07 eurot (VÕS § 128 lg 2, lg 4 ) - kaebaja poolt OÜ-sse Paemurru Ehitusmaterjalid paigutatud isiklikud rahalised vahendid summas 30 455 eurot ja osakapital summas 10 255, 86 eurot (VÕS § 128 lg 2, lg 3) Mittevaralise kahju hüvitise palub kaebuse esitaja määrata kohtu õiglasel äranägemisel. Mittevaraline kahju seisneb süülises väärikuse alandamises, tervise kahjustamises ning põhjendamatult rakendatud piirangutes. Aastaid kestnud alusetust kriminaalmenetlusest põhjustatud stressiseisund kahjustas oluliselt kaebaja tervislikku seisundit. A.L on invaliid 80 %-lise töövõimekaotusega. Kaebuse esitaja poolt asutatud ning 100% talle kuulunud osaühing on alates 28.12.2004 sundlikvideerimisel. Kriminaalmenetluse tõttu osutus edasine majandustegevus võimatuks, kuna kahjustatud oli A.L kui ausa ettevõtja reputatsioon. II JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT 3. Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ei olnud kaebaja väidetud ulatuses ebaseaduslik. 3.1 Tulenevalt KrMS § 6 on kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetluse läbiviimine kohustuslik. Vastustaja hinnangul võimaldab kriminaalmenetluse regulatsioon järeldada, et isegi KrMS § 199 nimetatud kriminaalmenetluse välistava asjaolu ilmnemisel ning menetluse lõpetamisel prokuratuuri või kohtu määrusega, ei ole läbiviidud kriminaalmenetlus ebaseaduslik ega õigusvastane. Kriminaalmenetlus riivab vältimatult menetlusele allutatud isiku põhiõigusi ning kui riive toimub seaduslikul alusel ja seadusega kooskõlas, on iga isik kohustatud taluma tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimist. Seadusandja ei ole ette näinud õiguspärast talumiskohustust kandva isiku kannatuste või kahjude hüvitamiseks. Erandid sellest põhimõttest on sätestatud seadusega. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohale (otsuses 3 3-3-1-35-10 p 54), et juhul kui isiku suhtes läbi viidav kriminaalmenetlus on õigusvastane või muutunud õigusvastaseks menetluse käigus, on kahju hüvitamise aluseks PS § 25, kuna täpsem regulatsioon puudub. 3.2 Kriminaalmenetlus kaebaja suhtes alustati

§ 201lg 2 p 3 alusel, mis näeb ette vastutuse omastamise eest ametisiku poolt.

09.01.2003 seisuga kehtinud

§ 288

sätestatud ametiisiku mõiste ei teinud vahet nn avalik-õiguslikul ja eraõiguslikul ametiisikul (praegu kehtivas redaktsioonis § 288 lg 1 ja 2). Kaebaja, juhtides osaühingut, oli ametiisik 09.01.2003 kehtinud

§ 288mõttes.

Vastustaja leiab eeltoodu põhjal, et kriminaalasja alustamisel oli kvalifikatsioon veatu. Kuna kaebajaga ärisuhtes olev kuriteokaebuse esitaja oli andnud teavet, et toime on pandud kuritegu, oli kriminaalasja alustamine sel hetkel osaliselt ka kaebaja enda huvides, eesmärgiga kindlaks teha kaebaja süü puudumine teos, mida talle kaebuses ette heideti. Vastustaja leiab, et kriminaalmenetlus algatati õiguspäraselt ning seda fakti koos kaasneva talumiskohustusega ei saa iseenesest lugeda kaebaja põhiõiguste selliseks riiveks, mis õigustaks kahju hüvitamist. Süüdistusakt esitati kaebajale 18.07.2005, kuriteo kvalifikatsioonina oli märgitud

§ 299lg 2, § 201 lg 2 p 2 ja 3, § 289.

Süüdistuakti esitamise seisuga oli ametiisiku mõiste

tähenduses sama, mis kriminaalasja alustamisel. Vastustaja leiab eeltoodust tulenevalt, et ka süüdistuse esitamisel (so juuli 2005) oli kaebaja suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine veatu selles osas, mis puudutab etteheiteid kuriteo kvalifikatsiooni osas. 3.3 Kaebaja tunnistati Viru Maakohtu 30.05.2007 otsusega süüdi

§ 201

lg 2 p 1, 2, 3 ning § 299 lg 1 alusel ja otsustati karistada

§ 201lg 2 p 2 ja 3 ning § 299 lg 1 alusel.

Maakohtu otsus 30.05.2007 on tühistatud ja kriminaalasi lõppenud kaebajat süüdi tunnistamata. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et viidatud kuritegusid sai süüdistusakti koostamise ajal kehtinud õiguse alusel ette heita nn eraõiguslikule ametiisikule ning süüdistusaktis puudus kvalifikatsioon

§ 201lg 2 p 1 alusel.

Asjaolu, et otsuse resolutsiooni algusosas ja kohtuotsuse motivatsioonis viidatakse ka

§ 201

lg 2 p 1 (omastamine isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse või omastamise) tuleks jätta sisulise tähelepanuta kuna süüdistusaktis ega kohtuotsuse resolutiivosas kohtu karistusotsustuse alusena ei esine. Vastustaja hinnangul on tõenäoliselt tegemist kahetsusväärse, mittevabandatava ja järgnevas menetluses korduva kirjaveaga. 15.03.2007 jõustunud

muudatustega dekriminaliseeriti ametiseisundi kuritarvitamine, tunnistati kehtetuks § 299 lg 2 ametialase võltsimise kvalifitseeritud koosseis. Muudatustega määratleti

-is ümber ka eraõigusliku ametiisiku mõiste ning peeti eraõigusliku ametiseisundi arvestamist üksnes

§ 293-298 nimetatud kuritegude korral.

Alates 15.03.2007 ei olnud kaebaja seega ametiisik

§ 201lg 2 p 3 ega § 299 tähenduses.

Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et 30.05.2007 kohtuotsuses oli kasutatud vigast kvalifikatsiooni ning kohus ei arvestanud seadusemuudatustega (kaebaja kahjuks). Kohtuotsus tühistati ringkonnakohtu 05.09.2007 määrusega. Seejuures kordas ringkonnakohus esimeses astme viga kuriteo kvalifikatsioonis

§ 201lg 2 p 1 osas.

Samas juhib aga vastustaja tähelepanu sellele, et vigasele kvalifikatsioonile ei olud viidatud apellatsioonis ning ringkonnakohus ei väljunud apellatsiooni piirest. 3.4 Kriminaalasja osalise lõpetamise määruses 25.05.2010 kordub viide

§ 201lg 2 p 1.

Kriminaalmenetlus lõpetati

§ 299

lg 1 (ametialane võltsimine) ja 201 lg 2 p 1 ja 2 (omastamine varem sama teo toime pannud isiku polt ja suures ulatuses) alusel, seda jätkati § 345 lg 1 alusel (võltsitud dokumendi kasutamine). Prokurör ei motiveeri määruses menetluse lõpetamist § 199 alusel kaebaja ametiseisundi puudumisega, samuti puudub põhjendus

§ 201lg 2 p 1 osas.

Vastustaja on seisukohal, et alates 15.03.2007 oli kaebaja süüdistamine 4

§ 299

ja § 201 lg 2 p 3 (arvestades , et sama lõike p 1 osas algne süüdistus üldse puudus) alusel õigusvastane, tuginedes väärale kvalifikatsioonile teo suhtes, mida kaebajale ei oleks enam saanud ette heita, kuna viimast ei loetud enam ametiisikuks § 201 ja 299 tähenduses. 3.5 22.06.2011 kohtumäärusega lõpetati kriminaalmenetlus, mis oli kaebaja suhtes algatatud

§ 201lg 2 p 1 ja 3 ning § 345 lg 1 alusel.

Vastustajale jääb selgusetuks, kuidas on saadud menetlus lõpetada viitega sätetele, mille kohta on menetlus prokuröri määrusega lõpetatud juba nelja aasta eest. Nähtuvalt kohtumäärusest olevat kaebajat justkui 2011. aastani süüdistatud

§ 201

lg 2 p 1 ja 3 alusel, seega kehtivale seadusele ümberformuleerimata ja ilmseid vasturääkivusi algse süüdistusaktiga võrreldes kõrvaldamata (arvestamata menetluse põhjendamatut pikaajalisust). Kuna prokuratuuri ülesandeks on esindada kohtus riiklikku süüdistust sõltumatult, nõustub Justiitsministeerium kaebajaga selles osas, et menetlusse tuleb vastustajana kaasata prokuratuur. Ringkonnakohus tühistas maakohtu lahendi ning see saadeti tagasi prokuratuuri süüdistuse täpsustamiseks. Seejärel puudus kohtul võimalus täpsustada kaebajale omistatud süütegude kvalifikatsiooni või kiirendada menetlust. Kohtueelse menetluse juhtimine on prokuratuuri pädevuses. 3.6 Kaebuse õigusliku aluse osas leiab vastustaja, et kahju osas, mis on tekkinud valesti kvalifitseeritud süüdistusega: alates 15.03.2007 -22.06.2011

§ 201

lg 2 p 3 alusel; alates 15.03.2007 -25.05.2010

§ 299

alusel; alates 05.09.2007 kuni 22.06.2011

§ 201

lg 2 p 1 alusel on kohaldatav PS § 25, mis tunnistab igaühe õigust talle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. Viidatud säte ei reguleeri õiguspärase meetme rakendamisega kaasneva kahju hüvitamist. Varasem kriminaalmenetlus on vastustaja hinnangul olnud õiguspärane ning sellega kaasnenud talumiskohustus ei toonud kaebajale kaasa erakorralisi põhiõiguste piiranguid. Vastustaja peab õigustatuks mõõduka mittevaralise kahju hüvitise määramist kohtulahendites läbiva vea –

§ 201lg 2 p 1 viitamise eest.

Muudes punktides taotleb Justiitsministeerium prokuratuuri kaasamist vastustajaks. Vastustaja leiab, et RVS regulatsioon ei ole kohaldatav, kuna see näeb ette kohtu tegevusega põhjustatud kahju hüvitamise üksnes juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo. Kohtunikku ei ole kuriteos süüdi mõistetud. Kriminaalmenetlus ei kujuta endast haldusakti – haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku õigusakti. Seetõttu ei ole RVS § 15 16, 17 kohaldatavad. 3.7 Kaebaja asutatud osaühingu sundlikvideerimise väidete osas märgib vastustaja, et osaühingu sundlikvideerimine toimus 17.11.2004, seega oluliselt enne kui võiks kõne alla tulla võimalik kriminaalmenetluses valesti formuleeritud süüdistuste ilmnemine. Tõendatud ei ole sundlikvideerimise ja kriminaalmenetluse vaheline seos. Kaebusest ei ilmne mil viisil takistas kaebaja suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus osaühingu majandustegevust. Kui ka kaebaja tegevus ühingu juhtimisel oli takistatud, ei tähenda see, et ühingut poleks saanud juhtida keegi teine – kolmas isik. Vastustaja ei tunnista kaebaja seisukohta, nagu oleks kriminaalmenetluse läbiviimine ning sellest tulnud maine kaotus kaebaja suhtes põhjustanud talle osaühingu lõpetamise ja seoses sellega kahju. 3.8 Kriminaalmenetluses kantud menetluskulude hüvitamise nõude osas leiab Justiitsministeerium, et kriminaalmenetluse seadustikus on olemas konkreetne regulatsioon kulude hüvitamiseks ja lahendite vaidlustamiseks. Seetõttu ei loe vastustaja põhjendatuks menetluskulude hüvitamist haldusasjas. Selles osas palub vastustaja jätta kaebus läbi vaatamata. 5 3.9 Vastustaja leiab, et töökoha kaotusega tekkinud kahju seos kriminaalmenetlusega ei ole tõendatud. Muuhulgas tuleb arvestada seda, et kaebaja on suures osas tunnistatud töövõimetuks. Väidetava tervise halvenemisega tekkinud kahju osas märgib vastustaja, et esitatud haigusloo väljavõttest ei ole võimalik järeldada seost kriminaalmenetluse ja tervise halvenemise vahel, sest puuduvad andmed kaebuse esitaja tervisliku seisundi kohta enne kriminaalmenetlust. Vastustaja nõustub, et kriminaalmenetlus, eriti kui see on pikaajaline ja sisaldab vasturääkivusi ning vigu, põhjustab stressi menetlusele allutatud isikule ning või ka tervist kahjustada, kuid olemasolevatel andmetel ei ole võimalik väita, et kaebaja tervislik seisund oleks otseselt ja ainult olnud mõjutatud kriminaalmenetluse läbiviimisest. 3.10 Tõkendi osas märgib vastustaja, et elukohast lahkumise keeld kujutab endast küll põhivabaduse riivet, kuid arvestada tuleb seda, et tegemist on minimaalse kohaldatava tõkendiga, mis peab tagama kriminaalmenetluse läbiviimise. Tõkendi kohaldamine ei välista kõige muu juures menetleja loal elukohast lahkumist. Tegu ei ole isikult vabaduse võtmisega. Vastustaja ei välista, et tõkendi kohaldamine võib kaasata stressi ja mitmete vabaduste riivet, mis samuti õigustavad mõõdukat hüvitist pikaajalise menetluse korral. Tõkendi kohaldas prokurör, mistõttu tuleks nõue esitada prokuratuurile. 3.11 Justiitsministeerium leiab, et kaebus ei ole põhjendatud (eriti kahju osas kuni 15.03.2007 kui kriminaalmenetlus oli õiguspärane ning ei toimunud ka ebamõistlikult venitades) Samas leiab vastustaja, et kui asjas on toimunud õigusvastane kahju tekitamine, sai see toimuda menetlusstaadiumis, kus kriminaalasja materjalid olid saadetud tagasi prokuratuuri süüdistuse täpsustamiseks. III PROKURATUURI SEISUKOHT 4. Riigiprokuratuur leiab, et on menetluses ekslikult kaasatud vastustajana. Vastavalt HKMS § 14 lg 2 p 2 on vastustajaks haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Kaebuse esitamisega prokuröri tegevuse peale on vaidlustaud haldusorgani tegevusetust, milleks on prokuratuur. Määratlus tuleneb ProkS ja prokuratuuri põhimäärusest. (ProkS § 1 lg 1, 2, § 4 ja 5) Prokuratuur on seisukohal, et A.L suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ei olnud ebaseaduslik. 4.1 Alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine osaliselt KrMS § 199 sätestatud asjaolu ilmnemisel on KrMS § 200 järgi seaduslik ja õiguspärane ning ei tähenda seda, et menetluse läbiviimine oli ebaseaduslik. Tulenevalt KrMS § 6 on kriminaalmenetluse alustamine kuriteo tunnustel kohustuslik kui ei ilmne välistavaid asjaolusid. Mõni kriminaalmenetlust välistav asjaolu võib ilmneda alles alustatud menetluse käigus. 4.2 Mis puudutab A.L väiteid prokuratuuri tegevuse ebaseaduslikkuse ja ebaõige kvalifikatsiooni kohta, selgitab prokuratuur, et p 1 (

§ 201

) ei eelda kriminaalkorras süüdi tunnistamist ja karistamist nimetatud kuritegude eest, vaid koosseisu täitmiseks piisab, kui kahtlusaluseks on isik, kes on varem toime pannud omastamise või varguse. Varem toime pannud võib olla sisustatud ka sama kahtlustuse raames erinevate episoodidega. Kaebajale esitati kahtlustus erinevatel ajavahemikel (sept 2001-sept 2002) erinevate sularahasummade omastamist, milline tegevus kokku moodustas kvalifitseeritud koosseisu p 1 mõttes. 4.3 Kriminaalmenetluse alustamise ajal so 09.01.2003 kehtinud

§ 288mõistes ei tehtud vahet avalik-õiguslikul ja eraõiguslikul ametiisikul.

Kaebaja, juhtides osaühingut, oli 6 ametiisik viidatud sätte mõttes. Seega oli kriminaalasja alustamisel kvalifikatsioon õige. Esitati kuriteoteave, seega oli kriminaalmenetluse alustamine kohustuslik ja seaduslik, ning õiguspärast kriminaalmenetluse alustamist koos sellega kaasneva talumiskohustusega ei saa pidada kaebaja põhiõiguste erakorraliseks riiveks, millega tekitatud kahju tuleks hüvitada. Prokuratuur ei leia, et A.L süüdistamine

§ 201lg 2 p 1, 3 järgi oli ebaseaduslik .

Ebaseaduslikuks ei tee seda ka

15.03.2007 jõustunud muudatused. Millise konkreetse sätte järgi tegu või tegevusetus kvalifitseeritakse ja milles isik lõpuks süüdi või õigeks mõistetakse, võib selguda alles kohtumenetluses ning seega ei oma esialgne kvalifikatsioon määravat tähtsust sellisel määral, et seda pidada prokuratuuri ebaseaduslikuks tegevuseks süüdistuse esitamisel. 4.4 25.05.2010 kriminaalasja osalise lõpetamise määrusega lõpetati A.L suhtes menetlus

§ 289

lg 1 ja § 201 lg 2 p 1, 2 järgi, kriminaalmenetlust jätkati

§ 345järgi.

Prokurör leidis, et arvestades menetluse ülimat pikaajalisust, menetluse mõistliku aja möödumist, kuritegude toimepanemist 2001. aastal, ei ole kriminaalmenetluse jätkamine esitatud süüdituse/kahtlustuse piires olemasolevate tõendite pinnalt võimalik ning kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest ei saa tuletada automaatselt järeldust, et kriminaalmenetluse alustamine oli ebaseaduslik. 4.5 Vastustaja peab küsitavaks kahju väljamõistmise perspektiive sellelt pinnalt, et ettevõtted sisuliselt katkestasid majandussuhted kaebaja osaühinguga. Vastustaja leiab, et selles osas on tegemist tsiviilvaidlusega, mille lahendamiseks on teine menetluskord. Mis puudutab viiteid tervise halvenemisele, tuleks vastustaja hinnangul kaebajal põhjendada nende seotust kriminaalmenetlusega, vastasel korral jäävad väited paljasõnaliseks. Samuti ei ole prokuratuuri hinnangul tõendatud A.L töövõimekaotuse suurenemine ja töökoha kaotus põhjuslikus seoses kriminaalmenetluse läbiviimisega ja veelgi enam prokuratuurile etteheidetava tegevuse tagajärjel. Kaitsjate tasude nõude osas leiab prokuratuur, et varasemates menetlustes tasutud õigusabikulusid ei saa välja nõuda uues kohtuasjas. Seda oleks pidanud tegema kriminaalmenetluse raames ja korras. Menetluskulude nõude osas palub vastustaja jätta kaebuse läbivaatamata. 4.6 Kaebaja asutatud äriühingu sundlikvideerimise toimus 17.11.2004, so ajal, mil kaebajale oli esitatud kahtlustus ning asi oli kohtueelses menetluses olnud lühikest aega. Sel ajal alust kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei olnud. Kriminaalmenetluse ja sundlikvideerimise põhjuslikku seost ei ole tõendatud. Kaebusest ei nähtu, mil viisil takistas kriminaalmenetlus osaühingu majandustegevust. Mitmete äripartnerite pretensioonid kaebaja suhtes olid pigem kriminaalasja ajendiks kui selle läbiviimise tagajärjeks. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja seisukohale, et kriminaalmenetlus kahjustas tema mainet ning see omakorda põhjustas talle kuuluva osaühingu sundlikvideerimise. 4.7 Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et mittevaralise kahju hüvitamine on PS § 25 kohaselt ette nähtud õigusvastase teoga tekitatud kahju korral. RVS § 9, mis küll anud juhul ei kohaldu, näeb ette vastutuse üksnes süülise kahju tekitamise korral. Millise prokuratuuri süülise tegevusega millist RVS § 9 nimetatud mittevaralise kahju koosseisu täideti, ei selgu. Vastustaja möönab, et kriminaalmenetluse läbiviimine võib tekitada ebamugavust menetlusele allutatud isikule, kuid olemasolevad andmed ei võimalda väita nagu oleks kaebaja tervislik seisund otseselt mõjutatud läbiviidud kriminaalmenetlusest. Vastustaja leiab, et kriminaalmenetlus oli õiguspärane ning kaebus seega põhjendamatu. 7 IV KOHTU PÕHJENDUSED 5. Asja lahendamisel teeb kohus kõigepealt kindlaks vaidluse eseme, kohased vastustajad, edasi tuvastab, kas on täidetud kahju hüvitamise eeldused, kahju hüvitamisele kohaldatava materiaalõiguse ning lõpuks lahendab kahjuhüvitise väljamõistmise ja selle suuruse küsimuse. 6. A.L esitas halduskohtule kaebuse, milles taotleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt on riik tekitanud talle aastatepikkuse õigusvastase kriminaalmenetlusega kahju. Kriminaalmenetluse vältel kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Kaebaja hinnangul tekitati talle kahju ajavahemikul 09.01.2003-22.06.2011. A.L palub Eesti Vabariigilt välja mõista

1. a)varaline kahju, mis seisneb - kriminaalmenetluses kaebaja kantud menetluskuludes summas 4 699, 81 eurot (tulenevalt KrMS § 183) - saamata jäänud tulus summas 45 036, 07 eurot (VÕS § 128 lg 2, lg 4 ) - kaebaja poolt OÜ-sse Paemurru Ehitusmaterjalid paigutatud isiklikest rahalistest vahenditest summas 30 455 eurot ja osakapitalist summas 10 255, 86 eurot (VÕS § 128 lg 2, lg 3)
2. b)mittevaralise kahju, mis seisneb süülises väärikuse alandamises (ausa ettevõtja reputatsioon), tervise kahjustamises ning põhjendamatult rakendatud piirangutes. Hüvitise suuruse palub kaebuse esitaja määrata kohtu õiglasel äranägemisel. (tl 1-2; 98-101; 120-122). 7. 01.01.2012 jõustunud HKMS § 4 lg 1 (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2) kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 37 lg 2 p 4 (end HKMS § 6 lg 3 p 2) kohaselt võib kaebusega nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. A.L esitas halduskohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 nimetatud kaebuse (hüvitamiskaebuse) ning halduskohus on pädev seda läbi vaatama. Antud asjas on tegemist avalik- õigusliku vaidlusega ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamiseks puudub teistsugune menetluskord. 8. Järgnevalt teeb kohus kindlaks, kes on kohane vastustaja. Kohus teeb vastustaja kindlaks lähtudes vaidluse esemest ning menetlusosaliste seisukohad vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad. Kaebus on kohtule esitatud 21.12.2010. 01.01.2012 jõustunud (kehtiva) HKMS-i rakendussätete (§ 282 lg 1) kohaselt jääb haldusorgan, kes oli vastustaja enne kehtiva seadustiku jõustumist vastustajaks ka pärast 01.01.2012 ning täiendavalt ei ole vaja kaasata haldusorganit ega isikut, kes oleks vastustaja käesoleva seadustiku kohaselt. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 14 lg 2 p 2 järgi on vastustaja haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. A.L kaebus on esitatud prokuratuuri ja kohtu õigusvastase tegevuse peale. Kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise nõudes on kohane vastustaja Justiitsministeerium Kohus määras 21.09.2011 vastustajaks Justiitsministeeriumi. 8 Nii kaebuse esitaja kui vastustajana kaasatud Justiitsministeerium leidsid, et vastustajana tuleb kaasata ka prokuratuur kuna kohtueelse menetluse juhtimine on prokuratuuri pädevuses. Kohtu 19.10.2011 määrusega kaasati vastustajana Riigiprokuratuur. Riigiprokuratuur leiab, et kohane vastustaja peaks olema prokuratuur ja viitab ProkS § 1 lg 1, 2, § 4 ja 5. Kohus leiab, et kohane vastustaja on prokuratuur (ProkS § 1 lg 1 ja 2 ja § 4) 9. Kaebuses toodud väidete kohaselt on kaebajale tekitatud kahju aastatepikkuse kriminaalmenetlusega (sh nii kohtueelse kui kohtumenetlusega). Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastane tegu, millega on tekitatud isikule kahju ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel (RVastS § 7 lg 1) RVastS on avaliku võimu vastutust reguleeriv üldseadus, mille reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses. Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine kuulub RVastS reguleerimisalasse (välja arvatud alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas). Kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist võib isik nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. (RVastS § 15 lg 1) Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg 1 (vt Riigikohtu lahendid 3-3-1-35-10 p 49; 3-3-1-69-09, p 74) Kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. (RVastS § 12 lg 1) Mittevaralise kahju nõude alusnorm on RVastS § 9 lg 1. Seaduse mõtte kohaselt on viidatud sättes nimetatud olukorrad, mil seadusandja aktsepteerib ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. (lg 2) Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid (vt Riigikohtu lahend 3-3-1-35-10 p 62) Riigikohus on seisukohal, et õigusvastaselt tekitatud kahju, sealhulgas avaliku võimu kriminaalmenetluse käigus tekitatud mittevaraline kahju on PS § 25 kaitsealas. Kriminaalmenetluse koormavat iseloomu arvestades ei ole kriminaalmenetluse õigusvastasuse korral, sealhulgas menetluse mõistliku aja ilmselgel ületamisel põhjendatud mittevaralise kahju tekkimise tõendamiskoormise asetamine kaebajale ( vt Riigikohtu üldkogu otsus 3-3-1-85-09 p 41) Seega tuleb osas, mis ei ole reguleeritud RVastS sätetega, tugineda kahju hüvitamisel PS §-le 25 arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid ning hüvitise määramisel arvestada kahju kannatanu õiguste rikkumise raskust ning seejärel ka tema enda võimalikku osa kahju tekkimises. 10. Järgnevalt analüüsib kohus, kas avaliku võimu tegevus on A.L suhtes olnud õigusvastane ning kas kaebajale on tekitatud kahju. A.L kaebuses kirjeldatud asjaolude kohaselt seisneb kaebaja hinnangul vastustajate tegevuse õigusvastasus tema aastatepikkuses alusetus ja ebaõiges süüdistamises (vead 9 kvalifikatsioonis), väärikuse alandamises kahjustades sellega kaebaja tervist ja ettevõtja mainet. Kaebajale tekitati nii varalist kui mittevaralist kahju. (otsuse p 6) 10.1 A.L väidetele kriminaalmenetluse ja süüdistuse alusetuse ning põhjendamatuse kohta märgib kohus järgmist: Tulenevalt KrMS § 6 on kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetluse läbiviimine kohustuslik. Välistava asjaolu ilmnemine (KrMS § 199) menetluse käigus ei muuda kriminaalmenetlust ebaseaduslikuks ega õigusvastaseks. Menetlusele allutatud isik on kohustatud taluma tema suhtes toimuvat menetlust. Mis puudutab kaebaja etteheiteid ebaõige süüdistuse (

§ 201

lg 2 p 1) suhtes, rõhutab halduskohus, et halduskohus ei kontrolli kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust – seda kontrollivad kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud (vt Riigikohtu üldkogu otsus 3-3-1-85-09 p 128). Halduskohus peab vajalikuks üksnes selgitada kaebajale

§ 201

lg 2 p 1 osas, et 15.03.2007.a jõustunud

muudatustega muutus ametiisiku mõiste, alates 15.03.2007 ei olnud A.L ametiisik

§ 201lg 2 p 3 ega § 299 tähenduses.

Kuigi alates 15.03.2007 pidid menetlejad kaebaja suhtes arvestama muutustega

§ 201lg 2 p 3 ja § 299 osas, siis ei muutunud § 201 (omastamise) põhikoosseis.

Kohus nõustub prokuratuuri seisukohaga selles, et esialgne kvalifikatsioon ei oma määravat tähtsust sellisel määral, et seda pidada vastustaja (prokuratuuri) ebaseaduslikuks või õigusvastaseks tegevuseks. Vead kuriteo kvalifikatsioonis kohtueelses menetluses ei muutnud kriminaalmenetlust A.L suhtes õigusvastaseks, ei raskendanud kaebaja olukorda sedavõrd, mis põhjustaks kaebajale kahjulikud tagajärjed. Küll aga ei pea kohus õiguspäraseks 15.03.2007 jõustunud

-i muudatuste arvestamata jätmist kaebaja suhtes kohtulahendites. Selles osas on Justiitsministeeriumi seisukoht õige ning kohus nõustub, et kohtulahendites vead kvalifikatsiooni osas õigustavad mittevaralise kahju nõuet PS § 25 alusel. Selgituseks

§ 201

lg 2 p 1 sisalduva omastamise korduva toimepanemise tõlgenduse kohta niipalju, et omastamise varem toime pannud isik on see, kes on selle eest varem süüdi mõistetud (kohtuotsus on jõustunud, kuid täitmisele pööramata, kannab karistust või on selle ära kandnud, kuid ei ole karistusregistrist kustutatud) või kes on varem varguse toime pannud, kuid ei ole selle eest veel süüdi mõistetud. (vt

kommenteeritud väljaanne, lk 536). Seega ei ole õige kaebaja arusaam, et „varem süüdi mõistetud“ eeldab jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, vaid võib olla sisustatud ka sama kahtlustuse raames erinevate episoodidega. A.Lle esitati kahtlustus ajavahemikus september 2001 – september 2002 aset leidnud erinevates omastamise episoodides ning see kokku moodustas kvalifitseeritud koosseisu (

§ 201

lg 2 p 1) 10.2 Edasi hindab kohus kas kriminaalmenetlus põhjustas A.Lle varalist kahju. 10.2.1 A.L heidab vastustajatele ette, et kriminaalmenetluse tõttu sundlõpetati talle kuulnud osaühing, sest kahjustatud oli kaebaja kui ettevõtja maine ning lepingupartnerid keeldusid lepingute sõlmimisest(või pikendamisest). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millisel konkreetsel äriseadustikust tuleneval alusel kaebajale kuulunud äriühing sundlõpetati. Sundlõpetamise otsustus kaasneb teatud näitajatega nt nagu majandusaasta aruande esitamata jätmine, osakapitali suurus alla äriseadustikus nõutud suuruse. Kriminaalmenetlus ning juhatuse liikme väidetav maine 10 kaotus ei ole iseenesest alus äriühingu sundlõpetamiseks. Majandustegevuses lepingute sõlmimine on poolte vaba tahe ning ei pruugi olla tingitud juhatuse liikme suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, vaid muuhulgas nt piirkonna eripärast või olukorrast turul, samuti partnerite ärihuvidest. Väide, et kriminaalmenetluse tõttu sundlõpetati kaebajale kuulunud äriühing, on alusetu ja põhjendamatu. Kohus möönab, et aastaid kestnud kriminaalmenetlus kahjustas kaebaja mainet ettevõtjana, kuid põhjuslik seos kriminaalmenetluse ja äriühingu sundlõpetamise vahel puudub. Äriühingu jätkusuutlikkus sõltub ennekõike majandustegevusest ja juhtimisest. Samas puuduvad andmed A.L enda tööalase võimekuse kohta. Seetõttu ei saa kohus välistada võimalust, et kaebaja ettevõtja reputatsioon võis saada kahjustatud muuhulgas ka kaebajast endast olenevatel põhjustel. A.L märgib kaebuses, et kriminaalmenetluse tõttu on tal saamata jäänud tulu töötasu näol 45 036, 07 eurot (tl 109) ning nimetatud summa tuleb varalise kahju hüvitisena kaebaja kasuks välja mõista. Samuti palub A.L välja mõista varalise kahju hüvitisena tema poolt OÜsse Paemurru Ehitusmaterjalid paigutatud isiklikest rahalistest vahenditest summas 30 455 eurot ja osakapitalist summas 10 255, 86 eurot . Kaebaja tugineb VÕS §128 lg 2 -

1. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Riigikohus on 04.04.2006 haldusasjas nr 3-3-1-14-06 tehtud otsuses märkinud, et saamata jäänud tulu hindamine on reeglina komplitseeritud, sest kõiki asjaolusid, mis võinuksid ettevõtte kasumlikkust mõjutada, on tagantjärgi keeruline või isegi võimatu tuvastada. Sellistel juhtudel on hüvitise suurus paljuski kohtu poolt kaalutlusõiguse alusel kindlaksmääratav. VÕS § 127 lg 6 järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kui tegemist on tõenäolise kahju väljamõistmisega, siis määratakse see paljuski hinnanguliselt, sest sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kui palju on tegelikult kahju saadud. On paratamatu, et olukorras, kus puuduvad veenvad tõendid kahju tuvastamiseks, lähtub kohus paljuski poolte esitatud seisukohtadest. Kohtu otsustada jääb, milliseid seisukohti ta veenvamateks peab. Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule ühtegi veenvat tõendit selles, et kriminaalmenetluse tõttu jäi tal saamata töötasu. Kaebaja ei olnud kriminaalmenetluse raames töölt kõrvaldatud (tõkendina). Kriminaalmenetluse tõttu ei olnud tema töötamine välistatud ega takistatud. Kohus nõustub eelviidatud Riigikohtu lahendis väidetuga, et võimatu on tuvastada kõiki asjaolusid, mis võisid ettevõtte kasumlikkust mõjutada. Muuhulgas võisid käesoleval juhul sellisteks mõjukateks asjaoludeks olla ka kaebaja tervislik seisund ja töövõimetus, samuti puht majanduslikud näitajad. Kuna veenvad tõendid varalise kahju tuvastamiseks puuduvad (nii saamata jäänud tulu kui osaühingusse tehtud sissemaksete osas) ning kaebaja väited selles osas on paljasõnalised ja tõendamata, ei ole kohtul võimalik rajada otsustust üksnes oletustele. 10.2.2 Kaebaja märgib kaebuses, et kandis kriminaalmenetluses kulusid 4 699, 81 eurot, ning tulenevalt KrMS § 183 palub need varalise kahjuna välja mõista. Vastavalt KrMS § 183 hüvitab kriminaalmenetluse lõpetamise korral kulud riik. Vastustajad paluvad selles osas jätta kaebaja nõude läbivaatamata, põhjendades, et kriminaalmenetluse seadustikus on olemas konkreetne regulatsioon kulude hüvitamiseks ja lahendite vaidlustamiseks. Seega oleks pidanud kulude hüvitamise toimuma kriminaalmenetluse raames ja korras. KrMS § 189 lg 1 ja 2 tulenevalt otsustatakse 11 kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega ning kohtumenetluses kohtumääruse või –otsusega. Kohus jätab selle nõude osas kaebuse läbivaatamata. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja varalise kahju nõue on täies ulatuses tõendamata ja põhjendamatu, mistõttu jääb varalise kahju osas kaebus rahuldamata. 10.3 Edasi analüüsib kohus, kas kriminaalmenetlusega põhjustati kaebajale mittevaralist kahju. Kohtulahendites läbiva vea osas kvalifikatsioonis kohus märkis eespool, et mittevaralise kahju nõue PS § 25 alusel on põhjendatud (vt otsuse p 10.1). 10.3.1 Kaebaja leiab, et mittevaralist kahju tekitati muuhulgas põhjendamatute piirangutega (tõkendi kohaldamine aastate vältel). Kriminaalmenetlus A.L suhtes kriminaalasjas nr. 02233003278 algatati 09.01.2003, 27.01.2005 kohaldati kaebuse esitaja suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, osaliselt lõpetati kriminaalmenetlus 25.05.2010, kriminaalmenetlus lõpetati 22.06.2011 mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Tõkend A.L suhtes tühistati 22.06.
2. Kriminaalmenetlus kestis A.L suhtes seega 8 aastat 5 kuud 13 päeva, tõkendit kohaldati kaebaja suhtes 27.01.2005 – 22.06.2011 ca 6,5 aastat PS § 13 sätestab igaühe õiguse saada riigilt ja seaduselt kaitset. PS § 14 tuleneb põhiõigus tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks ning koostoimes PS § 15 sätestatuga, tuleneb põhiõigus tõhusale kohtumenetlusele. Õigus tõhusale menetlusele sisaldab endas isiku subjektiivset õigust nõuda ja riigi objektiivset kohustust tagada menetluse tõhusus. Tõhusa õiguskaitse üheks osaks on õigus nõuda kahju hüvitamist (PS § 25). Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb PS-st juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt, st rikutud on isiku mõnda seadusest, põhiseadusest, või välislepingust tulenevat õigust. Põhiõigus tõhusale menetlusele hõlmab muuhulgas õigust nõuda menetluse toimumist mõistliku aja jooksul (EIÕK art 6 lg 1). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei ole menetlusajale näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid lähtunud menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel kriteeriumidest nagu kohtuasja keerukus, kaebuse esitaja käitumine, menetlejate tegevus ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevad hüved. Riigikohus on samuti rõhutanud, et menetluse kestuse mõistlikkust peab hindama kohtuasja eripärast lähtudes, võttes arvesse eeskätt kohtuasja keerukust ja kaebaja ning pädevate võimuorganite tegevust (vt Riigikohtu üldkogu otsus 3-3-1-85-09 p 79 ja PSJVKo lahend 3-4-1-12-08). Riigikohus on muuhulgas rõhutanud ka kriminaalasjade menetlejate kohustust toimetada menetlust tõhusalt ja mõistliku aja jooksul. (vt Riigikohtu lahendid 3-1-1-3-04, p 19, 3-3-1-85-09 p 80) Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatakse muuhulgas ka kuriteo raskust e. kuriteoga rünnatud õigushüve. Kriminaalasja