) § 41 lg 2 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast tuleneb, et § 41 lg 2 eesmärgiks on vältida olukordi, kus igal väiksemalgi vangla toimingul peab olema konkreetne seaduslik alus. Vangla toimingud hõlmavad kõiki kinnipeetavate eluvaldkondi ning seetõttu on vajalik paindliku regulatsiooni olemasolu. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud, et üksikasjades sisaldab
küll kõiki karistuse täideviimiseks vajalikke põhiõiguste piiranguid, kuid ei nimeta, milliste konkreetsete põhiõiguste teostamist nende kaudu takistatakse. Sellise kataloogi koostamine olekski keeruline ning samas ka tarbetu. Ainuüksi kinnipeetava füüsilise liikumisvabaduse piiramise kaudu riivatakse tema loendamatuid teisi põhiõigusi. Liikumisvabaduse keskse olemuse tõttu on mitmed muud põhiõigused juba ainuüksi isiku liikumisvabaduse takistamise tõttu piiratud. Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009.a lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse
lg 1 sätestab maksimaalse võimaliku kartseris viibimise ööpäevade arvu, mida võib ühe distsipliinirikkumise eest kinnipeetavale määrata. Tegemist ei ole maksimaalse kartseris viibimise ajaga ning kinnipeetav võib viibida kartseris ka rohkem kui 45 ööpäeva järjest, kui talle on määratud erinevate distsipliinirikkumiste eest rohkem kui 45 ööpäeva kartserit.
lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.
lg 6 sätestab, et distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Õigusaktidest ei tulene, et kartserikaristusi ei või järjestikku täitmisele pöörata. Kaebaja on süstemaatiline distsipliinirikkuja, kellele on tema erinevate rikkumiste eest määratud hulganisti distsiplinaarkaristusi ning vastustaja ei ole kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi järjestikku täitmisele pöörates kaebaja õigusi rikkunud. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramisel on arvestatud, et kaebaja tervisekaardi kohaselt ei esinenud vastunäidustusi kartserisse paigutamiseks. Vastustaja selgitab, et erinevate terviseprobleemide esinemine ei tähenda automaatselt, et isiku kartserisse paigutamine oleks lubamatu. Meditsiiniline abi on kättesaadav ka kartseris viibides ning kaebaja terviseprobleemid ei olnud sellise iseloomuga, et välistanuks kartseris viibimise. Vastustaja rõhutab ka seda, et tingimused Viru Vangla kartserikambrites on head ning vastavad kõikidele vangla sisekorraeeskirjas (edaspidi VSkE) sätestatud tingimustele. Vastavalt VSkE § 6 lg 2 kamber on kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav. Sama §-i lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSkE § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartserikambri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC. Kamber nr 1275, kus kaebaja kartserikaristust kandis, vastas kõikidele tingimustele. Asjaolu, et kambrites võib esineda värvikahjustusi või kriime põrandal, millele on kaebajale vastuses nr 6-14/27251-1 viidatud, ei muuda kambrit elamiskõlbamatuks ega tekita kaebajale kahju. Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. 6 EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Seega EIÕK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul. Seaduslik korraldus, avada pärast tablettide manustamist suu, ei vasta kuidagi eelviidatud tingimustele ning ei ole käsitletav inimväärikuse alandamisena.
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra punkti 8.2.14 kohaselt on kinnipeetaval keelatud jätta tarvitamata meditsiiniosakonna teenistuja poolt ettenähtud ravimid ja omada neid rohkem kui üheks päevaks väljastatud, välja arvatud kui arst ei ole määranud teisiti.
lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluste materjalide kohaselt karistati kaebajat distsiplinaarkorras
Distsiplinaarmenetluse materjalidest tulenevalt seisnes kaebaja rikkumise selles, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele avada pärast tableti manustamist suu. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitte allumine on distsipliinirikkumine, mille eest võib karistada distsiplinaarkorras. Vastustaja on põhjalikult selgitanud korralduse, avada pärast tablettide manustamist suu, õiguspärasust ning kaebaja kohustust alluda temale antud korraldusele. Kaebaja ei ole temale antud korraldustele allunud ning kaebaja on seda tunnistanud nii oma vanglale esitatud seletuskirjades, oma pöördumistes vangla poole, kui ka kohtule esitatud kaebuses. Seega puudub vaidlus selles, et kaebaja ei allunud temale antud korraldustele ning kaebaja pani seega toime distsipliinirikkumised, mille eest oli vanglal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Kaebaja distsipliinirikkumised on tõendatud vanglaametnike ettekannetega ning kaebaja enda seletuskirjadega, milles ta tunnistab, et ei ole korraldusele allunud, kuna leiab, et korraldus on alandav. Rikkumiste osas on läbiviidud distsiplinaarmenetlused, kaebajat on iga rikkumise puhul teavitatud menetluste algatamisest ning antud võimalus anda selgitusi. Kaebaja on iga kord oma õigust selgituste andmiseks kasutanud ning distsiplinaarmenetluse materjalidele on lisatud kaebaja esitatud seletuskirjad. Kõiki asjaolusid arvestades on koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid ning protokolle on kaebajale tutvustatud. Karistuste määramisel on arvestatud kaebaja varasema karistatusega ning eesmärgiga mõjutada kaebajat edaspidi õiguskuulekalt käituma. Eeltoodust lähtuvalt leiab vastustaja, et kaebajale distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki
Läbi on viidud distsiplinaarmenetlused, kaebajat on teavitatud menetluste algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on antud võimalus anda seletusi, 7 karistused on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistused on proportsionaalsed. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Arvestades seda, et I. Tünni kaebuse menetlemine on osaliselt lõpetatud, menetleb kohus käesoleva asja raames I. Tünni kaebust kahju hüvitamiseks kokku summas 32 000 eurot seoses suu avamise korralduste andmisega ja distsiplinaarkorras karistamistega suu avamata jätmise tõttu ning suu mitteavamise tõttu distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade tühistamiseks. 1. Esmalt vaatab kohus läbi distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade ( nr-d 6-3/1438-D, 63/1470-D, 6-3/1468-D, 6-3/1485-D, 6-3/1487-D, 6-3/1486-D, 6-3/1551-D, 6-3/1552-D, 6-3/1563D, 6-3/1611-D, 6-3/1612-D, 6-3/1613-D, 6-3/1712-D, 6-3/1764-D) tühistamise nõude. Alates 05.07.2010.a kuni 09.08.2010.a on I. Tünnit karistatud 14-ne käskkirjaga noomitusega (üks käskkiri) ja mitmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega (13 käskkirja) selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist. Õiguslikuks aluseks on käskkirjades märgitud I. Tünni poolt
p 1 rikkumine, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Igor Tünni ei eita, et ta ei täitnud vanglaametnike korraldusi. Ta teatas, et ta ei ole kohustatud suud avama. Vanglateenistuse ametnike korralduste eiramine I. Tünni poolt on tõlgendatav otsese allumatusena, mis võib ohustada oluliselt vangla üldist julgeolekut ja sisekorda. Riigikohus on oma 01.03.2007.a lahendis nr 3-3-1-103-06 leidnud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. I. Tünnile antud korraldus ei vasta HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tunnustele, seega ei olnud õigustatud korralduse täitmata jätmine ning korraldusele mitte allumisega pani I. Tünni toime distsipliinirikkumise, mille eest võis karistada distsiplinaarkorras. Kõik vaidlustatavad käskkirjad on motiveeritud, põhjendatud ning on märgitud kaalutlused karistuse määra valikul. I. Tünni ei vaidlusta karistuse määra, ta vaidlustab asjaolu, et oli kartseris järjest 63 ööpäeva, kuid
kohaselt ei saa kartserit määrata kauemaks kui 45 ööpäevaks. Kohus ei nõustu kaebajaga.
lg 1 p 4 kohaselt võib ühe rikkumise eest kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45-ks ööpäevaks. Mitte ühegi käskkirjaga ei ole I. Tünnit karistatud kartserisse paigutamisega kauemaks kui 45-ks ööpäevaks. Põhiliselt on ta iga käskkirja alusel karistatud kartserisse paigutamisega 5-ks ööpäevaks. Õigusaktid ei keela karistuste järjest täitmisele pööramist ning piirangut, mille kohaselt ei võiks karistuste täideviimisel kartseris viibida üle 45 ööpäeva järjest, ei ole. Seega, selles osas ei ole vastustaja toimingud õigusvastased.
Õigusaktidest ei tulene, et kartserikaristusi ei või järjestikku täitmisele pöörata. I. Tünni osas ei olnud meditsiinilisi vastunäidustusi kartserisse paigutamiseks üle 45 ööpäeva. Kohus leiab, et kaebajat on 8 distsiplinaarkorras karistatud õiguspäraselt, haldusaktid vastavad nõuetele, on igati proportsionaalsed ning kaalutletud vastavalt HMS §-dele 54 ja
lg 2 kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009.a lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse
kehtestatud nõudeid ja kaebajale ei ole alust ega õigust mittevaralise kahju hüvitist välja mõista. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.