3-11-2623/6

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2623 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2012 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Aivar Viitkini kaebus Tartu Vangla 14.juuni 2011 käskkirja nr 1-4/1555 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Aivar Viitkin Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
2. märts 2012.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
4. mail 2011 esitas Aivar Viitkin Tartu Vangla direktorile taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks. Lühiajalise väljasõidu eesmärgiks oli soov külastada raviarst dr K.Tall’i raviplaani koostamiseks ning peresidemeid säilitada.
5. juuni 2011 Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-4/1555 jäeti taotlus rahuldamata põhjusel, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
6. oktoobri 2011 vaideotsusega nr 6-11/2131 jättis justiitsministeerium A.Viitkini vaide rahuldamata.
7. novembril 2011 esitas Aivar Viitkini kaebuse halduskohtusse Tartu Vangla direktori 14.06.2011 käskkirja nr 1-4/1555 tühistamise nõudes. Kaebuse põhjendused 1
8. Kaebus esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri rikub kinnipeetava õigusi ja on vastuolus individuaalse täitmiskavaga (ITK). Nimelt on ITK tegevused riskide maandamiseks all kirjas, et tuleb säilitada suhted lähedastega. Kaebaja viimane laps on sündinud karistuse kandmise ajal, mistõttu ta pole lapsega saanudki mujal kohtuda kui ainult vanglas. Antud kohtumised aga vanglatingimustes ei mõju lapsele hästi ja tekitavad temas segadust. Suhteid lähedastega ei saa ainult kirja ja telefoni teel hoida. Lühiajalise väljasõidu lubamine kaitseb tema perekondlikke suhteid ja ei ole kuidagi vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega.
9. Kuna kaebajal on füüsiline puue, ja vangla talle ravi ei võimalda, siis soovis ta väljasõidu ajal ka külastada oma raviarste. Vanglas antakse ainult valuvaigisteid ja ettenähtud protseduure ja ka operatsioone pole võimaldatud. Kaebuse esitajal puuduvad kehtivad rikkumised, karistust on ta kandnud juba üle kolme aasta, ta on ratastoolis ja ei kujuta enam mingit ohtu. Vastustaja vastuväited
10. Tartu Vangla palub jätta Aivar Viitkini kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et Tartu Vangla direktori 14.06.2011 käskkirjas nr 1-4/1555 on ära toodud põhjendused ja kaalutlused, millest vangla direktor on otsustamisel lähtunud. Haldusaktist nähtub, et otsustamisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Asjaolu, et A. Viitkinile põhjendused ei meeldi või ei pea tema neid piisavalt mõjuvateks, ei tähenda veel, et lühiajalisele väljasõidule lubamata jätmine on õigusvastane.
11. Tartu Maakohtu 28.10.2011 kohtumäärusega kriminaalasjas 1-09-4010 jäeti A. Viitkin vangistusest tingimisi ennetähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.11.2011 määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu määruse muutmata. Seega on nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidnud, et A. Viitkin vabastamine elektroonilise järelevalvega ei ole hetkel võimalik. Kohus on leidnud, et A. Viitkini lubamine tavaühiskonda ei ole võimalik ka olukorras, kus A. Viitkin on andnud nõusoleku elektroonilise järelevalve kohaldamiseks, mis võimaldab kontrollida elektroonilise seadme abil A. Viitkini asukohta. Elektroonilise järelevalve kohaldamise tingimustes on A. Viitkin allutatud täiendavale järelevalve, kuid sellist järelevalvet ei toimu lühiajalise väljasõidu raames. Seetõttu on lühiajaline väljasõit seotud usaldusega.
12. A. Viitkini väited, et ratastooliga liikumise tõttu ei kujuta tema mingit ohtu, on tema enda subjektiivne hinnang. Oht teistele isikutele või uute rikkumiste toimepanemine ei ole otseses seoses isiku liikumisvõimega. Ka piiratud liikumisvõimega isikul on võimalik toime panna rikkumisi. A. Viitkin kannab Tartu Vanglas karistust väljapressimise eest, mis on esimese astme kuritegu. Jõustunud kohtuotsuse kohaselt nõudis A. Viitkin psüühilist vägivalda kasutades raha üleandmist. Kuritegu on toime pandud koos teise isikuga. Tartu Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna 14.12.2011 vastusest nähtuvalt on Aivar Viitkin laenutanud OÜst ITAK liikumise abivahendit – ratastooli perioodil 23.11.2006 – 21.07.
13. A. Viitkin on toime pannud uue kuriteo ajal, mil temal oli vajadus abivahendi kasutamiseks ja liikumisvõime piiratus ei takistanud temal psüühilise vägivalla kasutamist teiste isikute suhtes. Seetõttu on väited, et ratastooli kasutamise tõttu on A. Viitkinist tulenev oht olematu, paljasõnaline. Väited selle kohta, et A. Viitkin on karistusest ära kandnud juba üle kolme aasta, ei muuda temast tulenevat ohtu olematuks. 2 Ajavahemikul 29.03.2005 – 16.11.2006 viibis A. Viitkin vahistatuna kinnipidamisasutuses. Vaatamata sellele pani A. Viitkin, olles maakohtu poolt tingimisi vabastatud karistuse kandmisest, toime uue raske kuriteo. Seega ei ole A. Viitkin teinud järeldusi ka varasemast kinnipidamisasutuses viibimise ajast ning on jätkanud kuritegude toimepanemist.
14. A. Viitkini ITK ei sätesta konkreetseid tegevusi, mil viisil ja milliste õigusaktides lubatud võimaluste teel säilitatakse suhteid lähedastega. Vangistusseaduses on ette nähtud mitmeid erinevaid võimalusi suhete säilitamiseks lähedastega ja lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole selle eesmärgi täitmise ainukene võimalus. Vastustaja ei saa nõustuda seisukohaga, et ühe võimaluse kasutamise keelamine on koheselt vastuolus ITK-ga, kuna teised vanglavälise suhtlemise võimalused on A. Viitkinile säilinud. Vangla on võimaldanud A. Viitkinile pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega enam, kui seda näeb ette kehtiv õigus miinimumkohustusena. Pikaajalisi kokkusaamisi on võimaldatud juunis, augustis, septembris, novembris ja detsembris. Kehtivad õigusaktid näevad ette, milliseid asjaolusid tuleb kaaluda lühiajalise väljasõidu otsustamisel ning vangla direktor ei saa neid asjaolusid jätta tähelepanuta..
15. A.Viitkini väide, et kohtumised vanglatingimustes ei mõju lapsele hästi ja tekitavad temas segadust, on oletuslik, kuna kaebuse esitamise hetkeks ei olnud Clarabel Viitkin (sündinud 03.05.2009) vanglas pikaajalisel kokkusaamisel käinud ning kaebuse esitamisel ei saanud A. Viitkin hinnata ka selle mõju lapsele. Clarabel Viitkin on käinud pikaajalisel kokkusaamisel 19.11.2011 ning vangla poolt on antud luba ka pikaajaliseks kokkusaamiseks laste Clarabel ja Keidi Viitkiniga ning abikaasa Maris Viitkiniga 27.12.2011.. Ainuüksi asjaolu, et A. Viitkinil on vangistuses viibimise ajal sündinud laps, ei ole automaatselt lühiajalisele väljasõidule lubamise aluseks, hindamata ja kaalumata teisi VSkE § 82 lg-s 1 sätestatud asjaolusid.
16. A. Viitkinile vanglas viibimise ajal on tagatud vajaliku raviteenuse osutamine vastavalt vangistusseadusele ja tervishoiuteenuse korraldamise seadusele. Kohtu põhjendused ja otsus
17. VangS § 32 lg 1 kohaselt võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks päevaks kalendriaastas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab vangla direktor lühiajaliseks väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg 1 kohaselt võtab vangla direktor taotluse rahuldamist otsustades arvesse järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärki ja 7) väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale.
18. Vaidlustatud käskkirja puhul on tegemist haldusorgani kaalutlusõiguse alusel antud otsusega. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning 3 muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega on kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuse puhul kohtulik kontroll piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ega vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest.
19. Käskkirja kohaselt hindas vangla direktor lühiajalise väljasõidu taotluse läbivaatamisel järgmisi asjaolusid: turvalisuse riski, kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo liiki ja iseloomu ning karistuseaja pikkust, kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ja kinnipeetava käitumist vanglas. Antud juhul on vangla direktor keeldunud kaebaja lühiajalise väljasõidule loa andmisest VSkE § 83 lg 4 alusel, mis sätestab, et vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest kui muul põhjusel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
20. Kohus on seisukohal, et A.Viitkini kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vangla direktor on kaalutlusotsuse tegemisel arvestanud taotluse lahendamisel kõiki olulisi asjaolusid, ei ole lähtunud lubamatutest kaalutlustest ning kaalutlemine on toimunud ratsionaalselt. Keelduvas käskkirjas on märgitud, et A.Viitkinil, kes kannab vanglakaristust alates oktoobrist 2008 kuni septembrini 2014, omab viit kehtivat distsiplinaarkaristust, millest viimane on määratud septembris
21. Enne käesolevat vangistust on kaebajat mitmel korral kriminaalkorras karistatud, sealhulgas kahel korral vangistusega, viimase kuriteo toimepanemisel on A.Viitkin ähvardanud isikut füüsilise valu või terviserikke tekitamisega, samuti pani A.Viitkin kuriteo toime katseajal. Märgitud faktiliste asjaolude õigsust ei ole kaebaja vaidlustanud. Kohus leiab, et vastustaja otsuse õiguspärasuse hindamisel on võimalik arvestada ka asjaoluga, et Tartu Maakohus jättis 28.10.2011 kohtumäärusega kaebaja vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Kuigi antud otsus on tehtud peale antud haldusasjas vaidlustatud käskkirja välja andmist, on selles otsusega kinnistust leidnud vastustaja käskkirjas toodud järeldus, et kuriteo toimepanemise asjaolud, kaebaja eelnev elukäik ja käitumine vangistuse kandmise ajal ei võimalda väljasõidu lubamist.
22. A.Viitkin on Tartu Vanglale 16.05.2011 esitatud taotluses lühiajaliseks väljasõiduks (6.13.juuli 2011) lubamiseks väljasõidu eesmärgiks märkinud peresidemete säilitamine ja raviarsti külastamine isikliku raviplaani koostamiseks. Kohus on seisukohal, et vastustaja on oma käskkirjas välja toonud, et eesmärke, mida kaebaja soovis väljasõidul teostada (pere seltsis viibimine, lastega koos viibimine) on võimalik täita ka vanglast väljumata. Kohus nõustub, et vanglaväline suhtlemine on võimalik ka teiste vangistusseaduses ettenähtud vormide kaudu, nagu lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus, telefonikõned jne. Seadus annab mitmeid võimalusi suhete säilitamiseks lähedasega ning ühe võimaluse kasutamise keelamine ei tähenda koheselt vastuolu ITK-ga, nagu märgib kaebaja. Vastustaja selgituste järgi on kaebajale võimaldatud perega pikaajalisi kokkusaamisi 2011 aastal 5 korral, seega ei ole õige kaebuses märgitu, et suhteid lähedastega on olnud võimalik pidada ainult kirja ja telefoni teel. Mitmetel pikaajalistel kokkusaamistel on kaebajal olnud võimalus koos olla ka 2009 aastal sündinud tütrega. 4
23. Väljasõidu taotluses on A.Viitkin märkinud ka eesmärki lahendada küsimused seoses tema tervisega – külastada perearsti , sõita Tallinnasse neurokirurgi juurde, külastada Rõngu Hooldusravikeskust – ravi plaani koostamise ja ravi järgimise eesmärgil. Vastustaja on käskkirjas välja toonud, et kaebajal on tervisega seotud probleeme võimalik lahendada läbi vangla meditsiiniosakonna, kes vajadusel suunab kinnipeetava edasi vastava spetsialisti juurde ning et kaebajal tuleb arvestada, et ta viibib vangistuses, kus tuleb ka vastava erikorraga arvestada. Juhul kui kinnipeetav ei ole rahul vangla meditsiiniosakonna poolt osutatava raviteenusega, on kinnipeetaval õigus vangla meditsiiniteenistuse tegevust vaidlustada seaduses ettenähtud korras. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et vangla direktor on kaebaja isikuga ja tema käitumisega seotud asjaolusid ratsionaalselt ja igakülgselt hinnanud ja kaalunud. Kaebuse esitaja poolt ei ole esitatud ühtki sellist väidet, mis annaksid aluse järelduseks, et vastustaja on jätnud vajalikud asjaolud arvestamata või väljunud diskretsiooni piiridest. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Eda Muts kohtunik 5