mõttes, on oletuslikud. Ühendusesiseseid reegleid ei saa kohaldada kõigi tehingute suhtes, kus vastustaja poolt on tuvastatav ühendusesisene käive vaid osadel juhtudel Kaebaja hinnangul ei saa kogutud tõendite alusel väita, et kaebaja on soetanud käibemaksuga maksustatud autod ühendusesiseselt
mõttes. Olulist tähtsust omab asjaolu, et autode võõrandamisel ei ole müüja lisanud autode hinnale käibemaksu, viidates arvel sellele, et tegemist on käibemaksuvaba tarnega, mitte 0%-lise maksustamisega. Arvel olev märkus „ühenduse sisene tarne“ ei viita käibele, vaid tarne geograafilistele piiridele selleks, et eristada tarnet ekspordist. Arvel olev märkus „ühenduse sisene tarne“ ei välista, et kaebaja tegelikult on rakendanud autode soetamisel erikorda. Erikorra rakendamiseks olulised asjaolud tuleb hinnata kaebaja seisukohast lähtudes, mitte lähtuda kasutatud autode müüja seisukohast. Vastustaja järeldus, et Saksamaa firmad arvestasid sisendkäibemaksu tagasi ning müüsid autod käibemaksuta põhjusel, et tegemist on ühenduse sisese käibega, on tõendamata. Vastustaja ei ole tõendanud, et erikorra rakendamine kaebaja poolt ei olnud õigustatud. 2 3-09-1177 Kaebaja soetas vaidlusalused autod isikult, kes ei ole lisanud autode hinnale käibemaksu. Vastustaja ei ole tuvastanud, kas müüja ka tegelikult arvas kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha.
lg 3 sätestatud erikorra rakendamise eesmärgiks on vältida käibemaksuga topeltmaksustamist. Kuni ei ole välistatud käibemaksu laekumine mõne Euroopa riigi eelarvesse, ei saa välistada topeltmaksustamist. Kaebaja on taotlenud vastustajalt maksuarvestuse kohta teabe kogumist Saksamaalt, mida vastustaja ei ole pidanud vajalikuks. Kaebaja on seisukohal, et temale vajalikku teavet ei esitata, kuid seda avaldatakse vastustajale. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi. Vastustaja ei ole maksukohustuse määramisel arvestanud võimalusega, et Saksamaa firma on soetanud autod lõpptarbijalt, tasumata käibemaksu ning kaebaja oli esimene, kes rakendas erikorda.
lg1 peab silmas olukorda, kus algne müüja on isik, kes ei ole registreeritud maksukohustuslasena või kes kasutab müügil erikorda. Seega tuleb vastustajal oma väidete kinnitamiseks välja selgitada algne müüja või tuvastada, kas järgnevad edasimüüjad arvasid sisendkäibemaksu maha või mitte. Vastustaja on kaebajale eelnevalt kinnitanud, et erikorra rakendamine on lubatud ning selgitanud, et
lg 3 sätestatud erikorra rakendamine kaebaja poolt kirjeldatud olukorras on lubatud. Kaebaja tegutses erikorra rakendamisel heas usus. Vastustaja tuvastas kontrollaktis, et kaebaja on suhelnud Saksamaa müüjatega, kelle väidete kohaselt on nad rakendanud autode ostul ja müügil erikorda ning autodelt on käibemaks riigile laekunud. Arvetel on viidatud sellele, et kaup müüakse ilma käibemaksuta. Asjaolu, et kaebaja poolt peetud arvestus ei vastanud
Vastustaja väited RPTRTS tulenevate nõuete eiramise kohta on ainetud. Kaebaja on esitanud Rahapesu andmebüroole teate, milles annab teavet kõigist tehingutest, kus tasuti sularahas üle 200 000 krooni. RPTRTS sätestatud nõuete täitmise üle järelevalve teostamine ei ole vastustaja pädevuses. Asjaolu, et tunnistaja A. A ei teadnud sõidukite müügist OÜ-le M ei saa järeldada, et müüki ei toimunud. Kuna nimetatud isik osutus tõendite kohaselt variisikuks, ei pruugi ta teada, kes oli sõidukite tegelik ostja. H. K´i, M. L´i selgitustest tuleneb üheselt, et müügitehinguid sooritati OÜ-ga M. I. S pool teotatud toimingud viitavad nimetatud äriühingu poolt antud volituste olemasolule. Kontrolli käigus ei ole maksuhaldur püüdnudki välja selgitada OÜ M seadusliku esindaja J. P´i tahet lepingute sõlmimisel ega tuvastanud tema suhtumist käsitletud tehingutesse. OÜ M deklareeris sõidukite ostu-müügi enda käibena. Kaebaja tahe oli suunatud tehingute sõlmimisele OÜ-ga M. Vastustaja on jätnud arvestamata, et sõidukid olid reaalselt üleantud ja registreeritud Autoregistris OÜ M nimel. Ebaõigesti on tuvastatud tehingute eest raha liikumine. Sõidukite eest tasutud raha ei ole kaebajale tagastatud. Otsusest ei selgu, mille alusel on vastustaja jõudnud järeldusele, et raha liikumine oli majandusliku sisuta. 3 3-09-1177 Vastustaja märkused kaebaja poolt hoolsuskohustuse rikkumise kohta on asjakohatud. Sõidukid osteti raha eest isikult, kelle nimele need olid registreeritud, kelle kontole kanti raha ja kelle nimelt sõidukid registreeriti kaebaja nimele. Sõiduki müügi puhul on tähtis omanik, mitte isik, kes teostab tehingu tehnilist poolt. Tehingpartner oli kaebajale ARK-i andmete ja omandamisdokumentide põhjal teada. Kaebaja hinnangul on vastustaja eelistanud tehingu formaalseid küsimusi tehingu tegelikule majanduslikule sisule. Maksuhaldur esitatud kaebust ei tunnista. Maksuhalduri selgituste kohaselt toimub kõigi EL liikmesriikidega käibemaksualane infovahetus, mille aluseks on kvartali aruannete abil kogutud informatsioon ning see toimub infovahetussüsteemi VIES kaudu. Vastustaja on maksumenetluses kogutud tõendeid infovahetussüsteemi kaudu, millest selgub, et vaidlusaluste sõidukite müügid on tehingupartnerid ühendusesisese käibena deklareerinud ning seetõttu on neil tekkinud õigus maha arvata kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaks. Kaebaja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et arvetel on märkmed käibemaksu osas „0%“, samuti müüakse sõidukid käibemaksuga 19 % või on märge „maksuvaba ühendusesisene tarne“, „maksuvaba ühendusesisene tarne (käive) UstG § 4 p 1 b ja § 6 a kohaselt. Arvetel sõnastus „maksuvaba“ tähendab antud juhul ühenduse sisest tarnet.
tähenduses ühendusesisese käibe puhul kasutatakse pöördmaksustamist, mille korral kohustub antud juhul kaebaja arvestama ja tasuma käibemaksu Saksa käibemaksukohustuslastelt saadud arvete alusel ning kaupu oma ettevõtluses kasutades saab ta arvestatud käibemaksusumma ka koheselt sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega kokkuvõttes reaalset maksustamist ei toimugi, kuna ostes Saksa käibemaksukohustuslaselt kasutatud sõidukeid jääb maksude arvestus nulli ning tavapärast soetuse sisendkäibemaksu tagastust ei toimu. On välistatud olukord, et kaebaja on soetanud kauba erikorra alusel, kuna arvetel puudub märge Saksa käibemaksuseaduse vastavale sättele § 25 a või direktiivide vastavatele sätetele. Maksuhalduri arvates on tehingut tehes pooltele selge, millistel tingimustel tehing tehakse. Kaebaja poolt esitatud arvetel on näha kauba müüja. Kaebaja on ajavahemikus 2007 kuni 2008 teostanud tehinguid Saksamaa äriühingutega ja eraisikutega, kes on käibemaksukohustuslased, sest VAT number näitab käibemaksukohustuslaseks olemist. Seega olid kõik kaebajaga tehinguid sooritanud isikud käibemaksukohustuslased. Mittekäibemaksukohustuslastega sooritatud tehinguid maksuotsuses kajastatud ei ole. Kaebajal puudub dokument maksuotsuses lisa 1 nimetatud tehingute osas erikorra rakendamiseks, sest arvetel puudub märge liikmesriigi maksukohustuslase poolt erikorra järgimise kohta ja/või märge selle kohta, et maksukohustuslane, kes ei lisanud hinnale käibemaksu, ei saanud selle kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata. Antud juhul on maksuhalduri hinnangul tõendatud, et kaebaja poolt oli õigusvastane sõidukite edasimüügil erikorra rakendamine. Kaebaja kauba ühendusesisest soetust deklareerinud ei ole. Asjaolu, et kaebaja on täitnud rohkem kui ühe erikorra tingimuse, ei oma tähtsust, sest erikorda saab rakendada vaid juhul, kui kõik tingimused on täidetud. 4 3-09-1177 Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et antud juhul on tuvastamata, et Saksa firmad on arvanud soetamisel tasutud käibemaksu maha või et vaidlusaluste sõidukite müügil ei ole mõne Euroopa riigi eelarvesse käibemaksu laekunud. Kaebaja ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaksid, et Saksa maksukohustuslased ei saanud kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata, seetõttu puudub kaebajal õiguslik alus rakendada kaupade edasimüügil erikorda. Topeltmaksustamine on välistatud, sest erikorra rakendamise tingimused on liikmesriikides ühesugused. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja poolt teabe nõudmist vaidlusaluses asjas ja sellisele teabele vastamata jätmist. Maksuhaldur on kaebajale esmavestlusel 23.09.2008 väljastanud VIES väljatrüki EL-s kaebaja kohta tehtud päringu osas müüjate lõikes. Nimetatud aruandes kajastub käivet puudutav teave, kus kajastub kuidas tehingupartner on deklareerinud müügi, mistõttu puudus vajadus teabepäringu esitamiseks Saksamaa maksuhaldurile. MKS § 56 tulenevalt on maksukohustuslasel kohustus esitada tõendeid ja teavet. Kaebaja ei ole tõendanud, et ostis autod lõpptarbijalt. Kaebajal on õigus esimesena rakendada eriolukorda juhul, kui Saksa maksukohustuslane ei ole sisendkäibemaksu mahaarvanud. Seega peab nimetatud isik olema lõpptarbija, mittekäibemaksukohustuslane ning täidetud peavad olema muud
Antud juhul on kaebaja soetanud sõidukid Saksa maksukohustuslastelt, kes on käibemaksukohustuslased. Ka juhul, kui Saksa käibemaksukohustuslane on ostnud sõiduki mitte käibemaksukohustuslaselt, kuid ei kasuta sõiduki edasimüügil erikorda, ei tekiks selle auto soetanud isikul õigust erikorra rakendamiseks sõidukite edasimüügil, sest müüja otsustab millistel tingimustel ta sõiduki müüb. Antud juhul ei ole kaebaja tõendanud, et Saksa müüja on kasutanud erikorda. Kui sõiduki omanik sõiduki edasimüügil erikorda ei rakenda, ei ole kaebajal õigust sõidukit edasimüügil kasutada erikorda. Kui müügil Saksa äriühing kasutab erikorda on kaebajal õigus, mitte kohustus edasimüügil erikorra rakendamiseks. Maksuhaldur on tuvastanud, et käibemaksukohustuslased on arvetele teinud kanded käibemaksu 19% ja 0% arvestuse kohta ning puuduvad viited erikorra rakendamise osas. Seega on käesoleval juhul välistatud, et Saksa müüja vastab
Maksuhaldur ei nõustu sellega, et tema kohustus on välja selgitada algne müüja. Antud juhul on sõiduki müünud Saksa käibemaksukohustuslased, kes deklareerisid müügi oma käibearuannetes, puuduvad dokumendid sõiduki ostmise kohta
lg 1 nimetatud isikutelt ning kauba vastavus
Maksuhaldur ei eita, et kaebaja on pöördunud maksuhalduri poole erikorra rakendamise küsimustes ning vastavad selgitused on ka antud. Maksuhaldur jääb endiselt antud selgituse juurde, et deklareerida tuleb vastavalt §-le 41 st. kui on täidetud kõik nimetatud sättes toodud tingimused. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta on pidanud maksustava väärtuse arvestamise korda nõuetekohaselt ega esitanud dokumente, mis annavad õiguse erikorra rakendamiseks.
Maksuhalduri hinnangul ei puutu antud säte käesolevasse vaidlusesse. 5 3-09-1177 Kaebaja kohustus on tehingut tehes välja selgitada, kas müüja teostab tehingu vastavuses tingimustele, et kaebajal tekiks õigus erikorra kasutamiseks. Kaebaja oleks saanud ka arvetel kajastuvaid andmeid kontrollides veenduda, kas tal edasimüügil tekib erikorra rakendamise õigus. Vastustaja hinnangul ei saa väita, et kaebaja on käitunud heauskselt. Vastavustabel, milles kajastuvad
§-de vastavus Direktiivide vastavatele artiklitele, on avalikult kättesaadavad MTA koduleheküljel. Kaebaja ei ole täitnud RPTRTS § 9 tulenevat kohustust tuvastada tehingut sooritav isik. Kaebaja väide RAB-i poolt antud seletuse ja teade saatmise kohta on paljasõnaline. Maksuhalduril on käsitletud seadusest tulenevalt pädevus kontrollida kaebaja poolt nõuetest kinnipidamist ning maksustamise seisukohast olulisi asjaolusid. Tehingu teise poole tuvastamiskohustuse rikkumisele on viidatud kui täiendavale asjaolule, mis ei ole iseenesest aluseks maksu määramisel. M käibedeklaratsioonides esitatud andmed kuulusid tühistamisele täies ulatuses vastavalt tuvastatud asjaoludele. Kontroll on lõppenud 17.06.2008 teate väljastamisega ning seda ei ole vaidlustatud. Kuigi sõidukid olid registreeritud OÜ M nimel ARK-is, ei oma nimetatud andmed tähendust omandiõiguse seisukohalt, vaid on informatiivse sisuga. Kande aluseks olevad dokumendid on formaalsed. Autod olid kuni müümiseni tegelikult I. S valduses. Raha kanti üle variühingu kontole. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p 1. Kaebus on esitatud 29.05.2009 vastustaja 30.04.2009 haldusaktile. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebaja ostis Saksamaalt kasutatud autosid ning rakendas kasutatud sõiduautode edasimüümisel käibemaksuseaduse § 41 sätestatud erikorda. Kaevatava maksuotsusega on tuvastatud, et kaebaja on erikorda ebaõigesti rakendanud. Samuti on kaebaja maksuotsuse kohaselt OÜ M fiktiivsete arvete alusel 2006. juuni ja septembrikuu käibedeklaratsioonides ebaõigesti sisendkäibemaksu maha arvanud. Erikorra rakendamise eesmärgiks on ära hoida käibemaksu kumulatsioon olukorras, kus müüki on pandud kaup, mille ostmisel on käibemaks juba tasutud.
on sätestatud kasutatud kauba, originaalkunstiteose ning kollektsiooni- ja antiikeseme edasimüügi käibemaksuga maksustamise erikord. Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt võib maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba, originaalkunstiteose või kollektsiooni- ja antiikeseme edasimüügi tarbeks ning ei kasuta nimetatud kaupa, edasimüügil järgida käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda, kui ta on soetanud selle kauba: 6 3-09-1177 1) Eesti või teise liikmesriigi isikult, kes ei ole maksukohustuslane; 2) Eesti või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, kes ei lisanud kauba võõrandamisel kauba hinnale käibemaksu ning kes ei saanud selle kauba soetamisel tasutud sisendkäibemaksu maha arvata; 3) Eesti või teise liikmesriigi maksukohustuslaselt, kes järgib kasutatud kaupa, originaalkunstiteost ning kollektsiooni- ja antiikeset edasi müües käesolevas paragrahvis sätestatud käibemaksuga maksustamise erikorda. Käsitletud paragrahvi lg 3 alusel on kasutatud kauba, originaalkunstiteose, kollektsiooni- või antiikeseme edasimüügi korral käibe maksustatav väärtus kauba müügi- ja ostuhinna vahe, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Lähtudes
lg 10 on maksukohustuslane kohustatud pidama käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda järgides eraldi arvestust võõrandatud kaupade soetamise ja võõrandamise kohta. Maksukohustuslasel peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikult ning kauba vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele. Kaup vastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele, kui kasutatud kaup on kasutuses olnud vallasasi, mis on kasutatav olemasoleval kujul või pärast parandamist. Tulenevalt eeltoodust on erikorra rakendamine vabatahtlik ning seda saab kasutada juhul, kui on täidetud erikorra rakendamiseks vajalikud tingimused. Lähtudes viidatud sätetest saab maksukohustuslane kasutatud kauba käibemaksuga maksustamiseks erikorra alusel pidada maksustatavaks väärtuseks kauba müügi ja ostuhinna vahet, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Seega on erikorra kohaldamine kaebajale soodsam, sest maksustatav väärtus oleks tunduvalt väiksem. Kaebaja esindaja M. L´i vande all antud seletuses kui ka kaebaja raamatupidaja tunnistaja U. K oma ütlustes selgitasid, et äriühingu eesmärgiks oli osta neid autosid, millele rakendus erikord, sest vastasel juhul oleks sõiduki hind liiga kõrgeks kujunenud ning neid ei oleks ostetud (II kd tl 134, 137). Kui äriühingu eesmärgiks on selliste tehingute tegemine, mis võimaldab erikorra kasutamist, tuleb kohtu hinnangul eeldada, et äriühing teeb endale enne erikorra rakendamist selgeks erikorra kohaldamiseks vajalikud tingimused. Kuna kaebaja soovis Saksamaa äriühingutega äri teha, pidi kaebaja üles näitama äris vajalikku hoolsust ning ise välja selgitama millised on nõuded käibemaksuga maksustamise erikorra kohaldamiseks (Saksmaal, Euroopa Liidus). Vajalikku teavet oli/on võimalik saada avalikest andmebaasidest. Maksustamisalast nõustamist pakuvad ka erinevad firmad. Kaebaja esindaja seletuse kohaselt helistati sõiduki ostusoovi korral Saksamaa müüjale ning uuriti, kas seda on võimalik erikorral alusel müüa (II kd tl 137). Jäädes uskuma ning jättes kontrollimata Saksamaa äriühingu suusõnalise kinnistue erikorra järgimise kohta, võttis kaebaja riski, et
Kuigi tegemist oli kaebaja tehingupartneritega, ei esitanud kaebaja maksumenetluses ja kohtumenetluses
Seega saab asjas esitatud tõenditest 7 3-09-1177 järeldada, et sõidukite ostmisel kaebaja erikorra kohaldamiseks välismaal vormistatud dokumentide osas kehtivaid vorminõudeid välja ei selgitanud. Kaebajal oli võimalik maksustamise osas vajalike juhiste saamiseks pöörduda nõudega maksuhalduri poole. Kaebaja esindaja M. L´i vande all antud seletuses kui ka tunnistaja U. K oma ütlustes selgitasid, et nad pöördusid maksuhalduri poole erikorra rakendamiseks juhiste saamiseks ja esitasid selleks maksuhaldurile tutvumiseks auto ostu-müügitehingu kohta koostatud dokumendid. Mõlemad kaebaja töötajad kinnitasid kohtuistungil, et erikorra rakendamisel tuginesid nad vastustajalt saadud juhistele ning seega toimis kaebaja
Vastustaja ei eita, et kaebaja on pöördunud maksuhalduri poole erikorra rakendamise küsimustes ning kaebajale on selgitatud, et maksukohustuslasel on õigus rakendada erikorda, kui on täidetud kõik
MTA LMTA kontrolliosakonna teise kontrollitalituse juhataja H. V kinnitas tunnistajana kaebaja väiteid selle kohta, et kaebaja esindaja käis tema juures ning tal olid küsimused
kohaldamisel seoses Saksamaalt kasutatud autode edasimüümisega, kuid märkis, et kaebajal mingeid dokumente kaasas ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kaebaja probleem seotud sõidukite edasimüügiga Eestis, mitte välismaa äriühingu poolt arvele kantud andmetega (II kd tl 139, 139 pöördel). Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ja kaebaja esindaja vande all antud seletuses, kuid arvestades seda, et antud jutuajamine toimus mitu aastat enne revisjoni läbiviimist ja asjaolu, et vestlusosaliste hinnang vestluse tulemusele erineb ning samuti seda, et kirjalikku järelpärimist ning kirjalikku vastust menetlusosaliste kinnitusel koostatud ei ole, ei saa kirjeldatud vestluse tulemusi hinnata maksuhalduri poolt antud juhistena. Seoses kaebaja esindaja kohtuistungil esitatud etteheidetega maksuhalduri käitumisele peab kohus vajalikuks märkida, et asjaolu kas, millal ja mil moel anti selgitusi teisele samas valdkonnas tegutsevale äriühingule ei oma tähtsust käesolevas asjas. Samuti ei oma asja lahendamisel tähendust asjaolu, et tegemist väikese kohaga, kus kõik teavad kõiki ning maksuhalduri ametiisik möödub tihti kaebaja asukohast. Nimetatud asjaolud ei anna maksuhaldurile õigust ega pane kohustust isiklikul algatusel sekkuda äriühingu majandustegevusse ja uurida/selgitada, kas äriühing saab õigesti aru maksuseaduste sisust. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ei saa asuda seiskohale, et kaebaja on erikorra rakendamisel käitunud heauskselt. Kuuenda Direktiivi art 26 a osa B lg 9 alusel ei tohi edasimüüja erikorra rakendamisel müügiarvel käibemaksu näidata.
lg 8 p 7 kohaselt tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 loetletule arvele märkida: kasutatud kauba, originaalkunstiteose ning kollektsiooni- ja antiikeseme edasimüügi käibemaksuga maksustamise erikorra (§ 41) kohaldamisel viide käesoleva seaduse §-le 41 või nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artiklile 313 või 333. 8 3-09-1177 Maksuotsusega on tuvastatud, et kaebaja raamatupidamises olevatel Saksamaa käibemaksukohustuslaste arvetel puuduvad viited erikorra kasutamise kohta. Kuna nõuded arvetele kehtestatakse iga liikmesriigi käibemaksuseaduses, möönab maksuhaldur maksuotsuses, et teiste liikmesriikide maksukohustuslastelt saadud arvetel ei pruugi olla viiteid EN Kuuendale Direktiivile nagu nõuab Eesti
Kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi vorminõude rikkumine arvel, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Seega arvel ainuüksi erikorra rakendamise kohta viite puudumine ei tähenda, et erikorda ei saa kohaldada.
lg 10 sätestab: " Maksukohustuslane on kohustatud pidama käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud maksustatava väärtuse arvestamise korda järgides eraldi arvestust võõrandatud kaupade soetamise ja võõrandamise kohta. Maksukohustuslasel peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikult ning kauba vastavust käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele.“ Maksuhaldur on seisukohal, et erikorra kohaldamine eeldab kaebaja poolt
Kohtus nõustub kaebaja seisukohaga, et arvestuse puudumine või selle ebakorrektne täitmine ei välista kaebaja jaoks soodsama erikorra kohaldamist, sest sellise arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise ning arvestuse tegemine on põhimõtteliselt võimalik ka tagantjärele. Kuid kaebajal peavad olemas olema erikorra kohaldamiseks dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist vastavalt
Erikorra rakendamise eelduseks on, et edasimüüja soetab kauba
Käibemaksu kumulatsioon tekib kauba omaniku maksuõiguslikust staatusest, seetõttu on oluline, et oleks täidetud nõuded müüja isikule. Seega asjaolu, kuidas või kelle käest
Antud asjaolu ei saaks kontrollida edasimüüja ning on ebamõistlik eeldada, et antud asjaolu asuks kontrollima maksuhaldur. Kaebaja väidab kaebuses, et maksuhaldur kohaldas ühenduse sisese soetamise maksustamisreegleid kõikide tehingute suhtes olukorras, kus ühendusesisene soetamine on toimunud vaid osadel juhtudel. Kaebaja oma väites ei tugine konkreetse(te)le arve(te)le/tehingu(te)le (kuupäev, number, arvele kantud märkus vms), vaid leiab, et vastustaja poolt kasutatud termin „ühenduse sisene tarne“ ei tähenda ühenduse sisest käivet. Maksuotsuse kohaselt on maksumenetluses uuritud tehingud, mis kaebaja on sooritanud Saksamaa käibemaksukohustuslastega. Maksuhaldur on nimetatud asjaolu kontrollinud kaebaja poolt maksumenetluses esitatud arvete alusel, kust nähtub müüja isik ning on märgitud käibemaksukohustuslase registri number. Samuti on maksuhaldur kontrollinud, et Saksamaa äriühingud on deklareerinud vaidlusaluste arvete alusel toimunud müügid ühendusesisese käibena. Maksuhaldur on oma väidete põhistamiseks viidanud nii vastavatele direktiividele kui ka Saksa 9 3-09-1177 käibemaksuseaduse sätetele. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja poolt eelpool käsitletud sätetele antud tõlgendusi. Hinnates maksuhalduri poolt kohtule esitatud väiteid ja tõendeid käibemaksualase teabe saamise, saadava teabe liikide, päringute esitamise võimaluste kohta EL riikidega loodud infovahetus süsteemi VIES kaudu, ei ole kohtul põhjust kahelda maksuotsuses käsitletud teabe vastavuses tegelikkusele. Ka juhul, kui Saksamaa maksukohustuslane ei esitanud oma riigi maksuhaldurile aruannet ühenduse sisese tarne kohta, ei mõjuta antud asjaolu kaebaja maksustamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Lähtudes eeltoodust ei lükka kaebaja väited ümber maksuotsusega tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt toimus maksuotsuses käsitletud arvete alusel ühenduse sisene soetamine. Tulenevalt eeltoodust nõustub kohus maksuhalduri väidetega, et tehingutele, mille kohta koostatud arvetel on müüja poolt märked käibemaksu osas („0%“ ja „19%“) ja/või märkus maksuvaba ühenduse sisese tarne kohta, ei saa kohaldada erikorda. Kaebaja ei nõustu vastustaja väidetega, mille kohaselt ei olnud OÜ M sõidukite tegelikuks ostjaks ja hiljem müüjaks. Kaebaja on seisukohal, et maksumenetluses isikutelt võetud seletused ei kinnita maksuhalduri järeldusi. OÜ M esindaja I. S poolt teostatud toimingud viitavad vastavate volituste olemasolule. Maksuhaldur ei ole tuvastanud OÜ M seadusliku esindaja hilisemat suhtumist vaidlusalustesse tehingutesse. OÜ M deklareeris sõidukite ostu-müügi enda käibena. Kaebaja tahe oli sõlmida tehingud just OÜ-ga M kui ostjaga ning sõidukit osteti ka tegelikult just OÜ-lt M. Kõnesolevad sõidukid olid registreeritud OÜ M nimele ka ARK-is. Alusetu on maksuhalduri väide, et OÜ M poolt sõlmitud tehingute raames liikus raha vaid edasi-tagasi, millest ei saanud tekkida käivet. Kaebaja hinnangul on vastustaja väited kaebaja poolt hoolsuskohustuse rikkumise kohta asjakohatud. OÜ M võõrandas sõidukid raha eest kaebajale. Tegelik müüja oli kaebajale tehingute tegemisel teada, tema kontole kanti raha üle ning kontrolliti ARK-i kaudu sõidukite registreerimise kehtivust. RPTRTS-st tulenevate kohustuste täitmise küsimus ei ole seotud maksustamisega. Maksuotsuse kohaselt viis maksuhaldur OÜ M osas läbi kontrolli Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 04.12.2007 korralduse alusel. Maksuhaldur tuvastas, et OÜ M on varifirma ning äriühingu seaduslik esindaja J. P ei ole reaalseid majandustehinguid sooritanud. Kõik OÜ M käibedeklaratsioonides esitatud andmed kuulusid tühistamisele täies ulatuses. Äriühingu kontroll lõppes 17.06.2008 teate väljastamisega seaduslikule esindajale (tl 27). Antud faktiliste asjaolude üle ei ole asjas vaidlust. Kuna OÜ M käibedeklaratsioonid on tühistatud, ei oma asjas tähtsust, et OÜ M deklareeris vaidlusaluste sõidukite käibe. Lähtudes
lg 1 saab teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvata sisendkäibemaksu maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Nõuetekohaseks loetakse arve, millel kajastatud majandustehingud on tegelikkuses aset leidnud arvel märgitud tehingupoolte vahel. RPTRTS-st tulenevate kohustuste täitmise küsimus ei ole iseenesest 10 3-09-1177 aluseks maksu määramisele, kuid hoolsusnõuete eiramine võib viia selleni, et maksukohustuslane oma hooletuse tõttu ei suuda kõrvaldada maksuhalduri kahtlust tegelike müüjate osas. 23.12.2008 OÜ S juhatuse liikme M. L´i seletuse kohaselt võttis OÜ-lt M sõidukid müüki ja sõlmis ostumüügilepingu müügimees H. K, tehingutes OÜ-ga M vormistatud kaks arvet ja kaks komisjonimüügilepingut ning autodokumendid. Esindaja seletuse kohaselt ei ole ta OÜ M nimel tegutsenud isikut tuvastanud ega seadusliku esindajaga kokku puutunud, vaid nägi üksnes vormistatud dokumente (tl 103 pöördel). OÜ S töötaja H. K´i seletuse kohaselt tehti mõlema sõiduki komisjonileping eesmärgiga saada sõidukid liisingusse. Sõidukite komisjonimüügilepingu vormistas seletuse andja mäletamist mööda OÜ M nimel I. S ning sõidukid olid nimetatud isikul olemas (tl 100). OÜ M juhatuse liige J. P ei mäleta liikmesoleku ajast midagi ega oska talle näidatud dokumentide kohta mingeid selgitusi anda (tl 104). Kuna J. P´ilt on maksumenetluses seletus võetud ei saa nõustuda kaebaja väidetega, et maksuhaldur ei ole püüdnud välja selgitada J. P´i tahet. A. A´a seletuse kohaselt käis ta I. S´ga Leedust sõidukeid ostmas ning sõidukid osteti A. A´a nimele. Eestisse jõudes vormistati sõidukite ostu-müügileping. Raha ta sõidukite ostmisel ei maksnud ning müümisel ei saanud (tl 99). A. A´a seletuse kohaselt ei olnud ta eelpool kirjeldatud sõidukite võõrandamisel faktiliseks lepingupooleks. Seletusest saab järeldada, et sõidukite ostu-müüki organiseeris ja finantseeris I. S, kuid kohtu hinnangul ei saa seletusest tuletada seost OÜ-ga M. Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse § 13 sätestab, et liiklusregistri andmed ei oma õiguslikku tähendust, vaid on informatiivsed. Seega liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Tegemist on LS § 65 lg 2 alusel informatiivse andmekoguga, mida riik, kohaliku omavalitsuse üksus, kohtutäiturid ja notarid kasutavad avalike ülesannete täitmiseks. Tulenevalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et kaebaja tuvastas sõidukeid müünud isiku. Kohtu hinnangul lähtus kaebaja tehingute puhul üksnes tehingute kohta koostatud dokumentide vormilisest küljest. Lähtudes eeltoodust ei ole leidnud tõendamist kaebaja väited selle kohta, et vaidlusaluste sõidukite tegelik müüja oli kaebajale tehingute tegemisel teada. Arvestades eeltoodut ning hinnates maksumenetluses kogutud tõendeid, ei ole kaebaja tõendanud vaidlusaluste tehingute tegelikku poolt ning käesoleval juhul on põhjendatud maksuhalduri kahtlus tehingu tegeliku poole osas. Arvestades seda, käibemaksu arvestamise puhul on oluline tegeliku tehingupoole kindlaks tegemine, on vaidlusaluste arvete alusel kaebaja poolt sisendkäibemaksu maha arvamine õigusvastane. Tulenevalt eeltoodust ei tuvastanud kohus selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumist, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. 11 3-09-1177 Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.