KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 67

p-1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 8.1.3 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks (tl 18-19). Mõlema distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt ei olnud V. Spalva 22.07.2010 vanglaametnikuga viisakas, kuna püüdis vanglaametniku rinnataskust võtta helistamise avaldusi.

1. V. Spalva esitas 22.08.2010 vaide Viru Vangla 19.08.
2. a käskkirja nr 6.-3/1838-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis 09.11.
3. a vaideotsusega nr 6.-12/617-1 vaide rahuldamata.
4. V. Spalva esitas 17.11.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 19.08.
5. a käskkirja nr 6.-3/1838-D tühistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Viru Vangla 19.08.
6. a käskkiri nr 6.-3/1838-D õigusvastane, sest V. Spalvat on nimetatud käskkirjaga karistatud ühe ja sama asja eest teist korda. „Ne bis in idem“ põhimõtte rikkumise tõttu tuleb käskkiri tunnistada kehtetuks ning kohus ei pea süüvima kaebajale süüks arvatud teo asjaolude väljaselgitamisse.
7. Tartu Halduskohtu 15.04.
8. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole rikutud V. Spalva õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtet ega hea halduse tava, sest teda ei ole karistatud ühe ja sama rikkumise eest kaks korda. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6.-3/1830-D allkirjastas direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal direktori ülesannetes A. Möldri. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 15 kohaselt on VangS § 64 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuse määramine üksuse juhi pädevuses. Käskkiri nr 6.-3/1830-D oli seega tühine ja algusest peale kehtetu, sest see oli välja antud selleks pädevust mitteomava isiku poolt. Seetõttu ei omanud esimese käskkirja resolutsioon mingit õiguslikku jõudu. Vastustaja tunnistas käskkirjaga nr 6.-3/1837-D õigesti kehtetuks esimese distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6.-3/1830-D. Seega on kaebajale 22.07.2010 toimepandud distsipliinirikkumise eest määratud vaid üks distsiplinaarkaristus Viru Vangla käskkirjaga nr 6.-3/1838-D. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9. V. Spalva esitas 20.04.2011 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud otsuse põhjendamata ning kaebuse argumendid analüüsimata. Viru Vangla käskkirjaga nr 6.-3/1838-D määrati kaebajale teistkordne karistus sama asja eest, mille eest varasem karistus oli kehtetuks tunnistatud. Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on sisult identsed, siis jääb arusaamatuks kaalutlusõiguse kohaldamine viimases käskkirjas.
10. Viru Vangla vaidles oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited aluseks kohtuotsuses toodud põhjenduste ümberhindamisele. Halduskohtu otsus on põhjendatud. Kaebajale on toimepandud distsipliinirikkumise eest määratud üks distsiplinaarkaristus käskkirjaga nr 6.-3/1838-D.
11. 21.06.2011 teatas V. Spalva ringkonnakohtule, et ta vabaneb kinnipidamiskohast 27.06.
12. Samas teates märkis ta, et tema põhjendatud huvi asja edasiseks menetlemiseks on esitada tulevikus Viru Vangla vastu kahjunõue alusetult kartseris viibitud päevade eest juhul, kui kohtulahend antud asjas on tema suhtes positiivse tulemusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED.
13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.04.
14. a otsus muutmata.
15. Kaebaja 21.06.2011 kirjast järeldab ringkonnakohus, et kaebaja soovib algselt esitatud tühistamisnõuet muuta ja minna apellatsioonimenetluses üle vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebaja esitas halduskohtule tühistamiskaebuse olukorras, kus ta viibis veel Viru Vanglas ning vaidlustatud 19.08.
16. a käskkiri nr 6.-3/1838-D omas VangS § 65 lg 5 mõttes tema 2 suhtes endiselt õiguslikku mõju ja oli seega HMS § 61 lg 2 mõistes kehtiv haldusakt. VangS § 65 lg 5 järgi kustub distsiplinaarkaristus siis, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 61 lg 2 järgi kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Et tühistamiskaebus oleks efektiivne abinõu isiku võimalike õiguste kaitseks, eeldab selle nõude esitamine, et viidatud isiku suhtes tehtud haldusakt kehtib. Kuna kaebaja vabanes Viru Vanglast 27.06.2011, siis lõppes sellega tema suhtes ka 19.08.
17. a käskkirja õiguslik mõju ja tegemist ei ole enam HMS § 61 lg 2 mõistes kehtiva haldusaktiga. Sellises olukorras oleks vaidlusaluse käskkirja tühistamine apellatsioonimenetluses iseenesest võimatu isegi siis, kui esineksid alused tühistamiskaebuse rahuldamiseks. Tulenevalt apellatsioonimenetluse jooksul muutunud asjaoludest on kaebaja taotlus minna tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele põhjendatud ja sellist võimalust on aktsepteerinud ka Riigikohtu halduskolleegium (vt. halduskolleegiumi 14.12.
18. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-77-09 ja 05.12.
19. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-41-11, p-d 10 ja 14). Kaebaja on esitatud taotluses välja toonud ka põhjendatud huvi (soov esitada tulevikus vangla vastu kahju hüvitamise nõue), mida kohtupraktikas samuti aktsepteeritakse põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.
20. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-88-09). Soovi esitada Viru Vangla vastu tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole käesoleval juhul alust põhjendatud huvina kõrvale jätta ka hüvitamisõude ilmselge perspektiivituse tõttu, sest juhul, kui vaidlustatud käskkiri osutub õigusvastaseks, on kaebajal hüvitamisnõude esitamise õiguslik alus olemas ning kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtade järgi peetakse isiku alusetult kartserisse paigutamist selliseks rikkumiseks, mis õigustab tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Seega ei näe ringkonnakohus takistust võtta V. Spalva apellatsioonkaebuse ja 21.06.
21. a taotluse alusel seisukoht küsimuses, kas Viru Vangla 19.08.
22. a käskkiri nr 6.-3/1838-D oli õiguspärane.
23. Viru Vangla 19.08.
24. a käskkirjaga nr 6.-3/1830-D määrati toimiku materjalidest nähtuvalt V.

§ 67

p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 8.1.3 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10-ks ööpäevaks. Viru Vangla 19.08.

1. a käskkirjaga nr 6.-3/1837-D tunnistati Viru Vangla 19.08.2010 käskkiri nr 6.-3/1830-D kehtetuks. Viru Vangla vaidlusaluse 19.08.
2. a käskkirjaga nr 6.-3/1838-D määrati V.

§ 67

p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 8.1.3 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10-ks ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse materjalidest tulenevalt seisnes kaebaja rikkumine selles, et 22.07.2010 E-7 osakonna päevaruumis ei olnud V. Spalva vanglateenistuse ametnikuga viisakas, kui püüdis ametniku rinnataskust ära võtta helistamise avaldusi. Ametniku küsimusele „Mis teed?“ vastas kinnipeetav „Varastan“. Vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakalt käitumine on vastuolus VangS § 67 p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 8.1.3 sätestatud nõuetega ning kaebuse esitajat võis seega distsiplinaarkorras karistada. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Esitatud kaebuses väitis kaebaja, et ta pole end vaidlusaluses käskkirjas märgitud teo toimepanemises süüdi tunnistanud (tl 1), kuid esitas vaidlustatud käskkirja osas halduskohtule kaebuse siiski üksnes sel alusel, et tema karistamisega on väidetavalt rikutud korduva karistuse määramise keeldu ja PS § 23 lg 3 ning õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtteid. 3 PS § 23 lg-s 3 on sätestatud, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kuigi teistkordse karistamise keeld on õiguse üldise põhimõttena kohaldatav ka kinnipeetava suhtes läbiviidavas distsiplinaarmenetluses, tähendab see põhimõte ka distsiplinaarmenetluses seda, et keelatud on sama asja teistkordne menetlemine ja iseseisvas menetluses sama teo eest teise karistuse määramine. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole V. Spalva suhtes aga midagi niisugust toimunud, sest halduskohtule esitatud seletuste ja dokumentaalsete tõendite (tl 15-25) järgi toimus ainult üks distsiplinaarmenetlus. Kaebajat pole esimesena koostatud käskkirjas nr 6.-3/1830-D käsitletud distsipliinirikkumises õigeks mõistetud ning teine käskkiri vormistati vaid seetõttu, et esimesele oli alla kirjutanud vanglaametnik, kellel polnud VSkE § 15 kohast pädevust distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmiseks. Seega oli 19.08.

1. a käskkiri nr 6.-3/1830-D HMS § 63 lg-st 1 ja lg 2 p-st 3 tulenevalt iseenesest tühine ja seetõttu algusest peale kehtetu. Kaebuses möönab V. Spalva, et esimesena tehtud käskkirja kehtetuks tunnistamise käskkirja nr 6.-3/1830-D ja nn. teise karistuse määramise käskkirja nr 6.-3/1838-D tutvustamine toimus praktiliselt üheaegselt (tl 2). Sama kinnitavad ka Viru Vangla inspektor-kontaktisikute T. Tiivase ja K. Luuri õiendid 04.11.2010 (tl 27-28), millest nähtuvalt selgitati kaebajale enne vaidlusaluse käskkirja tutvustamist ka esimese distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise põhjusi. Seega ei saanud toimunu tekitada kaebajas mingit usaldust ega õiguspärast ootust sellele, et esimese käskkirja kehtetuks tunnistamine vangla poolt tähendab tema lõplikku õigeksmõistmist või jääb distsiplinaarkaristus 22.07.2010 toime pandud rikkumise eest mingil muul põhjusel määramata.
2. Toimikus olevate distsiplinaarmenetluse materjalide ja muude kirjalike tõendite (19.08.
3. a käskkirjad) alusel on samuti ekslik kaebaja seisukoht, et talle määrati distsiplinaarkaristus kaks korda. Esimese, kehtetuks tunnistatud 19.08.
4. a käskkirja nr 6.-3/1830-D alusel ei ole V. Spalva mingit karistust kandnud. Selle haldusakti tühistamisega muutus haldusakt kehtetuks algusest peale ning see haldusakt ei ole kunagi kaebaja suhtes õiguslikke tagajärgi kaasa toonud. Seega ei ole alust väita, et andes 19.08.2010 välja ka käskkirja nr 6.-3/1838-D, karistas Viru Vangla kaebajat 22.07.2010 toime pandud teo eest teistkordselt. Kaebajale on ühe teo eest määratud ainult üks distsiplinaarkaristus ja seda 19.08.
5. a käskkirjaga nr 6.-3/1838-D. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et 19.08.2010 oleks esinenud hetk, kus käskkirjad nr 6.-3/1830-D ja nr 6.-3/1838-D oleksid kehtinud samaaegselt. Õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel ei ole keelatud uue, õiguspärase haldusakti väljaandmine, mille resolutsioon on analoogiline eelmise, kehtetuks tunnistatud haldusakti resolutsiooniga. Distsiplinaarmenetluses võivad uue, kehtetuks tunnistatud käskkirjaga analoogilise karistuse määramise käskkirja väljaandmist takistada üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajad (VangS § 64 lg 41), kuid antud asjas pole olnud vaidlust selle üle, et vaidlusaluse käskkirja andmisel neid tähtaegu ei ületatud. Olenemata sellest, kas esialgset distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja pidada tühiseks või õigusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud haldusaktiks, on kaebaja jaoks olnud tagajärg sama – esialgne haldusakt on algusest peale kehtetu ja ei omanud seetõttu kaebaja jaoks õiguslikke tagajärgi. Seega tekitas kaebaja jaoks õiguslikke tagajärgi ainult teine haldusakt – 19.08.
6. a käskkiri nr 6.-3/1838-D ning kahekordsest karistamisest ei ole alust rääkida.
7. Kaebaja suhtes viis distsiplinaarmenetluse läbi inspektor-kontaktisik T. Tiivas. Kaebuse esitajat teavitati 26.07.2010 distsiplinaarmenetluse algatamisest ja talle anti võimalus seletuste andmiseks. Kaebuse esitaja keeldus seletusi andmast, mille kohta on vormistatud aktid (tl 23-24). Menetleja kogus asjas tähtsust omavad tõendid ja koostas kõik tõendeid ja 4 asjaolusid arvestades 18.08.2010 distsiplinaarmenetluse protokolli. Kaebuse esitajale on protokolli tutvustatud 18.08.2010, kuid kaebaja keeldus protokolliga tutvumist oma allkirjaga kinnitamast (tl 20). 19.08.2010 koostati distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri nr 6.-3/1838-D, mis on kaebuse esitajale allkirja vastu kätte antud (tl 19). Nõuded distsiplinaarmenetluse läbiviimisele on kehtestatud VangS § 64 lg-tes 1-4 ja
8. Kuigi kaebaja pole vaidlusalust distsiplinaarmenetluse määramise käskkirja neist paragrahvidest lähtuvalt vaidlustanud, kinnitab halduskohtule vastustaja poolt edastatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise materjal seda, et käesoleval juhul olid ka kõik menetluslikud nõuded täidetud. Vaidlusalune käskkiri on kooskõlas ka HMS §-st 54 tulenevate nõuetega, sest sisaldab küllaldases ulatuses asjakohaseid faktilisi ja õiguslike põhjendusi, karistus on määratud seaduses ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires, selle liiki ja pikkust on kaebaja isikust ja toime pandud teost lähtuvalt põhjendatud ja kaalutud ning määratud karistus arvestab süüteo raskust. Eeltoodu alusel puudub ringkonnakohtu hinnangul alus asuda seisukohale, et vaidlusaluse käskkirja näol oleks tegemist olnud õigusvastase haldusaktiga. Seetõttu jääb ka V. Spalva apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 15.04.
9. a otsus muutmata. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk