KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011, Tartu Haldusasja number 3-11-86 Haldusasi Maren Saarnaki kaebus Tartu Vangla 25.11.2010. a käskkirja nr 1-4/2707 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17. mai 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maren Saarnaki apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Maren Saarnak Vastustaja – Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Maren Saarnaki apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.05.2011. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Tartu Vangla 25.11.2010. a käskkirjaga nr 1-4/2707 karistati kinnipeetav Maren Saarnakit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 15-ks ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 2 ja Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 7.1.3 nõuete süülise rikkumise eest. M. Saarnaki rikkumine seisnes selles, et 26.10.2010 kella 16.40 paiku E-hoone 2 sektsiooni kambris nr 1080 käitus ta vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakalt ning takistas ametnikku ametikohustuste täitmisel. M. Saarnaki vaide jättis Tartu Vangla 22.12.2010. a vaideotsusega nr E5 556-1 rahuldamata. 2. 12.01.2011 saabus Tartu Halduskohtule M. Saarnaki kaebus Tartu Vangla 25.11.2010. a käskkirja nr 1-4/2707 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ütles vanglateenistuja I. Hurt kaebajale käskkirja tutvustama tulles, et tal ei ole aega oodata, kirjutagu kaebaja alla ja kambris on aega lugeda. Kaebaja ei jõudnud käskkirja lõpuni lugeda ja ütles, et ta ei kirjuta alla ning ulatas paberi viisakalt tagasi. I. Hurt vihastas ja hakkas vägisi jõudu kasutades käskkirja luugi kaudu kambrisse sisse suruma. I. Hurt lükkas luuki kinni, et kaebaja ei saaks paberit tagasi anda. Kaebaja oli sunnitud luugi lahti lükkama, kuna tal olid sõrmed luugi vahel ning ta viskas käskkirja välja tagasi, kuna I. Hurt käitus temaga jõhkralt. M. Saarnak ei kirjuta kusagile alla enne, kui ta ei saa dokumendiga tutvuda. Kaebajale on arusaamatu, mille eest teda karistati kui ta ei ole midagi teinud. Ta ei käitunud ebaviisakalt, valjuhäälselt ega ärritunult. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus jättis 17. mai 2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et M. Saarnak keeldus käskkirja koopiat vastu võtmast ning käskkirja kättesaamise kohta allkirja andmast. Samuti kinnitab kaebaja ka ise, et viskas talle toodud käskkirja toiduluugist välja tagasi. Kaebaja väidab, et hoidis käsi toiduluugil seespool ees, et vanglaametnik ei saaks käskkirja sisse visata ning et oli sunnitud luugi lahti lükkama, kuna tal olid sõrmed luugi vahel. Lähtudes sellest, et tutvumiseks toodud käskkirjaga kohaldati M. Saarnaki suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudade kasutamist, on tõenäoline, et seda käskkirja saades oli M. Saarnak äärmiselt ärritunud. Kohtul ei ole alust kahelda julgeolekuosakonna spetsialisti ettekandes ja lisaettekandes kirjeldatu tõelevastavuses, sealhulgas ka selles, et kaebaja tegevus takistas toiduluugi sulgemist. Tõendamist on leidnud, et 26.10.2010. a käitus kaebaja vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakalt ning takistas ametnikku tema ametikohustuste täitmisel. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. Kaebajat teavitati menetluse alustamisest ning anti võimalus selgituste andmiseks. M. Saarnak andis seletuse 01.11.2010. Kaebajale esitati distsiplinaarmenetluse protokoll tutvumiseks 24.11.2010, kuid ta keeldus ka distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise kohta allkirja andmast. Kuna kaebajal oli käesoleva distsiplinaarüleastumise ajal 10 kehtivat distsiplinaarkaristust, on määratud karistus proportsionaalne. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. M. Saarnak esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 17. mai 2011. a otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kaebaja ainsaks tõendusmaterjaliks videosalvestis, kuid vangla ei säilitanud seda videot vaatamata kaebaja korduvatele palvetele. Samuti on arusaamatu, miks ei kuulanud kohus üle kaebaja kambrikaaslast, kui intsidenti pealt näinud tunnistajat. 5. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on halduskohus hinnanud õigesti menetluse käigus kogutud tõendeid, ei ole rikkunud menetlusnorme ja on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Kohtumenetluses ei olnud vastustajal võimalik esitada tõendina videosalvestist sündmuste kohta, kuna salvestis ei ole säilinud. Seega ei ole kohtumenetluse käigus kogutud tõendina videosalvestist ning kohtul ei olnud võimalik ka tõendile, mida ei ole kogutud, hinnangut anda. Kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja taotlenud tunnistajate ülekuulamist. Samuti ei ole ta taotlenud tunnistaja ülekuulamist distsiplinaar- ega vaidemenetluses. Intsident toimus julgeolekuosakonna spetsialisti I. Hurda ning kaebaja vahel vahetult kambri ukse juures. Menetluse käigus ei ole tuvastatud, et kaebaja vahetus läheduses oleks viibinud ka tema kambrikaaslane. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 17.05.2011. a otsus tuleb jätta muutmata ning M. Saarnaki apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. M. Saarnaki poolt toime pandud distsipliinirikkumine on tõendatud julgeolekuosakonna spetsialisti I. Hurda ettekandega nr 3069 (tl 23), ettekandega 03.11.2010 (tl 24
- p)ja distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 22). Neist nähtub, et 26.10.2010 kella 16.40 paiku keeldus kaebaja vanglaametnikult vastu võtmast talle tutvustamiseks ettenähtud käskkirja koopiat, visates selle läbi kambri ukse toiduluugi tagasi osakonna vahekoridori põrandale ja öeldes ärritunult ning ebaviisakal toonil, et ametnik võib selle käskkirja koopia prügikasti panna, kuna tema seda ei vaja ning takistas ka kambri toiduluugi sulgemist. Vanglaametniku sõnul ärritus M. Saarnak juba selle peale, kui ta oli osaliselt käskkirja läbi lugenud ja nõudis käskkirja kohta suulist seletust, mispeale talle seletati, mis põhjusel tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (käerauad väljaspool kambrit saatmisel) kohaldati. Seejärel asus kinnipeetav valjuhäälselt ning ärritunult nõudma käskkirja tühistamist. Peale seda kui tal paluti käskkirjaga tutvumise kohta siiski allkiri anda, viskas kinnipeetav käskkirja koopia läbi toiduluugi korduvalt koridori tagasi, viimasel korral seda ka kokku kägardades ja karjudes, et ametnik võib selle prügikasti visata. Kinnipeetava verbaalse ja võimaliku füüsilise ründe takistamiseks üritas ametnik toiduluuki kinni panna, kuid M. Saarnak surus selle uuesti lahti ja jätkas lärmamist. Distsiplinaarmenetluse käigus on M. Saarnak andnud seletuse, milles võtab omaks, et ta keeldus 26.10.2010 talle tutvustatud käskkirja vastu võtmast, seda allkirjastamast ja viskas selle korduvalt kambrist välja tagasi, kuid leiab, et ta ei olnud sel ajal ärritatud ja ei käitunud käskkirja tutvustanud ametnikuga ebaviisakalt (tl 23 p). Ka esitatud vaides (tl 7) ja kaebuses (tl 3) ei ole kaebaja eitanud seda, et talle tuldi 26.10.2010 tutvustama käskkirja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, kuid ta keeldus seda allkirjastamast ja ei soovinud käskkirja ka kambrisse saada, mistõttu viskas selle korduvalt kambrist ametnikule tagasi, väites aga samuti, et tema ei olnud seda tehes üldse ärritunud ega käitunud ametnikuga ebaviisakalt. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus M. Saarnak distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidest nähtuvalt 26.10.2010 VangS § 67 p-i 2 (kinnipeetav on kohustatud mitte takistama vanglateenistuse ametnikel nende kohustuste täitmist), samuti TVK p-i 7.1.3 (kinnipeetav on kohustatud olema vanglateenistujatega, teiste kinnipeetavatega ja vanglat külastavate isikutega viisakas) ning tema väited selle kohta, et ta ei ärritunud ega käitunud käskkirja tutvustama tulnud ametnikuga viisil, nagu on kirjas ametniku ettekannetes, on ennastõigustavad ja ei ole ka usutavad olukorras, kus kinnipeetavale tuldi tutvustama tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja. Seega on distsiplinaarkaristuse määramine materiaalses mõttes õiguspärane. 8. Apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kaebaja arvates ei olnud tema süü siiski piisavalt tõendatud, kuna kohus ei nõudnud vanglalt välja 26.10.2010 valvekaamera videosalvestist ja ei kuulanud tunnistajana üle kaebaja kambrikaaslast. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda, kuna kinnipeetava distsipliinirikkumise tõendamisel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ametniku ettekanne distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega. Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et distsipliinirikkumist ei toimunud. Tähtsust ei oma asjaolu, et ka ametnike ettekandeid kinnitavaid muid tõendeid käesoleval juhul ei ole. On ilmne, et teatud laadi distsipliinirikkumisi, kus rikkumise tunnistajaks on ainult vanglaametnikud ja rikkumisest ei jää muid jälgi ega tõendeid, saabki tõendada vaid vanglaametnike ettekandega. Käesoleval 3 juhul M. Saarnakile süükspandavad teod – kinnipeetav takistas oma käitumisega vanglateenistuse ametnikul tema kohustuste täitmist ning oli vanglateenistujaga ebaviisakas – ongi just sedalaadi rikkumised. Käesoleval juhul tõendavadki distsipliinirikkumist eelõige vanglaametniku ettekanded. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudub igasugune alus kahelda nende tõelevastavuses. Vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda distsiplinaarkaristusest. Ka kinnipeetava kambrikaaslase ütlused ei oleks sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovib ta solidaarsusest päästa kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et M. Saarnak ei ole oma kambrikaaslase tunnistajana ülekuulamist ei distsiplinaarmenetluse raames ega ka halduskohtumenetluses taotlenud. Selle asemel on M. Saarnak keeldunud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise kohta allkirja ja võimalikke lisaselgitusi andmast (tl 22 p). Kuna vanglal puudub seadusest tulenev kohustus säilitada vangla koridorides olevate turvakaamerate videosalvestisi pikema aja jooksul, siis ei olnud vanglal 05.04.2011. a kirjast nähtuvalt (tl 36) võimalik 26.10.2010 turvakaamera videosalvestist kohtule esitada, sest see oli juba üle salvestatud. Kuna sellist tõendit ei olnud kohtul võimalik saada, siis ei ole halduskohtule kuidagi etteheidetav, et ta vaidlusaluse otsuse tegemisel videosalvestisega ei arvestanud. Lisaks on üldteada asjaolu, et vangla turvakaamera salvestab üksnes pilti ja mitte heli, mistõttu ei oleks selle abil nagunii saanud tõendada või ümber lükata seda, kas kinnipeetav oli 26.10.2010 kambris nr 1080 ärritunud ja käitus talle käskkirja tutvustama tulnud ametnikuga vähemalt verbaalselt ebaviisakalt või mitte. Lisaks sellele nähtub toimiku materjalidest, et pärast kinnipeetava kaebust vanglaametniku tegevuse peale on vangla ajal, kui mainitud videosalvestis veel säilinud oli, seda vaadanud ja kaebajale vastates kirjeldanud, mis sellest salvestisest näha oli. Nimelt sisaldab vangla 24.11.2010. a vastus kaebaja märgukirjale (tl 5) 26.10.2010 videosalvestise järgmist kirjeldust – 26.10.2010 kella 16.40 paiku tuli kambri nr 1080 juurde julgeolekuosakonna spetsialist I. Hurt, et tutvustada kaebajale käskkirja, mis anti kaebajale kambrisse sisse ja mille järel ametnik ootas umbes 2 minutit, et kinnipeetav saaks sellega tutvuda. Pärast paari minutit viskas kinnipeetav käskkirja kambrist toiduluugi kaudu välja, mille järel ametnik andis selle uuesti kambrisse ja püüdis toiduluuki sulgeda, mida kinnipeetav aga takistas ja viskas käskkirja uuesti kambrist välja. Seda, et vaidlusalust videosalvestist on lisaks muudele tõenditele vaadeldud ka distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse käigus, näitavad nii 17.11.2010 koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 22
- p)kui ka 22.12.2010. a vaideotsus (tl 8). Seega kinnitas 26.10.2010 sellise vahejuhtumi toimumist ka videosalvestis ning täpsemad asjaolud on kirjas vanglaametniku ettekannetes, milles kirjas olev juhtunu kirjeldus ühtib 24.11.2010. a vastuses toodud videosalvestiselt nähtuga ja annab ka täiendavaid selgitusi selle kohta, miks kinnipeetav nii käitus. Oluliseks kaudseks tõendiks M. Saarnaki 26.10.2010 rikkumise kohta on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ka asjaolu, et teda on enne vaidlusaluse 25.11.2010. a käskkirja andmist karistatud distsipliinirikkumiste eest 10-l korral, sh ka vanglaametniku korralduste eiramise ning vanglaametniku suhtes ähvardavate väljendite kasutamise eest (tl 25). Seetõttu ei ole alust lugeda ka ettekannetes, distsiplinaarmenetluse protokollis ning 25.11.2010. a käskkirjas 26.10.2010 toime pandud distsipliinirikkumisena kirjeldatud tegude toimepanemist kaebaja poolt väheusutavateks. 9. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus põhjendatult leidnud, et 25.11.2010. a käskkiri nr 1-4/2707 on õiguspärane, kuna selle andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumine on kaebaja poolt toime pandud. 4 Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seletuse kirjutamiseks, karistus on määratud ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning selle määramist ja karistuse liigi valikut ning karistuse pikkust on vastavas käskkirjas ka põhjendatud. Seetõttu jääb M. Saarnaki apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk