← Eesti

3-10-2304/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-2304 Haldusasi Tarvi Kivilo kaebus Viru Vangla 04.02.
  2. a käskkirja nr 6.-3/221-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  3. veebruari
  4. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. november 2011 Menetlusosalised Kaebaja – Tarvi Kivilo Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Jaanika Kõrgmaa
  6. Rahuldada apellatsioonkaebus. RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Tartu Halduskohtu
  8. veebruari
  9. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Tarvi Kivilo kaebus rahuldamata.
  10. Menetlusosaliste poolt halduskohtumenetluses kantud kulud jätta nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, so kuni 16.01.
  11. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  12. Viru Vangla 04.02.
  13. a käskkirjaga nr 6.-3/221-D karistati kinnipeetav Tarvi Kivilot vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 nõuete süülise rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes T. Kivilo rikkumine selles, et 07.01.
  14. a kella 10.40 ajal ei allunud ta vanglaametniku seaduslikule korraldusele anda ära televiisor, kuna kambris kuhu ta paigutati, oli televiisor juba olemas. 15.02.
  15. a esitas T. Kivilo Viru Vangla 04.02.
  16. a käskkirja nr 6.-3/221-D peale vaide. 28.07.
  17. a vaideotsusega nr 6-12/104-1 jättis Viru Vangla T. Kivilo vaide rahuldamata.
  18. 31.08.
  19. a esitas T. Kivilo Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 04.02.
  20. a käskkirja nr 6.-3/221-D tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei sätesta ükski vangistust reguleeriv õigusakt seda, mitu televiisorit võib ühes kambris olla. Küll aga sätestab vangistusseadus kinnipeetava õiguse omada televiisorit kambris, kui talle on selleks luba antud, olenemata sellest, mitu TV-väljundit kambris on. Ainuüksi asjaolu, et kambris oli ainult üks TV väljund, ei anna alust arvata, et kaebaja ei oleks oma televiisorit saanud sihipäraselt kasutada. Ajal kui kambrikaaslane R.A. viibis tööl, väljaspool kambrit või magas ja enda televiisorit ei vaadanud, sai T. Kivilo kasutada ja kasutaski oma televiisorit. Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 keelab kasutada võõraid esemeid ja seetõttu peabki kambris olema kaks televiisorit. Vanemvalvur A. Soolepil puudus seaduslik alus ja põhjus anda kaebajale korraldus televiisori ära andmiseks, sest VangS § 31 lg 2 ja Viru Vangla kodukorra p 10.7 alusel on kinnipeetaval õigus kasutada elektriseadmeid. Kaebajale antud teleri kasutamise luba ei olnud tühistatud ja ta oli tasunud ette elektrikulude eest. Kaebajat ei koheldud R.A. aga võrdselt, kuna ka R.A. keeldus televiisorit ära andmast, kuid karistada sai ainult T. Kivilo ja ka televiisor võeti ära ainult temalt. HALDUSKOHTU LAHEND
  21. Tartu Halduskohus rahuldas
  22. veebruari
  23. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 04.02.
  24. a käskkirja nr 6.-3/221-D. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nähtub vaidlustatavast Viru Vangla 04.02.
  25. a käskkirjast, et distsiplinaarkaristus määrati kaebajale ainult selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele anda ära teler. VangS lubab kinnipeetaval omada ühte televiisorit, kuid ei sätesta lubatud televiisorite arvu kambris. Kaebajal oli
  26. a jaanuaris olemas teleri kasutamise luba, mida ei olnud kehtetuks tunnistatud ning ei esinenud ka VangS § 31 lg-s 2 toodud aluseid teleri äravõtmiseks. Halduskohus kahtleb vangla seisukohas, et teleri äraandmise korraldus tagab vangla julgeolekut rohkem kui olukord, kus igal kinnipeetaval, kellele on vastav luba antud, selle kasutamist ka võimaldatakse. Puudub ka säte, et teleri peab ära andma kinnipeetav, kes paigutatakse kambrisse hiljem. Käskkirjast ei nähtu ja jääb arusaamatuks, milles täpselt seisnes kaebajale antud korraldus, mille täitmisest ta keeldus või mida konkreetselt kaebaja keeldus tegemast. Vanemvalvuri 07.01.2010 aktist eseme leidmise kohta nähtub, et samal päeval toimus kambris läbiotsimine. Puuduvad aga igasugused tõendid, et kambris oleks läbi viidud läbiotsimine. Samuti polnud teler kambris keelatud esemena, mille korral oleks õigus vastav akt koostada. Puuduvad ka tõendid, et kaebaja oleks takistanud teleri äravõtmist. Halduskohus nõustub vastustajaga, et vanemvalvuri poolt antud korraldusele ühendada teler seinakontaktist lahti ja tõsta telerilaualt maha, tuli kinnipeetaval alluda. Kaebaja karistamine distsiplinaarkorras ei olnud aga õiguspärane ega proportsionaalne, sest kaebaja teler võeti 07.01.2010 nagunii ära. Tekkinud situatsioonis veel distsiplinaarkaristuse määramine ei täida käskkirjas märgitud eesmärki, s.o ei motiveeri kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Nagu nähtub käskkirjast, ei olnud kaebajat varasemalt distsiplinaarkorras karistatud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  27. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
  28. veebruari
  29. a otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kaebajale teleri äraandmiseks korralduse andmine vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ning kaebajal oli kohustus korraldusele igal juhul alluda. Oluline ei ole seejuures asjaolu, et vangla ei ole reguleerinud seda, mitu telerit 2 võib kambris korraga olla. Tehniliselt ei oleks kahe televiisori kambris korraga vaatamine võimalik, kuna ühe teleri vaatamine segab teise vaatamist. Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, kuna kohtu järeldused on vastuolulised. Ühelt poolt leidis kohus, et materjalidest ei tulene, milles seisnes kaebajale antud korraldus, teisalt aga nõustus halduskohus vastustajaga, et korraldus tuli täita. Asjaolu, et korralduse täpne sõnastus ei ole käskkirjas märgitud, ei tähenda, et ei oleks olnud arusaadav, milline oli kaebajale antud täpne korraldus. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et T. Kivilo karistamine ei olnud õiguspärane ega proportsionaalne. Kaebaja ümberpaigutamine ning teleri kambrist väljaviimine ei olnud põhjustatud sellest, et kaebaja ei allunud vanglaametniku korraldusele. Järelduse, et vanglaametnike korraldustele tuleb alluda, sai kaebaja teha ainult temale määratud distsiplinaarkaristuse põhjal. Kaebajale karistuse määramisel arvestati, et kaebajat ei olnud varem distsiplinaarkorras karistatud. Sellest tulenevalt määrati kaebajale kõige leebem karistus, mis on ka igati proportsionaalne.
  30. T. Kivilo ei nõustunud Viru Vangla apellatsioonkaebusega ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei keeldunud kaebaja teleri äraandmisest, vaid palus korrapidajal teler ise ära võtta, kuna viimasele oli selline korraldus ülemuste poolt antud. Korrapidaja võttis teleri ja viis ära, mille juures kaebaja teda kuidagi ei takistanud. Teler ei olnud keelatud ese, vaid seaduslikul teel soetatud. Tõele ei vasta vangla väide, et kahe teleri kasutamine kambris ei ole võimalik. Kahe teleri kasutamine kambris on võimalik, kui neid kasutada kordamööda, nagu seda tegid kaebaja ja tema kambrikaaslane. Tõele ei vasta ka väide, et kahe teleri vaatamine võib ohustada vangla julgeolekut. Kuna igas kambris on sisseehitatud raadio, oleks sellisel juhul vangla julgeolek ohus kõikides kambrites, kus on kaks kinnipeetavat ja ühel neist on televiisor. Kõrvaklapid on vanglas keelatud. Õige ei ole vastustaja väide, et kaebajat karistati kõige leebema karistusega. Kõige leebem karistus ei ole noomitus, vaid hoiatus ehk nn vestlus, mis fikseeritakse kinnipeetava toimikus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  31. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  32. veebruari
  33. a otsus tuleb tühistada ning Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab T. Kivilo kaebuse rahuldamata.
  34. Viru Vangla 04.02.
  35. a käskkirjaga nr 6.-3/221-D karistati kinnipeetav T. Kivilot VangS § 67 p-i 1 nõuete süülise rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 07.01.
  36. a kella 10.40 ajal ei allunud kinnipeetav vanglaametniku korraldusele anda vabatahtlikult kambrist ära oma televiisor. Halduskohus möönis, et kinnipeetavale antud korraldust tuli viimasel täita, kuid leidis, et vaidlusaluse käskkirjaga määratud karistus ei olnud proportsionaalne toimepandud rikkumisega, sest teler võeti kaebajal kambrist samuti ära.
  37. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetaval tuli 07.01.2010 talle antud korraldus täita, sest vanglaametniku korraldus anda vabatahtlikult kambrist ära oma teler, kuna teisel samas kambris olnud kinnipeetaval oli ka teler kambris olemas, ei vastanud HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus ei olnud ilmselge. Ka Riigikohus on oma 01.03.
  38. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-103-06 leidnud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui 3 vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
  39. Samas leiab ringkonnakohus, et 07.01.2010 kaebajale antud korraldus anda vabatahtlikult kambrist ära oma teler põhjusel, et teisel samas kambris olnud kinnipeetaval oli ka teler kambris olemas ja kahe teleri kambrisse jäämine oleks võinud tekitada julgeolekuohu, kui kinnipeetavate vahel tekib konflikt seoses sooviga just oma telerit vaadata, ei olnud õiguspärane. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 07.01.2010 oli T. Kivilol olemas kehtiv elektriseadme kasutamise luba (tl 34-35), so talle oli teler kambrisse lubatud ning kinnipeetav oli ka tasunud elektriseadme kasutamisega seotud kulu eest. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kui kinnipeetaval on elektriseadme kasutamise luba ja tal oli senini teler kambrisse lubatud, siis on tal kohustus teler igal juhul ära lattu anda, kui ta paigutatakse koos senises kambris olnud lubatud asjadega teise kambrisse, kus viibival teisel kinnipeetaval on samuti juba on teler kambris olemas. VSkE §-d 57, 61 ja Viru Vangla kodukorra p-d 10.1 ja 10.2 näevad ette, et see on kinnipeetava enda otsustada, kas ta soovib temale kuuluvat ja vanglas lubatud asja hoida kambris või laos ja seda eriti olukorras, kus kambris oleva asja (antud juhul teleri) osas kehtib vangla enda poolt antud teleri kasutusluba. Samuti ei esinenud 07.01.2010 ühtegi Viru Vangla kodukorra p-s 10.10, 10.11 või 10.13 toodud alust elektriseadme äravõtmiseks. Seega oleks antud olukorras tulnud eelnevalt kaebajale antud elektriseadme kasutamise luba kehtetuks tunnistada ja alles pärast seda oleks olnud õiguslikult võimalik kaebaja kambrist tema teler ära võtta ja lattu tagasi paigutada. Lisaks sellele ei tulene VangS-st ega mujalt õigusaktist, et kinnipeetava õigust jälgida telesaateid ja õigust omada kambris telekat, kui selleks on luba antud ja see kehtib, võib vanglaametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda, nagu on sätestatud VangS § 28 lg-s 3 näiteks kinnipeetava kirjavahetuse ja telefonikõnede puhul. Kuid ka asjaolu, et 07.01.2010 kaebajale antud korraldus oli õigusvastane, ei too veel kaasa distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasust ja vajadust seda tühistada. Samas 01.03.
  40. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-103-06 on Riigikohus märkinud seda, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Seega juhul, kui kinnipeetavale antud korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, tuli kinnipeetaval korraldus täita ja selle täitmata jätmisel pani ta siiski toime distsipliinirikkumise olenemata sellest, et hiljem on selgunud korralduse õigusvastasus. Halduskohtu otsusest tulenev vaidlusaluse käskkirja tühistamise alus, e karistuse ebaproportsionaalsus ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks, sest kaebajale määrati karistusena noomitus, mis on kõige kergem distsiplinaarkaristuse liik ja seega ei saa nimetatud karistus olla ka ebaproportsionaalselt karm võrreldes toimepandud rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul saab karistuse proportsionaalsust hinnata siiski VangS § 63 lg-s 1 loetletud distsiplinaarkaristuste ja toimepandud rikkumise võrdluses. Seetõttu ei ole õige halduskohtu seisukoht, et kinnipeetavale vanglaametniku korralduse täitmata jätmise eest määratud karistus oli ebaproportsionaalne näiteks selle tõttu, et lisaks noomitusele võeti temalt kambrist siiski ka teler ära. Teleri äravõtmine kambrist ei ole VangS § 63 mõistes distsiplinaarkaristus. Seetõttu tuleb halduskohtu
  41. veebruari
  42. a otsus tühistada. 4
  43. Kuigi T. Kivilo on pärast halduskohtu 16.02.
  44. a otsuse tegemist ja enne käesolevas asjas otsuse tegemist Viru Vanglast vabanenud ning esitas ringkonnakohtu istungil taotluse Viru Vangla 04.02.
  45. a käskkirjaga nr 6.-3/221-D tühistamise asemel tuvastada käskkirja õigusvastasus, ei pea ringkonnakohus võimalikuks sellele nõudele üle minna, sest nagu eelnevast nähtub, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist õiguspärase haldusaktiga. Samuti puudub T. Kivilol olukorras, kus ta on vanglast vabanenud ning 04.02.
  46. a käskkiri ei oma tema suhtes enam mingit õiguslikku jõudu, põhjendatud huvi vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Ringkonnakohtu istungil märkis kaebaja põhjendatud huvina seda, et soovib vangla vastu esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, kuna pärast noomituse saamist elas ta vanglas hirmu all, eeldades, et äkki karistatakse teda otsitud põhjusel veel millegi eest. Samuti märkis kaebaja ka seda, et vangla haldusakt tuleks tunnistada õigusvastaseks, et ükski teine kinnipeetav ei kannataks sellisel alusel karistuse määramise tõttu nagu tema. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus T. Kivilo on vanglast vabanenud ning teda karistati vaidlusaluse käskkirja alusel noomitusega, ei ole talle ilmselgelt tekkinud sellist mittevaralist kahju, mida peaks RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitama, mistõttu oleks hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kuna T. Kivilo on kinnipidamiskohast vabanenud, puudub tal ka preventiivne huvi vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, sest see ei oleks talle endale enam kuidagi kasulik ega aitaks koheselt või edaspidi kaasa tema enda õiguste teostamisele või kaitsmisele. Kuna tuvastamisnõude puhul peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema enda olukorda, ei ole põhjendatud huvina käsitatav kaebaja väide, et ta tahab sellega sisuliselt kaitsta Viru Vanglas olevate teiste kinnipeetavate huvisid.
  47. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, kuuluks HKMS § 92 lg 1 alusel kaebajalt vastustaja kasuks väljamõistmisele viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud – riigilõiv 15,97 eurot. Arvestades seda, et T. Kivilo esitas halduskohtule kaebuse iseenesest põhjendatult ning vaidlusaluse käskkirja aluseks oli vanglaametniku poolt antud õigusvastane korraldus, jätab ringkonnakohus Viru Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 92 lg 10 alusel vastustaja enda kanda. HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad kaebaja enda poolt halduskohtumenetluses kantud kulud tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.