3-10-1481/26

KO H T U OTS US EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1481 Haldusasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. oktoobri
5. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Juri Kolesnikov esitas
7. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt võttis vangla J. Kolesnikovile saabunud pakist ära ning hävitas õigusvastaselt saunalina ja käterätiku, tekitades J. Kolesnikovile sellega saunalina ja käterätiku maksumuse ulatuses varalist kahju. J. Kolesnikov esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude, kuid vangla jättis selle rahuldamata.
8. Tartu Halduskohtu
9. oktoobri
10. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt hävitati J. Kolesnikovi nimele saabunud pakist ära võetud käterätt ja saunalina kooskõlas kehtinud õigusaktidega ning J. Kolesnikovile ei ole varalist kahju tekkinud. Kuna kõnealused käterätid saatis J. Kolesnikovile tema vend, kes tegi kulutusi käterättide soetamiseks, siis võib kahju nõuda tema kui käterättide õiguspärane omanik, mitte J. Kolesnikov. Käterätikud olid kulunud ja kasutatud ning nende koguväärtus oli ilmselgelt alla 100 krooni. Kuigi seadus ei kohusta alla 100 kroonise väärtusega eset omanikule tagastama, andis vangla saatjale siiski võimaluse käterättidele järgi tulla. Kuna paki saatja seda ei teinud ega teavitanud vanglat, kas ta üldse soovib seda teha, siis käterätid hävitati. J. Kolesnikovil ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tal võimaldataks olla asjade hävitamise juures. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
11. J. Kolesnikov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et rätikud olid kasutatud ja maksid vähem kui 100 krooni. Vangla oleks pidanud rätikute väärtuse hindamiseks andma J. Kolesnikovile võimaluse rätikute hävitamise juures viibida. Lisaks oleks J. Kolesnikov siis saanud rätikute hävitamist vaidlustada, sest tal oli kaks vanglaametnike poolt antud luba rätikute arestimajja kaasavõtmiseks. Arestimajas oleks ta rätikud kätte saanud, sest arestimajas võib käterätikuid pakiga saada. Kui J. Kolesnikovile oleks õigeaegselt teatatud, et käterätikuid kavatsetakse hävitada, oleks ta saanud need käterätikud ka vennale maksikirjaga tagasi saata. Et rätikute äravõtmise ajal ei saanud J. Kolesnikov oma venda sellest teavitada, oleks vangla pidanud J. Kolesnikovi venda ise teavitama, et ta tuleks käterätikutele järele, kuid vangla seda ei teinud. Ebaõige on ka halduskohtu seisukoht, et rätikud kuulusid J. Kolesnikovi vennale. Kõik pakis olnud asjad kuulusid J. Kolesnikovile.
12. Tartu Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla nõustub halduskohtu seisukohtadega ja jääb oma halduskohtus antud selgituste juurde, mille kohaselt hävitati saunalina ja käterätik kooskõlas toimingu tegemise hetkel kehtinud õigusaktidega ning J. Kolesnikovile ei ole varalist kahju tekkinud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib vangla, et J. Kolesnikov oli teadlik, milliseid asju on vanglas lubatud pakiga saada ja milliseid mitte ning kuidas toimitakse pakist äravõetud esemetega. Samuti on talle teada haldusaktide ja toimingute vaidlustamise võimalused, kord ja tähtajad, kuid vaatamata sellele ta asjade äravõtmist ei vaidlustanud. Antud juhul ei ole J. Kolesnikov kahju ärahoidmiseks midagi teinud ja ainuüksi seetõttu ei kuulu kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. J. Kolesnikov ei ole üheski oma Tartu Vanglale esitatud taotluses kordagi väitnud, et pakis saadetud käterätid on tema enda omad, mistõttu tuleb antud väide tähelepanuta jätta. Iseenesest on õige, et J. Kolesnikovile oli paki saamise hetkel kehtestatud suhtlemispiirangud, kuid piirangud tühistati
13. mail
14. Et käterätid hävitati alles
15. augustil 2009, oli J. Kolesnikovil üle kolme kuu aega vennale teada anda, et viimane käterättidele järele tuleks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
17. Justiitsministri
18. novembri
19. a määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 741 loetleb esemed, mida võib saata vahistatule. Käterätti või saunalina nende seas ei ole. Kaebaja oli paki saamise hetkel vahistatu. Seega puudus tal õigus käteräti ja saunalina saamiseks. VSkE § 70 lg 2 sätestas, et kui äravõetud esemete väärtus on sada krooni või alla selle, siis ese võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. Vangla kinnitusel oli 2 tegemist kulunud ja kasutatud esemetega, mistõttu pole ringkonnakohtul alust kahelda vangla seisukohas, et nende esemete koguväärtus oli ilmselgelt alla 100 krooni. Esemete väikest väärtust kinnitab veenvalt seegi, et ehkki õigusaktid vanglat selleks ei kohusta, andis vastustaja esemete saatjale siiski võimaluse käterättidele järgi tulla vastavalt VSkE § 70 lg-le 1, ning ootas selles sättes nimetatud kahekuulise tähtaja asemel üle kuue kuu, et käteräti ja saunalina saatnud isik neile järgi tuleks. Asjaolu, et keegi neile järgi ei tulnud ega vastustajaga selles küsimuses ühendust ei võtnud, kinnitab seda, et järelikult olid saadetud käterätt ja saunalina väga väikse väärtusega. Sellest, et saadetud esemed võeti ära, et need hinnati kasutatuks ja kulunuks, ning et esemete suhtes oli tehtud ettepanek need hävitada, pidi olema teadlik ka kaebaja, kuna see on kajastatud aktis esemete leidmise kohta, millele on kaebaja alla kirjutanud (tl 18). Ka kaebajal oli võimalik nende hävitamist vältida, paludes kellelgi vabaduses viibivatest isikutest neile järgi tulla. Nähtuvalt vastustaja vastusest apellatsioonkaebusele oli kaebajal võimalik vanglaväliste isikutega suhelda juba
20. mail 2009 ehk rohkem kui kolm kuud enne esemete hävitamist. Asjaolu, et kaebaja seda ei teinud, viitab samuti, et ta ei pidanud asjade väärtust suureks. Seega saab lugeda tõendatuks, et asjade väärtus oli alla saja krooni ning järelikult oli nende hävitamine õiguspärane. Apellatsioonkaebuse väited, et esemed maksid rohkem, on täiesti paljasõnalised, ei ole millegagi tõendatud, ning on eeltoodut arvestades ka mitteusutavad.
21. Kaebaja väidab, et ta oleks pidanud olema esemete hävitamise juures. Sellist subjektiivset õigust talle ühestki õigusaktist ei tulene ning seega ei saa see olla kaebuse rahuldamise aluseks.
22. Väited, et kaebajal oli kaks luba käterätikute etapile võtmise lubamise kohta, on paljasõnalised ega ole millegagi tõendatud. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli alla kirjutanud esemete äravõtmise aktile, kust nähtus ka ettepanek nende hävitamiseks, on see väide ka ebausutav.
23. Küsimus, kelle omad need esemed olid, ei oma eeltoodu valguses tähendust. Nagu märgitud, oli neil asjaoludel esemete hävitamine õiguspärane ning kaebajal puudub kahju hüvitamise nõudeõigus juba seetõttu. Agu Timmi Maili Lokk 3 Einar Vene