KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-901 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Enn Viilipuse kaebus Tartu Linnavalitsuse, Tartu Linnavolikogu ja Tartu maavanema toimingute tegevusetuse (Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks tunnistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks tagada linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele ning kehtestatud detailplaneeringule ning Tartu maavanema poolse järelevalvemenetlusega venitamise ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks. Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2010 a. otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Enn Viilipuse apellatsioonkaebus Kohus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Kaebaja Enn Viilipus Vastustaja Tartu Linnavalitsus, Tartu Linnavolikogu ja Tartu Maavalitsus RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2010. a otsus muutmata. 2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-10-901 1. Enn Viilipus esitas 9. aprillil 2010 a. Tartu Halduskohtule kaebuse, mida kohus käsitles kaebusena Tartu Maavanema 29. märtsi 2005 a. korralduse nr 375 ja Tartu Linnavalitsuse toimingute peale. Kaebuse esitaja täpsustas kaebuse sisu 3. mail 2010 kohtule saadetud kirjas ning kohtumäärusega võeti menetlusse kaebus järgnevates taotlustes:
- a)tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Linnavolikogu tegevusetus (Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine) ja kohustada Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele ning kehtestatud detailplaneeringule;
- b)tunnistada õigusvastaseks maavanema poolne järelevalvemenetlusega venitamine ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmine. Kaebuse kohaselt omandas E. Viilipus 1997 a. Tartu linnas kinnistu aadressil Kruusamäe 25. Kruusamäe tänava ja Liivakuru tänava vahel asub u 3 m laiune juurdepääsutee. Kaebuse esitaja sai linnalt ettekirjutuse juurdepääsutee vabastamiseks. E. Viilipuse arvates oli talle samas kirjas saadetud trahviähvardus alusetu, sest teele oli juba enne tema poolt kinnistu omandamist kasvanud puud ja põõsad. Naaberkinnistu Liivakuru 10 omanikud hakkasid juurdepääsuteed omavoliliselt kasutama, sinna on rajatud muru, istutatud puid ja põõsaid ja krundi piiril asuva aia peale on kinnitatud kruvid, traadid viinapuu tarbeks ning veetud kaabelliin. E. Viilipuse arvates peab tal olema võrdne võimalus juurdepääsuteed kasutada. E. Viilipus leiab, et ebaseaduslikult on piiratud tema õigust omandit vabalt kasutada ja talle ei ole juba üle kümne aasta võimaldatud kasutada detailplaneeringuga ettenähtud juurdepääsuteed. E. Viilipuse pöördumises Tartu Maavalitsusele oli palutud teostada järelevalvet maakasutuse üle Tartu linnas, kuid Tartu Maavalitsus pole järelevalvetoiminguid sisuliselt läbi viinud ja maavanema vastuses on ainult keeldumine maavanema 29. märtsi 2005 a. korralduse nr 375 tühistamisest. 2. Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2010 a. otsusega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:
- a)seoses Kruusamäe tn 25 kinnistu võõrandamisega E. Viilipuse poolt on ära langenud kaebaja õigus nõuda Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalust vastavalt sihtotstarbele ja kehtestatud detailplaneeringule. Tee avaliku kasutamise võimaldamise probleem ei puuduta enam kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega puudub vastavalt HKMS § 6 lg 2 p 2 õigus nõuda Tartu linnalt linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise tagamist.
- b)maavanem on põhjendatult keeldunud 29. märtsi 2005 a. korralduse nr 375 „Maa andmine munitsipaalomandisse“ tühistamisest. Maavanem on ära kuulanud Enn Viilipuse seisukohad, selgitanud välja asjaolud ja kaebaja taotluse eesmärgid. Kohtu veendumusel ei esinenud asjaolusid, mis oleksid maavanemale andnud aluse menetluse uuendamiseks ning jõustunud haldusakti tühistamiseks. Maareformiseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kaebuse esitaja ega teiste isikute õigust nõuda selle maaüksuse, mille sihtotstarbeks on transpordimaa, erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maavanema pädevuses ei ole teha linnale ettekirjutusi linnas asuvate tänavate või teede väljaehitamiseks või detailplaneeringuga määratud maa sihtotstarbe muutmiseks kui selle maaga piirnevate kinnistute omanike erastamiseks kohustamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Enn Viilipus esitas 12. novembril 2010 a. apellatsioonkaebuse, milles palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud Tartu 2 3-10-901 Halduskohus oma otsuses kaebaja seisukohtadega ning pole arvestanud Tartu linna ja Tartu Maavalitsuse seaduserikkumisi kogu probleemi lahendamisel. 4. Tartu Linnavalitsus ja Tartu Linnavolikogu leiavad oma ühises vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 6 lg 2 p 2 kohaselt saab kaebuses nõuda toimingu tegemist ja haldusakti andmist, kuid haldusorgani tegevusetus peab puudutama kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. 5. Tartu Maavalitsus ei pea oma vastuses esitatud apellatsioonkaebust õigeks ja palub halduskohtu otsus jõusse jätta. Tartu Maavalitsus on seisukohal, et maareformi seadus ja selle rakendusaktid ei näe ette võimalust tühistada maa munitsipaalomandisse andmise korraldust olukorras, kus transpordimaana munitsipaalomandisse antud maale ei kavandata tee väljaehitamist, kuid maakasutuse sihtotstarvet muuta ei kavatseta. Enn Viilipuse taotluste menetlemisel on Maavalitsus kinni pidanud sellekohastest nõuetest ning läbiviidud menetlus on olnud piisav ja asjakohane. Välja on selgitatud isiku tegelik tahe, Enn Viilipusele on antud võimalus anda asja kohta oma selgitused ja talle on vastatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7. Kaebaja on esiteks esitanud halduskohtule nõude Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Linnavolikogu tegevusetuse - Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine õigusvastaseks tunnistamiseks ning linnavalitsuse kohustamiseks tagada linnale kuuluva juurdepääsutee avalik kasutamine vastavalt sihtotstarbele ja detailplaneeringule. Halduskohus on selles osas kaebuse rahuldamata jätnud põhjendusel, et kaebaja on enne kohtuotsuse tegemist endale kuulunud kinnistu võõrandanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ega näe alust selle muutmiseks. Selliseid asjaolusid ei ilmne ka apellatsioonkaebusest. Sisuliselt on kaebaja esitanud kohustamisnõude, mis hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise ning seega ei ole õigusvastasuse tuvastamine vaadeldav käesoleval juhul eraldi nõudena. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt see, et vaidlustatav tegevusetus rikuks kaebaja õigusi. Kuna kaebaja enam vaidlusaluse kinnistu omanik ei ole, ei saa tema subjektiivseid õigusi rikkuda selle kinnistu juurdepääsutee kasutamise küsimus. Halduskohtumenetluses on isikul reeglina võimalik kaitsta üksnes endale kuuluvaid subjektiivseid õigusi ning üldjuhul ei ole isikutel kaebeõigust küsimustes, mis nende õigusi rikkuda ei saa. Kui vaidlustatav haldusakt või toiming isiku õigusi rikkuda ei saa, ei pea halduskohus kontrollima selle akti või toimingu õiguspärasust. Seega on halduskohus kaebuse selles osas põhjendatult rahuldamata jätnud. 8. Samuti on kaebaja esitanud nõude maavanema poolt järelevalvemenetlusega venitamise ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks. Kuna kaebaja on selles osas toonud põhjendatud huvina välja kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse, on halduskohus kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ja selle rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega. Seoses selle nõudega märgib ringkonnakohus järgmist. 3 3-10-901 9. Nähtuvalt asja materjalidest on kaebaja esitanud Tartu maavanemale 16. detsembril 2009 taotluse Tartu linnapea suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks ja samuti taotluse Tartu maavanema 29. märtsi 2005. a korralduse nr 375 tühistamiseks. 10. Neist esimese taotluse osas on Tartu maavanem 15. jaanuari 2010. a kirjas selgitanud, et maavanema pädevuses ei ole järelevalve teostamine Tartu linnapea tegevuse üle. Halduskohus on seda vastust kontrollides jõudnud põhjendatult ja õigesti järeldusele, et maavanemal on kohaliku omavalitsuse üle tõepoolest üksnes riikliku järelevalve teostamise õigus vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 85 kohaliku omavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse üle, ning et maavanemal puudub järelevalveõigus konkreetse linnavalitsuse liikme või –ametniku üle teenistusliku järelevalve raames. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt halduskohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata. 11. Seonduvalt kaebaja taotlusega tühistada Tartu maavanema 29. märtsi 2005. a korraldus nr 375 ei saa samuti maavanemale tegevusetust või õigusvastast keeldumist ette heita. Kaebaja taotlusele on kirjalikult vastatud 8. aprillil 2010. Enne seda anti kaebajale võimalus esitada asjaga seonduvalt täiendavalt dokumente ning kuulati ta 25. jaanuaril 2010 ära. Vastus kaebajale on motiveeritud (tl 66-67). Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et selle vastusega ei ole maavanem keeldunud haldusmenetluse uuendamisest, vaid on menetluse uuendanud, kaebaja taotluse sisuliselt lahendanud ja selle rahuldamata jätnud. Sellele viitab vastuse sõnastus: „Ülaltoodu alusel ei ole meil võimalik Tartu maavanema 29.03.2005 korraldust nr 375 tühistada.“ See ei ole aga halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna lõppkokkuvõttes on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et maavanema tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. Kuna asjas puuduvad kohustuslikud haldusakti kehtetuks tunnistamise alused, tuli taotluse lahendamine otsustada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-st 2 tulenevalt kaalutlusõiguse kohaselt. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse otstarbekust ei saa halduskohus kontrollida sisuliselt, vaid peab piirduma üksnes menetlusreeglite ja kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisega. Nagu eelnevalt mainitud, on haldusmenetlus läbi viidud nõuetekohaselt. Asjast ei nähtu ka kaalutlusvigade teostamist. Taotluse rahuldamata jätmist on haldusorgan põhjendanud. Nõustuda tuleb seisukohaga, et asjas ei nähtu haldusakti kehtetuks tunnistamise eeldusi. 12. E. Viilipuse apellatsioonkaebusest ei nähtu asjaolusid, mis tingiksid eelneva valguses halduskohtu otsuse muutmist. Nagu öeldud, puudub kaebajal tänu kinnistu võõrandamisele subjektiivne õigus nõuda selle kinnistuga piirneva maa-alaga seoses kohalikult omavalitsuselt muudatuste tegemist. Samal põhjusel ei saa arvestada etteheiteid Tartu Maavalitsusele, millest on väljaloetav soov, et Tartu Maavalitsus tunnistaks käesoleval ajal kehtetuks oma 2005. a korralduse. Kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda. 13. Apellandi viide nn „suulisele menetlusele“ maavalitsuse poolt jääb arusaamatuks. Vaidlust ei ole selles, et apellandi taotlusele on vastatud kirjalikult. Suuline ärakuulamine on kooskõlas HMS §-s 40 sätestatud nõuetega. 14. Asjaolu, et kaebaja oli kaebuse esitamise hetkel krundi omanik, ei tähenda, et arvestamata tuleks jätta see, et kohtuotsuse tegemise hetkel ta krundi omanik enam ei olnud. Kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb arvesse võtta kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat olukorda (Riigikohtu üldkogu otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-09, p 44). Viide planeerimisseaduse § 26 lg-s 1 sätestatud planeeringu vaidlustamise regulatsioonile on 4 3-10-901 asjakohatu, kuna see norm näeb ette igaühe kaebeõigus planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks. E. Viilipus ei vaidlusta planeeringu kehtestamise otsust. 15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 5 Einar Vene