KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1172 Haldusasi Angelina Volkova kaebus Alajõe Vallavalitsuse 8. aprilli 2010. a otsuse nr 41-1 tühistamiseks ja Alajõe Vallavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 7. oktoobri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Angelina Volkova apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Angelina Volkova, esindaja v. adv Küllike Namm Vastustaja Alajõe Vallavalitsus Kolmas isik Niina Duškina, esindaja Marko Tiirik RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 7. oktoobri 2010. a otsus. 3. Teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Tühistada Alajõe Vallavalitsuse 8. aprilli 2010. a otsus nr 41-1 ja kohustada Alajõe Vallavalitsust lahendama mõistliku aja jooksul kaebaja 19. jaanuari 2010. a taotlus kohustava ettekirjutuse tegemiseks uuesti. 4. Mõista Alajõe Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 1300 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-10-1172 1. Alajõe Vallavalitsuse 8. aprilli 2010. a otsusega nr 41-1 jäeti rahuldamata Angelina Volkova poolt 19. jaanuaril 2010 vallavalitsusele esitatud taotlus N. Duškinale ettekirjutuse tegemiseks ehitusloata ehitatud sauna lammutamiseks. 2. A. Volkova esitas 5. mail 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Alajõe Vallavalitsuse eelnimetatud otsuse tühistamiseks ja vallavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemiseks A. Volkova poolt esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Kaebuse kohaselt ei nähtu vaidlustatud haldusaktist, millisel õiguslikul alusel vallavalitsus keeldus taotletud haldusakti väljaandmisest, samuti ei ole keeldumist piisavalt motiveeritud. Vaidlusaluse hoone puhul on tegu ebaseadusliku ehitusega, sest eelnevalt hoone ehitamiseks antud ehitusluba oli vallavalitsuse poolt kehtetuks tunnistatud. Vallavalitsuse pädevuses on teha ettekirjutus õigusliku aluseta ehitise lammutamiseks, mida A. Volkova ka taotles. Arusaamatu on väide, et vallavalitsus näeb võimalust kinnistule seaduslikul alusel püstitatud sauna seadustamiseks. Antud juhul saab uue ehitusloa taotluse esitada A. Volkova, kellele kuulub 2/3 mõttelist osa kinnistust, millel õigusliku aluseta püstitatud ehitis asub. Kuna A. Volkova ei ole nõus sellist avaldust esitama, puudub võimalus eelnimetatud ehitisele tulevikus ehitusluba väljastada. Ehitusluba ei ole võimalik väljastada ka põhjusel, et vastavalt eksperthinnangule ei vasta N. Duškina poolt ehitusloa saamiseks esitatud sauna projekt õigusaktides sätestatud nõuetele. Lisaks kinnitab ekspert, et ehitise puhul ei ole tegu saunaga, vaid suvilaga, mille koosseisu kuulub saun. 3. Tartu Halduskohtu 7. oktoobri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlustatud haldusakt õigusvastane ja ei riku A. Volkova õigusi ega piira tema vabadusi. Vallavalitsus ei ole otsustuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Ta on otsustuse tegemisel kaalunud kõiki asjaolusid, andnud pooltele võimaluse esitada oma arvamused ning sellest lähtudes jätnud taotluse ettekirjutuse tegemiseks rahuldamata. N. Duškina hakkas saunahoonet ehitama õiguslikel alustel ja kaasomaniku nõusolekul. Vaidlusalune ehitis on püstitatud kehtiva ehitusloa alusel ning selle ehitusloa hilisem kehtetuks tunnistamine ei muuda ehitist ebaseaduslikuks. Kaasomaniku õigusi ei ole tegelikult kahjustatud või need kahjustused on kõrvaldatavad muude meetmetega. Ehitusseaduse (EhS) § 40 lg 2 ei kohusta kohalikku omavalitsust igal juhul ettekirjutust tegema. Likvideerimine tuleb otsustada kaalutlus- ehk diskretsiooniõiguse kohaselt. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati seaduslikult. Valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul mõistlik. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. A. Volkova apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus on jätnud hindamata A. Volkova poolt seoses N. Duškina ebaseadusliku ehitustegevusega esitatud tõendid Sellest tulenevalt on halduskohus asunud ebaõigele seisukohale, et kolmanda isiku tegevus sauna ehitamisel oli korrektne, kuna tal oli ehituse ajal kehtiv ehitusluba. A. Volkova andis nõusoleku sauna projekteerimisele ja elamu renoveerimisele. Eksperthinnangust aga nähtub, et ehitise näol on tegemist sisuliselt suvilaga, mille koosseisus on saun. Seega on kaasomandis olevale kinnistule ehitatud sisuliselt teine elumaja, millega A. Volkova ei ole kunagi nõus olnud.
- b)Ebaõiged on halduskohtu järeldused, et vallavalitsus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel menetlusnorme rikkunud ja et vaidlustatud otsuse tegemisel järgiti kaalutlusõigust. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu selle väljaandmise õiguslik alus, samuti ei ole keeldumist piisavalt motiveeritud. Selle, et vaidlustatud haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud, on 2 3-10-1172 vallavalitsuse esindaja asjas toimunud kohtuistungil omaks võtnud. Kogu ehitusloa väljastamisega seotud haldusmenetlus ja A. Volkova poolt esitatud taotluse lahendamine on toimunud ainult kolmanda isiku huvides ning A. Volkova huvid on jäetud tähelepanuta. Seega ei ole vaidlustatud haldusakti väljaandmisel kaalutlusõigust järgitud.
- c)Ebaõige on halduskohtu järeldus, et vaidlustatud otsus ei kahjusta A. Volkova õigusi või et need kahjustused on kõrvaldatavad muude meetmetega. Vallavalitsuse otsuse tulemusena on kujunenud olukord, kus A. Volkova kui kaasomandis oleva kinnistu 2/3 osa omanik peab taluma temale kuuluval kinnistul ehitusloata ebaseaduslikku ehitist, milline on ehitatud projekti järgi, mille alusel ehitusloa väljastamine ei ole võimalik. Jääb arusaamatuks, milliste muude meetmetega on võimalik need kahjustused kõrvaldada kui mitte hoone lammutamisega.
- d)Halduskohus kohaldas ebaõigesti EhS § 40 lg-t 2. Käesoleval juhul esinevad kõik õiguslikud alused EhS § 40 lg 2 alusel haldusakti väljaandmiseks ning A. Volkoval kui kinnistu kaasomanikul, kelle õigusi õigusliku aluseta ehitatud ehitis kahjustab, on õigus nõuda ettekirjutuse tegemist ebaseadusliku ehitise lammutamiseks. 5. Alajõe Vallavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses leitakse, et halduskohtu otsus oli õiglane ja piisavalt kaalutletud. Antud olukorras ei ole otstarbekas teha N. Duškinale ettekirjutust kinnistul asuva sauna lammutamiseks. EhS § 40 lg 2 on sõnastatud imperatiivsena, kuid Riigikohtu seisukoha kohaselt ei ole tegemist absoluutse kohustustega lammutamisettekirjutuse tegemiseks. Seega ei saa üksnes ehitise formaalne õigusvastasus olla lammutamiseks ettekirjutuse tegemise aluseks. Antud juhul on ehitise projekti puudusi võimalik kõrvaldada ka leebemate meetmetega. 6. Kolmas isik N. Duškina apellatsioonkaebuse osas seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 8. Vaidlus asjas käib selle üle, kas vastustaja on kohustatud tegema N. Duškinale ettekirjutuse sauna lammutamiseks. Kaebaja on taotlenud ettekirjutuse tegemist EhS § 40 lg 1 ja 2 alusel. EhS § 40 lg 1 sätestab, et inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale ohtliku ehitise omanik peab sellise ehitise kas viima vastavusse ehitisele esitatavate nõuetega või lammutama linna- või vallvalitsuse korraldusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas asjas on kaebaja arvates lammutamist tingivaks asjaoluks see, et N. Duškinale antud ehitusluba oli tühistatud, siis on asjakohaseks sätteks eeskätt EhS § 40 lg 2, mis sätestab õigusliku aluseta ehitise lammutamiskohustuse. 9. Kõigepealt vajab selgitamist, kas ehitis, mille ehitamise aluseks olnud ehitusluba on tühistatud, on käsitatav õigusliku aluseta ehitisena. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Nähtuvalt EhS § 12 lg-st 1 peab ehitamiseks olema ehitusluba. Seega on ehitusluba ehitise õiguslikuks aluseks. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegiumi (vt nt RKHKo 3-3-1-25-02, p 25; 3-3-1-42-03, p 14). 3 3-10-1172 Haldusakti kehtetuks tunnistamine tagasiulatuvalt tähendab selle kehtetuks tunnistamist algusest peale (RKHKm 3-3-1-21-03, p 14). Ehitusluba on haldusakt. Asjas on sauna ehitamise aluseks olnud ehitusluba tunnistatud kehtetuks Alajõe Vallavalitsuse 12. septembri 2005. a korraldusega nr 133 (tl 6p). Kuna kehtetuks tunnistamise korralduses pole märgitud, et tegemist on edasiulatuva kehtetuks tunnistamisega, tuleb eeldada, et tegemist on tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega ning ehitusluba on tunnistatud kehtetuks algusest peale. Seega puudub ehitisel ehitusluba ja järelikult on tegemist õigusliku aluseta ehitisega. 10. Seega kuuluks asjas kohaldamisele iseenesest EhS § 40 lg 2. Nõustuda ei saa aga kaebaja seisukohaga, et EhS § 40 lg-st 2 tuleneb kohalikule omavalitsusele kohustus teha alati õigusliku aluseta ehitise suhtes lammutusettekirjutus. Selle normi sõnastusest ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustust teha õigusliku aluseta ehitise omanikule alati lammutusettekirjutust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb selles normist üksnes kohaliku omavalitsuse võimalus lammutusettekirjutuse tegemiseks ning olemuslikult reguleerib see norm pigem lammutusettekirjutuse adressaadi kohustusi. Vastupidine järeldus tähendaks kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse ahendamist ning ebaproportsionaalsetele lahendustele sundimist. Järeldust, et ehitise lammutusettekirjutus on kaalutlusotsus, kinnitavad ka Riigikohtu seisukohad (vt RKHKo 3-3-1-42-03, p 41; 3-3-1-25-02, p 25). 11. Kaalutlusõiguse alusel teostavate otsuste puhul on eriti oluline haldusakti motiveerimine viisil, millest nähtuks kaalutlusõiguse teostamine. Just haldusakti motiveering on see, mis võimaldab sellisel juhul kontrollida, kas kaalutlusõigust on teostatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegelikkuses ei ole vallavalitsus praegusel juhul kaalutlusõigust piisavalt teostanud. Ringkonnakohus arvab seda järgmistel põhjustel. 12. Nõustuda tuleb, et lammutusettekirjutus on reageeringuna õigusliku aluseta ehitisele selle ehitise omanikku kõige tõsisemalt riivav abinõu, ja et seetõttu peaks eelnevalt olema ammendunud muud võimalused kaebaja õiguste kaitseks (vrdl ka RKHKo 3-3-1-23-06, p 13). Seega võib lammutusettekirjutuse tegemine olla paljudel juhtudel õigustamatu ning mõlema poole huve arvestav proportsionaalne lahendus võidakse saavutada muul moel – näiteks ettekirjutuse tegemisega EhS § 61 lg 4 p-s 3 sätestatud volituste piires, millega kohustatakse isikut tegema edasise ehitamise või ehitise nõuetele vastavaks viimise jätkamiseks vajalikke toiminguid. Käesoleval juhul võib see tähendada näiteks ehitusprojekti muutmist vastavalt ehitisele või siis ehitise vastavusse viimist ehitusprojektiga, ehitise vastavusse viimist muude õigusaktidest tulenevate nõuetega vms. Ehkki praegusel juhul on kaebaja taotlenud haldusorganilt just sauna lammutusettekirjutuse tegemist (tl 19p) ja keelduvas otsuses on lammutusettekirjutuse tegemisest keeldutud ning seda formaalselt ka põhjendatud (tl 20-20p), leiab ringkonnakohus siiski, et kaalutlusõiguse teostamine pole piisav. Nimelt ei nähtu otsusest vähimalgi määral, millised on lammutusettekirjutuse asemel alternatiivsed lahendused kaebaja õiguste kaitseks. Lammutusettekirjutusest tegemisest keeldumise otsuses on üksnes öeldud, et nähakse võimalust sauna „taasseaduslikustamiseks“, ilma vähimagi põhjenduseta, milliste abinõude abil ehitise seadustamine võiks toimuda. Ringkonnakohtu hinnangul võib lammutusettekirjutuse taotlusele reageerimisel olla põhjendatud küll esimese asjana lammutusettekirjutuse kui kõige karmima mõjutusvahendi välistamine, kuid seda üksnes tingimusel, et koheselt näidatakse ära ka muu abinõu olukorra lahendamiseks või siis 4 3-10-1172 alternatiivsed, piisavalt selgelt määratletud lahendused, mille vahel hiljem, põhjalikuma kaalumise järel valik tehakse. Alles sellisel juhul võib haldusakti kontrollival organil olla kindlus, et kaalutlusõigust on tõepoolest teostatud ning lammutusettekirjutuse tegemine on tõepoolest välistatud, kuna kaebaja õiguste kaitsmine on võimalik muude, ehitise omanikku vähem koormavate vahenditega. Vastupidine lähenemine loob ohu, et kõigepealt välistatakse lammutusettekirjutus abstraktse viitega ehitise seadustamise võimalusele, kuid hiljem selgub, et ehitise seadustamine ei ole siiski võimalik. Samas on selleks ajaks olemas juba kehtiv ja vaidlustamatu haldusakt, millega oli välistatud ka lammutamine. Sellise olukorra lahendamine on juba märksa keerulisem, mistõttu tuleb eelistada lahendust, kus lammutusettekirjutuse taotluse saamisel kaalub haldusorgan piisavalt põhjalikult läbi nii lammutusettekirjutuse tegemise võimaluse kui alternatiivsed lahendused. Alles alternatiivsete lahenduste põhjalikul läbikaalumisel ja neile haldusaktis viitamisel võib olla kindel, et kaalumisõigust on teostatud ning et lammutusettekirjutus on tõepoolest välistatud. Eeltoodu tõttu on ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud haldusakt õigusvastane, kuna sellest ei nähtu piisaval määral kaalutlusõiguse teostamist alternatiivsete lahenduste osas. 13. Kaalutlusõiguse ebapiisav teostamine nähtub vaidlusaluse haldusakti puhul ka muudest asjaoludest. Nimelt on kaebaja lammutusettekirjutuse taotluses juhtinud tähelepanu ehitise puudustele (kaebajaga ei olnud koostanud ehitusprojekti ega ehitustegevust, puudub ehitusluba, projektdokumentatsioon ei ole nõuetekohane, ei ole järgitud planeerimisseaduses sätestatut, mistõttu võib ehitis olla ohtlik inimeste elule ja tervisele ning keskkonnale (tl 19p). Kaebaja õiguste piirav olemus on välja toodud ka kaebaja varasemates taotlustes (tl 8 – päikesevalguse varjamine) ning on ilmne, et kaasomandis olevale kinnisasjale ühe kaasomaniku tahte vastases mahus või ulatuses ehitamine kahjustab tema omandiõigust. Lammutusettekirjutuse taotluses on viidatud ka tsiviilkohtumenetluse raames tehtud ekspertiisi olemasolule ja asjaolule, et eksperdi arvates on tegemist omavolilise ehitisega (tl 19p). Ettekirjutusest keeldumise otsuses ei olnud vallavalitsus neid asjaolusid lähemalt käsitanud, vaid piirdunud üksnes tõdemusega, et kaebaja oli andnud kooskõlastuse N. Duškina poolt esitatud projekteerimistingimuste väljastamise avaldusele. Tuvastamata on, kas kaebajale oli tutvustatud ehitise projekti või üksnes N. Duškina kavatsust ehitada saun, ning kui tegemist on viimase olukorraga, siis mis tähendus on sellel ehitamise õiguspärasusele. Samuti väidetakse lammutusettekirjutusest keeldumise otsuses, et ehitis ei ole vastuolus ehitusnõuete ja ehitusnormidega, kuid samas ei ole seda väidet lähemalt põhjendatud (tl 20p). Paljasõnalise väitega ei saa haldusakti motiveerida. Lähemalt käsitlemata on ka muud kaebaja seisukohad, kus selgitatakse, miks on ehitis kaebaja arvates õigusvastane. Samuti nähtub lammutusettekirjutusest keeldumise otsusest, et vallavalitsus oli tutvunud tsiviilkohtumenetluses koostatud ekspertiisiaktiga kinnistu jagamiseks (otsuse eelviimane lõik). Samas ei ole vallavalitsus vähimalgi määral arvesse võtnud ega analüüsinud eksperdi poolt tõstatatud kahtlusi ehitise seaduslikkuse osas (tl 14p-15). See võib tähendada olulise asjaolu arvestamata jätmist, mis on samuti oluline kaalutlusviga. 14. Ühtlasi viitavad viimati käsitletud asjaolud sellele, et vastustaja ei ole piisavalt põhjalikult tuvastanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Ehitise lammutusettekirjutuse taotluse lahendamine eeldab seda, et tuvastataks, millistel põhjustel ja millises osas on ehitis õigusvastane ja lammutusettekirjutuse taotleja õigusi rikkuv. Kui sellised asjaolud tuvastatakse, siis on võimalik otsustada, kas taotleja õiguste rikkumine on võimalik 5 3-10-1172 kõrvaldada ehitise lammutamisega, või on see võimalik ka muude, leebemate vahenditega (vt ülal p 12 esimene lõik). Praegu ei nähtu asja materjalidest, mis asjaolud on haldusmenetluses tuvastatud ning milline on nende seos kaebaja õigustega ehk teisisõnu – kuidas riivab (või ei riiva) ehitis kaebaja õigusi. Üksnes dokumentidest, mis kirjeldavad ehitise valmimise staadiumi, neid asjaolusid ei nähtu. Vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele seega ka sellepärast, et haldusmenetluses ei ole tuvastatud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. 15. Ehkki vastustaja on nähtuvalt asja materjalidest kohtumenetluse käigus 25. augustil 2010 tunnistanud ehitusloa kehtetuks tunnistamise korralduse kehtetuks (tl 89), on see 25. augusti 2010. a korraldus kohtute infosüsteemist nähtuvalt tühistatud Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2542. Seega ei oma 25. augusti 2010. a korraldus käesoleva asja lahendamisel tähtsust. 16. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuna asjas on faktilised asjaolud tuvastatud ebapiisavalt, siis ehkki ülal p 13 esimeses lõigus kirjeldatud asjaolud viitavad üheselt kaebaja õiguste riivele ja seega kaebeõiguse olemasolule, ei ole välistatud seegi, et haldusmenetluse uuel läbiviimisel selgub, et kaebaja õiguste rikkumist ei esine. Sellisel juhul ei ole iseenesest tõepoolest välistatud ehitise seadustamine algse ehitusloa taasjõustamine teel (ehitusloa kehtetuks tunnistamise korralduse kehtetuks tunnistamisega) või siis uue ehitusloa väljaandmise teel. 17. Pärast halduskohtu otsust vallavalitsuse poolt N. Duškinale tehtud ettekirjutus ehitise ehitusprojektiga kooskõlla viimiseks ei muuda läbi kaalumata ja tuvastamata asjaolude pinnalt antud 8. aprilli 2010. a otsust õiguspäraseks. Endiselt jääb ebaselgeks, millised olid faktilised asjaolud ning kaebaja õiguste riive, ning kas varasem ehitise lammutamisettekirjutusest keeldumine oli põhjendatud. Lisaks ei saa ringkonnakohus hinnata halduskohtu otsust pärast selle tegemist antud haldusakti valguses (RKHKm 3-3-1-85-07 p 32). 18. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ning kaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Alajõe Vallavalitsuse 8. aprilli 2010 otsuse nr 41-1. Arvestades seni tuvastatud asjaolude ebapiisavust ning küsimuse keerukust, ei pea ringkonnakohus siiski võimalikuks kohustada vallavalitsust taotluse uueks lahendamiseks ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, vaid kohustab vallavalitsust lahendama kaebaja taotlus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. See ei tähenda siiski kaebuse osalist rahuldamist, kuna kaebaja saavutab oma põhieesmärgi – taotluse uue lahendamise. 19. Kuna kaebus rahuldatakse ja halduskohtu otsus tühistatakse, tuleb asjas uuesti jaotada menetluskulud. Tulenevalt HKMS 92 lg-st 1 ja 7 ls 2 kannab kaebaja menetluskulud Alajõe Vallavalitsus ning kolmanda isiku N. Duškina menetluskulud jäävad tema enda kanda. Nähtuvalt menetluskulu dokumentidest on kaebaja tasunud õigusabi eest halduskohtus 19 440 krooni ning arvete tasumist kinnitab pangaväljavõte (tl 79) ja sularahakviitung (tl 80). Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja 483.17 euro (7559,98 krooni) väljamõistmist apellatsioonkaebuse koostamise eest. Selle menetluskulu tasumist kinnitab pangaväljavõte. Lisaks on kaebaja tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni (tl 21 ja 109). Kokku on seega kaebaja õigusabikulud kahes kohtuastmes kokku 26959,98 krooni, millele lisandub riigilõiv 500 krooni. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabikulud, arvestades asja keerukust, materjalide mahtu, advokaadi poolt koostatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse sisu ja pikkust, samuti halduskohtu istungi kestvust, põhjendamatult 6 3-10-1172 suured. Ringkonnakohus peab õigeks neid kulusid HKMS § 92 lg 10 ja § 93 lg 5 alusel vähendada ning mõista Alajõe Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja õigusabikulud koos riigilõivudega kokku 1300 euro ulatuses. Maili Lokk Agu Timmi 7 Einar Vene