KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-2893 Haldusasi E

) § 12 lg 1 p-st

1. Halduskohus ei saa vanglale teha ettekirjutust kaebajale sobival ajal kokkusaamise määramiseks. Ainult Tartu Vangla ise on pädev korraldama pikaajalist kokkusaamist Tartu Vangla kinnipeetavate suhtes. Kaebaja taotlus vaadati vangla poolt nõuetekohaselt läbi, keelduv otsustus tugineb õigusnormidele, otsustus on kaalutletud ja põhjendatud ning seega õiguspärane. Halduskohtul puudub alus kohustada vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja kinnitas ise ka seda, et nii temal kui ka abikaasal puudub raha kanda pikaajalise kokkusaamise kulusid. Samas ei ole oluline, kas kaebaja ja tema abikaasa vahel varasem kooselu tuvastati või mitte. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. E. Sommer esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.04.
3. a otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt taotles pikaajalist kokkusaamist E. Sommer, kes viibis taotluse esitamise ajal ja viibib ka praegu Tartu Vanglas ning Tartu Vanglal ei tulnud otsustada mitte tema abikaasa kokkusaamiste üle, vaid lahendada just E. Sommeri taotlust temale pikaajalise kokkusaamise lubamiseks. 2 Võimatu on rakendada mees- ja naisisikute eraldihoidmise printsiipi kinnipeetavatest abikaasade puhul. Seetõttu on vastuoluline halduskohtu seisukoht, et kuigi seadus ei keela kokkusaamisi kinnipeetavatest abikaasade vahel, tuleb nais- ja meesisikuid eraldi hoida. Keelduvat otsustust tuleb alati põhjendada, kuid vangla seda põhjalikult teinud ei ole. Kaebajal on olemas rahasumma pikaajalise kokkusaamise ajaks toa eest tasumiseks.
4. Tartu Vangla märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et jääb varasemalt antud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuses toodud järeldustega. Kaebaja on ise pidanud ennast maksejõuetuks nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega on ta esitanud kohtule oma maksejõulisuse kohta tõele mittevastavaid andmeid, kui väidab apellatsioonkaebuses, et tal on olemas raha pikaajalise kokkusaamise ajaks toa eest tasumiseks. E. Sommeri kaebus vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on muutunud perspektiivituks, kuna soovitud eesmärk ei ole enam saavutatav. Kaebaja abikaasa kannab karistust Harku Vanglas ning vanglas viibival isikul puudub õigus otsustada ise oma vanglast lahkumise üle. Selleks peab eelnevalt olema saadud luba kas lühiajaliseks väljasõiduks või lühiajaliseks väljaviimiseks. Olenemata asjaolust, kas vangla toiming oli selle sooritamise hetkel õiguspärane või mitte, ei ole pikaajalise kokkusaamise toimumine kaebaja ja tema abikaasa vahel võimalik ning seega on tuvastamisnõue ilmselgelt perspektiivitu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Tartu Halduskohtu 13.04.
6. a otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata E. Sommeri kaebus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 21.09.
7. a keeldumine anda luba pikaajaliseks kokkusaamiseks Harku Vanglas viibiva kaebaja abikaasa M.S. iga. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab E. Sommeri tuvastamiskaebuse. Ülejäänud osas tuleb Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata ja E. Sommeri kaebus rahuldamata.
8. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kinnipeetav E. Sommer 02.09.2010 Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks 28.10.2010-29.10.2010 Tartu Vanglas enda abikaasa M.S. iga, kes kannab karistust Harku Vanglas (tl 26). Taotlust põhjendati ka sellega, et M.S. tuuakse
9. a oktoobri lõpus-novembri algul nagunii ajutiselt Tartu Vanglasse, sest ta peab tunnistajana osalema Tartu Maakohtus toimuval kohtuistungil. Tartu Vangla jättis 21.09.
10. a otsusega nr K/902 (tl 14) taotluse rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1.

1. jagu reguleerib eelkõige kinnipeetavate suhtlemist vanglaväliste pereliikmetega;
2. Tartu Vangla on pädev otsustama ainult nendele kinnipeetavatele kokkusaamise lubamise küsimust, kes asuvad Tartu Vanglas, kuid M.S. viibib Harku Vanglas;
3. Tartu Vanglal puuduvad andmed M.S. i ajutiselt Tartu Vanglasse ümberpaigutamise kohta ning isegi kui see juhtub, tuleb vanglal vastavalt

§ 12

lg-le 1 p 1 järgida vanglasisesel paigutamisel eraldihoidmise printsiipi, mis tähendab, et mees- ja naissoost kinnipeetavaid ühte kambrisse ei paigutata. Tartu Halduskohus möönis vaidlustatud otsuses küll seda, et seadus ei keela pikaajalisi kokkusaamisi abikaasade vahel, kes mõlemad on kinnipeetavad, kuid leidis, et kokkusaamine on kinnipeetava õigus, mitte kohustus ja et vangla peab igal korral taotluse eraldi läbi vaatama ja hindama, kas kokkusaamine täidaks

§-s 23 toodud vanglavälise suhtlemise eesmärki. Samuti nõustus halduskohus vastustaja seisukohaga, et isegi juhul, kui M.S. oleks

1. a oktoobris-novembris ajutiselt Tartu Vanglasse ümber paigutatud, tulnuks Tartu Vanglal endiselt järgida eraldihoidmise printsiipi. 3 Halduskohus viitas veel ka sellele, et kaebajal ja tema abikaasal puudus nende endi sõnul nagunii raha pikaajalise kokkusaamise kulude kandmiseks. Ringkonnakohus halduskohtu eeltoodud seisukohtadega ei nõustu, välja arvatud selles osas, et seadus ei keela pikaajalisi kokkusaamisi abikaasade vahel, kes mõlemad on kinnipeetavad.
2. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et nii kaebaja kui ka halduskohus on 21.09.
3. a taotluse rahuldamata jätmist ebaõigesti käsitlenud Tartu Vangla toiminguna, kuigi vastavalt Riigikohtu 19.11.
4. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-62-09 tuleb pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist käsitada haldusaktina, mitte aga toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele. Tartu Vangla on 21.09.
5. a keeldumise õigesti ka haldusaktina vormistanud, märkides selles muuhulgas, et haldusaktiga mittenõustumisel on taotlejal õigus esitada vanglale vaie, mida E. Sommer ka tähtaegselt tegi ja mis jäeti 25.10.
6. a vaideotsusega rahuldamata. Pärast seda pöördus E. Sommer tähtaegselt (07.11.2010) kaebusega halduskohtusse. Haldusakti vaidlustamisel on teatavasti kaebaja õiguste tagamise seisukohalt kõige tulemuslikumaks kaebuse liigiks mitte tuvastamiskaebus vaid tühistamiskaebus, sest haldusakti tühistamisega (kehtetuks tunnistamisega) lõpeb ka haldusakti õiguslik mõju. Samas ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul siiski vajalikuks alustada apellatsioonimenetluses tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku menetlust, vaid peab võimalikuks tuvastamiskaebuse sisulist läbivaatamist 21.09.
7. a haldusakti osas. Ringkonnakohus leiab, et 21.09.
8. a keeldumise näol on tegemist piiratud kehtivusajaga haldusaktiga, sest sellega keelduti 28.10.2010-29.10.2010 toimuma pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamisest. Pärast 29.10.2010 möödumist lõppes haldusakti kehtivus, mistõttu on preventiivsel eesmärgil sellise haldusakti õiguspärasuse kontrollimiseks lubatav ka tuvastamiskaebuse esitamine.
9. Mis puudutab vaidlustatud haldusakti sisulist õiguspärasust, siis ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda kinnipeetava pikaajalisi kokkusaamisi reguleeriva paragrahvi (§ 25) paiknemine

3. jaos (kinnipeetava vanglaväline suhtlemine) seda, et kinnipeetava pikaajaline kokkusaamine saab toimuda üksnes pereliikmega, kes asub väljaspool vanglat, so vabaduses.

§ 25

lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga ning selliste kokkusaamiste lubamise eesmärgiks on samuti kinnipeetava kontaktide ja emotsionaalse sideme säilitamine oma lähedastega.

-st ei tulene piirangut, et pikaajalist kokkusaamist ei lubata kinnipeetavale ja tema pereliikmele

§ 25lg 1 järgi juhul, kui ka kinnipeetava pereliige viibib kinnipidamiskohas.

Samuti ei näe

ette, et sellisel juhul tuleks kokkusaajaid kohelda kuidagi teisiti, kui siis, kui kokkusaaja tuleb kinnipeetava juurde vabadusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka Tartu Vangla seisukoht, et juhul, kui ühes vanglas asuv kinnipeetav (mees) on esitanud pikaajalise kokkusaamise taotluse ja kokkusaajaks on tema perekonnaliige (naissoost abikaasa), kes on kinnipeetav mõnes teises vanglas, siis tuleb ka kokkusaaja puhul endiselt järgida täitmisplaanis ja

-s ettenähtud sätteid kinnipeetava paigutamise kohta, sh ka

§-st 12 tulenevat naiste ja meeste vanglas eraldihoidmise printsiipi.

§ 25

lg 2 järgi on pikaajaline kokkusaamine 1 ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Tartu Vangla poolne tõlgendus tooks kaasa selle, et juhul, kui mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei oleks neile üldse võimalik pikaajalisi kokkusaamisi lubada. See ei lähe aga kokku

§ 25eesmärgi ja mõttega.

Samas võib sellise tõlgenduse realiseerumisel tegemist olla ka olulise riivega põhiseaduse §-st 26 tulenevale igaühe õigusele – õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele. 4 Kuna taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks esitas Tartu Vangla kinnipeetav, oli Tartu Vangla pädev sellist luba andma ning asjaolu, et kokkusaaja asus teises vanglas, ei saa iseenesest olla taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Selle, kuidas ja millises

-s sätestatud alusel (lühiajaline väljasõit vms) taotleb pikaajalise kokkusaamise ajaks enda Tartu Vanglasse toomist Harku Vanglas asuv pikaajaliseks kokkusaamiseks loa taotlenu abikaasa, on Harku Vanglas viibiva isiku otsustada ning tema taotluse osas on otsustuspädevus Harku Vanglal. See, et Tartu Vanglal puudusid väidetavalt

1. a septembri seisuga andmed selle kohta, kas M.S. ka tegelikult
2. a oktoobri lõpus-novembri algul ajutiselt Tartu Vanglasse paigutatakse või mitte, ei saa samuti olla pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmata jätmise alus, sest

§ 25

lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus taotleda luba pikaajaliseks kokkusaamiseks oma pereliikmega. Seda, kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata, reguleerib

§ 25lg 3 ning asja materjalidest nähtuvalt ei olnud E.

Sommer vastuvõtuosakonnas või avavanglas viibiv kinnipeetav ega ka kartseris karistust kandev kinnipeetav. Juhul, kui kokkusaajaks on samuti vanglas olev taotleja perekonnaliige tuleb vanglatel pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja reaalseks läbiviimiseks teha pigem koostööd, mitte aga jätta luba andmata toetudes mittepiisavale informatsioonile või kahtlustele selle kohta, kas vabaduses olev kokkusaaja ikka kokkusaamisele ilmub või kas teise vangla poolt võimaldatakse kinnipidamisasutuses olevale kokkusaajale lühiajaline väljasõit kokkusaamisele tulemiseks jne.

§ 25

lg 4 järgi kannab pikaajalise kokkusaamise kulud kinnipeetav või kokkusaaja ning

§ 32

lg 7 järgi kannab lühiajalise väljasõidu kulud kinnipeetav, kes lühiajalisele väljasõidule lubatakse. Kui kinnipeetav või kokkusaaja neid kulusid ei tasu või lühiajalise väljasõidu puhul ei veena otsustajat, et kantud kulude katmine on võimalik ka tagantjärele, siis kokkusaamine aset ei leia. Samas ei saa aga loa andmise otsustamisel või loa andmata jätmise õiguspärasuse kontrollimisel olla asjakohased otsustaja või kontrollija kahtlused selle kohta, kas pikaajalist kokkusaamist taotlenu ja kokkusaaja ikka suudavad kokkusaamise kulusid kanda. Ühtegi muud, sh vangla sisekorraeeskirja (VSE) §-st 451 tulenevat loa andmisest keeldumise alust 21.09.

1. a haldusaktist ei nähtu. Eeltoodud põhjustel on Tartu Vangla 21.09.
2. a haldusakt, millega keelduti E. Sommerile andmast luba pikaajaliseks kokkusaamiseks oma samuti vanglas viibiva abikaasaga ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane ja esitatud tuvastamiskaebus tuleb seetõttu rahuldada.
3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsusega selles osas, millega jäeti rahuldamata E. Sommeri taotlus kohustada Tartu Vanglat võimaldama kaebajale ja tema abikaasale pikaajaline kokkusaamine kaebaja poolt nimetatud ajal. VSE § 45 järgi võimaldatakse üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul ning VSE § 44 kohaselt koostatakse taotluste alusel kokkusaamiste graafik, mis võimaldab vanglal kokkusaamisi ette planeerida ja kokkusaamisruume otstarbekalt kasutada. Lisaks sellele sätestab VSE § 451 ka teatud alused (kokkusaamine on ohtlik vangla julgeolekule, kinnipeetava või kokkusaaja tervisele jne), mille esinemise korral võib loa andja pikaajaliseks kokkusaamiseks luba mitte anda. Seega ei ole halduskohtul võimalik teha Tartu Vanglale kohustuslikku ettekirjutust võimaldada talle pikaajaline kokkusaamine just kaebaja poolt nimetatud ja kaebajale sobival ajal. Lisaks sellele on vanglal nagunii seadusest tulenev kohustus kõik pikaajalise kokkusaamise taotlused läbi vaadata ja teha põhjendatud otsustus loa andmise või andmata jätmise kohta. Juhul, kui E. Sommer esitab vanglale uuesti taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma teises kinnipidamiskohas viibiva abikaasaga, siis ei ole vanglal tulenevalt käesolevast kohtuotsusest võimalik keelduda kokkusaamiseks loa andmisest samadel alustel, mis on märgitud 21.09.
4. a haldusaktis. 5 Einar Vene Agu Timmi 6 Maili Lokk