← Eesti

3-10-1479/44

Obsah (4)§ 44§ 66§ 64§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1479 Haldusasi Ma

§-s 66 sätestatud asjaolu, mis andnuks Varstu Vallavalitsusele aluse tunnistada 04.05.

  1. a korraldus nr 47 kas edasiulatuvalt või tagasiulatuvalt kehtetuks. Seega oli keeldumine 04.05.
  2. a korralduse nr 47 kehtetuks tunnistamisest põhjendatud ja seaduslik. Kuna vallavalitsuse keeldumine haldusakti kehtetuks tunnistamisest oli õiguspärane, puudub kohtul alus Varstu Vallavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Alles pärast Tartu Ringkonnakohtu 06.04.
  3. a otsust haldusasjas nr 3-09-1271 leidis kaebaja, et Varstu Vallavalitsuse 04.05.
  4. a korraldust nr 47 on võimalik vaidlustada uuesti vallavalitsusele menetluse uuendamise taotluse esitamise kaudu. Nii märgibki kaebaja 16.04.2010 vallavalitsusele saadetud kirjas, et seoses loobumisega ringkonnakohtu otsuse vaidlustamisest, esitab ta täiendavalt avaldunud Varstu Vallavalitsuse 04.05.
  5. a korralduse nr 47 õigusvastasust kinnitavate asjaolude tõttu taotluse selle haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Samas oli see seisukoht kaebajal võimalik välja tuua juba hiljemalt haldusasjas nr 3-09-1271 toimunud menetluse käigus. Kolmandate isikute kohtukulude nimekirjale lisatud kuludokumentidest nähtub, et A. Noolele ja R. Noolele osutatud õigusabi eest on Feliks Luiksaare Õigusbüroo poolt väljastatud arvete nr 201011-9 ja nr 20111-8 alusel tasunud Varstu Vallavalitsus. Seega ei ole kolmandad isikud õigusabikulusid ise reaalselt kandnud. Kuna halduskohtule ei esitatud selgitust, mis põhjusel tasus kolmandate isikute menetluskulud vallavalitsus ning ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et kolmandatel isikutel on kohustus vallavalitsuse poolt kantud kulud hüvitada, tuleb nende taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  6. M. Schultz esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 23.02.
  7. a otsuse ja saata asi sisuliseks lahendamiseks tagasi esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu otsus vastuoluline ja ebaõigesti põhjendatud. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et haldusakt, mille kehtetuks tunnistamist taotleti, on õiguspärane. Haldusasjas nr 3-09-1271 tehtud otsuses hinnati vallavalitsuse
  8. a haldusakti õiguspärasust seoses kaebaja poolt tõstatatud elamu omandiõiguse küsimusega. Antud juhul on vaidluse all küsimus haldusakti vastavusest AÕSRS §-le
  9. Kuivõrd asjas ilmnesid uued asjaolud, mis ei olnud haldusmenetluse ajal, so 04.05.
  10. a korralduse tegemise ajal kaebajale teada, kuulus haldusmenetluse seadus (

) § 44 lg 1 p 2 kohaldamisele ja haldusmenetlus uuendamisele. Halduskohtu asumine vastupidisele seisukohale on alusetu. Tartu Ringkonnakohus leidis 26.08.

  1. a määruses, et esitatud 3 kaebust tuleb käsitleda ka tühistamiskaebusena ja mitte üksnes kohustamiskaebusena, ning et pärast eelmist kohtumenetlust on asjas 19.05.2010 antud uus haldusakt ja vaidlus käib selle üle, mistõttu on M. Schultzil selle vaidlustamiseks kaebeõigus. Halduskohus jättis sisuliselt käsitlemata vaidlusaluse 19.05.2010 haldusakti õigusvastasuse asjaolud.
  2. Apellatsioonkaebuse esitasid ka kolmandad isikud A. Nool ja R. Nool, vaidlustades halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata nende taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Kolmandad isikud taotlevad selles osas uue otsuse tegemist, millega M. Schultzilt mõistetaks välja kolmandate isikute menetluskulud esimese astme kohtus summas 270,39 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) ei sisaldanud praegu kehtiva TsMS § 174 lg-ga 4 analoogset või sarnast normi. Küll aga sätestab alates 01.01.
  3. a kehtima hakkav HKMS § 109 lg 5 analoogiliselt kehtiva TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud normiga, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei takista see, kui tema eest kandis need muu isik. Kehtivas halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud õigusnorme, mis keelaksid tasumast menetluskulusid, sh ka õigusabikulusid kolmandate isikute eest kellelgi teisel peale nende endi ja seda asjaolu ei saa tõlgendada kolmandate isikute kahjuks selliselt, et kulude tegelikele kandjatele kaotanud vastaspoolelt neid välja mõista ei saa.
  4. Varstu Vallavalitsus pidas kolmandate isikute apellatsioonkaebust õigeks, kuid ei nõustunud M. Schultzi apellatsioonkaebusega. Vastuväidete kohaselt ei saa nõustuda seisukohaga, et nn. uued asjaolud tulid ilmsiks pärast haldusakti vastuvõtmist. Antud kohtuasjas on tõenditena kasutusel samad dokumendid, mis on olnud tõenditeks ka eelnevas kohtuprotsessis. Kuna AÕSRS jõustus 01.12.1993, ei olnud
  5. aastatel valminud elamu puhul võimalik AÕSRS-s märgitud dokumente ehitajalt nõuda ega ka kaebajale väljastada. Kolmandatel isikutel on õiguspärane ootus maa erastamiseks alates ajast, mil nende omandis olev ehitis seadustati tol ajal kehtinud normide kohaselt ja vormistati nende omandisse. Nimetatud toimingute ajal omandasid kolmandad isikud õiguskindluse ja neil oli õiguspärane ootus, et edaspidi õigusakte nende kahjuks ei muudeta. Halduskohtu otsuse osa, millega jäeti rahuldamata kolmandate isikute taotlus kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks ei ole põhjendatud. Selles küsimuses tuleb nõustuda kolmandate isikute seisukohaga. A. Nool ja R. Nool kaasati haldusasja isikutena kohtu initsiatiivil, mitte nende endi initsiatiivil ja kohtukulude tasumine oli neile uueks lisakoormaks. Kohtukulud peaksid jääma kaebaja kanda.
  6. M. Schultz vaidles A. Noole ja R. Noole apellatsioonkaebusele vastu. Varstu Vallavalitsuse töötajad on A. Noolt ja R. Noolt mõjutanud loobuma kokkulepitud hoonestusõiguse seadmisest ja nõudma maa erastamist. Ühtlasi on teada, et kolmandad isikud ei tööta, tarvitavad alkoholi ja neil ei ole raha tasuda kohtukulusid. Seega ei ole kolmandate isikute poolt reaalselt kohtukulusid kantud. Kohtuotsuse edasikaebamine kohtukulude osas ning selle eest täiendavalt esindajale kulude väljamõistmise taotlemine on vallavalitsusega seotud isikute meetod survestada maa tagastamise õigustatud subjekti või koguni maksta esindajale täiendavalt tema tegevuse eest. Mõistlik ei ole, et kaebaja hüvitaks Varstu Vallavalitsuse poolt kantud kulusid, mida kolmandad isikud ise ei ole reaalselt kandnud. Seadus sätestab selgelt tingimuse, et peab olema tõendatud menetluskulude reaalne kandmine oma rahaliste vahendite arvel.
  7. A. Nool ja R. Nool ei pidanud õigeks M. Schultzi apellatsioonkaebust ja vaidlevad sellele vastu. 4 M. Schultzi apellatsioonkaebuses ei ole otsest ja selget viidet sellele, milliseid materiaalõiguse norme on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või milliseid kohtumenetluse norme oluliselt rikkunud ning milles õigusnormide ebaõige kohaldamine või oluline rikkumine väljendub. Ka ei ole selgelt eristatav, milliseid konkreetseid tõendeid on halduskohus ebaõigesti hinnanud. Samuti ei nähtu arusaadavalt, millised kaebaja tõendid tema seisukohti kinnitavad. M. Schultzi apellatsioonkaebus on ebakonkreetne, koosneb juhuslikest faktiväidetest, mis on kas tõendamata või ei vasta tegelikkusele. Kaebaja tõlgendus AÕSRS §-de 13 ja 14 kohta on meelevaldne. Kolmandatele isikutele omandiõiguse alusel kuuluva hoone kasutus muutus õiguspäraseks ammu enne AÕSRS-i kehtestamist ning see seadus ega ehitusseadus ei saa kuidagi olla kohaldatavad tagasiulatuvalt ajale, mil vaidlusalune hoone püstitati. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 23.02.
  9. a otsus ja 28.02.
  10. a täiendav otsus tuleb tühistada ning M. Schultzi apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Schultzi kaebuse ja tühistab Varstu Vallavalitsuse 19.05.
  11. a haldusakti ning teeb Varstu Vallavalitsusele ettekirjutuse M. Schultzi 16.04.
  12. a taotluse uueks läbivaatamiseks. Tulenevalt eeltoodust ja HKMS §-st 93 lg 4 muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust, mis tähendab, et A. Noole ning R. Noole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
  13. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 16.04.2010 Varstu Vallavalitsusele taotluse tunnistada kehtetuks vallavalitsuse 04.05.
  14. a korraldus nr 47 kolmandatele isikutele erastatava maa piiri määramise kohta põhjusel, et on ilmnenud

§ 44

lg 1 p 2 mõistes uued asjaolud ja uued tõendid, mis ei olnud kaebajale haldusmenetluse ajal teada. Viidatud uuteks tõenditeks olid L.A. ja A. Noole 03.12.

  1. a avaldus Varstu küla RSNTK-le ja 14.03.
  2. a akt L.A. le sovhoosi maast 0,25 ha maa tähtajata kasutamiseks eraldamise kohta, mille põhjal järeldas kaebaja, et A. Noole ning R. Noole elamu, mille juurde tahetakse maad erastada ja mille piir määrati vallavalitsuse 04.05.
  3. a korraldusega nr 47, on AÕSRS § 14 lg 1 esimese lause mõttes õigusliku aluseta püstitatud ehitis, mis sama § lg 3 alusel ei saa olla takistuseks selle hoone aluse maa õigustatud subjektile tagastamisele. Vallavalitsus keeldus 19.05.
  4. a kirjaga
  5. a korraldust nr 47 kehtetuks tunnistamast põhjustel, et
  6. a korralduse nr 47 õiguspärasust on kontrollinud halduskohus asjas nr 3-09-1271 ja kuna kohus haldusakti ei tühistanud, ei ole ka haldusorganil alust seda teha, ning et elamul on olemas kasutusluba ja seega on kohaldatav AÕSRS § 14 lg 1 teine lause koostoimes sama seaduse §-ga 13 lg 3 (ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras, ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, kui seadusest ei tulene teisiti). Halduskohus jättis vaidlustatud otsusega M. Schultzi kaebuse rahuldamata, leides, et vastustajapoolne keeldumine varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisest oli õiguspärane, sest 04.05.2009 korralduse nr 47 osas on olemas jõustunud kohtulahend, mis näitab, et korraldus on õiguspärane; ei esine ühtegi

§ 66

lg-s 2 märgitud alust, mis võimaldaks vallavalitsusel taotletavat haldusakti kehtetuks tunnistada; kolmandatele isikutele kuuluva elamu ehitamisega seotud asjaolud ja dokumendid olid kaebajale teada hiljemalt haldusasja nr 3-09-1271 menetlemisel kohtus ja seepärast oleks 04.05.2009. a korraldust tulnud ka AÕSRS § 14 aspektist vaidlustada juba eelmises menetluses. Ringkonnakohus halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et vaidlusalune keeldumine varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisest kui haldusakt ei vasta

§-de 54 ja 56 nõuetele ning kaalutlusotsuse tegemisel esinenud menetlus- ja vormivead on sellised, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. 5 11. Juhul, kui isik esitab taotluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, milles väidab mõne

§ 44

lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu ja haldusorgan on selle olemasolu ning taotluse tähtaegsuse

§ 44

lg 3 mõttes kindlaks teinud, peab haldusorgan menetluse uuendama ja uuendatud menetluses vaadatakse taotlus läbi vastavalt

  1. ptk
  2. ja
  3. jaos sätestatule (vt

§ 44lg 2, Riigikohtu halduskollegiumi 10.11.2004.

a lahend haldusasjas nr 3-3-1-36-04 ja 21.02.2011. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-80-10). Uuendatud menetluses peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama üldjuhul oma diskretsiooniõiguse alusel (

§ 64

lg 2), järgides seejuures haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivaid sätteid (

§-d 64-67). Vastustaja ei jätnud käesoleval juhul esitatud taotlust läbi vaatamata ja ei keeldunud menetluse uuendamisest, vaid hindas taotluses esitatud põhjendusi sisuliselt, keeldudes eelpoolviidatud kahel alusel varasemat 2009. a korraldust nr 47 kehtetuks tunnistamast. Eeltoodust saab seega järeldada, et Varstu Vallavalitsus uuendas varasema haldusmenetluse, kuna möönis käesoleval juhul

§ 44

lg 1 p-s 2 märgitud uute oluliste tõendite ja nende pinnalt selgunud uute oluliste asjaolude esinemist seoses 2009. a korraldusega nr 47 ja pidas 16.04.2010 esitatud menetluse uuendamise taotlust ka tähtaegselt esitatuks.

§ 4

lg 1 järgi on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Juhul, kui haldusorgan on kaalutlusotsuse tegemisel lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga. Ringkonnakohtu hinnangul ongi käesoleval juhul sellise kaalutlusveaga tegemist, sest vaidlustatud haldusakt ei sisalda selliseid põhjendusi ja kaalutlusi, mis oleksid piisavad ja kooskõlas kehtiva õigusega ning millest nähtuks, kas ja miks pidas haldusorgan

  1. a korraldust nr 47 selle andmise ajal õiguspäraseks või õigusvastaseks ning kuidas ja kas hinnati haldusakti kehtetuks tunnistamise vajalikkust otsuse tegemise aja seisuga ja mil viisil arvestati ning kaaluti taotluse rahuldamata jätmisel puudutatud isikute õigusi ja huve ning avalikku huvi. Ilmnenud menetlus- ja motiveerimisvead tekitavad vaidlusaluse kaalutlusotsuse sisulises õiguspärasuses kahtlusi ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole nende vigade tõttu võimalik kohtumenetluses välja selgitada, kas kaebaja huvi saada õigusvastaselt võõrandatud maa tagasi võimalikult suures ulatuses kaalub üles kolmandate isikute õiguse neile kuuluvate hoonete juurde maad erastada isegi juhul, kui tegemist on AÕSRS § 14 lg 1 esimeses lauses märgitud maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitisega.
  2. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vastustaja 19.05.
  3. a haldusaktis märgitud põhjendus, et
  4. a korralduse nr 47 õiguspärasust on kontrollinud halduskohus asjas nr 3-09-1271, jättes kaebuse haldusakti tühistamiseks rahuldamata, ei välista veel haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt. Nimelt on Riigikohus juba eelpool viidatud 10.11.
  5. a otsuse p-s 21 märkinud, et haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Juhul, kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud varasemas haldusasjas kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Käesolevas asjas taotles kaebaja vastustajalt menetluse uuendamise kaudu vallavalitsuse 04.05.
  6. a korralduse nr 47 kehtetuks tunnistamist põhjusel, et A. Noole ning R. Noole 6 elamu, mille piir määrati vallavalitsuse 04.05.
  7. a korraldusega nr 47, on AÕSRS § 14 lg 1 esimese lause mõttes õigusliku aluseta püstitatud ehitis, mis sama paragrahvi lg 3 alusel ei saa olla takistuseks selle hoone aluse maa õigustatud subjektile tagastamisele. Taotlusele olid lisatud L.A. ja A. Noole 03.12.
  8. a avaldus Varstu küla RSNTK-le ja 14.03.
  9. a akt L.A. le sovhoosi maast 0,25 ha maa tähtajata kasutamiseks eraldamise kohta, mille põhjal kaebaja järeldaski, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, sest maaeraldust (krunti vms) ei olnud väidetavalt olemas enne hoone ehitamist, vaid see eraldati juba valmis ehitatud hoonete juurde, ning et viidatud
  10. a avalduses on märgitud, et vaidlusaluste hoonete ehitamist alustati
  11. a ilma projektita, mille tõttu puuduvad hoonete kohta ka igasugused dokumendid, kuid hoonete kuuluvust taotlejatele võivad tõendada Varstu küla elanikud. Vastustaja ja halduskohtu poolt viidatud varasemas haldusasjas (haldusasi nr 3-09-1271) olid olemas küll 16.04.2010 taotlusele lisatud tõendid –
  12. a akt esitatuna M. Schultzi poolt koos 08.06.2009 kaebusega ja
  13. a avaldus esitatuna Varstu Vallavalitsuse poolt 26.10.2009 (haldusasja nr 3-09-1271 toimik, lk-d 7, 30-31,125, 128, 130), kuid varasemas haldusasjas ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ringkonnakohtu hinnangul siiski küsimus, kas A. Noole ning R. Noole elamu on nende tõendite järgi ka AÕSRS § 14 lg 1 esimese lause mõttes õigusliku aluseta püstitatud ehitis ja kas vallavalitsuse 04.05.
  14. a korraldus nr 47 on sel põhjusel õigusvastane ja kuuluks tühistamisele. Haldusasjas nr 3-09-1271 vaidlustas kaebaja 04.05.
  15. a haldusakti, leides, et hoonete juurde erastatav maa 0,6 ha on liiga suur ja ei ole põhjendatud, kuna
  16. a aktiga eraldati L.A. le kasutamiseks maad üksnes 0,25 ha, kaebajad ei ole erastamisavaldust esitanud tähtaegselt, vallavalitsus oleks pidanud kaebajale maa tagastamise otsustama enne maa erastamise küsimust, ning et kolmandatel isikutel puudub maa erastamise õigus üldse hoone osas omandiõiguse puudumise tõttu, sest kaebaja arvates oli kolmandate isikute elamu ümber ehitatud kaebaja isale T.P. kuulunud rehielamu baasil, mis ei ole aga kunagi kuulunud L.A. le, vaid kuulus M.R. .
  17. a aktile on kaebaja täiendavalt viidanud ka üksnes seoses hoone omandiõiguse küsimusega, märkides, et kuna maa eraldamise akti eritingimuseks oli see, et uute hoonete ehitamine ja olemasolevate kapitaalremont mis muudab hoonete mõõtmeid, on lubatud üksnes Võru rajooni arhitekti loal, kuid kuna selline luba puudus, siis on rehielamu asemel kahekorruselise elumaja ehitamine ka seetõttu olnud L.A. poolt õigusvastane. Varstu Vallavalitsuse vastuse kohaselt (haldusasja nr 3-09-1271 toimik, lk 126) esitasid ka nemad selles asjas L.A. ja A. Noole
  18. a avalduse kohtule tõendamaks seda, et kolmandad isikud on vaidlusaluse hoone seaduspärased omanikud ja neil on õigus hoone juurde maad erastada, sest tegemist ei ole olnud kaebaja poolt väidetud rehielamu ümberehitamisega elamuks, vaid täiesti uue hoone ehitamisega.
  19. a avalduse kohaselt alustati hetkel kolmandate isikute omandis olevate hoonete ehitust 1957.a, kuid kaebaja poolt varasemas asjas viidatud Võru Rajooni TSNTK
  20. a otsusest nähtub, et T.P. hooned anti tasuta M.R. üle alles 26.06.
  21. Kuna haldusasjas nr 3-09-1271 tehtud halduskohtu 09.12.2009 otsusest ega ka 06.04.2010 samas haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohtud oleks esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel analüüsinud 04.05.
  22. a korralduse õiguspärasust ka motiivil, kas A. Noole ning R. Noole elamu on asjas esitatud tõendite järgi AÕSRS § 14 lg 1 esimese lause mõttes õigusliku aluseta püstitatud ehitis, siis ei välista varasema halduskohtumenetluse läbimine 04.05.
  23. a korralduse nr 47 osas iseenesest sellesama haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt haldusmenetluse uuendamise käigus.
  24. Lisaks eeltoodule võimaldab

ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad

-is sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused. Samas ei nähtu kaebaja poolt 16.04.2010 esitatud taotlusest, et kaebaja oleks pidanud 04.05.2009. a korraldust nr 47 haldusaktiks, mis selle andmise ajal oli õiguspärane ja 7 taotlenud menetluse uuendamise kaudu selle kehtetuks tunnistamist

§ 66lg-s 2 toodud alustel.

Kaebaja taotlusest on pigem välja loetav see, et kaebaja peab vastustaja 04.05.

  1. a korraldust õigusvastaseks. Nagu juba varem märgitud, ei ole vastustaja 19.05.
  2. a haldusaktis selgelt märkinud, kas ja miks peab ta ise 04.05.
  3. a korraldust õiguspäraseks haldusaktiks ega analüüsinud seda, kas esinevad sellise haldusakti kehtetuks tunnistamise alused vastavalt

§ 66

lg-le 2 või tuleks menetlusosaliste erinevaid huvisid ja avalikke huvisid kaaludes selline haldusakt siiski kehtima jätta. Eeltoodu tõttu ja ka põhjusel, et halduskohus ei saa asuda haldusorgani asemel vaidlusalust haldusakti motiveerima, ei ole asjakohased ka halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud väited selle kohta, et kuna asjas ei esine ühtegi

§-s 66 sätestatud asjaolu, mis andnuks vallavalitsusele aluse tunnistada 04.05.

  1. a korraldus kehtetuks, siis oli 19.05.
  2. a keeldumine õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda 19.05.
  3. a haldusakti selle motiveerituse ja kaalutlusõiguse teostamise piisavuse ja asjakohasuse mõttes õiguspäraseks ka vastustaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et enne vaidlusaluse haldusakti väljaandmist siiski toimus kaalumine kaebaja õiguste ja kolmandate isikute õiguspärase ootuse osas, et haldusakt jääks kehtima, kuid neid kaalutlusi ei pandud kirja korraldusse, vaid vallavalitsuse istungiprotokolli. Selle väite tõendamiseks esitas vastustaja ringkonnakohtule Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 istungi protokolli nr 14, millel arutati vallavalitsuse 04.05.
  4. a korralduse nr 47 väljaandmist. Vastuseks sellega seoses esitatud kohtu täiendavale küsimusele selgitas vastustaja esindaja, et 19.05.
  5. a haldusakti andmisele sellist protokolli ei eelnenud, kuid kuna sarnased kaalutlused olid juba
  6. a vallavalitsuse istungil ette kantud, siis kasutati neid kaalutlusi ka 19.05.
  7. a haldusakti andmisel ja ei peetud vajalikuks neid 19.05.
  8. a haldusaktis enam korrata. Kohtupraktikas juurdunud seisukoha järgi võivad haldusakti põhjendused ja kaalutlused iseenesest olla kirjas ka mõnes muus dokumendis, millele on haldusaktis viidatud ja mis on menetlusosalistele kättesaadavaks tehtud (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.
  9. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-54-03, 09.06.
  10. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-28-04 ja 15.10.
  11. a lahend haldusasjas nr 3-3-1-57-07). Samas on Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.
  12. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-13-11 leitud, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, vaid peavad sisalduma haldusaktis endas ning juhul kui haldusaktis on viidatud teisele dokumendile, peab olema selge, milline selles dokumendis sisalduv info on ka osa haldusakti põhjendustest. 19.05.
  13. a haldusaktis puudub viide sellele, et kaalutlused kaebaja õiguste ja kolmandate isikute õiguspärase ootuse osas, et haldusakt jääks kehtima, on tegelikult kirjas juba mõnes varasemas dokumendis ning antud juhul on selleks dokumendiks Varstu Vallavalitsuse 04.05.2009 istungi protokolli nr
  14. Lisaks sellele ei saa ringkonnakohtu hinnangul 04.05.2009 istungi protokollis nr 14 märgitud vallavalitsuse kaalutlusi seoses Noole katastriüksuse piiride määramisega lugeda ka nende sisust tulenevalt sellisteks kaalutlusteks, mis on antud seoses 04.05.
  15. a korralduse nr 47 kehtetuks tunnistamise taotlusega

§-de 64-67 alusel. 04.05.2009 istungi protokollis toodud kaalutlused on seotud sellega, kui suur peaks olema nn. Noolte elamu juurde erastatava maa pindala ja millised peaksid olema erastatava maa piirid arvestades maa tagastamise õigustatud subjekti ootust saada maa tagasi võimalikult suures ulatuses ja hoone omanike ootust erastada hoone juurde maa sellises suuruses, et oleks tagatud maakohas traditsioonilise eluviisi säilimine näiteks võimaluse kaudu omada hoone juures väikest aiamaad ja kasvuhoonet.

§ 64

lg 3 ja 67 lg 1 järgi tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluses kaalutlusõiguse teostamisel arvestada aga mõnevõrra teistsuguste alustega, milleks on näiteks haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärjed isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkus, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisus ning nende seos isiku 8 osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aeg, isiku usaldus, et haldusakt jääb kehtima, avalik huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sellistel alustel kaalutlusõiguse teostamist 04.05.2009 istungi protokollist nr 14 ei nähtu. 14. Seoses varasema halduskohtumenetlusega asjas nr 3-09-1271 ja viitega

§ 44

lg 1 p-le 2 on halduskohus vaidlustatud otsuses kaebuse rahuldamata jätmise alusena viidanud ka sellele, et kaebaja poolt 16.04.2010 esitatud taotlusele lisatud nn. uued tõendid (

  1. a maa eraldamise akt ja
  2. a avaldus) pidid kaebajale teada olema hiljemalt
  3. a septembris-oktoobris, sest haldusasjas nr 3-09-1271 esitas vallavalitsus kaebaja poolt viidatud
  4. a avalduse kohtule
  5. a septembris ja see edastati kaebajale 28.10.2009 (haldusasja nr 3-09-1271 toimik, lk 138). Asjaolu, et menetluse uuendamise taotlusele lisatud tõendid olid taotlejale teatavaks saanud eelmises kohtumenetluses ei tähenda, et M. Schultzil puudus seetõttu 16.04.2010 alus menetluse uuendamise taotluse esitamiseks

§ 44lg 1 p 2 järgi.

Halduskohus ei ole tuvastanud, et viidatud tõenditest ja neist tulenevatest võimalikest uutest asjaoludest oleks kaebaja teadlik olnud juba haldusmenetluses, so vaidlustatava 04.05.

  1. a korralduse nr 47 väljaandmisel. Kaebaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et 04.05.
  2. a korralduse nr 47 andmise ajal ei olnud need tõendid kaebajale teada ning esmakordselt viidati neile tõenditele ja esitati need halduskohtule ning teistele menetlusosalistele siiski haldusasja nr 3-09-1271 menetluse käigus. Vastustaja ei vaielnud sellele väitele vastu ega ole ka halduskohtule või ringkonnakohtule varasemalt esitanud tõendeid selle kohta, et
  3. a maa eraldamise akt ja
  4. a avaldus olid kaebajale teada ja kättesaadavad juba enne 04.05.
  6. Ringkonnakohtu istungil selgus ka asjaolu, et vaidlusaluses haldusaktis toodud põhjendus selle kohta, et vallavalitsuse arvates on kolmandate isikute elamul olemas kasutusluba ja seega on kohaldatav AÕSRS § 14 lg 1 teine lause koostoimes sama seaduse §-ga 13 lg 3, ei ole täpne. AÕSRS §-de 13 ja 14 järgi loetakse ehitiseks, mille juurde on võimalik maad erastada ka ehitist, mis on püstitatud küll õigusliku aluseta, kuid mille käsutamiseks on hiljem ehitusseaduse alusel välja antud kasutusluba. Ringkonnakohtu istungil selgitas vastustaja esindaja, et vaidlusalusele elamule ei ole AÕSRS § 14 lg 1 mõistes ja ehitusseaduse alusel kasutusluba välja antud. 19.05.2010 haldusaktis kasutati väljendit „elamul on olemas kasutusluba“ selles mõttes, et kuna hoone valmis 1970-ndatel aastatel ja on vallavalitsuse arvates sellel ajal kehtinud seaduste järgi registreeritud ja arvele võetud, siis võisid kolmandad isikud seda vastustaja arvates ka kasutada. Kuna kolmandate isikute elamule ei ole ehitusseaduse alusel kasutusluba välja antud, siis ei ole 19.05.2010 haldusaktis toodud põhjendusega iseenesest ümber lükatud kaebaja väidet, et tegemist on AÕSRS § 14 lg 1 esimese lause ja sama paragrahvi lg 3 mõttes õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Selleks, et selline väide ümber lükata, tuleb vastustajal tõendada, et hoonel oli selle püstitamise ajal olemas maakasutusõigus või ehitusluba, sh ehitusluba AÕSRS § 14 lg 11 mõttes, või et tegemist võib olla analoogse juhtumiga, mida on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.
  7. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-43-
  9. Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja taotlenud kohtult ka Varstu Vallavalitsusele kohustava ettekirjutus tegemist 04.05.
  10. a korralduse nr 47 kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et sellises sõnastuses kohustavat ettekirjutust ei ole kohtul võimalik vastustajale teha, sest nagu juba varem märgitud, tuleb haldusorganil uuendatud menetluses haldusakti kehtetuks tunnistamise üle otsustada üldjuhul diskretsiooniõiguse alusel, järgides seejuures haldusakti kehtetuks tunnistamist reguleerivaid sätteid (

§-d 64-67). Haldusorgani diskretsiooniõigusesse ei saa kohus sekkuda viisil, et teeb haldusorganile 9 kohustava ettekirjutuse käituda ühel konkreetsel viisil. Lisaks sellele tühistab ringkonnakohus antud asjas vaidlusaluse haldusakti põhjusel, et selle andmisel on tehtud olulisi menetlus- ja vormivigu, mis võisid viia ebaõige lahendi tegemisele. Olukorras, kus vaidlusalune haldusakt on oluliste menetlus- ja vormivigadega ning otsustuse tegemiseks ei ole kõiki vajalikke asjaolusid välja selgitatud ja erinevaid huve kaalutud, ei saaks ka kohus võtta kindlat seisukohta selle kohta, kas asjas on võimalik teha üksnes otsus haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta või esineb ka asjaolusid ja kaalutlusi, mis siiski võimaldavad haldusakti kehtima jätta. Küll aga saab ringkonnakohus teha vastustajale ettekirjutuse vaadata kaebaja 16.04.2010 menetluse uuendamise taotlus uuesti läbi. Taotluse uuel läbivaatamisel tuleb vastustajal järgida haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisega seonduvaid menetlus- ja vorminõudeid.

  1. Arvestades seda, et ringkonnakohus tühistab halduskohtu 23.02.
  2. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Schultzi kaebuse, tuleb vastavalt HKMS §-le 93 lg 4 muuta ka senist menetluskulude jaotust. Seetõttu kuulub tühistamisele ka halduskohtu 28.02.
  3. a täiendav otsus, millega halduskohus otsustas menetluskulude jaotuse. Kolmandad isikud esitasid apellatsioonkaebuse üksnes halduskohtu poolt teostatud menetluskulude jaotuse peale osas, millega jäeti rahuldamata kolmandate isikute taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt HKMS § 92 lg 7 alusel. Kuna ringkonnakohus teeb halduskohtuga võrreldes teistsuguse otsuse ja rahuldab kaebaja kaebuse, siis pole kolmandatel isikutel enam õigust HKMS § 92 lg 7 alusel kaebajalt kui nende vastaspoolelt kolmandate isikute menetluskulude hüvitamist nõuda. Seetõttu puudub ka vajadus A. Noole ja R. Noole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
  4. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna M. Schultzi kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kaebaja poolt kohtumenetluses kantud vajalikud ja põhjendatud kulud välja mõista Varstu Vallavalitsuselt. Haldusasja materjalide kohaselt olid kaebaja menetluskuludeks esimese astme kohtus riigilõivud, õigusabikulu ja sõidukulud kokku summas 364,57 eurot (tl 11, 116-120) Halduskohtule käesoleva kaebuse esitamisega seonduvad vajalikud ja põhjendatud ning menetlusosalise poolt reaalselt kantud kulud on toimiku materjalide kohaselt riigilõiv 250 krooni (15,97 eurot), õigusabikulu kaebuse koostamise eest summas 1200 krooni (76,69 eurot) ja kaebuse täiendamise, kohtukõne koostamise ning kohtus esindamise eest 160 eurot ning sõidukulu 9,6 eurot, kokku seega 262,26 eurot. Ülejäänud osas (riigilõiv ja õigusabikulud, mis seonduvad esialgse õiguskaitse menetlusega, transpordikulu mille kandmise kohta ei ole dokumente (pileteid vms) esitatud), jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonikohtus on kaebaja põhjendatud, vajalikeks ning reaalselt kantud menetluskuludeks olnud riigilõiv 15,97 eurot, õigusabikulud summas 260 eurot, sõidukulud 10 eurot ja koopiate tegemise eest tasutud riigilõiv 1,86 eurot, kokku summas 287, 83 eurot. Seega kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele kokku 550,09 eurot. Kolmandate isikute poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad nende endi kanda.
  5. Kaebaja taotlus tagastada talle käesolevas asjas apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 6 alusel põhjusel, et tema perekond küüditati
  6. a Siberisse (represseeriti) ja hiljem rehabiliteeriti, tuleb jätta rahuldamata. RLS § 22 lg 1 p 6 järgi ei võeta riigilõivu järgmiste toimingute eest: õigusvastaste repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud vara tagastamise ja kahju hüvitamise nõude läbivaatamine. ORAS § 3 lg 1 järgi tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara: 1) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 10
  7. a
  8. detsembri otsusega "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" ebaseaduslikuks tunnistatud normatiivaktide alusel natsionaliseeritud vara (denatsionaliseerimine); 2) kollektiviseerimisel ühistatud vara (dekollektiviseerimine); 3) õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara. Ka ORAS § 6 lg 2 käsitleb vara õigusvastase võõrandamisena eraldi natsionaliseerimist, kollektiviseerimist ning õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ja muul ORAS § 6 lg 1 toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus
  9. juunist
  10. a. kuni
  11. juunini
  12. a. ORAS § 6 lg 3 kohaselt on õigusvastane repressioon nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabadusekaotus, asumisele- või väljasaatmine või küüditamine) ebaseadusliku või hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. Tulenevalt ORAS § 6 lg-te 2 ja 3, § 7 lg 1 p-de 1 ja 3 ning RLS § 22 lg 1 p 6 sõnastusest saab ringkonnakohtu hinnangul riigilõivuvabalt kaebuse esitada isik, kelle vara, s.o ka maa võõrandati ORAS § 6 lg 3 järgi õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ja kes on rehabiliteeritud ning elas ORAS-e jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui tal oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodakondsus ja füüsiline isik, kes on eelpoolnimetatud isiku pärija. Käesoleval juhul puudutab vallavalitsuse 04.05.
  13. a korraldus nr 47 endise XXX talu maal asuvate hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus katastriüksuse piiri määramist. Kaebaja on tunnistatud maa tagastamise õigustatud subjektiks ja soovib esitatud kaebusega saavutada seda, et endine XXX talu maa talle võimalikult suures ulatuses tagastataks. Asja materjalidest ei nähtu, et endise XXX talu maa oleks selle endiselt omanikult võõrandatud ORAS § 6 lg 3 järgi õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus, s.o tema suhtes surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumiselevõi väljasaatmine või küüditamise otsuse tegemise tulemusena. Üldteadaolevalt võõrandati talumaad natsionaliseerimise käigus Eesti NSV Riigivolikogu 23.07.
  14. a deklaratsiooni alusel ja osa võõrandatud maadest jagati edasise maareformi käigus välja uusmaasaajatele, s.h talude endistele rentnikele. Endise XXX talu tagastamise toimikust nähtuvalt (tl 1) on selle vara (24,39 ha maad) võõrandamise ajaks märgitud
  15. a juuli. Sama toimiku lk-del 58-59 olevate arhiiviteatiste kohaselt võõrandati T.P. lt maareformi alla kuuluva majapidamise tõttu
  16. a tasuta 24,3 ha maad, millest 20,0 ha maad anti üle H.R. ja 4,3 ha Varstu valla kollektiivile. Toimiku materjalidest nähtuvalt küüditati T.P. koos perega Eestist Siberisse 14.06.
  17. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 38, 53-55) olid küüditamisest tingitult T.P. mahajäänud varaks eluruumide sisustus, loomad ja loomasööt. Selle ja hoonete kulumi eest on kaebajale hüvitist makstud Võru Maakonnavalitsuse rehabiliteeritutele tagastatava vara, selle kulumi ja maksumuse kindlaksmääramise komisjoni 23.10.
  18. a otsusega. Kuna eeltoodust tulenevalt ei ole endise XXX talu maa puhul tegemist RLS § 22 lg 1 p 6 ja ORAS § 6 lg 3 mõistes õigusvastaste repressioonidega seoses äravõetud või mahajäetud varaga, siis ei ole kaebaja ka isik, kes oleks olnud RLS § 22 lg 1 p 6 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud ja omaks riigilõivu tasumise korral õigust nõuda selle tagastamist. Einar Vene Agu Timmi 11 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.