KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-2050 Haldusasi K

-i

1. peatükk ei näe ette vaide esitamise võimalust, ei välista HMS-i vaidemenetluse sätete kohaldamist. Ka teenistussuhtes asutuse poolt ametniku suhtes haldusaktide andmine ja toimingute sooritamine on haldusmenetlus. Küsimustes, mida ATS piisava detailsusega ei reguleeri, on HMS vaatamata selle seaduse § 112 lg-le 2 kohaldatav ka ilma viiteta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.
2. a otsus nr 3-3-1-32-03, p 12). Kuna kaebaja selgitustaotlusele vastati 09.07.
3. a kirjaga, 2 siis vastavalt HKMS § 9 lg-le 3 tuli kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul. Kaebaja esitaski kaebuse 09.08.
4. a, seega tähtaegselt. Halduskohus ei nõustunud vastustajaga, et teise paikkonda üleviimisel on ametnikul õigus nõuda hüvitust ainult juhul, kui üleviimine toob kaasa elukohavahetuse ja rahvastikuregistri andmete muutumise. Võimalik on ka olukord, kus ametnik on sunnitud (majanduslikel, perekondlikel või ka muudel mõjuvatel põhjustel) säilitama elukoha paikkonnas, kus ta seni töötas. Elukohavahetus võib toimuda ka alles pikema aja möödudes pärast üleviimist. Teine paikkond on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid. Murru ja Viru vanglad paiknevad erinevates paikkondades. Kaebaja elukoht Kohilas jääb nende kahe paikkonna vahele. Kaebaja üleviimise tulemusena muutus tema töölemineku teekond pikemaks. Kokkuvõttes ei ole aga kaebaja elukohal määravat tähtsust, kuna oluline on Murru ja Viru Vanglate vaheline kaugus. Seega viidi kaebaja üle ühest paikkonnast teise. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
6. detsembri
7. a otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebus halduskohtule esitatud tähtaega ületades, sest ATS § 160 lg 1 järgi on ametnikul HKMS § 7 lg-s 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kuna 26.01.
8. a käskkirjas puudus viide ATS §-le 41, pidi K. Pärdile juba sellega tutvumisel 01.02.2010 selge olema, et talle hüvitist ei maksta. Hüvitist ei laekunud ka veebruarikuu palgaga, mistõttu oli K. Pärt hiljemalt veebruari viimasel päeval teadlik, et talle hüvitist ei maksta ja sellest hetkest hakkas kulgema ühekuuline vaidlustamise tähtaeg. K. Pärt esitas kaebuse kohtule 09.08.2010, ületades oluliselt kohtusse pöördumise tähtaega. Tegelikkuses oli poolte tahe suunatud sellele, et K. Pärt lõpetab Murru Vanglas töösuhte ning seejärel algab iseseisev töösuhe Viru Vanglas ilma üleviimiseta. Käskkirjad vormistati üleviimisena tulenevalt Viru Vangla soovist K. Pärdile vastu tulla. Samuti ei lepitud K. Pärdiga kokku mingisuguses hüvitise maksmises ja seetõttu ei lisatud vastavat sätet ka käskkirja. Kui Murru Vangla lõpetas faktiliselt K. Pärdiga töösuhte, siis ei saanudki Viru Vangla ametnikku üle tuua selliselt, mis eeldaks hüvitise maksmist ATS § 41 alusel. Halduskohus jättis tähelepanuta Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-48-09 ja nr 3-3-1-64-09, milledes on asutud seisukohale,

§ 41

alusel hüvitise maksmine on seotud elukohavahetusega ning hüvitist ei maksta, kui elukohavahetust ei ole toimunud. K. Pärt kasutas Jõhvis üüritud korterit vaid ajutise ööbimiskohana ning tal puudus tahe oma elukohta püsivalt muuta. K. Pärt on ametlikes kirjades ja dokumentides märkinud oma elukohaks XXX , ning ei eita, et ta endine elukoht säilis. K. Pärt asus Viru Vanglasse tööle arvestusega, et Jõhvis viibimine on ajutine, kuna ta oli lapseootel ja lapsehoolduspuhkusele jäädes loobus ta Jõhvis üüritud korterist ning elab endiselt oma alalises elukohas Kohilas. Olukorras, kus isik ei vaheta enda põhielukohta ja ööbib üksnes nädala sees tööle lähedases ööbimispaigas, oleks ATS § 41 alusel hüvituse maksmine vastuolus selle sätte mõttega. Ajutist põhielukohast eemalviibimist ei saa pidada elukohavahetuseks või selle muutmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 3 mõttes. ATS §-s 41 sätestatud hüvitis ei ole mõeldud neile, kes kasutavad nn uut elukohta vaid töölkäimise perioodidel ööbimiseks ja igal tööst vabal hetkel sõidavad enda alalisse elukohta tagasi.

1. K. Pärt ei nõustunud Viru Vangla apellatsioonkaebusega ja palus jätta see rahuldamata. 3 Vastuväidete kohaselt sisaldas vaidlustatav käskkiri kõiki ATS §-s 24 toodud andmeid. Kuna igasuguseid lisatasusid on vanglasüsteemis makstud ka eraldi käskkirjadega, eeldas kaebaja, et sellisel viisil tehakse seda ka tema puhul. Kuna ATS ei sätesta, millise aja jooksul hüvitist makstakse, oli põhjendatud ka selgitustaotluse esitamine ja asjaolude eelnev uurimine. Kaebamise tähtaega tuleks hakata arvestama selgitustaotlusele vastuse saamisest, mitte Viru Vangla direktori 26.01.
2. a käskkirjaga tutvumisest või
3. a veebruarikuu palga laekumisest. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Murru Vangla selgitas, et puhkust arvestatakse aasta peale. Neid 11 päeva, mis on arvestatud proportsionaalselt kuni 01.02.2010, ei olnud võimalik üle viia ning need kompenseeriti rahas. Ülejäänud 37 ettenähtud puhkusepäeva sai kaebaja
4. a Viru Vanglas kasutada. Seega puhkuse arvestus jätkus ka Viru Vanglas vastavalt ATS § 134 lg-le
5. Pärast üksusejuhi ametikoha pakkumise saamist väljendas kaebaja selget soovi üleviimiseks ning selle kinnituseks kirjutas ka vastavasisulise avalduse. Kaebaja sai aru, et toimub üleviimine teise paikkonda teisele ametikohale. Kaebaja elukohavahetus siiski toimus. Viru Vanglas töötamise ajal oli kaebaja uueks elukohaks üürikorter Jõhvis, sest Kohilast ei olnud ajaliselt ega finantsiliselt mõistlik Jõhvi tööl käia, kuna vahemaa on üle 180 km. Tegemist oli ajutise elukoha muutusega ja see oli põhjendatud. Kaebaja üleviimisel Murru Vanglast Viru Vanglasse olid ATS § 41 eeldused hüvitise saamiseks täidetud, kuna üürikorteri muretsemine (elukoha vahetus) oli otseselt tingitud tööle asumisest Viru Vanglasse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, küll aga tuleb osaliselt muuta Tartu Halduskohtu
7. detsembri
8. a otsuse põhjendusi ja asendada need käesoleva otsuse põhjendustega.
9. Põhjendatud ei ole Viru Vangla väide, mille kohaselt asus halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel ebaõigesti seisukohale, et K. Pärdi poolt esitatud kohustamiskaebus oli tähtaegne. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et K. Pärdi kohustamiskaebus oli esitatud tähtaegselt ja asjas HKMS § 12 lg 3 alusel menetluse lõpetamiseks puudus alus. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kaebaja 08.06.2010 selgitustaotlusele ATS § 41 alusel hüvituse maksmise asjaolude kohta vastati 08.07.
10. a kirjaga (tl 5-6), milles keelduti kaebajale viimase poolt nõutud hüvitist välja maksmast. Vastavalt HKMS § 9 lg-le 2 tuli kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul arvates keeldumise teatavakstegemisest. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse 09.08.2010 (esmaspäev), seega HKMS §-de 5 lg 1, 9 lg 2, TsMS § 62 lg 1 ja TsÜS § 136 lg 8 järgi tähtaegselt. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väljendatud arvamusega, et kaebuse esitamise 30-päevase tähtaja algus tulnuks siduda kaebaja üleviimise korraldusest teadasaamisega, so sellega tutvumise päevaga 01.02.2010 või
11. a veebruarikuu eest kaebajale palga väljamaksmise päevaga. ATS § 41 ei sätesta, et hüvitis seoses riigiametniku nimetamisega teises paikkonnas asuvale ametkohale tuleb välja maksta just esimesel palgapäeval pärast teisele ametikohale üleviimist. Kuna Viru Vangla direktori 26.01.
12. a käskkiri kaebaja üleviimise kohta vastas ATS-is ja VangS-s sätestatud nõuetele ning ATS ega ka Vabariigi Valitsuse 09.01.
13. a määrusega nr 5 kinnitatud riigiametniku teises paikkonnas ametikohale nimetamisel ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamise kord ei näe otseselt ette,

§ 41

alusel makstav hüvitis tulebki välja maksta uude paikkonda ametisse nimetamise (üleviimise) käskkirja enda alusel, siis pole alust kaebajale ette heita seda, et ta ei 4 vaidlustanud 1 kuu jooksul 26.01.

1. a käskkirja või ei esitanud käskkirjast teadasaamisest 30 päeva jooksul kohtule kohustamiskaebust hüvituse väljamõistmiseks.
2. Viru Vangla direktori 26.01.
3. a käskkirjaga viidi Murru Vangla vangistusosakonna peaspetsialist K. Pärt üle teisele ametikohale Viru Vanglas ja nimetati ta alates 01.02.2010 seal ametisse peaspetsialist-üksuse juhina. 27.01.
4. a käskkirjaga vabastas Murru Vangla direktor K. Pärdi seoses tema üleviimisega teisele ametikohale Viru Vanglas Murru Vangla peaspetsialisti ametikohalt alates 01.02.
5. 08.11.2009 oli K. Pärt esitanud avalduse enda üleviimiseks alates 01.02.2010 Viru Vangla peaspetsialist-üksuse juhi ametikohale. Riigikohtu 18.06.
6. a otsuse nr 3-3-1-48-09 p-s 10 on märgitud, et teise paikkonda üleviimisel on oluline see, et muutuks teenistusülesannete täitmise koht. Kuna kaebaja teenistusülesannete täitmise koht alates 01.02.2010 vaieldamatult muutus, siis oli käesoleval juhul tegemist üleviimisega ATS § 41 mõttes ning põhjendatud ei ole apellandi väited, et tegelikult oli poolte tahe suunatud sellele, et kaebaja lõpetab ühes vanglas teenistussuhte ja seejärel alustatakse temaga Viru Vanglas täiesti uut teenistussuhet. Asjaolu, et K. Pärt kandideeris algselt konkursi korras ühele Viru Vangla vabale ametikohale, mida ta aga ei saanud, ja mille järel talle pakuti Viru Vanglas teist vaba töökohta, kuhu ta kaebaja enda nõusolekul ka
7. a veebruaris üle viidi, ei tähenda, et seetõttu ei oleks olnud tegemist üleviimisega ATS § 41 mõttes. Seda, et tegemist oleks olnud ühe teenistussuhte lõpetamisega ja teise alustamisega, ei kinnita ka Viru Vangla viide ATS §-le 134 lg 4 ja Murru Vangla direktori 27.01.
8. a käskkirja p-le 3, mille järgi maksti K. Pärdile kasutamata puhkuse hüvitis 11 kalendripäeva eest. Viru Vangla ei ole vastu vaielnud ega millegagi ümber lükanud K. Pärdi selgitust selle kohta, et rahas ei hüvitatud talle mitte kõiki Murru Vanglas kasutamata puhkusepäevi. 37 seni kasutamata puhkepäeva viidi üle ja ta sai neid Viru Vanglas ametis olles kasutada. 11 puhkusepäeva hüvitamine tulenes üksnes sellest, et puhkusi hakati arvestama kalendriaasta lõikes ning neid 11 päeva ei olnud enam võimalik
9. aastasse üle viia.
10. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu vaidlustatud otsuses tehtud viitega Tartu Ringkonnakohtu 13.03.
11. a otsusele haldusasjas nr 3-08-1696 ja selle alusel tehtud järeldusega,

§ 41

järgi hüvitise saamisel ei ole kaebaja elukohal tähtsust ning määrav on üksnes see, kas teenistusülesandeid asutakse täitma teises paikkonnas. Halduskohtu arvates antud juhul see nii toimus, sest Murru Vangla ja Viru Vangla kaugus üksteisest on selline, et tegemist on erinevate paikkondadega ja seda ka regionaalses mõttes – Murru Vangla jääb Tallinna kui ühe tõmbekeskuse mõjusfääri ja Viru Vangla jääb Jõhvi mõjusfääri. Halduskohus ei ole aga arvestanud asjaoluga, et viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahend tühistati Riigikohtu 18.06.

1. a otsusega nr 3-3-1-48-09 ja jäeti jõusse Tartu Halduskohtu 12.12.
2. a lahend, millega oli kaebus ATS § 41 alusel hüvitise väljamõistmiseks kohustamiseks jäetud rahuldamata seetõttu, et nimetatud paragrahvi järgi hüvitise saamise eelduseks on isiku elukohavahetus, mida viidatud kaasuse puhul toimunud ei olnud. Seega oli käesoleva asja lahendamisel oluline välja selgitada, kas K. Pärt on Murru Vanglast Viru Vanglasse üleviimisega seonduvalt ATS § 41 mõttes elukohta vahetanud.
3. Elukohavahetuse küsimuse osas ei nõustu ringkonnakohus vastustajaga seisukohaga ja leiab, et K. Pärt on seoses üleviimisega oma elukohta ATS § 41 mõttes vahetanud. Juba varem mainitud Riigikohtu otsustes haldusasjades nr 3-3-1-48-09 ja 3-3-1-64-09 on asutud seisukohale,

§ 41

alusel hüvituse maksmine on seotud elukohavahetusega ning hüvitust ei maksta, kui elukohavahetust ei ole toimunud. Samas ei ole nimetatud lahendites olnud põhjust analüüsida küsimust, millal on ametniku teise paika üleviimise puhul tegemist elukohavahetusega ja millal mitte. Kummagi viidatud kaasuse puhul ei olnud teise paikkonda üle viidud isik teinud oma elukorralduses muudatusi seonduvalt senise elukohaga ja nende elukoht pärast üleviimist oli ikka sama mis ennegi. 5 Muutus vaid teenistuskoha asukoht ja selle kaugus isikute elukohast, mis nende selgituste järgi tõi kaasa üksnes töölemineku teekonna pikenemise ja sellega seotud kulud ühistranspordile jne. 11. Käesoleval juhul ei ole menetlusosaliste vahel olnud vaidlust selle üle, et enne Viru Vanglasse üleviimist elas K. Pärt Kohilas (Raplamaa) ja selleks, et saada alates 01.02.2010 Viru Vanglas tööl käia, üüris kaebaja täiendavalt korteri ka Jõhvis Narva maanteel, kusjuures talle jäi alles ka elukoht Kohilas, kuhu ta endiselt sõitis näiteks nädalavahetusteks, elades tööpäevadel Jõhvis üürikorteris. Vastustaja seisukoha järgi ei ole juhul, kui kaebaja elas ja ööbis Jõhvi üürikorteris üksnes tööpäevadel, ning nädalavahetustel sõitis tagasi Kohilasse, tegemist elukoha muutmisega TsÜS § 14 lg 3 mõttes, mistõttu puudub alus ka hüvitise väljamõistmiseks ATS § 41 alusel, sest sisuliselt ei ole elukohavahetust toimunud, kuna kaebaja põhielukoht oli ka Jõhvis töölkäimise ajal endiselt Kohila. Ringkonnakohus sellisel seisukohaga ei nõustu ja leiab,

§-s 41 mõttes elukohavahetuse mõistet tuleks sisustada eelkõige lähtuvalt ATS § 41 eesmärgist. ATS § 41 alusel Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 5 kinnitatud riigiametniku teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisel ametniku ja tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulude hüvitamise korra alusel saab teha järelduse,

§-s 41 ettenähtud hüvituste mõtteks ja eesmärgiks on nende ebamugavuste ja mingilgi määral selliste kulutuste kompenseerimine, mis kaasnevad ametniku ja vajaduse korral ka tema pereliikmete elukohavahetusega, mis on tingitud ametniku ametisse nimetamisest teises paikkonnas asuvale ametikohale. Seejuures tuleb silmas pidada, et eraldi nähakse ette ühe kuu ametipalga ulatuses hüvitise maksmine ametnikule, kes teise paikkonda üle viidi ja lisaks sellele ka ametniku ning tema perekonnaliikmete sõidu- ja varaveokulud vastavate maksedokumentide alusel. Eeltoodust saab järeldada,

§ 41mõttes ei ole elukohavahetuse mõistet võimalik tõlgendada koosmõjus Ts

ÜS § 14 lg-ga 3 kitsendavalt selliselt, et elukohavahetusena oleks käsitletav üksnes kohene ja lõplik lahkumine varasemast elukohast ning püsivalt elama asumine teise, eeldatavalt uuele töökohale lähemalasuvasse kohta. Lisaks sellele näeb TsÜS § 14 lg 2 ette ka võimaluse, et isiku elukoht võib olla üheaegselt mitmes kohas. Nagu juba märgitud, ei ole käesoleval juhul olnud vaidlust selle üle, et K. Pärt seoses tema asumisega tööle Murru Vanglast Viru Vanglasse muutis oma elukorraldust selliselt, et üüris täiendavalt senisele elukohale Kohilas ka korteri Jõhvis, kus ta elas ja ööbis tööpäevadel, so vähemalt 5 päeva nädalas. Teise elukoha soetamine üürikorteri näol oli ka mõistlik, sest Kohila ja Jõhvi vahemaa on umbes 180 km, mida ei olnud kaebaja selgituste kohaselt Viru Vangla tööajast tulenevalt võimalik ega ka otstarbekas igapäevaselt tööle ja sealt tagasi jõudmiseks läbida (tl 2). Seega toimus K. Pärdi elukohavahetus ATS § 41 mõttes, kuna kaebaja muutis seoses üleviimisega oma senist elukorraldust ajaks, kui ta enne lapsehoolduspuhkusele jäämist Viru Vanglas töötas, asudes vähemalt 5 päevaks nädalas elama Jõhvis üüritud korterisse. Vastuses apellatsioonkaebusele (tl 56) selgitas K. Pärt, et kuigi lapsehoolduspuhkusel olemise ajaks ta Jõhvi üürikorterit alles ei jätnud ja elab hetkel koos lapsega edasi Kohilas, kus ta senini elas koos emaga, siis tuleb tal pärast Viru Vanglasse töölenaasmist uuesti otsida elukoht Jõhvis või selle läheduses. Samuti on kaebuse esitaja põhjendatult viidanud sellele, et kuna tal ei olnud varasemalt Kohilas selliseid perekonnaliikmeid, kelle ümberkolimine Jõhvi oleks olnud ilmtingimata vajalik seoses tema enda tööleasumisega Viru Vanglas, siis puudusid tal ka sellised kolimiskulud, millest ei saa aga teha järeldust, et seetõttu ei olnud tegemist ka ametniku elukohavahetusega ATS § 41 mõttes. 6 12. Tulenevalt HKMS §-st 92 lg 1 jäävad vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) vastustaja enda kanda. Kaebaja ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega ka menetluskulude nimekirja. Einar Vene Agu Timmi 7 Maili Lokk