KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1854 Haldusasi Va

§-des 12, 13 ja 40 märgitud põhiõigusi. Kaebajale tekitati mittevaraline kahju sellega, et aasta jooksul ei näidanud vangla üles tahet ja soovi kaebajale olulise probleemi lahendamisega sisuliselt tegeleda, mis alandas kaebaja väärikust. Samuti tekitas vangla kaebajale tervisekahju, kuna temale antud toidust puudusid igasugused liha-, piima- ja kalatooted. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. veebruari
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei kohusta vangistusseadus vanglat korraldama kinnipeetavatele nende usulistest veendumustest tulenevalt eritoitlustamist, vaid vanglal peab olema selleks ka võimalus. Halduskohtul ei ole alust kahelda vangla väites, et usulistest kaalutlustest lähtuvalt võimaldatakse Tartu Vanglas kõigile kinnipeetavatele valida kahe erineva menüü vahel – tavamenüü (toit sisaldab liha) ja lihavaba menüü (toit ei sisalda liha). Seetõttu ei ole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning ei ole teda võrreldes teiste Tartu Vanglas kinni peetavate isikutega diskrimineerivalt kohelnud. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja taimetoidu saajate nimekirjas alaliselt ja alates
4. aasta esimestest nädalatest on saanud omal soovil taimetoitu. Kuna vangla ei käitunud T. Dovlatovi toitlustamisel õigusvastaselt, puudub alus kahju hüvitamiseks. Samuti ei ole T. Dovlatovi tema väärikust alandavalt koheldud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. T. Dovlatov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
6. veebruari
7. a otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt sai kaebaja Tallinna Vanglas toitu, mille menüüs ei olnud sealiha ja see asendati kas kanalihaga või kalaga. Ainult Tartu Vangla ei paku talle toitu, kus sealiha oleks asendatud kanaliha või kalaga. Arusaamaks jääb, miks võimaldatakse Tartu Vanglas kinnipeetavatele taimetoitu ja tavalist toitu, aga ei pakuta toitu, kus sealiha asendatakse kanaliha või kalaga. Tartu Vanglas lihtsalt diskrimineeritakse islamiusulisi. Tartu Vangla tegevus ei ole kooskõlas vangistusseaduse VangS § 47 lg-ga
8. Samuti rikkus vangla

§-des 12, 13 ja 40 märgitud põhiõigusi.

1. Tartu Vangla ei nõustunud T. Dovlatovi apellatsioonkaebusega ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et VangS § 47 lg-test 1 ja 3 ei tulene vanglale kohustust toitlustada kinnipeetavat vastavalt tema religiooni tavadele. Kuna vanglal puudub kohustus, siis ei ole ka kaebajal õigust nõuda, et vangla käituks tema poolt soovitud viisil. Kaebajal oli võimalik vangla kauplusest ise osta kanaliha ja kalatooteid, kui ta soovis midagi muud vangla poolt pakutava toidu juurde. See, et kaebaja ei ole kauplusest kanaliha ja kalatooteid ostnud, kuigi selleks rahalised vahendid olid olemas, tõendab, et ta nende järele vajadust ei tundnud ning seos vanglas pakutava toidu ning võimaliku väärikuse alandamise vahel puudub. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a otsus tuleb jätta muutmata ning T. Dovlatovi apellatsioonkaebus rahuldamata. 2 Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Tartu Vangla rikkus oma tegevusega kaebaja põhiõigusi, mis tulenevad

§-dest 12, 13 ja 40 ning ei käitunud kooskõlas VangS §-ga 47 lg 3.

§ 40

lõike 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Seetõttu võib usutalituste täitmise vabadus hõlmata ka toitumisharjumusi. Teatud toiduainete vältimine usulistel põhjustel võib seega olla käsitletav usuvabadusena ja seega

§ 40kaitsealasse kuuluvana.

Samas on

§-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus - isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Vaidlust ei ole selles, et vangla ei ole sekkunud kaebuse esitaja usulistesse veendumustesse ega veennud teda nendest loobuma, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et tal oleks takistatud mõnede usutalituste sooritamist. Seega on

§ 40

alusel kinnipeetaval õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla talle väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et

§ 40

lõikes 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul seetõttu tegemist ei ole. 8. Kaebaja on viidanud ka

§-le 12 ning väitnud, et olukord, kus teistele kinnipeetavatele pakutakse vanglas kana- ja loomaliha ning kala, kuid talle mitte, rikub tema suhtes võrdse kohtlemise printsiipi.

§ 12kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.

Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Tegemist on võrdsusõigustega, mis kaitsevad võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Et teha kindlaks, kas keegi on kellegagi võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut, isikute gruppi või faktilist asjaolu, keda või mida omavahel võrrelda. Võrdsusõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb võrreldavatele leida vähim ühine soomõiste. Käesolevas asjas on T. Dovlatov määratlenud ennast usuliste veendumustega isikuna. Seega vähim ühine soomõiste, kelle kohtlemise võrdsuse kohta seisukoht võtta tuleks, on Tartu Vanglas asuvad usuliste veendumustega kinnipeetavad. Tartu Vangla selgituste kohaselt võimaldatakse kõigil Tartu Vanglas asuvatel kinnipeetavatel, kes on ennast kuidagi usu kaudu määratlenud ja märkinud, et nende usk nõuab tavapärasest erinevat toitu, valida toitlustamise osas kas tavamenüü või lihavaba menüü (nn. taimetoitlase menüü) vahel koos võimalusega osta soovitud toiduaineid poest juurde. Kuna Tartu Vanglas valmistatakse toit kohapeal ja vastavad seadmed on ette nähtud korraga 500-le kinnipeetavale toidu valmistamiseks, siis ei ole selles vanglas võimalik teha pakutava toidu osas erandeid väikestele kinnipeetavate gruppidele just nende toitumistavasid või –eelistusi silmas pidades (tl 12, 24, 30, 42-43, ringkonnakohtu istungi protokoll). T. Dovlatovit ei ole seega Tartu Vanglas ebavõrdselt koheldud võrreldes samas olukorras olevate teiste kinnipeetavatega, kes on samuti leidnud, et usulistel põhjustel ei saa nad vanglas pakutavat tavapärast menüüd järgida. Esitatud kaebusest nähtuvalt (tl 19-20) pöördus kaebaja Tartu Vanglas ise vangla kaplani poole, paludes võimaldada talle kui islamiusulisele isikule sealihavaba toitu, misjärel hakatigi teda alates 01.10.2009 toitlustama lihavaba menüü alusel, sest Tartu Vanglas puuduvad tehnilised võimalused kinnipeetavate toitlustamiseks tavamenüü ja lihavaba menüü kõrval veel täiendavate erimenüüde alusel. 9. Ringkonnakohus ei näe antud asjas ka

§-st 13 tulenevate õiguste riivet.

§ 13lg 1 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Tegemist on subjektiivse põhiseadusliku õigusega riigi faktilisele või normatiivsele tegevusele, millest tuleneb riigi abstraktne 3 kohustus kaitsta põhiõiguslikku hüve. Kinnipeetavate põhiõigusi- ja vabadusi tagavad Eesti Vabariigis välja antud vangistust reguleerivad õigusaktid, mis on kooskõlas põhiseadusega ning seadusandja on õigusaktide koostamisel lähtunud ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest. Tartu Vangla on järginud õigusaktides, sh VangS-s sätestatut ega ole oma tegevusega rikkunud T. Dovlatovi põhiõigusi- ja vabadusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole riigil ka

§-st 13 tulenevat kohustust võtta tarvitusele täiendavaid abinõusid kinnipeetavate usuvabadusega seotud põhiõiguste kaitsmiseks. 10. VangS § 62 kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. VangS § 47 lõike 3 kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Vangistusseadus ei kohusta seega kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati ja igas vanglas usukohast toitu. Nagu eelpool märgitud, ei saa sellist kohustust kinnipidamisasutusele tuletada ka

§-st

1. Seega leiab ringkonnakohus, et võimaluse piirides peaks kinnipidamisasutus võimaldama kinnipeetavale tema usuliste veendumistega kooskõlalist toitumist, kuid sellise kaalutlusotsuse tegemisel peab arvestama ka vangla võimalustega. Mõeldamatu oleks igale kinnipeetavate eridieedi korraldamine nende usuliste tavade põhjendusel. Juhul, kui kinnipeetavale ei maitse üks või teine toiduaine või vanglas valmistatud toit või ei tohi ta seda süüa usulistel põhjustel, siis on kinnipeetaval alati õigus seda toitu mitte süüa. Kuna käesoleval juhul toitlustati kaebajat tema enda avalduse alusel lihavaba menüü alusel, mis tähendas, et loomsete valkude allikatena olid tema menüüs siiski ka muna, piim ja piimatooted ning toiduportsjonid olid suuremad kui tavamenüü puhul, siis oli vangla selgituste kohaselt kaebaja suhtes järgitud ka eesmärki tagada kinnipeetava ööpäevane toiduenergiavajadus vastavalt sotsiaalministri määrusega kehtestatud normidele. Ringkonnakohtul puudub alus Tartu Vangla sellekohastes selgitustes kahelda.
2. T. Dovlatov väitis, et Tartu Vangla on rikkunud tema suhtes ka

§-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse printsiipi, kuna Tallinna Vanglas võimaldati talle sealihavaba menüüd, kõrvaldamata samal ajal talle pakutud toidust kana- ja loomaliha ning kala. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjaolu, et Tallinna Vanglas võimaldati T. Dovlatovile sealihavaba toitlustamist teisel viisil, ei saa tekitada kaebajal õiguspärast ootust saada samasugust toitlustamist ka Tartu Vanglas. Tallinna Vangla ja Tartu Vangla on eraldiseisvad majandusüksused, mille tehnilised võimalused kinnipeetavate toitlustamiseks võivad olla erinevad. Seega võib eeltoodu tõttu olla erinev ka nendes pakutava toitlustamise kord.

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis põhjendatult rahuldamata ka T. Dovlatovi kahju hüvitamise nõude, sest asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud Tartu Vangla toimingu õigusvastasus. Kuna ka Tartu Vanglas pakutav lihavaba toit on valmistatud silmas pidades menüü vaheldusrikkust ning pakutava toidu toiteväärtust määratlevaid õigusakte, ei saanud sellise menüü alusel pakutud toidud kahjustada kaebaja tervist. Ühtegi tõendit või põhjendatud väidet temal lihavaba menüü järgimise tulemusena tervisekahjustuse tekkimise kohta ei ole esitanud ka kaebaja ise. Kaebaja on väitnud, et aasta jooksul tema toitumisprobleemi lahendamata jätmisega alandati tema väärikust. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla poolt T. Dovlatovile tema enda soovil lihavaba menüü pakkumist aasta jooksul ei saa käsitleda ebainimliku ega alandava kohtlemisena. Vastustaja selgituste kohaselt oli T. Dovlatovile selgitatud Tartu Vangla poolt pakutavaid toitlustamise võimalusi ning tal oli lihavaba menüü kõrval võimalus valida toitlustamine ka tavamenüü alusel, vältides sel juhul ise selle menüü järgi valmistatud sealiha sisaldavate 4 toitude söömist. Lisaks eeltoodule on asjakohane ka vastustaja viide sellele, et T. Dovlatovil oli olemas võimalus vajadusel osta kanalihast või kalast valmistatud tooteid täiendavalt vangla poest juurde, kuid seda ta
2. a jooksul kordagi ei teinud (tl 76). Einar Vene Agu Timmi 5 Maili Lokk