Obsah (7)

§ 160§ 158§ 144§ 146§ 143§ 142§ 147

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viivi Villemson Otsuse tegemise aeg ja koht 7.veebruar 2011.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-82032 Tsiviilasi HK ha

) § 146 lg 1 järgi kolm aastat ja see algas 22. juulil 2002.

§ 160lg 1 järgi peatus nõude aegumine eelmise hagi esitamisega 22.

oktoobril 2004 ja aegumine jätkus

§ 160lg 3 järgi ringkonnakohtu otsuse jõustumise järel 15.

novembril

1. Aegumise peatumise ajaks oli aegumistähtaeg kestnud kaks aastat ja kolm kuud, seega sai hageja nõue aeguda alles üheksa kuud pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Hageja esitas praeguses asjas hagi
2. detsembril 2008, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Asjas saab kohaldada ka

§ 158

lg-s 1 sätestatud aegumise katkemist, sest kostja tunnustas hageja nõuet, kui ei esitanud ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ja maksis

1. novembril 2008 vabatahtlikult hagejale hagis nõutud 500 000 krooni. Seega algas aegumistähtaeg
2. novembril 2008 uuesti ning sellest ajast arvates ei ole kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Kuna kõrvalkohustusest tulenev nõue aegub

§ 144järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega, ei ole ka viivisenõue aegunud.

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus lõpetada asja menetluse, sest samade poolte vahel on samal alusel sama hagieseme üle peetud vaidluses jõustunud
2. oktoobril 2008 ringkonnakohtu otsus. Hageja andis
3. augustil 1999 kostjale laenu 150 000 USA dollarit tähtajaga
4. september 1999 ja intressimääraga 10% kuus.
5. septembril 1999 sõlmisid pooled laenulepingu, milles märkisid, et
6. septembri 1999 seisuga on kostja võlg 165 000 USA dollarit, millest põhivõlg on 150 000 USA dollarit ja intress ühe kuu eest 15 000 USA dollarit. Nimetatud põhi- ja intressivõlg anti kostjale laenuks intressimääraga 9% kuus. Seega vormistasid pooled eelmise laenulepingu ümber.
7. oktoobril 1999 leppisid pooled kokku, et hageja andis laenuks põhivõla 150 000 USA dollarit ja vahepeal kogunenud intressivõla 29 850 USA dollarit intressimääraga 8% kuus. Iga kord, kui pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega, lisati põhisummale tasumata intress ja intressisummalt arvestati intressi nagu põhivõlalt. Lõplikult vormistasid pooled laenusuhte
8. juulil 2002 kogusummaga 1 139 216 USA dollarit. Ringkonnakohus leidis eelmises vaidluses, et laenulepingus näidatud summast on 2 176 216 USA dollarit "reaalne võlg" (hageja antud laenudest tulenev võlg) ja 965 000 USA dollarit kostjale antud pantide eest "tagatissummaks" antu. Kohtuotsuses puudub põhjendus, kas 176 216 USA dollarit on põhivõlg või hõlmab ka intressi. Kostja on
9. novembri 2008 seisuga 150 000 USA dollarit tagastanud. Hageja nõue on aegunud. Kui

§ 160

lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt lahendatud, ei omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saa. Hageja lepingujärgne intressinõue laenu tasumisega hilinemise eest on leppetrahvinõue VÕS § 158 lg 1 mõttes. Leppetrahvi maksmise eelduseks on lepingu rikkumine, s.o kohustuse täitmisega viivitamine. Kuna

1. juulil 2002 sõlmitud lepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtajaks
2. august 2002, algas kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg
3. augustil 2002, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kogu eelmise kohtumenetluse vältel hageja leppetrahvinõuet ei esitanud. Seega kaotas hageja VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse nõuda leppetrahvi, sest ei teinud seda mõistliku aja jooksul.
4. Harju Maakohus jättis
5. juuni 2009 vaheotsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.novembri 2009 otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistas osaliselt maakohtu vaheotsuse, lõpetas põhivõla osas menetluse ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri 2008 otsusega väljamõistetud põhivõlast tulenevale intressinõudele aegumise kohaldamata ja saatis asja selles osas maakohtule menetluse jätkamiseks. Riigikohtu 29.septembri 2010 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 2-08-82032 osas, millega ringkonnakohus lõpetas põhivõlanõude menetluse, ja jäeti tühistatud osas jõusse maakohtu otsus. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata.
8. Hageja täpsustas 7.oktoobril 2010 nõuet. 7.augustil 2002 allkirjastasid pooled võlatunnistuse, mille kohaselt kostja võlgnes hagejale 3 miljonit krooni, mille tagasimaksu tähtaeg intressivabalt oli 7.augustil
9. Lepingu p 2 viimase lause kohaselt leppisid pooled võlatunnistuses kokku ka selles, et kui kogu laenusummat 7.augustiks 2003 ei tagastata, kohustub kostja maksma hagejale intressi laenude ja vara kasutamise eest arvestusega 3,5 % kuus allesjäänud võlgnevuse summalt. Kostja tasus selleks ajaks osaliselt põhivõla suuruses 2 miljonit krooni. Tähtajaks
10. augustiks 2003 jäi tasumata 1 miljon krooni. Hageja esitas 22.10.2004 hagi osaliselt põhivõla sissenõudmiseks 500 000 krooni suuruses. Selle põhivõla tasus kostja 14.novembril 2008, pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohus oli oma 14.10.2008 otsusega hagi rahuldanud. Kuivõrd hageja esitas tähtaegselt põhivõla nõude 500 000 krooni suuruses ning see tasuti 14.novembril 2008, siis on tal õigus nõuda selle laenusumma kasutamise eest perioodil 7.august 2003 kuni 14.november 2008 lepingukohast intressi 3,5 % kuus. Periood 7.augustist 2003 kuni 14.november 2008 moodustab ca 63 kuud. Tasumata laenu 500 000 krooni intressiks on 17 500 krooni kuus (500 000 x 0,035). Perioodi 7.august 2003 kuni 14.november 2008, s.o. 63 kuu eest moodustab intress 1 102 500 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista
11. augusti 2002 lepingus kokkulepitud tähtajaks tasumata laenusummalt 500 000 kroonilt intressi 1 102 500 krooni VÕS § 76 lg 1,3, § 113, § 101 lg 1 p 1 alusel. Kostja vastuväited
12. Kostja palub arvestada asjaoluga, et
13. augusti 2002 sõlmitud lepingu alusel ei ole hageja poolt esitanud kostjale intressi nõuet alates
14. augusti 2003 kuni 3.detsembrini
15. Kostja leiab, et hageja ei ole lepingu täitmisel käitunud hea usu kohaselt ja kostja palub vähendada hageja nõude suurust. 3 Kostja osundab Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mille kohaselt kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Olgugi et 7.augustil 2002 leppisid pooled kokku, kui kostja ei tagasta 3 000 000 krooni kuni 07.08.2003, kohustub ta maksma hagejale intressi laenude eest 3,5% kuus. Kostja leiab, et nimetatud kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seadusega ja sellel põhjusel kokkulepet intresside tasumise kohta tuleb lugeda kokkuleppena leppetrahvi tasumise kohta. Eelistungil esitas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Kostja viitas

§ 146lg 1 ja § 147 lg 1.

Hageja esitas 3.detsembril 2008 hagi poolte vahel 7.augusti 2002 tehtud tehingu alusel. Hageja nõuab kostjalt 1 102 500 krooni suuruse intressi tasumist. Kostja viitab Riigikohtu 29.septembri 2010 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, mille kohaselt hageja esitas hagi pärast aegumistähtaja möödumist ja sellises olukorras võttis maakohus

§ 143järgi õigesti arvesse kostja taotluse ja kohaldas aegumist põhinõude osas.

Koos põhinõudega on aegunud ka kõrvalnõue s.o intressinõue. Hagi põhjendamiseks esitas hageja 14.oktoobril 2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-04-1432. Kostja osundas Riigikohtu 29.septembri 2010 otsuse p 12 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, et

§ 160

lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud. Samale seisukohale asus kolleegium ka 7.novembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 (p.22), kus kolleegium märkis, et hagi esitamine peatab

§ 160lg 1 järgi üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse.

Kolleegium on märkinud täiendavalt, et põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine. Kuna hageja esitas hagi 13.detsembril 2008, s.o. pärast nõude aegumist, siis eeltoodu alusel palub kostja kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused

1. Kohtuistungil jäi hageja ja tema esindaja viivisenõude 70 462,59 euro (1 102 500 krooni) juurde. Kostja palus kohaldada hagi aegumist. Kohus leiab, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Kohus analüüsib, kas hagi on aegunud. Hageja võttis õigeks, et esitas kohtule 22.oktoobril 2004 hagi osaliselt põhivõla 500 000 krooni kostjalt väljamõistmiseks. Nõue tulenes
3. augustil 2002 allkirjastatud võlatunnistusest, mille kohaselt kostja võlgnes hagejale 3 miljonit krooni, mille tagasimaksu tähtaeg intressivabalt oli 7.augustil
4. Tallinna Ringkonnakohtu 14.oktoobri 2008 otsusega HK hagis EAÄAS-i vastu 500 000 krooni saamiseks tsiviilasjas nr 2-04-1432 mõisteti kostjalt hageja kasuks 4 põhivõlg 500 000 krooni (t lk 19-23). Hageja tsiviilasjas nr 2-04-1432 intressi- ega viivisenõuet ei esitanud. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub

§ 142

lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 järgi kolm aastat.

Aegumistähtaeg algab

§ 147

lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi 7. augusti 2002 deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva võla tasuma ühe aasta jooksul, s o hiljemalt 7. augustil 2003.

§ 146lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi lõppes põhinõude aegumistähtaeg 7.

augustil

1. Hageja esitas hagi
2. detsembril 2008, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Hageja arusaam, et tema viivisenõue ei ole aegunud, sest aegumine peatus eelmise hagimenetluse ajaks, on põhjendamatu. Õige on kostja osundamine Riigikohtu 29.septembri 2010 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10 punktile 12, mille kohaselt kolleegiumi arvates ei ole

§ 160

lg 1 tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine.

§ 160

lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud. Samale seisukohale asus kolleegium ka

1. novembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 (p 22), kus kolleegium märkis, et hagi esitamine peatab

§ 160lg 1 järgi üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse.

Kolleegium märgib täiendavalt, et põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine.

§ 143

kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hagi viivise väljamõistmiseks on aegunud, kuna 7.augusti 2002 võlatunnistusest tuleneva viivisenõude esitas hageja

1. detsembril
2. Aegumise vältimiseks pidanuks hageja esitama hagi viivise väljamõistmiseks kolme aasta jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist, s o alates 8.august 2003 ja hiljemalt
3. augustiks
4. Kuna hagi on aegunud jätab kohus ülejäänud hageja väited ja kostja vastuväited tähelepanuta.
5. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 5 TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Viivi Villemson 6