3-10-1616/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1616 Haldusasi Artur Meritsa kaebus Viljandi Linnavalitsuse 22.03.
2. a korralduse nr 135 ja Viljandi Linnavalitsuse 15.09.
3. a korralduse nr 560 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
4. märtsi
5. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Artur Meritsa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
6. september 2011 Menetlusosalised Kaebaja – Artur Merits Vastustaja – Viljandi Linnavalitsus, esindaja Ene Pius RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
7. märtsi
8. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
9. novembrini
10. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
11. Viljandi Linnavalitsus andis 02.06.
12. a korraldusega nr 388 tühistati Viljandi Linnavalitsuse 06.08.2007 korraldus nr 556 ja määrati A. Mertsale Viljandi Linnavalitsuse 08.01.2007 korraldusega nr 17 „Vara maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“ punktis 1 märgitud kompensatsiooni vastuvõtmise tähtajaks 15.08.
13. Viljandi Linnavalitsuse 15.09.
14. a korraldusega nr 560 lõpetati Viljandi Linnavalitsuse 18.12.2006 korraldusega nr 925 algatatud Viljandi XXX asuva õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise menetlus ja tühistati Viljandi Linnavalitsuse 08.01.
15. a korraldus nr 17 „Vara maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni määramine“. Viljandi Linnavalitsuse 22.03.
16. a korraldusega nr 135 ei rahuldatud A. Meritsa vaiet Viljandi Linnavalitsuse korraldusele nr
17. A. Merits esitas Tartu Halduskohtusse kaebuse Viljandi Linnavalitsuse 15.09.
18. a korralduse nr 560 ja 22.03.
19. a korralduse nr 135 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks uue tähtaja määramiseks kompensatsiooni vastuvõtmiseks. HALDUSKOHTU LAHEND
20. Tartu Halduskohtu
21. märtsi
22. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et linnavalitsuse 15.09.
23. a korraldusega nr 560 on õiguspäraselt lõpetatud Viljandi Linnavalitsuse 18.12.
24. a korraldusega nr 925 alustatud kompenseerimismenetlus Viljandi linnas XXX asuva vara suhtes. Kuna kaebaja Viljandi Linnavalitsuse 02.06.
25. a korraldust nr 388 vaidlustanud ei ole, siis ei anna kohus selle kohta ka õiguslikku hinnangut, vaid nendib, et korraldus on jõus ning kuulub täitmisele. Asjaolu, et kaebaja on korralduste nr 560 ja 135 vaidlustamise raames toonud välja korralduse nr 388 suhtes puudulikud nüansid, ei saa lugeda korralduse nr 388 vaidlustamiseks, kuna selles osas ei ole otseselt nõuetele vastavat ja õigeaegselt kaebust esitatud. Vastustaja on püüdnud kaebajale kätte toimetada kirju, dokumente ning asja materjalidest on näha, et on sealjuures kasutanud ka politsei abi. Vastustaja on kaebajale mitu korda saatnud täitmiseks kompensatsioonisumma vastuvõtmise blanketi ning kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud. 22.02.2011 kohtuistungil on linnasekretär märkinud, et kaebaja käis linnavalitsuses kahe kohtuistungi vahelisel ajal, kuid keeldus kompensatsiooniavaldust täitmast. Kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid on üheselt selged ning arusaadavad, vastavad haldusakti nõuetele ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
26. A. Merits esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
27. märtsi
28. a otsuse ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kompensatsiooni vastuvõtmiseks oli vastustaja andnud 02.06.
29. a korraldusega nr 338 kaebajale aega vaid kaks kuud, kuigi seaduse kohaselt tuleb anda kuus kuud. Kohus on jätnud tõendina hindamata taotluse kompenseerimismenetluse peatamiseks. Kaebaja pole vaidlustanud kompensatsiooni suurust, vaid on soovinud näha maa hindamise akti, mida haldusorgan pole talle andnud. Kaebaja pole keeldunud kompensatsiooni vastuvõtmisest. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni suurus oli teada, sest selle arvutamine käib kindla metoodika järgi, millest pooled ei saa kõrvale kalduda. Vastustaja on kohtuistungitel selgelt ja ühemõtteliselt väljendanud, et ta ei ole vastu, et kaebaja saab kompensatsiooni 30 000 krooni, kui ta avalduse täidab. Kuna vastustaja oli nõus kaebajale kompensatsiooni maksmisega, siis kohus oleks pidanud tühistama selleks kompensatsiooni saamist takistavad vaidlustatud korraldused.
30. Viljandi Linnavalitsus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja pole esitanud kordagi ühtegi menetlust takistavat põhjust ega ka tõendeid nende kohta. Kaebaja on kokku saanud kümme kuud ja üheksa päeva aega kompensatsiooni vastuvõtmiseks ning avalduse tegemiseks. Kaebaja pole aegade vältel esitanud kohtule ega ka vastustajale ühtki kirjalikku ega ka suulist tõendit selle kohta, et ta on jätnud kirjad vastu võtmata mõjuva põhjusega või et ta ei ole saanud mõjuvatel põhjustel tähtaegu 2 järgida. Tõele ei vasta kaebaja väide, et tema 12.08.
31. a kirjale ei ole vastatud ning see ei ole olnud halduskohtu materjalide hulgas. Vastustaja vastas kaebajale10.09.
32. a kirjaga nr 17.-1.3./
33. Samas kirjas lisati vastustaja poolt ka viide ikka veel seni esitamata kompensatsiooni vastuvõtmise avaldusele, samuti viide sellele, et kaebaja ei ole ühtki mõjuvat põhjust esitanud järjekordselt tähtaja pikendamiseks. Seega oli vastustaja vastus olemas kohtu materjalide hulgas ning samuti on seal kaebaja eelnev kiri, millele on kohus otsuse tegemisega tõendi väärtuse juba andnud. Kohtuistung lükati esimesel korral edasi, sest põhjuseks oli kaebaja kindel tahe ja soov omada esindajat ning kohapeal ta keeldus igasugusest kompensatsiooni vastuvõtmise võimalusest. Vastustaja saatis 16.02.2011 kaebajale tema poolt palutud dokumendid ning teabe, kust saaks ta ülejäänud soovitud dokumendid. Kaebaja ei ole kunagi soovinud veel midagi täiendavalt arutada ning tema poolt küsitud dokumendid ei ole üldse antud kohtuvaidlusse puutuvad. Vastustaja on käitunud kaebaja suhtes mõistvalt ja vastutulelikult, andes talle veel kohtumenetluse käiguski võimaluse kompensatsiooni vastuvõtmiseks. Samal ajal on kaebaja käitumine vastustaja suhtes kohtuistungil olnud süüdistav ning laimav, seega rohkem vastustaja poolset kompromissivalmidust ei tule. Kaebaja ajab segi mõisted omaksvõtt, kompromiss ja kokkulepe. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
34. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
35. märtsi
36. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
37. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on 02.06.
38. a korraldusega nr 388 andnud kaebajale ebaõige tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks, sest kompensatsiooni vastuvõtmise tähtajaks määrati 15.08.
39. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi Korra) punkti 34 kohaselt on selleks tähtajaks kuus kuud. Samas ei ole see aluseks kaebaja poolt vaidlustatud korralduste tühistamisele. Kaebaja ei ole vastustaja korraldust nr 388 vaidlustanud ja seega on tegemist kehtiva haldusaktiga ning kaebaja pidi sellest ka juhinduma.
40. Korra punkt 34 sätestab, et kui õigustatud subjekt ei saa nimetatud tähtaja jooksul mõjuvatel põhjustel esitada kompensatsiooni väljamaksmise avaldust, peab ta sellest enne tähtaja möödumist teatama kohalikule omavalitsuse täitevorganile ja taotlema tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Sellisel juhul täitevorgan kas pikendab avalduse esitamise tähtaega või jätab pikendamise taotluse rahuldamata. Kaebaja poolt 09.08.
41. a vastustajale saadetud avaldust (tl 13) ei saa vaadelda avalduse esitamise tähtaja pikendamise taotlusena, kuna seal leiab kaebaja, et omandireform on tema arvates läbi viidud seaduse nõudeid eirates. Samas on ta ka ise apellatsioonkaebuses nentinud, et puudub vaidlus talle määratava kompensatsiooni suuruse üle, kuna selle arvutamise aluseks on kindel metoodika, millest ei ole võimalik kõrvale kalduda. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis oleks takistanud kaebajal kompensatsiooni väljamaksmise avaldust esitada.
42. Korra p 34 kohaselt kui õigustatud subjekt ei esita kompensatsiooni väljamaksmise avaldust viimaseks tema suhtes kehtestatud tähtajaks, tühistab kohaliku omavalitsuse täitevorgan kompenseerimisotsuse ja lõpetab kompenseerimismenetluse. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei esitanud 15.08.
43. a seisuga avaldust kompensatsiooni väljamaksmiseks ning seega oli vastustajal seaduslik alus 3 15.09.
44. a korralduse nr 560 vastuvõtmiseks ja puuduvad alused selle korralduse tühistamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida seda, et vastustaja on püüdnud kaebajale ka hiljem vastu tulla ja andnud talle võimaluse esitada kompensatsiooni vastuvõtmise avaldus. Samuti on seoses sellega halduskohus andnud pooltele aja kompromissi sõlmimiseks (tl 96), kuid kompromissi ei saavutatud. Vastustaja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et kui kaebaja täidaks ära kompensatsiooni vastuvõtmise avalduse, oleks võimalik kompenseerimismenetlus lõpule viia kuna nende huvides ei ole sellega viivitamine või kaebajale kompensatsiooni maksmata jätmine.
45. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudub alus vastustaja 22.03.
46. a korralduse nr 135 tühistamiseks. Haldusmenetluse seadustiku (HMS) § 87 lg 2 p 3 alusel võib kaebuse halduskohtusse esitada vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Antud juhul ei ole kaebaja välja toonud põhjendusi, mille alusel ta leiab, et vaideotsus rikub tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Selliseid rikkumisi ei osanud ta välja tuua ka ringkonnakohtu istungil.
47. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Einar Vene Maili Lokk 4 Agu Timmi poolt