KO H T U OTS US EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2011, Tartu 3-10-1281 Haldusasja number Haldusasi Aivar Lambingu kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 9. veebruari 2010. a korralduse nr 12.2-3/9074-4 ja 10. märtsi 2010. a korralduse nr 12.2-3/9074-5 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20. septembri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aivar Lambingu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aivar Lambing Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. septembri 2010. a otsus muutmata. 2. Lisada asja materjalidele apellatsioonkaebuse lisa ja äriregistri väljavõte OÜ Mailema kohta. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 9. veebruari 2010. a korraldusega nr 12.2-3/9074-4 anti OÜ Mailema juhatuse liikmele Aivar Lambingule korraldus anda OÜ Mailema majandustegevust puudutavat teavet ning esitada OÜ Mailema raamatupidamise arvestusega seotud dokumente. 3-10-1281 Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 10. märtsi 2010. a korraldusega nr 12.2-3/9074-5 kohustati A. Lambingut tasuma eeltoodud teabe ja dokumentide esitamise korralduse täitmata jätmise tõttu sunniraha summas 5000 krooni. A. Lambing esitas eelnimetatud korralduste peale vaide, kuid see jäeti rahuldamata. 2. A. Lambing esitas halduskohtule kaebuse eelnimetatud korralduste tühistamiseks. Kaebuse kohaselt rikkusid vaidlustatud korraldused A. Lambingu õigusi, kuna vaidlustatud korralduste andmise ajal olid tema OÜ Mailema juhatuse liikme volitused lõppenud. Teabe ja dokumentide esitamise korralduse sai A. Lambing kätte 17. veebruaril 2010, mille tõttu jäi teabe ja dokumentide esitamiseks määratud tähtaeg (19. veebruar 2010) liiga lühikeseks. Maksuhaldur oli seda tähtaega suuliselt pikendanud kuni 30. märtsini 2010, mistõttu oli sunniraha määramine 10. märtsi 2010. a korraldusega õigusvastane. Lisaks väljus teabe ja dokumentide esitamise korraldus üksikjuhtumi kontrolli raamidest, sest kontroll algatati OÜ Mailema 2009. a oktoobri ja novembrikuu osas, kuid korraldusega nõuti teavet ja dokumente terve 2009. a ja 2010. a jaanuari kohta. 3. Tartu Halduskohtu 20. septembri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
- a)Et OÜ Mailema 2007 ja 2008. a majandusaasta aruanded on esitatud ja kinnitatud nii A. Lambingu kui OÜ Mailema ainukese osaniku I.P. poolt, on ainuosanik ühtlasi kinnitanud ja kiitnud heaks A. Lambingu ametiseisundi juhatuse liikmena. Seega on A. Lambingu kui juhatuse liikme ametiaega tagasiulatuvalt pikendatud.
- b)Ebaõige on väide, et teabe ja dokumentide esitamise korralduse täitmise tähtaja suulist pikendamist oleks maksuhaldur pidanud arvestama ka sunniraha määramisel. Kuigi korralduse täitmiseks jäi liiga lühike aeg, ei nähtu asja materjalidest, et A. Lambing oleks sellele tähtajale koheselt vastu vaielnud või maksuhaldurilt aegsasti tähtaja pikendust palunud. A. Lambingul oli võimalik sunniraha tasumise kohustuse tekkimist nõuetekohase käitumisega (korralduse täitmine või õigeaegne tähtaja pikendamise taotluse esitamine) ära hoida, kuid ta ei teinud seda.
- c)Ebaõige on väide, et korraldus väljus üksikjuhtumi kontrolli raamidest. Maksuhalduri teabe ja dokumentide esitamise korraldus oli koostatud eesmärgil saada ülevaade konkreetse kauba kuulumisest ja liikumisest, mistõttu oli vajalik ja põhjendatud küsida korralduses andmeid ka väljapoole kontrollperioodi jääva aja kohta. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. A. Lambing esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohus on rikkunud uurimispõhimõtet ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, kui leidis majandusaasta aruannete kinnitamise põhjal, et A. Lambingu juhatuse liikme volitused kehtivad igal ajal. Kuigi OÜ Mailema 2007 ja 2008. a majandusaasta aruanded on esitatud ja kinnitatud nii A. Lambingu kui I.P. poolt, on vaidlustatud korraldus teabe ja dokumentide esitamise kohta tehtud 2010. a-l, küsides 2009. a andmeid. 2009. a OÜ Mailema majandusaasta aruannet ei ole kinnitanud A. Lambing, vaid ainuosanik I. P. Maksumenetluse käigus ei ole maksuhaldur kordagi pöördunud OÜ Mailema osaniku poole juhatuse liikme volituste küsimuse asjus. Halduskohtule esitatud OÜ Mailema osaniku 20. aprilli 2010. a otsuse kohaselt on A. Lambingule antud juhatuse liikme volitused alates 20. aprillist 2010 2 3-10-1281 edasiulatuvalt, mitte tagasiulatuvalt. Kohus pole põhjendanud, et miks ta seda dokumenti tõendina ei arvestanud.
- b)Halduskohus on valesti hinnanud asjaolusid ja sunniraha rakendamise eesmärke, kui leidis, et sunniraha määramise korraldus oli õiguspärane. Teabe ja dokumentide esitamise korralduse vaidlustamise tähtaeg ei olnud sunniraha korralduse tegemise ajal möödunud ja A. Lambing esitas taotluse tähtaja pikendamiseks ning samuti täitis korralduse. Seega ei tehtud sunniraha korraldust kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid A. Lambingule määrati sisuliselt trahv, kuna ta ei täitnud maksuhalduri korraldust, mille täitmiseks oli määratud ebamõistlikult lühike tähtaeg. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et ainult kohustatud isiku taotlusel ja ainult selle kahe päeva jooksul, mis oli A. Lambingule jäänud korralduse täitmiseks, oleks olnud võimalik korralduse täitmise tähtpäeva pikendada. Kuna A. Lambing esitas nõutud teabe ja dokumendid 24. märtsil 2010, siis oli korraldus täidetud ning sunniraha määramise eesmärgist lähtuvalt oleks maksuhaldur pidanud sunniraha tasumise korralduse tühistama.
- c)Kui üksikjuhtumi kontrolli raames selgus, et tegelikult on vaja alustada ajaliselt veel ulatuslikumat kontrolli, oleks maksuhaldur pidanud määrama uue üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni. Kuna seda antud juhul ei tehtud, määrati sunniraha A. Lambingule sellise kohustuse täitmise eest, mis ei olnud kontrolliperioodiga hõlmatud. 5. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse vastuses ei nõustuta apellatsioonkaebusega järgmistel põhjustel:
- a)A. Lambingu väited, nagu oleks tema OÜ Mailema juhatuse liikme volitused lõppenud on paljasõnalised. OÜ Mailema 2007 ja 2008. a majandusaasta aruannete kinnitamisega I.P. ja A. Lambingu poolt on ainuosanik tagasiulatuvalt pikendanud A. Lambingu ametiseisundit juhatuse liikmena.
- b)Kuigi teabe ja dokumentide esitamise korralduse täitmiseks jäi lühike aeg, ei vaielnud A. Lambing sellele tähtajale koheselt vastu ega palunud maksuhaldurilt tähtaja pikendust, kuigi tal oli selleks võimalus 17.-19. veebruaril 2010. A. Lambingu maksuhaldurile esitatud vastus koos lisatud dokumentide loeteluga oli 1,5 lk pikk, dokumente oli ca 20 lehte. Sellises mahus dokumentatsiooni esitamine oleks olnud võimalik ka tähtaegselt.
- c)Maksuhalduril oli antud juhul põhjus küsida ka väljapoole kontrollperioodi jäävaid andmeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7. Vaidlus asjas käib selle üle, kas kaebajale pandud kohustus teabe andmiseks ja selle täitmata jätmise eest sunniraha määramine oli õiguspärane. Nähtuvalt teabe andmise korraldusest küsiti teavet kaebajalt kui OÜ Mailema juhatuse liikmelt – korralduse kohaselt „teeb maksuhaldur korralduse OÜ Mailema juhatuse liikmele Aivar Lambingule.“ (tl 5). Sellise korralduse andmise õiguslikuks aluseks on eeskätt MKS § 60 lg 1, mille kohaselt on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt teavet. Sellele sättele on korralduses ka viidatud. Kaebaja väitel ei olnud ta korralduste andmise ajal kaebaja juhatuse liige, kuna kaebaja volitused juhatuse liikmena kehtisid kuni 20. märtsini 2007 ning tema volitusi pikendati osanike otsusega alles 20. aprillil 2010. 3 3-10-1281 Selle väitega ei saa nõustuda. Kõigepealt tuleb märkida, et nähtuvalt äriregistri väljavõttest 27. septembri 2011. a seisuga (lisatud asja materjalidele) oli A. Lambing OÜ Mailema juhatuse liige 3. septembrist 2001 kuni 21. juunini 2011. Tõsi, lahtris „Roll“ on sõnade „Juhatuse liige“ juures sulgudes märkus „Kuni 20.03.2007“. Nimetatud asjaolu ei saa aga juhatuse liikme volituste juures võtta määravana, kuna samasugune märkus on tehtud ka teist juhatuse liiget ja ainuosanikku I.P. kajastavas lahtris, kuid vaidlust pole selles, et I.P. on ka käesoleval ajal OÜ Mailema juhatuse liige. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast võivad osaühingu osanikud pikendada juhatuse liikme volitusi ka muu otsusega peale selgesõnalise volituste andmisega otsuse. Selliseks muuks otsuseks võib olla ka juhatuse koostatud majandusaasta aruande kinnitamine, millega aktsepteeritakse isiku tegutsemist juhatuse liikmena (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34; samuti 25. veebruari 2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-08, p 12). Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et A. Lambing on koostanud ja esitanud 2007. ja 2008. aasta majandusaasta aruanded ainuosanik I.P. le kinnitamiseks ja viimane on seda teinud. Apellatsioonkaebuses viitab A. Lambing asjaolule, et 2009. a majandusaasta aruande on koostanud juhatuse liikmena vaid I. P. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see asjaolu määravat tähtsust. Vastavalt äriseadustiku § 179 lg-le 1 koostab majandusaasta aruande osaühingu juhatus. Seadusest ei tulene, et aruande koostajateks ja sellele allakirjutajateks peavad olema kõik juhatuse liikmed. Seda ei tulene ka raamatupidamise seadusest. Sellises küsimuses ühise tegutsemise ja allkirjastamise kohustust ei tulene ka äriseadustiku §-st 181 ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 34. Ka olemuslikult on ringkonnakohtu hinnangul majandusaasta aruande koostamise näol tegemist küsimusega, milles ei pea tingimata osalema kõik juhatuse liikmed, kuna lõplikult kinnitatakse aruanne alles osanike poolt. Lisaks ei tulene eelviidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditest, et varasemalt läbi majandusaasta aruannete kinnitamise heakskiidetud juhatuse liikme volitused lõppevad siis, kui ta ühel aastal majandusaasta aruandele alla ei kirjuta. Seega ei väära asjaolu, et 2009. aasta majandusaasta aruande oli koostanud I. P., fakti, et eelnevalt oli tunnustatud A. Lambingut juhatuse liikmena. Tema kui juhatuse liikme volitusi ei olnud vahepeal lõpetatud (need lõppesid äriregistri andmetest nähtuvalt alles 21. juunil 2011). Enda tegutsemist juhatuse liikmena on kinnitanud A. Lambing ka ise maksumenetluses 2009. a novembris (tl 65). See, et 20. aprillil 2010 on ainuosanik I. P. pikendanud A. Lambingu volitusi juhatuse liikmena kolme aasta võrra alates 20. aprillist 2010, ei tõenda, et enne seda A. Lambing juhatuse liige ei olnud. Pigem vastupidi – tema juhatuse liikmeks olemist selle ajani kinnitab juba see, et tema volitusi pikendati. Pikendada saab ainult juba olemas olevaid volitusi. Viitamine konkreetsele kuupäevale (20. aprillile 2010) ei oma määravat tähtsust, sest kui ainuosanik oli seni A. Lambingu tegevust juhatuse liikmena heaks kiitnud (kasvõi tema koostatud majandusaasta aruande kinnitamise näol), siis puudus vajadus täiendavalt volituste tagasiulatuvaks andmiseks. 8. Asjakohaseks ei saa pidada apellatsioonkaebuse väidet, et tal oli teabe andmiseks või selle andmise tähtaja pikendamise taotlemiseks ainult kaks päeva aega (teabe andmise korralduse sai kaebaja väidetavalt kätte 17. veebruaril 2010 ja selle täitmise tähtaeg oli 19. veebruar 2010). Kaebajal oli võimalik taotleda ka uue tähtaja määramist, kuid ta ei teinud seda isegi pärast 19. veebruari möödumist. Sunniraha määrati kaebajale alles 10. märtsil 2010, ning selle ajani oli kaebajal piisavalt aega sunniraha määramise vältimiseks ja uue tähtaja määramiseks samme astuda. 4 3-10-1281 Taotluse teabe andmise tähtaja pikendamiseks esitas kaebaja alles 18. märtsil 2010 (vt nt tl 10). Seega oli kaebaja tegelikkuses ise teadlik tähtaja pikendamise võimalusest, kuid viivitas sellega ülemääraselt. 9. Kaebaja subjektiivne hinnang, et ta oli sellisele teabenõudele juba varem vastanud, ei õigusta uuele teabenõudele vastamata jätmist. Seda ei õigusta ka 9. veebruari 2010. a teabe andmise korraldusse hooletu suhtumine ja selle mittesäilitamine, mistõttu oli kaebaja väitel vajalik küsida hiljem korralduse koopiat. 11. MKS § 67 lg 2 ei sea sunniraha määramist sõltuvusse ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja möödumisest. Seega ei pidanud maksuhaldur ära ootama 19. veebruari 2010. a teabe andmise korralduse vaidlustamistähtaja möödumist. Haldusakt omandab kehtivuse ja on täitmiseks kohustuslik alates selle teatavakstegemisest, mitte vaidlustamistähtaja möödumisest (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 1 ja § 61 lg 1). Kaebaja viide asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 9 lg-le 1 ei ole asjassepuutuv, kuna käesoleval juhul on sunniraha määramine reguleeritud MKS §-s 67. Lisaks sätestab asendustäitmise ja sunniraha seadus sunniraha määramise eeldused § 8 lg 1 – et ettekirjutus oleks kehtiv ja et selle täitmise tähtaeg oleks saabunud. Need eeldused tulenevad ka MKS § 67 lg-st 2 ning need eeldused on käesoleval juhul täidetud. Kaebaja viidatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 9 reguleerib seda, kuidas toimub sunnivahendi rakendamise ettevalmistamine haldusorgani ning sunnivahendit vahetult rakendava isiku sisesuhtes, ning ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. 12. Alusetu on väide, et kuna kaebaja teabe andmise korralduse 24. märtsiks 2010 lõpuks ikkagi täitis, oleks maksuhaldur pidanud oma 10. märtsi 2010. a sunniraha määramise korralduse kehtetuks tunnistama. Haldusorganile ei tulene kuskilt kohustust enda antud õiguspärast sunniraha määramise korraldust kehtetuks tunnistada, kui isik pärast seda lõpuks algse ettekirjutuse täidab. Selline arusaam muudaks sunniraha määramise instituudi sisutuks, kuna isik teaks, et lõppkokkuvõttes ta sunniraha maksma ei pea, hoolimata sellest, et ta ettekirjutuse täitmisega viivitab. Asjaolu, et sunniraha oli oma eesmärgi täitnud (kaebaja esitas vajaliku teabe) ei tähenda, et sunniraha määramise korraldus tulnuks pärast seda kehtetuks tunnistada. 13. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse väitega, et teabe andmise korraldus väljus üksikjuhtumi kontrolli raamidest ja on seetõttu õigusvastane. Esiteks märgib ringkonnakohus, et nähtuvalt teabe andmise korraldusest puudutas valdav enamik infopäringust ikkagi perioodi 1. oktoober 2009 kuni 30. november 2009 – st seda perioodi, mille suhtes oli kontroll algatatud (tl 5p). Isegi kui mõni küsimus või soovitav dokument puudutas muud perioodi, pole kohtul alust kahelda, et need andmed olid vajalikud selguse saamiseks vaidlusaluse perioodi maksustamisega seotud küsimustes. Kindlasti pole alust arvata, et selle teabe andmise korraldusega oleks laiendatud üksikjuhtumi kontrolliperioodi või alustatud revisjoni. 14. Seoses vastustaja seisukohtadest läbikumava väitega, et teabe andmise korraldus anti A. Lambingule kui kolmandale isikule (vt nt vastust apellatsioonkaebusele), peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Nagu eespool (p-s 7) märgitud, oli korraldusega pöördutud kaebaja kui OÜ Mailema juhatuse liikme poole – korralduse kohaselt „teeb maksuhaldur korralduse OÜ Mailema juhatuse liikmele Aivar Lambingule.“ (tl 5). Ka õigusliku alusena oli korralduses viidatud MKS § 60 lg-le 1 ja § 62 lg-le 1, mis käsitlevad 5 3-10-1281 teabe küsimist maksukohustuslaselt ja dokumentide esitamist maksukohustuslaselt (või kolmandalt isikult). Seega on kaheldav maksuhalduri poolt kohtumenetluses esitatud väide, et teavet nõuti A. Lambingult kui kolmandalt isikult. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et maksumenetluses oleks täidetud kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmise eeldus – et enne oleks üritatud teavet saada maksukohustuslaselt endalt (MKS § 61 lg 2). Nimetatud asjaolu ei ole siiski kohtuotsuse ja haldusaktide tühistamise aluseks. 15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Agu Timmi Maili Lokk 6 Einar Vene