3-10-1249/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1249 Haldusasi Aleksandr Minini kaebus Tartu Vanglalt varalise kahju summas 750 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Minini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Aleksandr Minin Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. detsembri
5. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
6. Tartu Vangla kinnipeetav Aleksandr Minin esitas 16.05.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt varalise kahju summas 750 krooni välja mõistmiseks selle eest, et 08.07.
7. a ja 22.07.
8. a (ümbrikul oleva saatmistempli kohaselt 22.08.2009) saatis A. Minini ema vanglasse pisipakid, mida A. Mininile ei edastatud, vaid tagastati saatjale põhjusel, et need kaalusid üle 2 kg ja olid seega käsitletavad mitte kirisaadetisena, vaid pakina, mida kinnipeetavatel ei ole lubatud vanglas saada. Kaebuse kohaselt on kaebajale saadetud kahe maksikirja kaalumine ja saatjale tagastamine Tartu Vangla poolt õigusvastane. Tartu Vangla ei ole postiteenuse osutaja, kellel on õigus otsustada postisaadetise liigi üle. Vangistusseadus ei võimalda enne kirja avamist selle tagastamist, võimalik on vaid kirjades sisalduva keelatud eseme äravõtmine selle avamisel kinnipeetava juuresolekul. 22.08.2009 pisipaki sisuks olid järgmised esemed: habemeajamisvahendid, 4 habemeajamiskreemi, 3 paari aluspesu ja 3 paari sokke, mille maksumus vangla kaupluses oleks 668,80 krooni. Lisaks sellele kulutati selle paki saatmiseks 81 krooni. Kokku tekitati pakkide tagastamisega kaebajale varalist kahju 750 krooni. HALDUSKOHTU LAHEND
9. Tartu Halduskohus jättis 17.12.
10. a otsusega A. Minini kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on A. Minin pärast pakkide tagastamist varalises mõistes samaväärses olukorras, kui enne pakkide saatmist. Kaebaja majanduslik olukord seoses pakkide saatmise ja tagastamisega ei muutunud ja seega ei saa olla tegemist ka talle kahju tekkimisega. A. Minin ise pakkidega seoses kulutusi ei teinud. Pakkides olnud esemed ostis tema ema, kes tasus ka pakkide saatmisega seotud kulud. Vanglasse postisaadetist saatev isik ei saa lähtuda üksnes asjaolust, et Eesti Post võttis tema paki saatmiseks vastu, vaid ta peab eelnevalt kontrollima, millised piirangud kehtivad kinnipeetavale paki saatmisel. Eesti Post ei pea teadma, kas kinnipeetavana vanglas viibival adressaadil on lubatud saadetis ka kätte saada või mitte. A. Minin ise oleks saanud eelnevalt teavitada oma ema kirisaadetistele kehtestatud kaalupiirangust. Postiseaduse tähenduses on üle 2 kg postiteenuse osutamisel tegu postipakiga ning postipakke pole kinnipeetavatel lubatud saada. Seega ei rikkunud vangla pakkide tagastamisega kaebaja õigusi ja lähtus õigesti asjaolust, et kinnipeetaval on õigus saada üksnes kirju, mitte pakke. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
11. A. Minin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 17.12.
12. a otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt saadeti A. Mininile vanglasse kaks maksikirja, mida kinnitavad Eesti Posti vastavad märkused kirjaümbrikel. Põhjendamatult käsitles vangla postisaadetisi postipakkidena. Vanglal puuduvad volitused postisaadetise ümberkvalifitseerimiseks väidetava ülekaalu tõttu. Ekslik on halduskohtu järeldus, et A. Minini varalist olukorda maksikirjade tagastamine ei muutnud. Kahju arvestamise aluseks on rahasumma, mis tuleks A. Mininil kulutada kirjas olnud sarnaste esemete ostmiseks Tartu Vangla kaupluse kaudu.
13. Tartu Vangla vaidles A. Minini apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt kohaldas halduskohus õigesti materiaalõiguse normi ja jättis A. Minini kahjunõude rahuldamata, kuna kaebajale ei ole kahju tekkinud. Kahjunõude esitamise esmaseks aluseks on isikule kahju tekkimine. Kohtumenetluse käigus on tõendatud, et kaebajale paki saatmiseks ja paki sisule tehtud kulutused kandis kaebaja ema, millele ei ole A. Minin vastu vaielnud ja kinnitab seda ka apellatsioonkaebuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 17.12.
15. a otsus tuleb jätta muutmata ning A. Minini apellatsioonkaebus rahuldamata.
16. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt nõudis kaebaja talle tekitatud varalise kahju väljamõistmist vanglalt seoses talle saadetud maksikirjade väidetava õigusvastase tagastamisega. Tekkinud varaline kahju koosnes pakis olnud esemete võimalikust maksumusest (668,80 krooni) ja paki saatmise kulust 81 krooni.
17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt saab kahju hüvitamist nõuda isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja poolt rikutud, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või 2 taastamisega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Nimetatud sätetest tulenevalt peavad varalise kahju hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused - peab olema tõendatud varalise kahju tekkimine hüvitisenõude esitanud isikule, avaliku võimu kandja tegevus peab olema õigusvastane ja rikkuma hüvitisenõude esitanud isiku õigusi ning õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel peab olema põhjuslik seos. Kui üks nimetatud kahju hüvitamise eeldustest ei ole tõendamist leidnud, jääb kahjuhüvitise nõue rahuldamata.
18. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebajale on kaebuse aluseks olevad maksikirjad saatnud tema ema, kes on ise teinud teatud kulutused seoses pakis sisaldunud esemetega ning tasunud ise paki saatekulud. Asja materjalidest ei nähtu, et varalise kahju hüvitamise nõude esitanud kaebaja oleks ise teinud mingisuguseid materiaalseid kulutusi seoses 08.07.2009 ja 22.08.2009 maksikirjadega. Kaebaja oli vangla poolt maksikirjade tagastamise järel varalises mõttes seega samas olukorras nagu enne pakkide tagastamist nende saatjale - kaebaja emale. Kuna kaebaja ei teinud postiteenuse kasutamiseks ega maksikirjadena edastatud saadetistes olnud esemete soetamiseks ise mingeid kulutusi, siis ei ole tema majanduslik olukord maksikirjade tagastamise tõttu halvenenud, mis tähendab, et talle ei ole otsest varalist kahju tekkinud. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalused saadetised Eesti Postile tagastatud, kes korraldas pakkide tagastamise selle saatjale ning pakkide saatja ei ole ise vanglale ega postiteenuse osutajale pretensioone esitanud.
19. Apellatsioonkaebuses on kaebaja märkinud, et kahju arvestamise aluseks luges ta rahasumma, mis tal tuleks postisaadetise õigusvastase tagastamise tõttu kulutada selles olnud sarnaste esemete ostmiseks Tartu Vangla kaupluse kaudu. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust isegi siis, kui pidada 22.08.2009 pisipaki sisuks olnud esemete maksumust Tartu Vangla kaupluses (668,80 krooni) kaebaja poolt saamata jäänud tuluks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 mõttes. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et Tartu Vangla tegevus üle kahe kilo kaalunud postisaadetiste tagastamisel ei olnud õigusvastane ja ei rikkunud hüvitisenõude esitanud isiku õigusi. Tulenevalt VangS §-dest 28 lg 1 ja 29 lg 1 on kinnipeetaval õigus saada ja saata kirju. VangS § 98 alusel on pakke saada lubatud üksnes vahistatul. Kirisaadetis e. kiri on postiseaduse (PostiS) § 4 lg 1 p-i 1 ja lg 2 järgi postiteenuse osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese – kiri, trükis ja pisipakk. PostiS § 5 lg 2 p-i 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.02.
20. a määruse nr 8 „Kasutajalt universaalse postiteenuse eest võetav taskukohane tasu“ § 1 lg 1 p-i 1 kohaselt loetakse kirjaks kuni 2 kg kaaluvat postisaadetist ning 2-20 kg kaaluva saadetise puhul on tegemist postipakiga. Määruse nr 8 § 1 lg 7 kohaselt on maksikiri postiteenuse osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese või esemed kaaluga kuni 2 kilogrammi. Sama sätestavad ka AS Eesti Post poolt kinnitatud universaalse postiteenuse tüüptingimused. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole olnud vaidlust selle üle, et 08.07.2009 ja 22.08.2009 kaebaja nimele saadetud postisaadetised kaalusid üle kahe kilogrammi, mistõttu vangla tagastas need saatjale. Viimane neist kaalus näiteks 2,02 kg, mis nähtub kaebaja poolt ringkonnakohtule edastatud kileümbrisele tehtud vastavast märkest ja ka kaebaja 07.02.2010 pöördumisest Tartu Vangla direktori poole (tl 6-7). Seega oli tegemist postiseaduse mõistes postipakkidega, mille kättesaamiseks puudus kaebajal õigus kui isikul, kes ei olnud
21. a seisuga enam vahistatu, vaid kinnipeetav. 3 Seetõttu toimis vanglateenistus õiguspäraselt, kontrollides olenemata Eesti Posti poolt tehtud märgistusest veelkord saadetiste kaalu ja tegi pakkidele tagastamise põhjusi selgitava märke ning tagastas need Eesti Postile, kes korraldas pakkide tagastamise saatjale.
22. Vastupidiselt kaebaja arvamusele ei anna kaebuse rahuldamiseks alust ka see, et VangS või vangla sisekorraeeskiri ei sätesta otseselt, mida peab vangla tegema siis, kui selgub, et kinnipeetavale kirjana saadetud postisaadetis siiski ei vasta PostiS-s sätestatud kirisaadetise mõistele ja ületab kirjana käsitletava postisaadetise kaalu (2 kg) ning on seetõttu käsitletav postipakina. Lisaks õigusele lähtuda PostiS-st, tuleb ka kinnipeetavale kirisaadetist saatval isikul arvesse võtta vangistuse täideviimist reguleerivaid sätteid, sealhulgas kinnipeetavale kehtestatud paki saamise keeldu. Seejuures ei saa paki saatja ega saadetise adressaat lähtuda üksnes asjaolust, et AS Eesti Post võttis saadetise vastu kirisaadetisena, sest AS Eesti Post ei tea ega peagi teadma, kas kinnipeetavana vanglas viibival adressaadil on lubatud sellist saadetist ka kätte saada või mitte. Viimast asjaolu kontrollib vangla ning olenemata täpse regulatsiooni puudumisest ei ole seega olnud õigusvastane vanglasse saabuvate ja maksikirjadena vanglasse saadetud postisaadetiste ülekaalumine vangla poolt ja ülekaalu kohta kirjale vastava märke tegemine ning ülekaaluliste maksikirjade e. postipakkide tagastamine Eesti Postile, kes toimetab need tagasi postipaki saatjale. Kui pidada õigeks kaebaja seisukohta, et vanglal puudus õigus AS-i Eesti Post poolt maksikirjadena käsitletud kuid tegelikult rohkem kui 2 kg kaaluvate postisaadetiste osas täiendavat kaalukontrolli läbi viia, siis võiks vanglas tekkida olukord, kus mõne postiasutuse eksliku, hooletu või kokkuleppel saatjaga ka teadliku tegevuse tulemusena oleks võimalik kirja nime all oma sisult ja mõistelt postipakkidena käsitletavaid postisaadetisi saada näiteks ka kinnipeetavatel, mis aga VangS-i alusel neile lubatud ei ole. Einar Vene Agu Timmi 4 Maili Lokk