KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 23. september 2011, Tartu 3-09-1366 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vanglale dokumentide edastamiseks ettekirjutuse tegemiseks ning Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 14. septembri 2010. a otsus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. septembri 2010. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Juri Kolesnikov esitas Tartu Vanglale 9. märtsil 2010 ühe ja 14. aprillil 2009 kaks taotlust talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluste kohaselt tekkis J. Kolesnikovile kahju, kuna Tartu Vangla meditsiiniosakond keeldus väljastamast andmeid kroonilise osteomüeliidi diagnoosi ning jalas asuva metallvarda kohta tema perearstile R.T. . Eeltoodust tulenevalt ei ole J. Kolesnikovile määratud invaliidsusgrupp kooskõlas tema tegeliku terviseseisundiga ning tal jäi saamata osa invaliidsuspensionist. Tartu Vangla 5. mai 2009. a otsusega jäeti J. Kolesnikovi kahju hüvitamise taotlused rahuldamata. 2. J. Kolesnikov esitas Justiitsministeeriumile 13. aprillil 2009 vaide ning 27. mail 2009 vaide täpsustused, milles taotles Tartu Vangla kohustamist tema tervisekaardi koopia väljastamiseks perearst R.T. , Tartu Pensioniametile ja Sotsiaalkindlustusametile ning vangla poolt tekitatud moraalse ja füüsilise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Justiitsministeeriumi 6. juuli 2009. a vaideotsusega jäeti J. Kolesnikovi vaie rahuldamata. 3. J. Kolesnikov esitas 22. juunil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla kohustamist kroonilise osteomüeliidi ja reies asuva metallvarda kohta andmete saatmiseks perearstile, Tartu Pensioniametile ja Sotsiaalkindlustusametile ning vangla poolt tekitatud varalise kahju hüvitamist saamata jäänud pensioni ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt tekkis J. Kolesnikovile kahju seoses sellega, et vangla meditsiiniosakond keeldus väljastamast dokumente osteomüeliidi diagnoosi ning teiste kaebaja terviseprobleemide kohta. Seetõttu ei ole J. Kolesnikovile määratud invaliidsusgruppi, mis vastaks tema tegelikule tervislikule seisundile. Kaebaja jäi ilma puudega inimese toetusest ja täiendavast invaliidsuspensionist. J. Kolesnikovile määrati vaid rahvapension, kuna Sotsiaalkindlustusametil puudusid terviklikud andmed tema terviseprobleemide kohta. Kohtuistungil täpsustas kaebaja kaebuse taotlusi ning soovis Tartu Vangla andmete edastamisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamist. 4. Tartu Halduskohus jättis 14. septembri 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:
- a)Kaebaja on ebaõigesti hinnanud töövõimetuspensioni saamise võimalusi. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 14 kohaselt mõjutab isiku pensioniõigust ja määra lisaks töövõime kaotuse protsendile ka pensionistaaž. 12. detsembril 2008 määrati J. Kolesnikovile riiklik töövõimetuspension rahvapensioni määras, kuna tal puudusid dokumendid nõutava pensionistaaži kohta (tl 38 ja 160).
- b)Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna 9. jaanuari 2009. a ekspertiisi otsusega nr 466638 J. Kolesnikovil puuet ei tuvastatud ning 17. veebruari 2009. a otsusega on seetõttu jäetud määramata ka puudega tööealise inimese toetus. Vaatamata sellele, et Tartu Vangla on J. Kolesnikovile selgitanud õigust ekspertiisiotsus vaidlustada, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks ekspertiisi otsuseid vaidlustada ega täiendava ekspertiisi korraldamist taotleda.
- c)Kõigi isiku terviseseisundit puudutavate andmete esitamine Sotsiaalkindlustusametile on puude raskusastme või töövõimekaotuse protsendi määramist taotleva isiku poolt nimetatud arsti, antud juhul perearst R.T. , ülesandeks. Perearst ei ole pöördunud Tartu Vangla poole täiendavate andmete saamiseks. Tartu Vangla meditsiiniosakonnal puudus alus dokumentide edastamiseks perearstile omal algatusel.
- d)Tartu Vangla meditsiiniosakonnal ei olnud kohustust ega ka õigust edastada perearstile ega ühelegi teisele institutsioonile dokumente selle kohta, et J. Kolesnikovil on diagnoositud krooniline osteomüeliit, kuna sellist haigust tal Tartu Vanglas diagnoositud ei olnud ning tervisekaardis puudusid uuringutulemused või muud diagnoosi kinnitavad andmed.
- e)Põhjendamatu ja asjakohatu on kaebaja taotlus kohustada Tartu Vanglat nimetatud dokumente edastama, kuna perearstil, Tartu Pensioniametil ja Sotsiaalkindlustusametil puudub vajadus nende saamiseks. Tartu Pensioniameti ekspertiisiotsuseid J. Kolesnikov vaidlustamise tähtaja jooksul vaidlustanud ei ole ning mingit taotlust korduvekspertiisi tegemiseks Tartu Pensioniameti menetluses ei ole.
- f)Tartu Vangla keeldumine dokumentide edastamisest ei olnud õigusvastane, kaebaja õigusi ei ole rikutud ning dokumentide väljastamata jätmisega ei ole Tartu Vangla kaebajale kahju tekitanud. Seega jääb rahuldamata ka kaebaja kahju hüvitamise nõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. J. Kolesnikov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Kohus ei arvestanud kõiki esitatud tõendeid, vaid ainult neid, mida vangla kinnitas. Arvestamata jäeti J. Kolesnikovi meditsiinikaardi koopia ning sealhulgas kanne selle kohta, et 17. märtsil 2008 diagnoosis kirurg tal kroonilise osteomüeliidi. 2
- b)Ebaõige on vangla väide, et J. Kolesnikovi probleemid säärega ja metallvardaga puusas said neile teatavaks alles veebruaris või märtsis 2009. Kaebaja on korduvalt kohtule edastanud koopiaid meditsiinikaardist, millest nähtub, et kanded tema sääre ja puusa valude, metalliosteosünteesi ja kroonilise osteomüeliidi kohta on tehtud märgatavalt varem. Meditsiinikaardist nähtub, et J. Kolesnikov palus 25. augustil 2008 arsti vastuvõtul väljastada talle abivahendid sääre- ja puusavalude tõttu. Seega oli arstil olemas teave, et kaebajal olid sääre ja puusa valud. Ühtlasi oli olemas alus röntgeniks ja täiendavateks uuringuteks, kuid Tartu Vangla arst M. Maidla ei pidanud seda vajalikuks. Seega on vangla esitanud valeteavet ja varjanud õigeid andmeid.
- c)Vabanemisel ei väljastatud J. Kolesnikovile tema meditsiinikaardi koopiat. Väljastamata jäi informatsioon diagnooside kohta, mida arvestatakse töövõimetusprotsendi määramisel. Samas oli vangla väljavõttes märkinud mõne diagnoosi, mida kaebajal ei eksisteeri. Terviklikke andmeid ei väljastatud ka perearsti helistamisel. Puuduliku teabega kaebaja terviseprobleemide kohta ei olnud perearstil võimalik teada, millistele täiendavatele uuringutele teda suunata ning seetõttu jäi kaebajale määramata õige töövõimetuse protsent.
- d)Ebaõige on vangla väide, et osteomüeliidi eest invaliidsusgruppi ei määrata.
- e)Ebaõige on vangla väide, et kaebaja esitas vanglale taotlusi ainult kroonilise osteomüeliidiga seoses ning et vanglal ei olnud põhjust seda diagnoosida. J. Kolesnikov esitas Tartu Vanglale ja Justiitsministeeriumile taotluse kõigi temale 12 aasta jooksul määratud diagnooside ja kirjeldatud terviseprobleemide kohta andmete väljastamiseks. Vanglal oli alus diagnoosimiseks, sest vangla arstid teadsid, et kaebajal oli plaanis taotleda invaliidsusgruppi.
- f)Ebaõige on kohtuotsuses märgitu, et J. Kolesnikov ei vaidlustanud ekspertiisiotsust. Asjaolu, et menetluses ei ole ühtegi J. Kolenikovi asja, ei tähenda, et ta ei ole kaevanud. Kaebaja pöördus mitmeid kordi kaebusega pensioniameti poole, kuid nad vastasid, et tema esitatud andmeid nad ei saa vastu võtta. Andmed peab edastama arst, kuid see ei olnud võimalik, kuna vangla jättis vajalikud andmed väljastamata.
- g)Arusaamatu on kohtu seisukoht, et perearst oleks pidanud suunama J. Kolesnikovi uuringutele enne, kui saatis olemasolevad andmed pensioniametile. Sellisel juhul oleks andmete kogumiseks kulunud mitu kuud aega ja selle aja jooksul ei oleks kaebaja töövõimetuspensioni saanud. Vangla meditsiinikaardis oli vajalik informatsioon juba olemas.
- h)Kohus ei rakendanud uurimisprintsiipi, kuna välja ei selgitatud, kui suur töövõimetusprotsent oleks kaebajale määratud meditsiinikaardis sisaldunud teabe mõjul. Samuti ei nõutud pensioniametilt välja kaebaja 2009. a saadetud kirjade koopiaid.
- i)J. Kolesnikov palub kohtul tuvastada, milline töövõimetuse protsent oleks talle määratud, kui pensioniametil oleks olnud täielik ülevaade tema tervisekaardis sisaldunud terviseprobleemidest. 6. Tartu Vangla palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vangla nõustub halduskohtu põhjendustega ja märgib lisaks järgmist:
- a)Tartu Vangla ei ole varjanud perearst R.T. eest kaebaja terviseseisundit puudutavaid andmeid. Kaebaja perearst konsulteeris telefoni teel Tartu Vangla meditsiiniosakonna arsti M. Maidlaga ning sai vajaliku teabe telefoni teel. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja perearst R.T. on väljastanud saatekirja uuringule, sealhulgas parema sääre piirkonnast. See tõendab, et perearst oli kursis kaebaja varasemate terviseprobleemidega ja kontrollis kahtlust kroonilisele osteomüeliidile.
- b)Perearst ei teinud vanglale päringut, mis oleks eeldanud kirjalikku vastust. Seega puudus vanglal alus dokumentide edastamiseks perearstile.
- c)Arst ei tohi anda välja teavet haiguse kohta, mille olemasolu kinnitavad andmed puuduvad. Kaebajal ei ole käesoleva ajani kroonilist osteomüeliiti diagnoositud. 3
- d)Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, mis kuupäeval perearst kaebaja uuringutele saatis. Seega on ebaõige halduskohtu järeldus, nagu oleks uuring ära jäänud seetõttu, et kaebaja vahistati. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda neid. 8. Vaidlus asjas käib selle üle, kas Tartu Vangla oleks pidanud 2008. aasta oktoobris sel hetkel vabaduses viibiva kaebaja perearstile edastama andmed väidetava kroonilise osteomüeliidi kohta Tartu Pensioniametisse ja kas selle edastamata jätmisega tekitati kaebajale kahju. Kahju seisnes kaebaja arvates selles, et seetõttu jäi kaebajal saamata täiendav pension. 9. Kõigepealt vajab rõhutamist halduskohtu poolt õigesti osundatud asjaolu, et J. Kolesnikovile töövõimetuspensioni määramise eelduseks oli riikliku pensionikindlustuse seaduse § 14 lg-st 1 tulenevalt mitte üksnes püsiv töövõimetus, vaid ka töövõimetuspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. Pensionistaaži tõendamiseks kaebaja pensioniametile tõendeid ei esitanud, mistõttu määrati talle pension üksnes rahvapensioni määras (tl 38). Seega ei oleks kaebaja saanud kõrgemat pensioni saada ka siis, kui tema poolt soovitud andmed oleks pensioniametile edastatud ja tänu sellele, nagu kaebaja arvab, talle kõrgem töövõime kaotuse protsent määratud. Kuna vastustaja käitumine kaebaja poolt soovitud viisil ei oleks kaebajat seega paremasse olukorda asetanud, on kahju hüvitamise nõue põhjendamatu juba seetõttu. 10. Lisaks ei saanud kaebajale määratud töövõimetusprotsendi suurus sõltuda sellest, millised andmed oli vangla edastanud kaebaja perearstile. Töövõime kaotust ei tee kindlaks perearst ega vangla. Tulenevalt sotsiaalministri 23. septembri 2008. a määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ (edaspidi Kord) §-st 2 tehakse püsiv töövõimetus kindlaks Sotsiaalkindlustusameti poolt, kes kaasab selleks ekspertarste. Asjaolu, et Korra § 4 lg 1 kohaselt küsitakse isiku poolt ekspertiisitaotluses nimetatud perearstilt ekspertiisitaotleja tervisliku seisundi kohta infot, ei tähenda, et need andmed oleksidki ekspertarstide poolt langetava otsuse aluseks. Isikul on võimalik iseseisvalt ekspertiisi tegemise käigus anda selgitusi oma terviseseisundi kohta ning viidata täiendavate uuringute vajadusele. Isegi kui tõlgendada kaebust kahju hüvitamise nõudena põhjusel, et puuduliku dokumendiedastuse tõttu jäi kaebajal Sotsiaalkindlustusameti 9. jaanuari 2009. a otsusega tuvastamata puue (st et vaidlus ei käi ainult töövõimetuspensioni üle), siis ka sotsiaalministri 15. jaanuari 2009. a määrusega nr 10 kinnitatud „Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise tingimused, kord ja tähtajad, hüvitatavate lisakulude arvutamise tingimused ja kord ning nõuded rehabilitatsiooniplaani vormi täitmisele“ § 7 lg-st 1 tulenevalt on puude tuvastajaks Sotsiaalkindlustusamet. Ka puude tuvastamise osas kehtib kõik eelnev, mis oli öeldud töövõimetuse tuvastamisega seonduvalt. Seega sõltus kaebajale puude raskusastme ja töövõimetuse protsendi kindlaksmääramine mitte vangla poolt edastatavatest dokumentidest, vaid Sotsiaalkindlustusameti poolt tehtavatest ekspertiisiotsustest, kus tuvastatakse puue või töövõimetus iseseisvalt. 4 11. Enamgi veel, kui kaebaja ei jäänud rahule Sotsiaalkindlustusameti otsusega tema töövõime kaotuse määra või puude raskusastme kohta, siis oleks tal olnud võimalik see otsus vastavalt Korra §-le 15 vaidlustada. Kaebaja seda ei teinud. Asjakohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine on riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevalt üldjuhul kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise aluseks. 12. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et J. Kolesnikovile ei saa Tartu Vangla poolt olla kahju tekitatud ning kaebus on põhjendamatu. Kohustamisnõude osas on halduskohus õigesti märkinud, et nii töövõimetuspensioni kui puude raskusastme määramise osas on Sotsiaalkindlustusamet oma otsused juba teinud, need on kehtivad, ning uusi taotlusi ekspertiisi määramiseks J. Kolesnikov esitanud ei ole. Seega ei saaks kohustamisnõue kaebajat kuidagi sihile viia. 13. Väited tõendite ühekülgse arvestamise kohta halduskohtu poolt ning tõendite varjamise kohta vastustaja poolt on asjakohatud. J. Kolesnikovi poolt esitatud tõendid ja väited ei väära halduskohtu otsuse lõppjäreldust, et J. Kolesnikovile ei ole Tartu Vangla poolt kahju tekitatud. Apellatsioonkaebuses väljendatud rahulolematus ebakvaliteetse tervishoiuteenusega vanglas on küsimus, mis ei kuulu lahendamisele halduskohtumenetluse, vaid tsiviilkohtumenetluse korras (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-53-10). Kuna kaebajale ei ole Tartu Vangla poolt kahju tekitatud, puudub vajadus ka selle kindlakstegemiseks, milline töövõime kaotuse protsent oleks kaebajale määratud juhul, kui vangla oleks edastanud perearstile ka märkuse osteomüeliidi kohta. Maili Lokk Agu Timmi 5 Einar Vene